Muutuste aeg Saksa välispoliitikas?

Oktoobris 2020, aasta enne Saksa parlamendivalimisi, avaldas Müncheni julgeolekukonverents (MSC) Saksamaa välispoliitikast eriraporti pealkirjaga „Zeitenwende“ – ajastute vaheldumine või paradigmanihe.

Me väitsime, et „Saksamaa võetud kohustused jäävad maha mitte üksnes tähtsaimate partnerite ootustest, vaid ka strateegilise keskkonna nõudmistest“. Tõtt-öelda ei jõudnud me säärasele järeldusele sugugi ainsana; õigupoolest oli see Berliini mõttekodades enamiku seisukoht. Paraku olid Saksa valitsused aastate jooksul osutanud enda riigist ja välismaalt saabuvatele hoiatustele vähe tähelepanu.

27. veebruaril 2022, kolm päeva pärast Venemaa uut sissetungi Ukrainasse, pidas kantsler Olaf Scholz Bundestagis kõne, mida on õigusega nimetatud ajalooliseks. Ta kuulutas välja kaitsekulutuste märkimisväärse suurendamise ning kinnitas, et Saksamaa tarnib relvi otse Ukrainale. Juhuslikult oli tema kõnes võtmesõnaks Zeitenwende.

Osaliselt tingituna aeganõudvast vaidlusest Ukraina raskerelvadega varustamise üle on väljendatud kahtlusi, kas Saksa välispoliitikas on tõepoolest aset leidnud maalihe või jätkab Berliin peagi harjumuspärastes rööbastes. Siit lähtub järgmine küsimus: mida võiksid tõelised muudatused endast kujutada?

Minu meelest tuleks vaadelda kuut tegurit. Olgu need raha, materiaalosa, Ukraina, meetod, usalduse kasvatamine ja otsustavus.

Raha. Eelarved ei valeta. Kaitsetegevuseks eraldatud raha on tähtsaim näitaja, mille alusel hinnata, kas Berliin ongi kurssi muutnud. Oma veebruarikuises kõnes kuulutas kantsler Scholz välja 100 miljardi euro suuruse erifondi loomise. Samuti teatas ta, et Saksamaa „investeerib nüüd aasta aasta järel meie kaitsesse sisemajanduse kogutoodangust üle kahe protsendi“. See väljavaade ei ärata kõigis entusiasmi. Kaheldakse, kas kaitsekulutused püsivad kahe protsendi juures mõnest aastast kauem. Bundestag peab 100 miljardi suuruse paketi alles heaks kiitma (vajalik häälteenamus on kaks kolmandikku). Asi pole veel lõplik. Igatahes võib arvata, et partnerid ja liitlased võtavad kantsleri sõnu tõsiselt – ajaloolisest tõotusest taganeda oleks üpris riskantne.

27. veebruaril kuulutas kantsler Olaf Scholz välja kaitsekulutuste märkimisväärse suurendamise ning kinnitas, et Saksamaa tarnib relvi otse Ukrainale.

Meetod. Võrdselt tähtis on raha kulutamise viis. Kas erifond läheb üksnes kaitsekulutusteks või ka arengukoostööks ja diplomaatiaks? Kas lisakulutustega korvatakse kõige pakilisemaid valmisoleku puudujääke? Kas Saksamaa suunab oma kaitseinvesteeringud peamistele julgeolekuohtudele või üksnes asendustegevustesse? Kas Saksamaa investeerib uhiuutesse ja murrangulistesse tehnoloogiatesse piisavalt? Kui kiiresti projektidega edasi minnakse? Kas Saksamaa, nii nagu välisminister Annalena Baerbock aprillis märku andis, suurendab oma kohalolu NATO idatiival ning täiendab NATO eelpaigutatud vägesid tugevamal, alalisel moel?

Ukraina. Lühikeses perspektiivis on tõeliste muudatuste peamine proovikivi toetus Ukrainale. Saksamaa teeb ära rohkem, kui mitmel pool märgatakse. Paraku on otsustusprotsesside aeglus ja vähene kommunikatsioon küsimusi tekitanud. Ukraina on edaspidi lahutamatu Saksamaa uuest Vene-poliitikast, mis peaks rajanema arusaamisel, et endisse olukorda naasmine ei tule kõne allagi ning tegevust tuleks partnerite ja liitlastega tihedasti kooskõlastada.

Mõtteviis. Ülalnimetatul pole tähtsust, kui mõtteviisis ja strateegilises kultuuris jääb muudatus tulemata. Eelnenud nädalatel sai ilmsiks, et „maailmal Saksamaa vaatest“ (kui tsiteerida Thomas Baggeri artiklit 2019. aastast) oli tõelise maailmaga vähe ühist. Saksamaa peab harjuma suurriikide rivaalitsemisega. Ta peab möönma, et jõukasutus on Euroopa julgeolekus harilik ning liigne sõltuvus pööratakse meie vastu, nagu on teinud Hiina. Säärane paradigmanihe ei sünni üleöö. See nõuab visa tööd ja üle kõige juhioskusi. Kui seejuures vabaneme laialdasest upsakusest, mis millegipärast ammutab Saksamaa ajaloost moraalset üleolekut, on see pluss.

Usalduse kasvatamine. Saksamaa liidrid leiavad, et nad on 24. veebruarist peale ülipikki samme astunud, ja seda põhjusega. Siiski leidub ELis ja NATOs rohkesti inimesi, kes suhtuvad kriitiliselt Berliini tegevusse praeguses kriisis, samuti tajutakse, et Saksamaa on aastate jooksul partnereid ja liitlasi eiranud, ehkki nende hinnangud Vladimir Putini kavatsustele osutusid täpseks. Seda arvesse võttes ja iseäranis Nord Stream 2 silmas pidades kõneles president Frank-Walter Steinmeier aprillis „Ida-Euroopa partnerite usalduse kaotusest“. Usalduse taastamine nõuab sõnadest enam. Igatahes ei tohi unustada, et Saksamaa Liitvabariik on alati rohkem saavutanud, kui ta on oma partnereid hoolsamini kuulanud ning nende muresid ja huve arvesse võtnud.

Tõeliste muudatuste peamine proovikivi on toetus Ukrainale. Saksamaa teeb ära rohkem, kui mitmel pool märgatakse.

Otsustavus. Raportis 2020. aastast sedastas MSC, et Saksamaa julgeolekuarhitektuur pole ülesannete kõrgusel. Osutasime julgeolekuprobleemide keerukuse suurenemisele, vajadusele üha enamaid valitsusasutusi koordineerida ning sellele, et poliitilised otsustajad peavad tegutsema üha kitsamas ajaraamistikus. Nord Stream 2 märkimisväärseid aspekte on see, kuidas Berliin käsitas oma energiapoliitikat täiesti lahus julgeolekust. Kas Berliin tugevdab oma riiklikku julgeolekunõukogu või loob uue organi, ütleb selle kohta palju, kas Saksamaa on valmis äsjastest nurjumistest õppima.

Venemaa kallaletung Ukrainale kajas Saksamaal valuliku äratussignaalina. Valitsuskoalitsioon ja konservatiivne opositsioon mõistavad muutuste vajalikkust. Küsitlused tõendavad paljude valijate nõustumist. Selge, et sõnades välja hõigatud muudatuste teisendamine millekski käegakatsutavaks on ränk vaev juba seepärast, et koalitsioonil on käsil palju muudki. Ühtlasi on selge, et Euroopa põhihuvide ja -väärtuste kaitse nõuab Saksamaalt lõpuks vastutuse võtmist. Mind võib optimistiks nimetada, aga kokkuvõttes ma usun, et saame hakkama.