Naine – kõva jõu teostaja

Julgeolekupoliitika üks ägedamaid eestkõnelejaid on kogu Ukraina sõja vältel olnud peaminister Kaja Kallas. Seda mitte pelgalt Eestis, vaid kogu maailmas. Rahvusvahelise ajakirjanduse veergudel ja telepildis loeme, kuuleme ja näeme peaminister Kallast nagu ei ühtegi teist Euroopa Liidu poliitikut. Nii koalitsioon kui ka opositsioon peab peaministri tööd kiiduväärseks. Kahtlemata on Eesti maine kasvanud. Julge sõnaga naispoliitik on hea näide sellest, kuidas alaesindatud sugu võib teha raskel ajal erakordselt tõhusat tööd rahu ja Eesti nimel. Kuidas aga on naised üldiselt esindatud Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitikas? Kas ja kuivõrd on naised kaasatud otsustamisprotsessi? Kuivõrd tõkked naiste osalemiseks nn kõva jõu teostamisel on Eestis kadunud?

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (Convention on the Elimination of All Forms of Discrimination Against Women ehk CEDAW) on alates selle jõustumisest 3. septembril 1981 ratifitseerinud peaaegu kõik ÜRO liikmesriigid. Seitse riiki – Iraan, Nauru, Palau, Somaalia, Sudaan, Tonga, USA – pole seda siiski eri põhjustel tänaseni teinud. Rahvusvahelised organisatsioonid (ÜRO, OECD, Euroopa Liit, Aafrika Liit, OSCE, Euroopa Nõukogu jne) peavad naiste osalemist valitud esindusorganites üheks demokraatia põhiliseks indikaatoriks.

Sooliselt tasakaalustatud turvaline ühiskond on Euroopa Liidu prioriteet. Sama tähtis kui võimalus rahval esinduskogudesse naisi valida, on anda naistele võimalus osaleda poliitika(te) kujundamisel ja ellu rakendamisel. Seadusi loovate poliitikute nagu ka täideviivate ametnike hulgas peaks olema Euroopa Liidu soolist võrdõiguslikkust puudutavate direktiivide vaimus mitte vähem kui 40 protsenti alaesindatud sugu. 

Riigikogu ratifitseeris konventsiooni CEDAW varsti pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist ja see jõustus 19. jaanuaril 1992. Seda tuleb pidada igati progressiivseks sammuks noore Ida-Euroopa riigi puhul. Ent 2004. aastal oli Eesti Achilleuse kand paraku just sugude võrdsust nõudev soolise võrdõiguslikkuse seadus, mille Riigikogu pidi viimase takistusena kõrvaldama enne Euroopa Liitu astumist. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdsete võimaluste seaduse keskmes on Eesti naistele ja meestele võrdsete võimaluste tagamine tööelus.

Kuidas on julgeoleku- ja kaitsepoliitika kujundamisel esindatud naised nii kõrgeima esinduskogu Riigikogu riigikaitsekomisjonis (seadusloome) kui ka välis- ning kaitseministeeriumis (täitevjõud) ning kaitseväes?

Riigikaitsekomisjon

Iseseisvuse taastamise järel on riigikaitsekomisjoni juhtinud alati mees. Kaks korda on aseesimehe rollis olnud ka naised: Riigikogu IX koosseisus Valve Kirsipuu (Reformierakond) ja XI koosseisus Kadri Simson (Keskerakond). Kui VIII koosseis välja arvata, on iseseisvuse taastamise järel Riigikogu igas koosseisus riigikaitsekomisjoni kuulunud vähemalt üks naine.

Analüüsides erakondade esindajaid riigikaitsekomisjonis, pakub huvi fakt, et viimase kahe Riigikogu koosseisu puhul on erakonnad riigikaitsekomisjoni saatnud kaitsejõududes kõrgetes ametites teeninud mehi. XIII koosseisus toimis nii Reformierakond (Ants Laaneots, Johannes Kert), XIV koosseisus sekundeeris Reformierakonnale Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) (Leo Kunnas, Alar Laneman). Selline n-ö kindralite kontsentratsioon riigi kõrgeimas esindusorganis pakub tõsist mõtlemisainet. Mitte ainult soostereotüüpide taastootmise pärast – XIII koosseisu ajal võis korduvalt kuulda mõnda endist sõjaväelast lausumas: „Sina oled naine, sa ei taipa tuhkagi, kuidas kaitsevägi toimib.“

Riigikaitsekomisjon funktsioneerib mõnevõrra erandlikult võrreldes teiste alaliste komisjonidega. Kõige rohkem on see võrreldav väliskomisjoniga, kus seadusloome samuti ei moodusta põhiosa tööst. Kui veel ühisjooni otsida, siis sarnaselt riigikaitsekomisjoniga pole ka väliskomisjoni esimees ei sel ega möödunud sajandil olnud naine. Uurides lähemalt riigikaitsekomisjoni isikkoosseise, siis võib mitte ainult viimasel kümnendil, vaid kogu iseseisvuse taastamisele järgnenud aja täheldada üpris suurt erakonnajuhtide osakaalu riigikaitsekomisjonis: Jüri Toomepuu (Valimisliit Eesti Kodanik), Siim Kallas (Reformierakond), Edgar Savisaar (Keskerakond), Urmas Reinsalu, Margus Tsahkna ja Helir-Valdor Seeder (kõik Isamaa), Mart Helme (EKRE). Sellest võib välja lugeda ühelt poolt, et tegemist on staatuse järgi prestiižse komisjoniga ja teisalt, kuivõrd seadusloome pole riigikaitsekomisjoni põhitegevus, annab see komisjoni liikmele võimaluse keskmisest rohkem erakonna asjadega tegelda.

Sama tähtis kui võimalus rahval esinduskogudesse naisi valida, on anda naistele võimalus osaleda poliitika(te) kujundamisel ja ellu rakendamisel.

Seega võtavad erakondade juhid meelsasti kohad sisse riigikaitsekomisjonis, teisalt valitseb teadmine, et liiga palju ei pea komisjoni töös osalema. Mida see laiemalt tähendab? Mis rolli on erakonnad saatnud täitma oma (nais)saadikuid riigikaitsekomisjoni? Ilmselt sõltub see pisut ka naise isikuomadustest ja staatusest erakonnas. Kuna erakonnad nagu ka organisatsioonid üldiselt erinevad üksteisest, siis erinevate erakondade puhul täidavad naised erinevat rolli.

Mis artikli autorit puudutab, siis algatasin paar kaitseteemalist debatti. Üks puudutas naiste osalust kaitseväes: kas aeg sooneutraalseks kohustuslikuks ajateenistuseks on Eestis küps sarnaselt Põhjala riikide Norra ja Rootsiga? Selle puhul korraldas riigikaitsekomisjon avaliku istungi XII koosseisu lõpus 2014. aasta detsembris. Et kampaania „Naised vormi!” polnud ühiskonnas veel alanud – see algas alates 2017. aastast –, siis teadlikkus naiste suuremast osakaalust kaitsejõududes ei leidnud ühiskonnas piisavat toetust.

Püüdes aru saada alaesindatud soo rollist riigikaitsekomisjonis laiemalt, siis pole teada, kuivõrd soovisid naised ise riigikaitsekomisjoni liikmeks saada ja kuivõrd pandi üks või teine naine oma fraktsiooni poolt fakti ette, et ta on kohustatud täitma käsku. Enamasti poliitikud seda teemat ei kommenteeri.

Välisministeerium

Eesti Vabariigi välispoliitika oli alguses väga palju iseseisvuse taastamise järgse esimese välisministri ja hilisema presidendi Lennart Meri nägu. Välisminister Lennart Meri koondas enda ümber põhiliselt filoloogitaustaga noori töö- ja teotahtelised inimesi. Tänaseks on tema suursaadikutest saanud lähiaastatel pensionile siirduvad grand old man’id või grand old lady’d. Kui 1995. aastal oli Eesti Vabariigi välisteenistuses 12 suursaadikut ja vaid üks naissoost diplomaat omas au juhtida välisesindust, siis naissoost suursaadikute arvult EL-i, NATO ja OECD riikide arvestuses oli Eesti 2019. aasta seisuga Rootsi järel teisel kohal. Eesti suursaadikutest moodustasid siis naised 47 protsenti, Rootsis oli vastav näitaja 48 protsenti. Kui vaadelda Eesti diplomaatiat soolise võrdõiguslikkuse aspektist, siis Eesti välisministeerium paikneb EL-i, NATO ja OECD kontekstis pärast Soomet (67 protsenti naissoost diplomaate), Lätit (62 protsenti) auväärsel kolmandal kohal oma 61 protsendi naissoost diplomaatidega.¹

Kui aga jälgida kõrgeimat otsustaset, siis alles käesoleva sajandi esimestel aastatel oli välisministeeriumi asekantslerite hulgas teineteise järel kaks naist – Tiina Intelmann ja Riina Kionka. Tänast julgeolekupoliitikat silmas pidades on nad mõlemad Eesti naissoost diplomaatidena kõige kõrgemale lennanud – Kionka töötab praegu Euroopa Liidu delegatsiooni juhina Lõuna-Aafrika Vabariigis ja Intelmann Euroopa Liidu delegatsiooni juhina Somaalias. Peale selle on Intelmann juhtinud ka EL-i delegatsiooni Libeerias nagu ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööd. Kionka teenis aastaid EL-i välispoliitika kõrge esindaja Javier Solana inimõiguste nõunikuna ja hiljem Euroopa Liidu Nõukogu presidendi Donald Tuski välispoliitika nõunikuna.

XIII koosseisu ajal võis korduvalt kuulda mõnda endist sõjaväelast lausumas: „Sina oled naine, sa ei taipa tuhkagi, kuidas kaitsevägi toimib.“

Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise järgse 30 aasta vältel on välisministri rollis töötanud 17 ministrit, kusjuures nende hulka kuulub XXI sajandil ka neli naist (Kristiina Ojuland, Keit Pentus-Rosimannus, Marina Kaljurand, Eva-Maria Liimets). Mis puudutab välispoliitika kõige kõrgemat ametnikku (välisministeeriumi kantslerit), siis kordagi pole olnud võimalust seda ametit naisel pidada. Nagu märgitud, siis nullindate alguses oli välisministeeriumis kaks naissoost asekantslerit, aga huvitaval kombel 2022. aasta aprillis pole ükski viiest asekantslerist naissoost. Kuigi Eesti välisteenistuses teenib rohkem naisi kui mehi, siis otsustajate tasandil see fakt paraku kajastust ei leia.   

Kaitseministeerium

Kaitseministeerium on võrreldes välisministeeriumiga oma inimeste arvult mitu korda väiksem, aga julgeoleku- ja kaitsepoliitika väljatöötamise mõttes välisministeeriumiga võrdsel positsioonil või isegi juhtpositsioonil. Traditsiooniliselt on peetud kaitseministeeriumi (XX sajandi esimesel poolel kandis kaitseministeerium üle maailma sõjaministeeriumi nime) nn meeste ministeeriumiks. Kui 1990ndatel ministeerium sellisena võiski välja paista, siis praegu on naiste ja meeste osakaal ministeeriumi töötajaskonnas enam-vähem pooleks. Seda väidet toetab ka sooline kompositsioon osakonnajuhtide tasandil.

Kui naissoost välisministreid on olnud iseseisvuse taastamise järel peaaegu veerandi jagu, siis sedasama ei saa väita kaitseministrite kohta. Kõik 16 kaitseministrit on olnud tänaseni mehed nagu ka kõik kaitseministeeriumi kantslerid on olnud meessoost. Alates sotsiaaldemokraatidest kaitseministritega (Sven Mikser, Hannes Hanso) on soolisele tasakaalule kaitseministeeriumis nagu ka ministeeriumi vastutusalal kaitseväes rohkem tähelepanu hakatud pöörama. Olgu selleks siis kaitseväega peetud dialoog kõikide väeosade avamisest naistele või hilisema kaitseministri (Margus Tsahkna) otsus kaotada 2017. aasta algusest naiste piirarv ajateenistuses.

Kuigi Eesti välisteenistuses teenib rohkem naisi kui mehi, siis otsustajate tasandil see fakt paraku kajastust ei leia.

Tähtsaks sammuks tuleb pidada kaitseministeeriumi keskastme juhtimistasandil soolise tasakaalu saavutamist kümne viimase aasta vältel. Ent ka ministeeriumi kõige kõrgemal otsustajate tasandil on samuti mõlemad sood võrdselt esindatud. Mõned kaitseministeeriumiga seotud inimesed pidasid tähtsaks kantsler Kristjan Priki rolli. Oma soosiva suhtumisega naistesse on see avaldanud mõju tulemusele: kaitseministeeriumi kolmest asekantslerist kaks on praegu naised (kaitsepoliitika asekantsler Tuuli Duneton ja riigikaitse planeerimise asekantsler Tiina Uudeberg). (Pärast artikli avaldamist teatas kaitseministeerium 25. aprillil, et ministeeriumi uueks õigus- ja haldusküsimuste asekantsleriks sai Margit Gross, kes asub koordineerima õigusosakonna, julgeoleku- ja haldusosakonna ja dokumendihalduse osakonna tööd – Diplomaatia toimetus.) Teatavasti on kõrgemate ametnike konkursi ja atesteerimiskomisjonis ehk nn valikukomisjonis vastava ministeeriumi kantsleri sõna tähtis, et mitte öelda määrava tähtsusega. 

On keeruline ütelda, kas kaitseministeeriumis on inimesi karjääriredelil edutatud soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet järgides või on põhjuseks subjektiivne faktor nagu ülemuse heatahtlikkus. Võib-olla on selleni viinud objektiivselt välja kujunenud olukord, mis tähendab heast haridusest tulenevat naiste kõrget konkurentsivõimet. Üks kõrgematest ametnikest väitis allakirjutanule möödaminnes, et „naiste edasi liikumine kaitseministeeriumi kõrgematele positsioonidele on evolutsiooni tulemus“. Et Eesti ühiskonnas tervikuna valitseb tõrksus nii feminismi kui ka soolõime suhtes, siis võib eeldada, et just naiste märksa kõrgem haridustase võrreldes meestega on toonud muutuse.

Kaitsevägi

2013. aasta 1. aprillist on naistel võimalus vabatahtlikkuse alusel kaitseväes teha läbi ajateenistus. Neli aastat hiljem käivitus kampaania „Naised vormi!“, mis on osutunud oodatust isegi edukamaks. Kaitseväe lühem eesmärk on saada rohkem terveid noori aega teenima, aga sellesama medali teine pool kätkeb endas võimalust naisel soovi korral teha sõjaväelist karjääri kuni kindrali paguniteni välja. Ehk teisisõnu saame „Naised vormi!“ puhul rääkida naistest, kes on kaitse- ja julgeolekupoliitika otsesed teostajad.

Naissoost ajateenijate arv on kasvanud aasta-aastalt mõnekümnelt sadakonnani nagu on suurenenud ka tegevteenistusse asunud naiste arv. Noori naisi ajateenistusse kutsuvalt veebileheküljelt loeb välja, et 60 protsenti tegevteenistuse läbinud noortest naistest on saanud kaitseväelased. Kui möödunud kümnendi algul oli debati keskmes, kuidas naissoost ja meessoost ajateenijate ööbimisruume ja pesemiskohti eraldi hoida, siis nüüdseks on need teemad lõppenud. Aastate jooksul talletatud ajateenistuskogemus on asjad paika pannud.

Kui naissoost välisministreid on olnud iseseisvuse taastamise järel peaaegu veerandi jagu, siis sedasama ei saa väita kaitseministrite kohta. Kõik 16 kaitseministrit on olnud tänaseni mehed nagu ka kõik kaitseministeeriumi kantslerid on olnud meessoost.

Kaitseministeeriumi tellitud uuringutes joonistub välja ühiskonna soosiv suhtumine naissoost ajateenijatesse – 82 protsenti vastanutest leiab, et naistel peaks olema võimalus läbida ajateenistus vabatahtlikkuse alkrusel. Avaliku arvamuse 2021. aasta kevadisest uuringu järgi ei ole ühiskond jätkuvalt aga valmis naiste kohustuslikuks ajateenistuseks, sest seda toetas vaid viis protsenti vastanutest. Tegevväelaste ülekaalukal hinnangul tulevad naised ja mehed ajateenistuses võrdselt hästi toime, seejuures väheneb nende vastajate osakaal, kes peavad naisi halvemini toimetulevaks. Ehk et igapäevane kogemus lubab konstateerida, et tegevväelased on märksa sootundlikumad kui n-ö inimene tänaval.²

Pigem on naiste vabatahtliku ajateenistuse suurim küsimus tänase seisuga, kuidas lühendada naissoost vabatahtliku ajateenija 90 päeva kestvat võimalust jääda edasi rivvi või lahkuda ajateenistusest. Ka Soome on lühendanud vabatahtlikult ajateenistusse tulnud neidude järelemõtlemisaega 60 päevalt 30 päevale. Naissoost ajateenijad on mitmes mõttes paremas seisus: naine, kes on tulnud vabatahtlikult, on endale asjad üksipulgi selgeks teinud motiveeritud sõdur. Visuaalsel vaatlusel näib, et paljudel juhtudel on jaoülemaks just see üks vabatahtlik südi tüdruk, kes kamandab üheksat kohustuslikus korras tulnud poissi. Hetkel on Eesti Kaitseväe kõige kõrgema auastmega naine sõjaväepolitsei Vahipataljoni ülem kolonelleitnant Margot Künnapuu, kelle nimetas 5. augustil 2019. aastal ametisse kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem. Erinevate allikate arvamuse järgi võib Eesti jõuda minimaalselt viie ja maksimaalselt kümne aasta pärast esimese naissoost kindrali nimetamiseni. 

Eesti Kaitseväes teenib peaaegu kümme protsenti naisi. See on EL-i, NATO ja OECD riikide hulgas enam-vähem keskmine näitaja.³ Huvitavalt kombel on Ungari naissoost sõjaväelaste arvu poolest maailma esinumber 19 protsendiga.

Küsimus on metoodikas ehk keda arvestatakse vormi kandvaks tegevväelaseks. Eesti tegevväelastest ca kolmandik on meedikud. Iseloomulik on, et suurem osa 336 vormi kandvast naisest on ohvitserid ja allohvitserid.⁴ Kui Eesti kaitseministeeriumi naiste edutamine on n-ö evolutsioon, siis 2022. aastal viiakse kaitseväes naisi soosivat poliitikat ellu täie teadmisega.

Keeruliseks on teinud soolõime edendamise kaitseväes seal pikalt valitsenud soostereotüübid. Kaitseministeeriumi ühe või teise (nais)ametniku suhtes esines veel nullindatel (mees)sõjaväelaste seas hoiakut stiilis „see on mingi asjatundmatu naise mõttetu ettekirjutus“. Tasub meeles pidada ka üldpilti – Euroopa Liidus kulub 325 aastat ja NATO-s 465 aastat, enne kui nende organisatsioonide liikmesriikide kaitsejõududes on saavutatud naiste ja meeste võrdväärne 50:50 esindatus.⁵ 

ÜRO resolutsioon 1325

ÜRO 2000. aastal vastu võetud resolutsiooniga 1325 „Naised, rahu, julgeolek“ („Women, Peace, Security“ ehk WPS) on liitunud pool maailma riikidest, st 98 ÜRO liikmesriiki. Selle tähtsa resolutsiooni mõte on kaasata naisi maailmas aset leidvate konfliktide ja kriiside lahendamisse. Et paremini aru saada, kuidas naised on konkreetselt kaasatud kriiside lahendamisse, on liikmesriigid võtnud endale tegevuskava kirjutamise ja ellu viimise kohustuse. ÜRO 35 liikmesriigi valitsused on oma tegevuskava ellu viimiseks eraldanud ka raha, paraku Eesti nende maailma eesrindlike riikide hulka tänase seisuga ei kuulu.⁶

2010. aastal võttis Eesti vastu oma esimese tegevuskava ÜRO resolutsiooni 1325 “Naised, rahu ja julgeolek” rakendamiseks aastatel 2010–2014. Tegevuskava uuendati aastal 2015, perioodiks 2015–2019.⁷ Mõlemad tegevuskavad koostati välisministeeriumi juhtimisel, tihedas koostöös riigisiseste partneritega. Tegevuskavad ja aruandlus nende täitmise kohta esitati informatsiooniks Vabariigi Valitsusele. Esimese tegevuskava eesmärk oli suurendada teadlikkust ühiskonnas. Teine tegevuskava, 2015–2019, keskendus naiste olukorra parandamisele ja naiste võimestamisele nii konfliktipiirkondades kui ka konfliktijärgsetes piirkondades.

Euroopa Liidus kulub 325 aastat ja NATO-s 465 aastat, enne kui nende organisatsioonide liikmesriikide kaitsejõududes on saavutatud naiste ja meeste võrdväärne 50:50 esindatus

Perioodi 2015–2019 ühe tähtsama valdkondliku arenguna saab välja tuua Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (nn Istanbuli konventsioon) ratifitseerimise Riigikogus 2017. aasta sügisel. 2018. aastal loodi kaitseministeeriumis eraldi ametikoht naised, rahu ja julgeolek valdkonnaga tegelemiseks. Samuti on kaitseväes määratud eraldi ametikoht, mille teenistusülesanded hõlmavad nõustaja rolli soolise võrdõiguslikkuse küsimustes.

Mis puudutab missioonidel osalemist, siis ajavahemikus 2009–2021 on välisministeerium lähetanud tsiviilmissioonidele 13 Eesti naist.⁸ Seda ei saa aga kuidagi võrrelda Skandinaavia maade naiste osalemisega, kuivõrd Soome, Rootsi, Taani, Norra naiste osalemine tsiviilmissioonidel on kordi suurem. Ka Põhjala riikide sõjalised missioonid on sugude aspektist naiste poolest arvukamad, võrreldes Eestist saadetud sõjaliste missioonide soolist osakaalu. Kaitseministeeriumist saadud andmete järgi on Eesti veerandsaja aasta vältel (1996–2021) lähetanud rahvusvahelistele militaarmissioonidele 126 naissoost kaitseväelast.⁹ Siin on ilmselt tarvis põhjalikumalt tundma õppida Soome ja Rootsi kogemust ning juurutada seda kui head praktikat Eestis.

Kui heita pilk suurele pildile, siis rahvusvaheliste missioonide puhul on ÜRO politseiüksustes naiste osakaal 15,4 protsenti ja sõjaväelistes üksustes 4,8 protsenti, mis tähendab, et sugude võrdsuse saavutamine võtab esimesel juhul aega 54 aastat ja teisel juhul 167 aastat.

Mis puudutab Euroopa Liidu ühtse julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EL ÜJKP) tsiviilmissioone, siis praegu moodustavad missiooni töötajatest naised veerandi, EL ÜJKP sõjalistes missioonides on naisi viis kuni üheksa protsenti. 2020. aasta suvel moodustasid EL ÜJKP tsiviilmissioonide juhtidest naised vaid üheksa protsenti ja samal ajal ainult üks naine juhtis EL ÜJKP sõjalist missiooni.¹⁰

Ettepanekud ja soovitused

Eesti viimase kümnendi julgeoleku- ja kaitsepoliitika kujundajate soolist aspekti analüüsides võib täheldada eelnenud kümnenditega võrreldes edasiminekut. Seda eriti kaitseministeeriumis ja kaitseväes, kus on kõrgematele kohtadele järjepidevalt edutatud naisi – kaitseministeeriumis töötab kaks naissoost asekantslerit ja kaitseväes on esimest korda pataljoniülemaks naine. Et aga veel kindlama sammuga edasi minna, siis mõned soovitused:

1. Riigikogu alalistesse komisjonidesse nimetamise puhul peaksid Eesti erakonnad täie tõsidusega suhtuma naissaadikutesse kui julgeoleku- ja kaitsepoliitika kujundajatesse. Et riigi tasandil langetataks kaitse- ja julgeolekuotsuseid tasakaalukalt, siis riigikaitsekomisjoni liikmeskonnas peaks olema naisi mitte vähem kui kolmandik. Erakonnad, mille fraktsioonil on võimalus nimetada komisjoni üle ühe liikme, peaksid saatma sellesse komisjoni meessaadiku kõrval ka naissaadiku. Veel enam – riigikaitsekomisjoni võiks juhtida naine.
   
2. Valitsuskoalitsiooni moodustavad parteid peaksid oma ministriportfellide jagamisel tõsiselt kaaluma võimalust, et nn jõuministeeriumide (kaitseministeerium ja siseministeerium) eesotsas oleks naisminister. Kuvandi mõttes oleks tegemist hea signaaliga väljapoole, aga riigisiseselt tähendaks see seda, et presidendi juhitud riigikaitse nõukogus langetavad riigile tähtsaid otsuseid võrdselt meestega ka naised. 
   
3. Kuivõrd praeguses Eesti Riigikantselei avaliku teenistuse kompetentsimudelis puudub sootemaatika kui selline, siis tuleb see sinna lisada. Tippjuhtide valiku komisjon (koosseisus peaks olema naisi võrdselt meestega, aga alaesindatud sugu ei tohiks moodustada vähem kui kolmandiku) võtab kohustuseks tippametnike selekteerimisel intervjuude käigus esitada soolist võrdõiguslikkust puudutavaid küsimusi, et välja selgitada tulevase tippjuhi sootundlikkust.
   
4. Ministeeriumide arenguvestlustes peaks üks mõõdik olema ka küsimus, kuidas (tipp)juht on aasta jooksul naiste õigusi, sh võrdseid võimalusi edendanud.
   
5. Kõrgemate Riigikaitsekursuste kavva peaks lülitama soolise võrdõiguslikkuse programmi, mille eesmärk on süvendada arusaama, et naiste osalemine nii riigi kaitse- ja julgeolekupoliitika kujundamisel kui ka ellu viimisel on tähtis komponent laiapindses riigikaitses.
   
6. Rahvusvahelistel tsiviil- ja sõjamissioonidel naiste suurema osakaalu saavutamiseks peaks välisministeerium ja kaitseministeerium üheskoos välja töötama programmi, mis muudaks Eesti naised konkurentsivõimeliseks.
   
7. Kaitsevägi peaks seadma sihiks naiste osakaalu suurendamise tegevväelaste hulgas vähemalt Läti tasemele (16 protsenti), aga pikemas perspektiivis peaks Eestil olema sama eesmärk Kanadaga, kes tahab, et 2026. aastaks moodustaksid naised riigi sõjaliste missioonide väekontingendis 25 protsenti.
   
8. Et avalikkuse hulgas tõsta teadlikkust naise rollist kriisi ja konflikti lahendajana, võiks gümnaasiumiastme ühiskonnaõpetuse õpikusse sisse kirjutada peatüki ÜRO resolutsiooni 1325 kohta. Sellesama resolutsiooni 1325 ellu viimisel on tähtis, et Eesti III tegevuskava ei jääks pelgalt mittetulundusühingute ja välispartnerite kanda, vaid naiste kaasamine rahu- ja julgeoleku tagamisse leiaks kajastuse omaette eelarvereaga riigi eelarves.