juuli 29, 2008

Energiajulgeolek: hunt ikkagi tuli metsast

Senine töö energiajulgeoleku osas tuleb olukorra tõsidust arvestades lugeda ebapiisavaks, seda nii Eestis kui Euroopa Liidus.

Senine töö energiajulgeoleku osas tuleb olukorra tõsidust arvestades lugeda ebapiisavaks, seda nii Eestis kui Euroopa Liidus.


Raul Mälk

Energiajulgeolek: hunt ikkagi tuli metsast

Senine töö energiajulgeoleku osas tuleb olukorra tõsidust arvestades lugeda ebapiisavaks, seda nii Eestis kui Euroopa Liidus.

Energiajulgeoleku teema on saanud maailmapoliitikas väga aktuaalseks. Samas pole see ju mingi üllatus, nii või teisiti on sellest räägitud üle kolme aastakümne. Aga ikka on läinud nii, nagu poliitikas enamasti: kui probleemid on alles eos, ei võeta just palju ette, kuna vajalikud sammud on kallid ja valijatelt otsustajatele hääli ei too. Kui raskused on käes, siis hakatakse liigutama. Süüdi on kõik eelmised valitsused ning kõik on palju kallim ja keerulisem.
2004. aasta suvel vastu võetud dokument “Eesti Vabariigi Julgeolekupoliitika alused” märgib meie riiki varitsevate ohtude reas ka majanduslikke: “Eesti majandus on tugevalt integreeritud maailmamajandusse ning seetõttu on Eesti mõjutatav võimalikest ülemaailmsetest majanduskriisidest või Eesti jaoks oluliste välisturgude ebastabiilsusest. Oluline ohutegur on Eesti gaasi- ja elektrisüsteemide tugev sõltuvus Eesti-välistest monopoolsetest energiasüsteemidest ning energiatarnijatest.”
Energiajulgeoleku palgejooni
Energiajulgeolek on vaadeldav nii globaalselt, regionaalselt kui riigiti. Ülemaailmselt on energeetilise tooraine, eelkõige nafta- ja gaasivarude kahanemine ja vajadus võtta kasutusele üha keerulisemaid, kaugemaid ja vaesemaid leiukohti tõsiasi, mis on avalikkuse teadvuses juba Rooma Klubi algusaegadest kolm-neli aastakümmet tagasi. Defitsiitsus viib nende hinna loomuliku tõusuni ja see mõjutab negatiivselt paljude importijariikide majanduse arengut. Päris pikka aega suutis teaduse ja tehnika kiire areng hoida tooraine tarbimise vaos, kuid nüüd on seoses Aasia kiire majandusliku arenguga nõudmine turul selgelt kasvanud ja kõrvuti varude järkjärgulise ammendumisega on tekkinud ka selge jooksva tootmisvõimsuse puudujääk, seda eriti naftatöötlemise osas. Suurimad naftavarud on Lähis-Idas ja seal on infot hoolega salajas hoitud; näiteks võivad kõige olulisema tootja ja varude omaniku Saudi Araabia varud olla nii üllatavalt suured kui üllatavalt väikesed. Suurimad gaasivarud on Venemaal.
Maailmaturul on peaküsimuseks kujunenud tooraine kättesaamine, mitte enam niivõrd selle hind. Eriti on olukorda viimastel aastatel mõjutanud Hiina ja India impordi kiire kasv ning nende riikide aktiivne tegevus pikaajaliste tarnete tagamiseks. Euroopas annab tunda Põhjamere varude ammendumine. Üha sagedamini maksavad energiaturul lisaks majanduslikele aspektidele ka poliitilised kaalutlused, kus riigid esindavad väga tugevalt oma riigi erasektori huve, aga on ka olukordi, kus riigi kontrolli all olevad ettevõtted rakendatakse välispoliitika teenistusse. Suhted energiavaldkonnas võivad kujuneda vastandlikuks demokraatlike väärtuste ja isegi rahvusvahelise julgeolekuga, kui see on osalistele kasulik; näiteks saab tuua Iraani tuumapoliitika toetamise rea riikide poolt.
Energiajulgeolek on mitmel moel seotud teise olulise ohuga tänapäeva maailmas – kliima soojenemisega. Kuigi mõnikord ka vaidlustatud, on teaduses üldine arvamus siiski, et fossiilsete kütuste põletamine on viinud suurte muutusteni maailma kliimas ja see nõuab universaalseid samme saaste vähendamiseks. Paraku pole üleüldist lähenemisteed veel leitud. Igati kasulik Kyoto lepe on siiski vaid osaline lahendus üheks perioodiks. Montrealis saavutati mullu hea uudisena kokkulepe kõneluste alustamiseks sammude kohta pärast 2012. aastat, sinnamaani töötab Kyoto leppe mehhanism. Keskkonnamure sunnib piirama enam saastavate kütuste, näiteks kivisöe ja ka põlevkivi kasutamist. Vastavalt saavad veelgi nõutavamaks nafta ja eriti ökoloogiliselt suhteliselt puhas gaas. Olukorda võivad muuta mõned uued tehnoloogiad, mis teevad võimalikuks näiteks kivisöe puhta kasutamise.
Maailmamajanduse kasvu piiride nägemine viis hoogsa tuumaelektrijaamade rajamiseni ja seda peamiselt arenenud riikides. Paraku ilmnesid varsti selle tee nõrgad kohad, meenutagem 1980. aastate õnnetusi. Emotsionaalne võitlus looduskeskkonna kaitsmise eest on toonud paljudes riikides kaasa otsused vähendada traditsiooniliste kütustega alternatiivsete energiatootmise viiside kasutamise võimalusi, seda eriti tuumaenergia, aga kohati ka hüdroenergia osas. Nüüd, kui senine arengutee on selgelt ummikus, võib Suurbritannias, Saksamaal ja mujal täheldada suhtumise muutumist tuumaenergiasse, kuid pikk vahepealne periood avaldab oma mõju veel kaua.
1990. aastatel nautis maailm suhteliselt odava nafta ja gaasi küllust ja poliitikud leidsid mitmetes riikides võimaluse hoida energiahinnad all. Firmad ei otsinud endise hooga enam uusi nafta- ja gaasileiukohti, samuti tekkis energeetika ja naftatöötlemisvõimsuste mahajäämus, eriti tippkoorumuse aja võimsuste nappus arenenud riikides. Üha suuremal hulgal erakätesse läinud energiafirmad ei olnud enam suunatud varustuskindluse tagamisele: firma teeb oma parima ja kui elektrit-gaasi pole, on süüdi valitsus. Hoiatavad näited on siin näiteks California energiakriis ja Põhjamaade talvine energianappus. Samuti on energiasüsteemide piirkoormustel töötamine toonud kaasa kõikvõimalike õnnetuste, terroriaktide ja muu sarnase varasemast suurema mõju. Energeetikas moodustus hulk suuri rahvusvahelisi halvasti juhitud konglomeraate, mille seast on hoiatavaks näiteks saanud Enroni saatus. Mitmes nafta- ja gaasifirmas esines firma väärtuse ülespuhumiseks ja juhtkonna palkade tagamiseks varude juurdekirjutamist. Energiaturul on raske rääkida vabast konkurentsist, paljudes riikides on tegemist monopoolsete äristruktuuridega, mistõttu hinnakujundus on äärmiselt moonutatud.
Mida teha?
Peamised tegevussuunad energiajulgeoleku suurendamiseks saavad olla järgmised.
1. Riikidevaheline koostöö ja üldse valitsuste senisest suurem sekkumine energiaküsimuste lahendamisse.
2. Energiakokkuhoiu arendamine.
3. Alternatiivsete ja eelkõige taastuvate energiaallikate laialdasem kasutuselevõtt.
4. Energiaalase teadus- ja arengutegevuse suunamine kõrvuti erasektoriga ka riikide poolt, nende teadmiste levitamine ja sellega ühtlasi valdkonna vabastamine kohati ebakompetentsest ja emotsionaalsest survest.
5. Mitmesuguste lisaühenduste rajamine ning reservide ja varuvõimsuste loomine eriolukordadeks.
6. Energiaturgude reguleerimine konkurentsi ja avatuse tagamiseks (universaalset lahendust pole, sest mõnikord võib avatus hoopis suurendada monopolide rolli).
Euroopa Liit energiapoliitikata, ikka veel
Liidul on veel väga palju ära teha ühise energiapoliitika ja energiaturu loomiseks, siin ollakse reaalsetest vajadustest maas. Paljudel riikidel on energiavallas erilised nende geograafiast ja ajaloost tulenevad raskused: puuduvad ühendused suurte üleeuroopaliste võrkudega, mõni energeetiline tooraine saabub ainutarnijalt jne. Kui varem need ei olnud poliitilises päevakorras esikohal, siis uues olukorras ei saa nendega tegelemist enam edasi lükata. Turgude avamist saavad oma positsioonide tugevdamiseks kasutada need, kelle tootmine on odavam seoses keskkonna-, tehnilise ohutuse ja töötingimuste madalamate standarditega. Kui vanades liikmesriikides on esiplaanil pigem energiaallikate mitmekesistamine, siis uutes liikmesriikides on pigem tegemist seni monopoolsete süsteemide viimisega konkurentsi tingimustesse, sageli tuleb lahendada ka ülejäänud EList eraldatusega seotud probleemid.
Euroopa Liidus on viimasel paaril aastakümnel küll aetud hajusat poliitikat energiaküsimustes, kuid mitme riigi, sealhulgas Suurbritannia vastuseisu tõttu pole välja kujundatud kompleksset ühist energiapoliitikat. Euroopa Komisjonil on energiaküsimustega tegelev volinik. Regulaarselt on avaldatud uuringuid, millest eriti tuleb ära märkida aastal 2000 publitseeritud niinimetatud rohelist raamatut koos rea kaasnevate ja järgnenud dokumentidega, mille hulka kuulub ka mullusuvine arengukokkuvõte. ELi analüüsid on olnud väga kompetentsed ja asjalikud, kõik olulisemad probleemid on juba aastaid teada olnud. EL on saavutanud mõningat edu sellistes küsimustes nagu energia efektiivsus, keskkonnastandardid, turgude avamine, 90 päevaks naftasaaduste varu loomine jms. Vastu on võetud mitmeid ELi direktiive, sealhulgas 2004. aasta nõukogu 67. direktiiv loodusliku gaasi tarnete julgeoleku kohta. Seda rakendati ka seoses Vene-Ukraina gaasikonfliktiga, kuid selles pole analoogilist üheselt fikseeritud varunõuet nagu vedelkütuse osas. Samas pole energiat seni veel lepingutes ühise poliitikana sees, seda märgitakse veel ratifitseerimata põhiseaduse leppe eelnõus.
Nüüd on seisukohad nii mõneski pealinnas muutunud ja see annab lootuse edasiliikumiseks. 26. oktoobril tegi ELi eesistujana parlamendi ees esinenud Briti peaminister Blair ettepaneku ELi ühtse energiapoliitika väljakujundamiseks. Seejärel kiitsid ELi riigipead ja valitsusjuhid oma mitteametlikul kohtumisel Hampton Courtis heaks ülesanded komisjonile, kes valmistab käesoleva aasta alguses ette analüütilise “rohelise paberi” energeetika olukorra kohta ja aasta lõpuks juba teatise konkreetsete ettepanekutega edasiseks tegevuseks. 1. detsembril arutasid sellelt aluselt edasist tegevust EL energiaministrid.
Viimastel kuudel on energiajulgeoleku küsimustele erilist tähelepanu pööratud seoses Läänemere gaasijuhtme projektiga ning samuti aastavahetuse Vene-Ukraina gaasitüliga. Mõlemas valdkonnas on selgelt olnud näha ELi ühistegevuse nappusega seotud probleemid. Eesti on pidanud vajalikuks, et EL oleks aktiivsem ja tegutseks energia tarnijate võimsa partnerina. Samuti peame me omalt poolt toonitama komplekssete uuringute vajadust ja nende alusel piirkondade probleemide lahendamist nii, et kõigi ELi riikide huvid oleksid arvesse võetud. Sellise analüüsi puudumine annab tunda näiteks Läänemere gaasijuhtme juures. Eesti lähenemine haakub meie üldise poliitikaga toetada ELi edasist integratsiooni ja töötada selle nimel neis valdkondades, kus meil on selleks huvi ja kus see looks liikmesriikidele täiendavat väärtust. ELis tuleb toetada liikmesriikide energiajulgeoleku tõstmiseks selliseid infrastruktuuri arendamise programme, mis ei oleks puhtalt kommertsalusel, sealhulgas ELi riikides elektri-, nafta- ja gaasiühenduste rajamine, reservvõimsuste loomine, alternatiivsete energiaallikate kasutamise laiendamine, teadus- ja arendustegevus jne. Seetõttu peame oluliseks TEN-E programmi vastuvõtmist ja objektide sellist valikut, et tõepoolest kõigi 25 liikmesriigi probleemid leiaksid lahenduse.
Eesti toetab ELi välissuhtluses tugeva energiakomponendi väljaarendamist. Eesti peab vajalikuks, et Euroopa Liit tegutseks aktiivselt ning ühtsena energiadialoogis Venemaa ja OPECi riikidega. Energiadialoogis Venemaaga peaks ELi liikmetest naaberriikidel olema senisest laiemad võimalused kaasa rääkida. Eesti peab äärmiselt oluliseks, et energiavaldkond ei oleks riikidevahelistes suhetes surveavaldamise vahend, nagu me seda kahetsusväärsel kombel juba näeme Venemaa tegevuses.
Eesti ja teised Balti riigid
Energiajulgeoleku vallas peab Eesti oma probleemide lahendamisel väga oluliseks Balti riikide koostööd, paljudel põhjustel on näiteks elektrienergia osas selline ühistöö möödapääsmatu. Tegevuse kohta majandusvallas julgeoleku tagamise nimel märgitakse Eesti julgeolekupoliitika alustes energia osas järgmist: “Elektrituru regulatsioon ja asjakohase infrastruktuuri arendamine peavad tarbijatele tagama elektri varustuskindluse taseme, mis ei sea ohtu riigi oluliste funktsioonide täitmist. Gaasiturul tuleb tagada tõhus järelevalve gaasitarnijate tegevuse üle ning leida võimalusi gaasivarustuse ühenduste mitmekesistamiseks. Soojuse turul luuakse tingimused, mis tagavad elanike soojusega varustamise ka juhul, kui katkeb põhikütusega varustamine. Vedelkütuste turul luuakse vedelkütuse miinimumvaru vähemalt Euroopa Liidu poolt ette nähtud mahus ning tagatakse selle varu efektiivne kasutamine vedelkütuse varustusraskuste korral. Teatud osa kogu hoitavast vedelkütuse varust võidakse hoiustada mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis.”
Kahjuks tuleb senine töö energiajulgeoleku osas lugeda olukorra tõsidust arvestades siiski ebapiisavaks. Tõsine tööpõld on siin valitsuse julgeolekukomisjonil. Nii energeetika kui elektrimajanduse arengu pikaajalised arengukavad peaksid edaspidi senisest palju rohkem kajastama energiaturvalisuse probleeme ning riigi ülesandeid selles valdkonnas. Selleks tuleks koostajate hulka lülitada ka julgeoleku- ja välispoliitika asjatundjad.
Balti riikide energiaalane koostöö on olnud üldiselt edukas, kuid siiski pole olnud jõudu mitme olulise mure kõrvaldamiseks. Ühiselt rajatakse 2006. aasta lõpuks Estlink, elektrikaabel Soome. Samas pole elektrivallas saanud asja Leedu-Poola ühendusest ja eriti ei liigu ka Leedu-Rootsi ühenduse projekt. Balti riikide energiasüsteem on ühendatud Venemaa elektrivõrguga ja sellest tulev energia võiks piirangute kadudes saavutada monopoolse seisundi Balti turul. Energiaturgude ühtlustamisel on veel palju ära teha näiteks Vene elektri sissepääsu küsimustes. Eesti põlevkivienergeetika on keskkonnakaitse ajenditel kiiresti liikumas sulgemise suunas. Leedu peab ELi survel sulgema kaks senist tuumaelektrijaama reaktorit. Ignalina uue jaama ehitamise ideed on alles algstaadiumis ja nende majanduslik analüüs tegemata. Eesti võiks olla valmis osalema, kui analüüs näitab selle sammu otstarbekust ja kõik alternatiivid on korralikult uuritud. Ent Eestis pole praegu piisavalt tehtud oluliste otsuste langetamiseks vajalikku teadusliku uurimistööd.
Gaasi osas on Balti riigid endiselt 100% Venemaa võrkude ja varustuse küljes. Läänemere gaasitoru projekti elluviimine suurendab Venemaa võimalusi mängida tarnekanalitega ja survestada soovi korral erinevaid riike. Mõne Balti riigi sidumine Läänemere toruga või Eesti-Soome ühenduse BalticConnector rajamine võiksid tõsta Eesti gaasiturvalisust, ent kindel olemiseks vajame jällegi uurimusi. Venemaa on hakanud Balti riikidesse tarnitava gaasi hinda tõstma ja sellega tuleb kohaneda. Seoses gaasitarnete poliitikast tuleneva võimaliku ebakindlusega tuleks igakülgselt järele mõelda, enne kui plaanida suurte gaasielektrijaamade rajamist Balti riikidesse, muuhulgas vastusena Ignalina ja Eesti elektrijaamade eelolevale sulgemisele.
Nafta osas on Balti riikide varustamine paljus seotud Leedu naftatöötlustehase olukorraga pärast Jukose kriisi. Tarned mujalt kui Venemaa – Valgevene – Leedu liinilt on minimaalsed. Mažeikiai tehase ja sellele kuuluvate hulgimüüjate roll on ebanormaalselt suur ja niisuguses olukorras on väga tähtis luua ELi normatiividele vastavad reservid.
Energiajulgeoleku probleem jääb maailmapoliitikasse kauaks ja tahaks loota, et riikidel jätkub tsiviliseeritust mitte lasta maailmal pöörata ressursside pärast võitlusse, nii et kõik on sõjas kõigi vastu.