september 20, 2012

Nord Stream: toru, mis tekitab laineid

Russian President Dmitri Medvedev addresses guests during an inaugural ceremony for the first of Nord Stream's twin 1,224 kilometre gas pipeline through the Baltic Sea, in Lubmin November 8, 2011. When fully operational in late 2012, Nord Stream's two lines will have the capacity to transport 55 billion cubic metres of Russian gas a year to the EU for at least 50 years. AFP PHOTO / JOHN MACDOUGALL
Russian President Dmitri Medvedev addresses guests during an inaugural ceremony for the first of Nord Stream's twin 1,224 kilometre gas pipeline through the Baltic Sea, in Lubmin November 8, 2011. When fully operational in late 2012, Nord Stream's two lines will have the capacity to transport 55 billion cubic metres of Russian gas a year to the EU for at least 50 years. AFP PHOTO / JOHN MACDOUGALL

Järjekordne toruprojekt eeldab põhjalikku analüüsi nii keskkonna kui julgeoleku seisukohalt.

Täpselt viis aastat tagasi otsustas Eesti valitsus mitte lubada Gazpromil teostada mereuuringuid, vastustades seeläbi ka toru paigaldamise läbi Eesti majandusvööndi. Põhiliseks argumendiks oli Läänemere keskkonna tundlikkus, kuid ka julgeolekuriskid ja pronksiöö-järgne ettevaatlikkus Venemaa initsiatiivide suhtes. Eesti mõttekaaslasteks olid tol ajal teised Balti riigid ning Poola, kes pidasid gaasitoru paigaldamist ohtlikuks mitte ainult keskkonna-, vaid ka poliitika- ja julgeolekuaspektist lähtuvalt.
Põhjala naabrite suhtumine Vene-Saksa gaasijuhtmesse oli algselt küll skeptiline, kuna puudus täpne ettekujutus sellega kaasnevatest mõjudest. Samuti puudus Euroopa Liidul ses küsimuses ühtne seisukoht. Vaatamata sellele langetati otsus gaasitoru kasuks nii Soomes, Rootsis kui Taanis ning uuringud ja ehitus võisid alata.
2010. aastal paigaldas Nord Stream AG Läänemere põhja esimese kahest plaanitud gaasitorust, mis Venemaa hinnalist gaasi otse Euroopasse juhib. 2011. aasta septembris täideti toru esimest korda gaasiga. Teine toru valmis käesoleva  aasta aprillis ning peaks kõigi eelduste kohaselt tänavu oktoobris ka kasutusele võetama.
Tänaseks on Gazprom otsustanud oma torudevõrku Läänemere põhjas veelgi laiendada, sest analüütikute hinnangul kasvab Euroopa gaasivajadus 2030. aastaks pea 43%. Selleks otstarbeks on Venemaa gaasihiid plaaninud veel kahe lisatoru ehitamist Läänemere põhja, kuid erinevat trajektoori pidi. Kas prognoos Euroopa kasvava gaasivajaduse kohta selles ulatuses ka paika peab ning gaasitorusid täita suudetakse, on teema, mis nõuab põhjalikumat käsitlust. Samuti tasub jälgida Euroopa Liidu ja Gazpromi vahel lahvatanud vaidlust viimase turupositsiooni kuritarvitamise pärast.
22. augustil esitas Nord Stream AG advokaadibüroo Sorainen vahendusel Eesti välisministeeriumile taotluse eeluuringute läbiviimiseks Eesti majandusvööndis, millele oodatakse vastust juba käesoleva aasta detsembris. Uuringud hõlmaksid Eesti majandusvööndis asuvat kuni nelja kilomeetri laiust koridori, mis jääb väljapoole Eesti territoriaalvett, ning need on vajalikud gaasitoru projekteerimiseks ning keskkonnamõjude uuringu ettevalmistamiseks.
Millest peaks Eesti valitsus lähtuma sel korral oma otsuse langetamisel? Eelmisel korral valitsenud üksmeel gaasitorule vastandumise küsimuses tundub nüüd olevat veidi hajunud.  Keskkonnaeksperdid  viitavad  endiselt Läänemere ülitundlikule ökosüsteemile ning manitsevad eelmiste uuringute puhul tehtud vigade eest. Peaminister ei näe vajadust eitavat otsust muuta, kuna see ei muudaks Eesti jaoks midagi ei energiajulgeoleku seisukohalt ega ka suhetes Venemaaga. Samuti on jäädud kindlaks viis aastat tagasi kehtinud üldistele julgeolekuargumentidele. Samas on Eesti meediaruumis üha sagedamini näha pragmaatilisi seisukohti, mis ärgitavad tähelepanu pöörama majanduslikele ning ärihuvidele ja nägema gaasitorus ka positiivseid aspekte. On ju Nord Stream saanud heakskiidu nii meie põhjanaabrite kui ka Euroopa Liidu poolt ning on seega täiesti legitiimne.
Loota, et uuringute lubamine Eesti majandusvööndis toob kaasa suhete paranemise Eesti ja Venemaa vahel, oleks ilmselt ennatlik. Venemaa ei suhtu Nord Streami kindlasti kui suhtearendusprojekti, vaid  pigem kui vahendisse, mis aitab tal naasta oma traditsioonilisele manööverdusalale.
Olles niigi 100% sõltuv Venemaalt tulevast maagaasist, ei lahendaks lisagaasitorude paigaldus Eesti majandusvööndisse tõepoolest Eesti jaoks energiasõltuvuse probleemi. Pigem vastupidi. Andes nõusoleku torude ehitamiseks läbi Eesti majandusvööndi, annaksime justkui nõusoleku Euroopa jätkuvaks varustamiseks vaid Vene gaasiga ning see omakorda õõnestab ka Eesti enese jaoks olulist poliitilist argumenti energiajulgeoleku suurendamiseks erinevate allikate kaudu.
Samuti annaks loa andmine ning projektiga liitumine pikas perspektiivis Venemaale põhjenduse oma sõjalist kohalolekut regioonis suurendada eesmärgiga strateegiliselt olulist objekti monitoorida või turvata kas sõjalaevade või helikopteritega. Välistatud ei ole ka toru kaitsmise stsenaariumil põhinevad sõjalised õppused Eesti vahetus läheduses.
Luues pretsedendi ühe strateegilise objekti ehitamiseks, võib see omakorda kaasa tuua soovid teiste objektiga seotud ehitiste rajamiseks, millest on tulevikus seetõttu raskem keelduda.
Tõepoolest, tundub et kõik ülalpool loetletud argumendid on piisavalt tõsised selleks, et varem vastuvõetud otsust mitte ümber hinnata. Selleks, et otsus põhineks aga väga hästi läbi mõeldud argumentidel, peaks Eesti valitsus seekord kõik need riskid põhjalikult läbi analüüsima ning vähemalt püüdma leida ka positiivseid aspekte, mis uuringute lubamise poolt kõnelevad, olenemata sellest, milline see otsus saab olema.
Suhetes Venemaaga ei tasu oodata kiiret edasiminekut, kuid „hea tahte“ avaldust ei tasu samuti päriselt väärtusetuks pidada, sest sel võib olla Euroopa Liidu liikmesusest tulenev krediit Venemaa jaoks olulistes küsimustes. Venemaa vajab moderniseerumiseks partnereid ning need partnerid asuvad Läänes ja eelkõige Põhja-Euroopas, pidades silmas tasakaalus majandust ning tehnoloogilist arengut.
Energiajulgeoleku seisukohast ei muutu Eesti jaoks tõesti midagi, kuid kõige tõenäolisema stsenaariumi korral paigaldatakse lisatorud seejärel Soome majandusvööndisse, mille tulemuseks on samuti status quo.
Kindlasti tuleks otsuse langetamisel kaaluda majanduslikke aspekte, mida on rõhutanud ka Eesti äriringkondade esindajad. Gaasitrassi Eesti majandusvööndi läbimise juures on meil õigus rääkida transiiditasust või liisingutasust, mille suurus sõltub loomulikult läbitava territooriumi pikkusest. Võimalik on rõhuda ka kompensatsioonile ja infrastruktuuri uuendamisele või sellega seotud lisaprojektidele, mis võivad luua töökohti.
Mis puudutab Venemaa sõjalise kohalolu suurenemist seoses gaasitoru võimaliku turvamisega, võiksime kaaluda Eesti ja Venemaa vahelist kahepoolset  julgeolekukokkulepet, mis sätestab konkreetsed mängureeglid ning võimaldab Eesti ning Euroopa Liidu ja NATO vaatlejate osalemist õppustel.
Võimalusi, kuidas Eesti saab olukorras väärika ning oma huvide eest seisva läbirääkijana osaleda, on kindlasti teisigi. Olenemata tulemusest, peavad otsuseprotsess ning argumendid sel korral olema küpsemad, nagu on küpsele riigile kohane. Olles regiooni kõige lõimunum riik Euroopat ja transatlantilisi struktuure silmas pidades, peame sellisena ka käituma ja oma liikmesusest tulenevat krediiti suhetes Venemaaga targasti kasutama õppima. Kirjandusest tuttavat Taani printsi parafraseerides pole küsimus selles, kas toruga või toruta. Küsimus on selles, kuidas me oma kaardid välja käime!