Nord Stream: Eesti kaotatud lahing

Eesti otsustajaid tabas kindlasti äärmiselt ebameeldiv üllatus, kui Rootsi ja Soome teatasid eelmise aasta 5. novembril, et annavad Venemaa-Saksamaa-Hollandi firmale Nord Stream loa ehitada samanimeline gaasijuhe Läänemere põhja.

Projekti olid saatnud vastuolud algusest peale. Enamik Läänemere-äärseid riike kartis, et kõige tähtsam osaline Venemaa gaasihiiglane Gazprom ja selle peamine aktsionär Venemaa Föderatsioon kasutavad torujuhtme ehitamist ära mitmelaadsetel kurjakuulutavatel geopoliitilistel eesmärkidel. Soome ja Taani olid eelkõige mures Nord Streami võimaliku keskkonnaalase mõju pärast Läänemere haprale ökosüsteemile, Eesti, Läti, Leedu ja Poola aga rõhutasid ka potentsiaalseid poliitilisi, majanduslikke ja sõjalisi ohte. Kas Venemaa kavatseb kasutada torujuhet veel ühe “energiarelvana”? Kas Venemaa on suuteline vastu seisma kiusatusele rakendada Euroopa Liidu suhtes iidset “jaga ja valitse” reeglit, et neutraliseerida need ELi liikmed, kes pole kuigi Moskva-sõbralikud, minnes neist lihtsalt mööda torujuhtme abil, mis viib Siberi gaasi otse Lääne-Euroopasse?

Viimati mainitud riikide rühm püsis oma kindla ja kriitilise suhtumise juures (kuigi Läti andis mõnevõrra ambivalentsemaid signaale ning vihjas isegi võimalusele säilitada Venemaa gaasi oma hoidlates). Neli aastat arutasid Taani, Soome ja Rootsi – viimane võttis päris mitmeti mõistetava positsiooni, olles küll kriitiline, aga mitte valjult kritiseerides – poliitikud, teadlased, ajakirjanikud ja äriringkondade esindajad Nord Streamile loa andmise plusse ja miinuseid. Siis aga andsidki Taani, Rootsi ja Soome pea korraga äkitselt heakskiidu. Kuidas võiks seletada protseduuride nii järsku edenemist? Ja kas Eesti, kes on olnud projekti üks juhtivamaid oponente, alahindas muutuste tuuli mainitud kolmes riigis, mille kõigiga tal enda väitel on ju “erilised suhted”? Vaatame seepärast kõigepealt lähemalt Rootsi ja Soome seisukohti (Taani tekitas Nord Streamile väiksemaid probleeme, sest erinevalt Rootsist on ta Venemaa gaasi tarbija).

Rootsi

Nii Göran Perssoni sotsiaaldemokraatlik kui ka Fredrik Reinfeldti konservatiivne valitsus (mis tuli võimule 2006. aasta oktoobris) ilmutasid Nord Streami suhtes kõhklusi ja ambivalentsust, mistõttu Stockholm lükkas lõplikku otsust loa andmisel uuringuteks oma majandusvööndis ning tegeliku ehitustegevuse alustamiseks peaaegu lõputult edasi, põhjustades sellega tõsist nördimust Venemaal, Saksamaal ja Hollandis (projektis osalevad ka Saksamaa E.ON Ruhrgas ja BASF/ Winterfall ning Hollandi Gasunie). Rootsi “jah”-sõna oli hindamatu tähendusega, sest talle kuulub kõigist Läänemere riikidest suurim majandusvöönd.

Rootsi „jah”-sõna oli hindamatu tähendusega, sest talle kuulub kõigist Läänemere riikidest suurim majandusvöönd.

See kõlab küll klišeena, aga Rootsi peab ennast Euroopa “juhtivaks riigiks” keskkonnakaitse, taastuva energia ja muu sellise alal. Keskkonnalobi on mõjuvõimas ning kahtlemata püüti avaldada survet valitsevale koalitsioonile (Perssoni vähemusvalitsus sõltus vasakpoolsete erakondade, sealhulgas roheliste toetusest). Sestap pole üllatav, et Rootsi on korduvalt rõhutanud, et Nord Stream peab analüüsima põhjalikult torujuhtme ehitamise võimalikke keskkonnamõjusid. 2007. ja 2008. aastal anti Nord Streamile teada, et Stockholmile esitatud aruanded ei olnud piisavalt põhjalikud. Mõni Rootsi vaatleja oli aga teistsugusel, palju negatiivsemal seisukohal. Ajalehe Svenska Dagbladet kolumnistid Claes Arvidsson ja Jan Blomgren, kaitseanalüütik Robert L. Larsson, endine kaitseminister Mikael Odenberg ning mõned Rootsi sõjaväeluure MUST analüütikud ei varjanudki kartust, et Nord Stream annab Venemaale võimaluse laiendada oma poliitilis-sõjalist mõju Läänemere piirkonnas. Kas ei viidanudki Venemaa äge reageering niinimetatud pronkssõduri eemaldamisele Tallinnas (2007) ja sissetung Gruusiasse (2008), et ta püüab tõsiselt laiendada oma mõju ja võimu piiriäärsetel aladel? Võib väita, et need skeptilised ideed langevad kokku ideedega, mida on väljendatud Eestis, Leedus ja vähemal määral ka Lätis. 2009. aastal aga muutus otsustamine Stockholmis tunduvalt kiiremaks. Pilku tagasi heites tekib kindlalt järeldus, et see polnud juhus. Esiteks tuleb märkida, et Nord Stream alustas peamiselt Gasunie nõudmisel suhtekorraldusalast silumistööd Põhjamaades (teine ajend selleks oli Euroopa Parlamendi kriitiline suhtumine). Veel tähtsam oli rahvusvahelise konteksti muutumine. Venemaa ja Ukraina (teine) “gaasisõda” 2008. aasta detsembris – 2009. aasta jaanuaris ning selle tagajärjed Euroopale teadvustasid paljudele Saksamaa poliitikutele ja tööstusjuhtidele Nord Streami projekti hädavajalikkust: nende meelest tuli edaspidi vältida ebastabiilset ja ennustamatut Ukrainat. Veel 2008. aasta augustis reageerisid Rootsi välisminister Carl Bildt ja peaminister Reinfeldt äärmiselt ettevaatlikult ja reserveeritult, kui nende Saksamaa ametikaaslased Frank-Walter Steinmeier ja Angela Merkel andsid mõista, et Saksamaa hindaks väga kõrgelt Rootsi kiiret otsustamist. 2009. aasta alguseks oli selge, et senine suhtumine muutub: Berliinil oli lihtsalt liiga palju mängus – Venemaa gaasi otsetarned, mis kaotaksid vajaduse pidevalt arvestada “ukrainlaste” viivituste ja tõrgetega -, mistõttu diplomaatiline surve Stockholmile tugevnes.

Kaks kuud hiljem, 2009. aasta märtsis, pani Nord Stream ka veebi üles kauaoodatud keskkonnamõju hinnangu (ELA), mis tuli vastu ühele tähtsamale Stockholmi seatud tingimusele. Euroopa Liidu eesistujana pidi Rootsi samas näitama ennast erapooletu ja neutraalsena, sest iga liigäkilist sammu torujuhtme küsimuses oleks võinud solvanguna tõlgendada Saksamaa, Holland ja Prantsusmaa (vahepeal oli Nord Streami projektiga liitumise osas kõnelusi hakanud pidama ka Gaz de France Suez), rääkimata juba Venemaast. Lõpuks oli tähtis seegi, et naaberriik Taani andis Nord Streamile loa rajada torujuhe nii oma majandusvööndisse kui ka   territoriaalvetesse (20. oktoobril 2009).

Enamik Läänemere-äärseid riike kartis, et Venemaa kasutab torujuhtme ehitamist ära mitmelaadsetel kurjakuulutavatel geopoliitilistel eesmärkidel.

Stockholm langetas nüüd lõpuks otsuse. 5. novembril 2009. aastal kinnitas Rootsi keskkonnaminister Andreas Carlgren pressikonverentsil, et valitsus on tõepoolest otsustanud Nord Streamile loa anda. Carlgreni sõnul oli torujuhe rahvusvahelise õiguse järgi igati seaduspärane ning mingeid rahvusvaheliste standardite rikkumisi ei olnud täheldatud. Ta väljendas rahulolu Nord Streami ELAga (kuigi küünilisemad hääled oleks võinud väita, et pärast üksikasjaliku ELA avaldamist polnudki Rootsi valitsusel muud võimalust, kui öelda “jah”, sest just ELA nõudmise taha olid nad ennast aastaid ju peitnud). Venemaa peaminister väljendas samuti rahulolu ja tänas Rootsi valitsust juba samal päeval, kuid Rootsis endas oli reageering märksa negatiivsem. Selgus, et kriitilised meeleolud opositsioonilises sotsiaaldemokraatlikus parteis polnud hääbunud, kuid on küsitav, kas see erakond tõepoolest tühistaks Reinfeldti valitsuse otsuse, kui suudaks tulla võimule pärast selle aasta septembris peetavaid parlamendivalimisi (ajalehe Svenska Dagbladet kommentaari järgi seda ei juhtuks).

Soome

Soome on alati olnud sarnaselt Rootsiga seisukohal, et Nord Streami tuleks pidada eelkõige keskkonda puudutavaks küsimuseks. Kahe riigi erinevus seisabki selles, et Rootsis pöörati tähelepanu ka laiemale geopoliitilisele kontekstile. Seda võib seletada ehk sellega, et Soome on Venemaa soovide suhtes järeleandlikum, mis võib-olla on jäänuk (külma sõja aegsest) “soometumisest”. Ainuke nimekas Soome poliitik, kes väljendas oma kahtlusi, oli välisminister Alexander Stubb, kes septembri algul sõnas, et Nord Streami projekt “õõnestab Euroopa Liidu ühtsust” ja et “seda laadi otsuseid tuleks langetada ühiselt”. Soome poliitilises süsteemis on välispoliitikas kaaluka sõnaõigusega siiski president ja peaminister ning et nii president Tarja Halonen kui ka peaminister Matti Vanhanen püsivad Soome traditsiooniliste, “kekkonenlike” välispoliitika põhimõtete juures, ununes Stubbi sõnavõtt kiiresti. See ei takistanud küll Soome võimudel vajaduse korral otsusekindlat seisukohavõttu: nii nõuti Nord Streamilt mõneski küsimuses üksikasjalikumat teavet ning isegi torujuhtme trassi muutmist (2007. aasta veebruaris ja mais).

Pole selge, kas Stockholmiga midagi koordineeriti, aga igal juhul andis Soome valitsus 5. novembril veidi pärast lõunat teada, et ka nemad on Nord Streamile loa andnud. Poliitiliste ja akadeemiliste ringkondade reageering oli suhteliselt vaoshoitud ning üks ekspert väitis, et otsus võib tuua isegi keskkonna mõttes kasu: naftaveo kasvamine laevadega läbi ökoloogiliselt haavatava Läänemere hakkab tõenäoliselt aeglustuma. Poliitiliste ja sõjaliste tagajärgede osas võis kuulda samalaadset vaoshoitud reageeringut: energia on alati olnud poliitiline probleem ja kui Venemaa kaalub mõtet suurendada sõjalist kohalolekut Läänemerel, ei ole selleks vaja gaasijuhet.

Eesti

Eesti on täiesti teistsugusel seisukohal. Eesti ei ole kunagi varjanud oma täielikku vastumeelsust Läänemere torujuhtme suhtes, mida ta peab Venemaa ning selle Lääne-Euroopa naiivsete, postmodernsete kaasamängijate postimperialistlikuks vandenõuks. Seepärast lükkas Tallinn juba üsna varakult, 2007. aasta septembris, tagasi Nord Streami soovi teostada uuringuid Eesti majandusvööndis. Ainult üksikud poliitikud ja akadeemiliste ringkondade esindajad, näiteks väliminister Urmas Paet ja välispoliitika instituudi direktor Andrus Kasekamp, olid mõõdukamal ja paindlikumal seisukohal. Kuid nad jäid peagi alla kaljukindlale konservatiivse mõttelaadiga eliidile, mis läheneb välispoliitikale dogmaatiliselt. Kuulduste kohaselt olevat IRL vihjanud oma koalitsioonipartnerile Reformierakonnale, et kui see nõustub loa andmisega, loobuvad nad valitsust toetamast.

Eesti ühe soosiku, Ukraina lõputu poliitilise ebastabiilsuse (et mitte öelda lihtsalt segaduse) tõttu kogus Nord Streami teostumine aina hoogu.

Võib siiski väita, et toona, 2006.-2007. aastal, sai Eesti endale niisugust tõrksat suhtumist lubada. Selleks ajaks oli Rootsi samuti ilmutanud suurt umbusku Nord Streami suhtes ja isegi Soome hoidis väga madalat profiili. Oma kahtlusi avaldasid torujuhtme suhtes Ühendriigidki: toonane USA suursaadik Rootsis Michael M. Wood avaldas lausa ajalehes Svenska Dagbladet väga kriitilise artikli.

Arvatavasti süvendasid Venemaa hüsteeriline reageering pronkssõduri eemaldamisele, mitteametlik kaubandusembargo Eesti suhtes, küberrünnakud (Eesti valitsus ei kõhelnud süüdistamast Venemaa võime seotuses rünnakutega) ja Eesti saatkonna piiramine Moskvas tunnet, et kuidagi on vaja “kätte maksta”.

Omamoodi irooniana kaotas Eesti nii varakult “ei” öeldes igasuguse mõju edasiste otsuste langetamisele. Jah, nii õnnestus küll hoida peljatud Nord Stream endast kaugemal, kuid ettevõte pöördus otsekohe (taas) Soome poole ja palus luba ehitada torujuhe läbi Soome majandusvööndi, tehes samal ajal kõik mis võimalik, et soomlasi paremini peibutada. Tõenäosus, et Venemaa-sõbralik Helsingi annab projektile heakskiidu, oli selletagi suur. Niisiis muutus Soome Eesti alternatiiviks – erinevalt Rootsist, mis oli ahelas asendamatu lüli (Rootsi “nej” oleks kindlasti tähendanud Nord Streami lõppu). Paistab, et ükski Toompea poliitik isegi ei mõelnud projektiga kaasaminemisele, ehkki üks Hollandi allikas, kes soovib jääda anonüümseks, on käesoleva artikli autorile väitnud, et Eesti oleks ehk ilmutanud suuremat koostöövalmidust, kui president Toomas Hendrik Ilves oleks määratud mõnele kõrgemale rahvusvahelisele ametikohale. Sel juhul oleks Eesti vähemalt saanud teha oma hääle läbirääkimistelaua taga kuuldavaks, võitnud endale veidi mänguruumi ning saanud kas või püüda teha mõningaid korrektiive sellesse ebameeldivasse ja vältimatusse reaalsusse, mis kannab nime Nord Stream. See on stsenaarium, mille kasuks otsustasid lõpuks Rootsi ja Soome. Kas Eestit pimestas unistus “põhjamaisest solidaarsusest”, arvamus, et eriti Rootsi järgib Eesti julget eeskuju ja blokeerib torujuhtme? Ent lord Palmerston kuulutas juba 19. sajandil: “Riikidel ei ole sõpru, neil on ainult huvid.” Tallinn jättis täielikult kahe silma vahele (geo)poliitilised muutused Euroopa malelaual, mille tulemusel Saksamaa ja Venemaa diplomaatiline surve Rootsile hakkas aina kasvama. See kõik on äärmiselt küüniline: Eesti ühe soosiku, Ukraina lõputu poliitilise ebastabiilsuse (et mitte öelda lihtsalt segaduse) tõttu kogus Nord Streami teostumine aina hoogu.

Soome on alati olnud sarnaselt Rootsiga seisukohal, et Nord Streami tuleks pidada eelkõige keskkonda puudutavaks küsimuseks.

“Ausalt öeldes mulle see projekt ei meeldi,” ütles Andrus Ansip päev pärast Rootsi-Soome “topelt-otsust”. Peaministril on kahtlemata õigus oma arvamusele, aga rahvusvahelist poliitikat nii ei tehta. Kõik otsused langetatakse nüüd Eesti selja taga, Rootsi, Soome ja Taani aga on olukorras, kus nad saavad pidada Nord Streamiga asjalikke kõnelusi, hoida torujuhtme rajamisel silm peal ning aegsasti tuvastada võimalikke keskkonnaohte. Stockholmis, Helsingis ja Kopenhaagenis jäi peale Realpolitik, Tallinn aga kaotas Nord Streami lahingu. Uus “test” näitab peagi, kas Tallinn astub nende jalajälgedes: 15. märtsil esitas Nord Stream – mis kaks nädalat varem oli saanud enda viiendaks aktsionäriks GAz de France Suezi – Eesti välisministeeriumile taotluse viia Eesti vetes läbi keskkonnaseire programm. Aga milline ka poleks Eesti vastus, on selge, et torujuhtme kellaosuteid enam tagasi ei pööra.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane