november 15, 2012

Naised ja USA presidendivalimised

Naistele olulised teemad mängisid presidendivalimistel ilmselt olulist rolli.

Eestis vaadatakse USA presidendivalimisi sageli peamiselt läbi välis- ja kaitsepoliitika – milline on president, kes meie ajalugu ja geograafiat arvestades just meile parema julgeoleku tagab. Kuid vähemalt sama palju mõjutab USA president ülejäänud maailma (ja Eestit) nii öelda „pehmetes“ küsimustes, näiteks oma suhtumisega inimõigustesse, keskkonnakaitsesse, religiooni ja sellesse, kas naise üle otsustab naine ise või keegi teine.
Kirjutamise hetkel, paar nädalat enne USA presidendivalimiste tulemuste selgumist, paistab erakordselt tasavägises valimisvõitluses otsustav hääl olevat naiste käes. Naised on USAs traditsiooniliselt olnud suuremad hääletajad. Nelja aasta tagustel valimistel oli valijate seas naisi meestest kümne miljoni võrra enam. Seekord on toimunud liikumisi naiste eelistustes just viimase paari nädala jooksul. See on üks põhjus, miks naiste jaoks teravad küsimused, nagu abordiõigus, preventiivvahendid, võrdne palk ja vanemapuhkus, on tõusnud debattide keskmesse ning võivad valimistulemustel määravaks saada.
Kõigepealt aga mõned mõtted meediamaastikust, milles valimiskampaania praegu toimub.
Uus meediamaastik
USA presidendikampaaniaid jälgitakse kogu maailmas ülisuure tähelepanuga. Põhjus ei ole ainult selles, et tulemus mõjutab olulisel määral elu ka ülejäänud riikides (see pole esimene kord, kui kibedalt soovin, et saaksin ise USA valimistel hääletada). Viis, kuidas valimiskampaaniad USAs tehakse, võtted, mida kasutatakse, muutunud tegelikkus ja meediamaastik, milles see kõik aset leiab, näitavad kätte suuna, mis Euroopat – ja Eestit – ees ootab.
Ja ajad on poliitika jaoks muutunud. Tempo on kõrgem kui kunagi varem, päevakord muutub iga hetkega, sotsiaalmeediakanalid nagu Twitter ja Facebook mängivad suurt rolli ja kandidaadid oma meeskondadega peavad suutma selle kõigega toime tulla. (Väidetavalt tõi just sotsiaalmeedia oskuslik kasutamine eelmistel valimistel Obamale ülekaaluka võidu ning ka seekord on tema kampaaniameeskond seda kanalit oskuslikult kasutanud.) USA valijad (või miks mitte Eesti poliitikahuvilised) ei pruugi vaadata Obama ja Romney debatte, et teada, et Obama oli esimeses debatis nõrk või et Mitt Romney tegi teises debatis kummalise märkuse selle kohta, kuidas ta omal ajal Massachusettsi kuberneriks olles ametikohtade täitmiseks „kaustade kaupa naisi“ tellis (sellest lähemalt allpool).
Meedia ja sotsiaalmeedia kajastus sätib tooni ja mõjutab inimeste reaalsustaju, samal ajal kui teleekraanid veel säravad. Arvutud säutsud, blogisissekanded, pilapildid, artiklid, tele- ja raadioklipid hakkavad momentaanselt ringlema ning lõppkokkuvõttes ei pruugi valija mäletadagi, kas ta nägi toimunut päriselt või sai täpse ülevaate hommikul Facebooki sisse logides. Isiklikult ma ei jälginud reaalajas presidendikandidaatide teist debatti, kuid hommikul Eestis ärgates nägin Mitt Romneyle pühendatud Facebooki lehekülge nimega „Binders Full of Women“ (mille taga on „full disclosure“ kohaselt üks 24-aastane mees Kanadast ning millel on hetkel umbes 360 000 jälgijat), Tumblri lehte arvutute pilapiltidega ja sama populaarset Twitteri hashtag’i (teemaviide). Sarnases keskkonnas toimetab ka Eestis poliitika. Üks ebaõnnestunud väljend (või kümme ebaõnnestunud selgitust prokuratuurile ütlusi andes) ja rahvas muigab läbi säutsude, blogisissekannete ja meme’de. Ja kuigi ei maksa alahinnata spin doctor’ite võimekust ühiskondlikku diskussiooni kõrvalrööbastele keerata, seisavad nad tänapäeval vastamisi loendamatute kurjade piraajadega, kes igaüks hammustab sealt, kust saab.
Presidendikandidaatide naised
Kui (sotsiaal)meedia on valimistulemuste jaoks määrava tähtsusega, on huvitav – ja mitte vähetähtis – roll mängida ka esmapilgul asjasse mittepuutuvatel isikutel, nimelt presidendikandidaatide abikaasadel. Michelle Obama kõnet demokraatide konvendil (Charlotte, North Carolina)1 vaatas 26,2 miljonit televaatajat, Ann Romney oma vabariiklaste konvendil (Tampa, Florida),2 22,3 miljonit. Võrdluseks tasub teada, et Barack Obama kõne, kus ta andis demokraatidele nõusoleku kandideerida veel üheks ametiajaks, jälgis 35,7 miljonit televaatajat, Mitt Romney oma 30,3 miljonit. Ehk siis naiste kõnedel oli peaaegu sama palju vaatajaid kui peategelastel endil.
Twitter teatas, et Michelle Obama kõne ajal demokraatide konvendil saadeti välja 28 003 teemakohast ”säutsu” minutis. Kui Mitt Romney kõneles vabariiklaste konvendil, oli vastav näitaja 14 239 – poole vähem. Selles kontekstis väärivad presidendikandidaatide abikaasade kõned lähemat tutvumist. Need kõned ei olnud märkimisväärsed ainult dramaturgiat ja filmilikku visuaalset lahendust silmas pidades, vaid vägagi huvitavad oma sisult.
Presidendikandidaatide naiste rolli ei tasu ei üle- ega alahinnata. Uuringud on näidanud, et inimesed ei mõtle eriti abikaasade peale, kui valimiskasti juures seisavad. Kuid mõlemad naised on populaarsemad kui nende abikaasad3 ja USA valimissüsteemis, kus valitakse persooni ja mitte parteiprogrammi, on neil ülesanne täita ka persooni loo kujundamisel ja kirjeldamisel. Seda oli selgelt näha mõlema naise kõnede ülesehituses. Mõlemad kõnetasid ilmselgelt naisi, mõlemad pöördusid oma kõnedes tagasi alguse juurde ning rääkisid, kuidas nad olid oma meestega kohtunud, koos kasvanud, oma unistuste elluviimisel vaeva näinud. Mõlemad andsid tunnistusi abikaasade iseloomu kohta, millised inimesed nende mehed on, millised on nende väärtused ja kuidas nad mingis olukorras käitunud on.
Ann Romney ja inimlik Mitt
Ann Romney ülesanne oli luua oma abikaasast meeldiv kuvand, teha teda inimlikumaks. Mitt Romney ei ole varem oma inimliku poolega eriti silma paistnud, ta tundub puine ega tekita erilist sümpaatiat. Ann Romney pidi näitama, et tema abikaasa on usaldusväärne mees, kelle jaoks perekond ja kirik, mõlemad USA sisepoliitikas märkimisväärse tähtsusega küsimused, on väga olulised. Ülesannet raskendas Ann Romney enda kohati krampis olek laval. Analüütikute hinnangul tegi ta oma tavapärast esinemisestiili arvestades aga suurepärase soorituse ning tal õnnestus ka mõjutada inimeste arvamust Mitt Romneyst.
Ann Romney pöördus oma kõnes otse naiste poole, „kelleta Ameerikat ei oleks olemas“. Emade, vanaemade, õdede, tütarde, abikaasade poole, kes töötavad kõvasti ja näevad vaeva, kuid kellel on raskusi oma argieluga ning kes soovivad tööaega vähendada, et olla rohkem kodus ja oma pere eest hoolitseda, kuid ei saa seda majanduslikel põhjustel teha. Samas puudus tema kõnes konkreetsus ja usutavus – tegemist on elukutselise koduperenaisega, kes on küll üles kasvatanud viis last, kuid kes ei suuda veenda neid naisi, kelle suurimad probleemid on seotud pereelu ja palgatöö ühitamisega. Mõnevõrra kurioosselt mõjus keset kõnet tema hüüatus, et ta armastab naisi. Võib-olla oli see spontaanseks vastuseks saali täitvatele käsitsi maalitud plakatitele, kus seisis, et naised armastavad Anni.
Political Is Personal
Barack Obama probleem on see, et üldiselt on ta soe ja sümpaatne mees, kes meeldib inimestele, kuid paljud on temas pettunud. Eelmiste valimiste aegne eufooria ei ole toonud kaasa nii suuri muudatusi, kui ebarealistlikult loodeti. Teda seostatakse poliitikaga, mis ei ole edukaks osutunud. Michelle Obama ülesanne oli auditooriumit veenda, et Barack Obama suudab ellu viia head poliitikat, et tal on põhiväärtused, millest ta juhindub – näiteks arusaam, et kõigil peavad olema võrdsed võimalused Ameerika unelmat elada, kui nad vaid töötavad kõvasti ja annavad endast parima. Ning et kui ta millessegi usub, siis ta seda ka teeb, isegi kui see tundub võimatu. Näitena selle viimase kohta tõi ta tervishoiureformi.
Michelle Obama kõne oli erinevalt Ann Romneyst tugevalt poliitiline. Ta ei teinud nii otseseid pöördumisi naiste poole, kuid – jällegi erinevalt Ann Romneyst – käsitles kõiki sümbolteemasid, mis naisi sügavalt puudutavad, eriti USAs. Ta mainis õigust oma keha üle otsustada, õigust võrdsele palgale, õigust valimas käia – need on teemad, mille ümber on käinud (või käivad endiselt, nt abordiküsimuses) valusad võitlused ning mis on jaganud valijad kahte leeri. Oma kõnes mainis Michelle Obama samuti, et kõigil peaks olema võimalus Ameerika unelmat elada, sõltumata sellest, kes sa oled või keda armastad – otsene viide geikogukonnale. „Barackile ei ole need teemad poliitilised, need on isiklikud“, märkis Michelle Obama ja keeras seega tagurpidi klassikalise feministliku loosungi „Personal Is Political“, mis osutab sellele, et probleemid, mida naised kogevad oma elus, oma pereliikmeid hooldades, lastega seoses, pere- ja tööelu ühitada üritades jne ei ole mitte nende isiklikud probleemid, vaid vajavad poliitilisi lahendusi. Michelle Obama näitas, et Barack Obama ei tegele nende asjadega mitte seepärast, et need on poliitilises päevakorras, vaid et ta on nendest isiklikult puudutatud ja huvitatud.
Mõlema naise kõned olid kahtlemata viimse detailini lavastatud ja liigutasid vaatajaid rohkem kui mõni kobarkinos näidatav kassahitt. Ann Romney nägi välja nagu Ühendriikide lipp – blond naine punases (vabariiklaste värv) kleidis sinisel taustal. Tagaseinal kuvati perepilte Romneyde noorusajast. Michelle Obama mõjus Ann Romney jäiga esinemismaneeri kõrval nagu tõeline staar. Tal on tugev karisma, ta mõjub soojalt ja siiralt ja tema kõnes oli oluliselt rohkem poliitilist sisu ja tõsiseltvõetavust.
Mida presidendi naised teha ei tohiks
Praeguseks on Michelle Obamast saanud oma mehe kampaaniameeskonnale hindamatu väärtus ja ta on pidevalt rakkes. Olukord oli teistsugune 2008. aastal, kui ta oli sõnakam ning talle heideti ette, et ta on liiga „kuri“ – omadus, mida traditsionalistid naistele ei andesta –, ning nüüd lihvib ta peamiselt oma kuvandit ema ja toetava abikaasana, kes kasvatab aias spinatit ja küpsetab populaarsemaid küpsiseid kui Ann Romney4.
Iga enesest lugupidav poliitnõunik teab lähiajaloost kahte kuulsat näidet presidendi naistest, kellega kandidaatide abikaasad mitte mingi hinna eest sarnaneda ei tohiks. Üks on Nancy Reagan, kes avalikult mõjutas oma mehe otsuseid personalivaldkonnas. Pärast atentaadikatset presidendile 1981. aastal (Ronald Reagan oli siis vaid 69 päeva ametis olnud) kontrollis Nancy rangelt ligipääsu presidendi juurde ja mõjutas tema personalivalikuid. Teine näide on Hillary Rodham Clinton, kes ei soovinud oma aega Valges Majas veeta mõne heategevusliku ürituse patrooniks olles, vaid tahtis midagi suurt ära teha. Bill Clinton määras ta tervishoiureformi eest vastutavaks ning selle liigutusega olid nii tervishoiureform kui Hillary Rodham Clinton presidendi kaasana määratud läbi kukkuma. Rodham Clintoni puhul on huvitav see, et kõik need omadused, mis tegid ta presidendi abikaasana ameeriklaste silmis täiesti sobimatuks – näiteks harjumus oma arvamust avaldada –, on temast hiljem teinud väga hinnatud välisministri. Tema peatset ametist lahkumist kahetsetakse siiralt.
Kaelateooria
Kas mujal maailmas on poliitikute abikaasadel (kes üldist pilti arvestades on naised) selline roll mängida? Enamikus riikides mitte. Kuid mis Michelle Obama ja Ann Romney puhul silma torkab, on see, et nad võivad küll mõjuda kui kohtualuse kaitseks kõnelevad tunnistajad, kuid nende tegelik ülesanne on rääkida samast poliitikast, aga teist moodi, teist keelt ja teisi võtteid kasutades ning sedaviisi teise publikuni jõudes.
Kuigi oleme 21. sajandisse jõudnud, tundub naissoost president USAs olevat täielik utoopia. Muidugi on see enamikus riikides utoopia – paarisajast suveräänsest riigist on kümnel naissoost riigipea. Naisvalitsusjuhte on praeguse seisuga maailmas kokku 14 (Euroopa Liidus on neid muide ainult kaks, Angela Merkel Saksamaal ja Helle Thorning-Schmidt Taanis).
Peade lugemine näib tüütavat inimesi, kes usuvad „kaelateooriasse“, mille kohaselt formaalne võim pole oluline, loeb võimalus mõjutada otsuseid (ja kellel on parem võimalus mõjutada presidendi otsuseid kui presidendi abikaasal?). Samamoodi näib see tüütavat inimesi, kes ei näe vahet, kes kuskil eesotsas on. Aga sellel on vahe, kas abordiõiguse üle otsustavad ainult mehed, ja sellel on vahe, kas naise ainus võimalus on mõjutada kellegi teise otsust või saada otsustada ise. Nagu näitasid Nancy Reagan ja Hillary Rodham Clinton, siis seda ei sallita, kui naised oma meeste otsuseid mõjutavad. Nii et ausalt öeldes – kaelateooria tüütab naisi.
Naised kaustade vahel
Millised on siis need küsimused, mis naisvalijate eelistusi mõjutavad? Kindlasti ei piirdu need ainult nn „naisküsimustega“. Naisi, nagu kõiki valijaid, huvitab väga lai spekter teemasid. BBC poolt tehtud teleklipis “Walmart moms: The women who could decide which man wins“ ütles üks intervjueeritutest,  Mitt Romneyt toetav üksikema üsna tabavalt, et kui sind tegelikult huvitab naiste tervishoid, siis peaksid huvituma riigieelarvest. Spetsiifilisematest muredest, millega naised silmitsi seisavad, on eelpool mainitud töö- ja pereelu ühitamine, mis muuhulgas väljendub selles, et Ühendriikides ei ole olemas üldist tasustatud vanemapuhkust. On õigus olla tasustamata vanemapuhkusel – kokku 12 nädalat (Eestis on vanemahüvitise pikkus poolteist aastat, millele lisandub veel õigus olla lapsehoolduspuhkusel kuni lapse 3-aastaseks saamiseni). Sellele lisanduvad probleemid lasteaiakohtade kättesaadavuse ja kõrge maksumusega, mistõttu palgatööl käimine võib üldse oma majandusliku mõttekuse kaotada.
Kandidaatide teine debatt näitas, et Mitt Romneyl on samasuguseid raskusi töötavate naiste kõnetamisega nagu tema abikaasalgi. „Binders full of Women“ või hästikvalifitseeritud inimeste teadlik otsimine alaesindatud grupist ei ole tegelikult halb metoodika naiste osakaalu tõstmiseks. Kuid esiteks võib seda käsitleda positiivse erimeetmena, mida vabariiklased üldiselt ei toeta, ning teiseks oli selline protsessi kirjeldav libastumine oponentidele tõeline maiuspala. Samuti tekitas küsimusi Romney kui presidendikandidaadi prioriteet anda naistele paindlikud tööajad, et nad soovi korral saaksid kodus olla ja oma perekondadele süüa teha (näiteks küsimus,  mis planeedil Romney viimase neljakümne aasta jooksul elanud on, kui kogu naiste emantsipatsioon temast sellise kaarega möödunud on). Obamal, kellel on konkreetseid saavutusi ette näidata, nt Lilly Ledbetter Fair Pay Act (2009)5, on seni olnud naisvalijate seas üpris suur edumaa, kuid viimaste mõõtmiste kohaselt on ta seda kaotamas ja ühe peamise põhjuse on ülalpool ära toonud „Walmart Mom“ – USA majandus ja eelarveküsimused.
Küsimus, mis aga valijaid kõige teravamini polariseerib, on abort. Abordiõigus on USA siseriiklikus poliitikas teema, mille tähendust Eestis on kohati raske mõista. Religioon ei mängi Eesti päevapoliitikas mingit erilist rolli, oleme pärinud Nõukogude Liidu abordipoliitika ja Põhjamaade kaine vaate seksuaalharidusele ja rasestumisvastastele vahenditele. Ilmselt on Eestis vähe inimesi, kes arvavad, et viimased kaks kuidagi aborte soodustaksid. USAs on olukord sootuks teine. Religiooni mõju on äärmiselt suur. Sama mõeldamatu kui naispresident on mõte ka presidendist, kes avalikult teataks, et on agnostik või ateist (või pole kristlikus abielus).
2012. aasta valimiskampaania ajal on abordiküsimust taas väga teravalt käsitletud. Paar vabariiklast on suutnud oma seisukohtadega hämmastada. Näiteks väitis Missouri kandidaat Todd Akin, et naisekeha suudab ennast „loomulikul viisil“ raseduse eest kaitsta vägistamise puhul, ja Richard Mourdock Indianast teatas, et ka siis, kui rasedus tekib vägistamise tagajärjena, on see „Jumala tahe“. Mitt Romney ja teised vabariiklaste tipud kutsusid üles Aknit kandideerimisest loobuma (mida too ei järginud) ning Romney kõneisikud taunisid ka Mourdocki väljaütlemist, kuid Mitt Romney probleem on see, et ta on oma positsiooni abordiküsimuses korduvalt muutnud ning mõjub ebausaldusväärsena. Aastal 1994. ütles ta, et abort peaks olema turvaline ja legaalne, ning et ta toetab Roe v. Wade’i6. 2012. aastal on ta lubanud nimetada uued kohtunikud ülemkohtusse, kes muudaksid Roe v. Wade’i otsust nii, et iga osariik ise saaks abordi seaduslikkuse üle otsustada. Kuna järgmise presidendi ametiajal saavad kolm kohtunikku üheksast 80-aastaseks ja üks 78-aastaseks, võib oodata nii mõnegi koha vabanemist. Siin tasub üle korrata seda, et president nimetab ülemkohtusse kohtunikke oma soovi järgi ning et 112st kohtunikust on läbi aegade vaid neli olnud naised (kellest kaks nimetas ametisse Obama ja ühe Clinton). Naised, kes muretsevad naiste tervishoiu pärast, peaksid küll vaatama riigieelarvet, kuid sama pingsalt peaksid nad jälgima, milline ülemkohtunik järgmisena ametist lahkub.
Mitt Romney on ka lubanud lõpetada „Planned Parenthood“ rahastamise, mis annab põhjust muretsemiseks. Kui ma aastal 2002. aastal töötasin ÜRO Rahvastikufondis (UNFPA), tõi presidendivahetus USAs kaasa selle, et üks terve ÜRO agentuur kaotas USA-poolse rahastuse. Miks? Sest presidendiameti võttis Bill Clintonilt üle George W. Bush ning Bushi administratsioon ei soovinud toetada organisatsioone, kes tegelesid reproduktiivtervise edendamisega ja vabatahtliku pereplaneerimise toetamisega. Aastatel 2002–2008 planeeris USA Kongress iga-aastaselt ca 34 miljonit US dollarit UNFPAle, mille väljamaksmise presidendi administratsioon peatas. Eestis olid UNFPA prioriteetideks tol ajal naiste õigused, noorte seksuaalharidus ja HIV/AIDSi ennetamine. 2000. aastate alguses alanud HIV-epideemia oli Eestile väga suureks probleemiks nii siseriiklikult kui välispoliitiliselt ning Eesti riigi tegevus sõltus tugevalt välisdoonorite rahastusest ja initsiatiivikusest. Asja hea külg oli see, et rahastuse kadumine aitas mobiliseerida teisi doonoreid, sealhulgas Eestit ja teisi Euroopa riike, kes jälle väärtustavad seksuaalharidust ja pereplaneerimise kättesaadavust.
See näide toob mind tagasi alguse juurde. Nimelt mõjutavad USA presidendivalimised meid oluliselt rohkem kui vaid julgeolekupoliitiliselt – või siis tuleb endale aru anda, et julgeolek tähendab midagi enamat kui kaitsejõudude eelarvet. Sest kui siseriiklikku HIV-epideemiat mitte käsitleda julgeolekuriskina, siis mida veel? Nii-öelda naisküsimuste mõjud teistele poliitikavaldkondadele võivad olla märkimisväärsed.
NB! Barack Obama teatas UNFPA rahastamise taastamisest 23. jaanuaril 2009, oma ametiaja neljandal päeval.
_____
1 Michelle Obama kõne: www.demconvention.com/speech/first-lady-michelle-o… 2 Ann Romney kõne: www.youtube.com/watch?v=PBA7rPKhGtQ 3 Washington Post-ABC küsitlus näitas, et tervelt 69% täiskasvanutest annab oma heakskiidu Michelle Obamale. Vastavad näitajad teistele olid: Barack Obama (56%), Ann Romney (52%) ja Mitt Romney (45%).
4 Küpsisevõistlused presidendikandidaatide abikaasade vahel on toimunud 1992. aastast saadik, kui Hillary Rodham Clinton kampaania ajal teatas, et „oleksin võinud koju jääda ja küpsiseid küpsetada, kuid otsustasin ennast erialaliselt teostada“. Kõik retseptid on saadaval www.familycircle.com. Ainsa mehena on seal esindatud Bill Clinton oma kaeraküpsistega aastast 2008.
5 Seadus teeb kergemaks palgadiskrimineerimise korral kohtusse pöörduda. en.wikipedia.org/wiki/Lilly_Ledbetter_Fair_Pay_Act… 6 Ülemkohtu otsus 1973. aastast, mille kohaselt seadusega abordi tegemise piiramisega rikutakse naise põhiseaduslikku õigust segamatule eraelule en.wikipedia.org/wiki/Roe_v._Wade

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar