Moonutamise kunst ehk Donald Trumpist ja hambutust pabertiigrist

Ameerikat ootab kultuuride kokkupõrge. Lokkavalt rahulolematuselt on lõiganud kasu populistid Donald Trump ja Bernie Sanders, kes esindavad ideoloogilist ja kultuurilist vastaspoolt. Samas on peavoolumeedia üritanud ainult Trumpi süstemaatiliselt maatasa teha, kasvatades üksnes rahva umbusaldust.

2016. aasta presidendivalimistele eelnev valimistsükkel on tavapära sootuks minetanud. Demokraatide ja vabariiklaste seas on enim kõmu tekitanud kandidaadid, kes pole puhastverd parteilased ega tüüpilised parteiaparaadi marionetid. „Demokraatlik sotsialist“ Bernie Sanders on pika poliitilise karjääri üksikkandidaadina veetnud ja astus demokraatide leeri alles mullu. Kinnisvaramagnaat Donald Trump on seevastu viis korda parteid vahetanud ja hakkas vabariiklaseks taas 2012. aastal. Sanders lubab sotsialismiga valijatele kõiksugu tasuta hüvesid jagada, Trump lubab protektsionismiga Ameerika jälle „vägevaks“¹ teha. Esimese meetod on revolutsioon, teise oma on armutu läbirääkimine.

Trump ja Sanders võrsusid raevupoliitikast. Nad esindavad kaheparteisüsteemi ohvrite rahulolematust, mille sigitasid petlikud karjääripoliitikud ja valelik peavoolumeedia. Rahval on kõrini karjääripoliitikutest, kes teenivad üksnes enda rikkuritest doonoreid-niiditõmbajaid, ning kelle poliitikad ohustavad teist² ja neljandat³ põhiseaduseparandust ning kelle poliitikad impordivad kolmandast maailmast valijaskonda⁴, kellele ameeriklased töö kaotavad⁵ (ja kes abirahadele elama jäävad⁶). „Traditsiooniline poliitika ja traditsioonilised poliitikud on läbi kukkunud,“⁷ kirjutas kolumnist Eugene Robinson tabavalt.

Läbi on kukkunud ka ajakirjandus: ilmnenud on suutmatus poliitilist narratiivi suunata.

Läbi on kukkunud ka ajakirjandus: ilmnenud on suutmatus poliitilist narratiivi suunata. Ajakirjanduse põhirollid on võimu ja selle kandjate kontrollimine, vahendamine ja tõlgendamine. Ometi on meedial ka piisavalt võimu, et valitsejaid valida⁸, just nagu seda tegid kunagi vaimulikud. Ignorantne osavõtmatus aga pole pädev ajakirjandus⁹ ja käesolev valimistsükkel on tõestanud, kui vähe maksab kolumnistide manitsemine.

Meediamaastik kaldub vasakule¹⁰, mistõttu on „multikultuursed“ vasakpoolsed varmad erinevat seisukohta esindavat paremat ad hominem ründama – see on hõlbus meetod diskursust suunata (või peatada). Donald Trump kujutab meediale tõsist hädaohtu – olles teinud juttu isegi valetavate väljaannete kohtusse andmisest –, mistõttu on moodustunud poliitiliste poolte ühtne kisakoor, mis on Trumpi järgemööda tembeldanud narriks, tühikargajast meelelahutajaks, seksistiks, rassistiks, ksenofoobiks, homofoobiks, fašistiks, mõistagi Hitleriks, isegi bimboks. Lihtne ja halvustav silt püüab enim tähelepanu ning rahvale palju muud ei serveeritagi¹¹. Trump omalt poolt õhutab seda madalalaubalisuse ja lapsiku kiusupunnitsemisega¹².

Sedapuhku aga on näha, kuidas partei iseenda kahjuks töötab: näiteks võttis konservatiivide häälekandja National Review hiljuti sisse rangelt Trumpi-vastase seisukoha¹³. Ometi on Trump ainus, kes alistaks üldvalimistel Hillary Clintoni. Esiteks toetab teda märkimisväärne hulk vähemusi, teiseks võidab ta enda poole nii uusi hääletajaid, parteituid kui ka demokraate endid¹⁴ Sandersil on raev ja noored valged, kuid Clintonil on parteiaparaat, superdelegaadid¹⁵, mustanahalised ja naised (vähemalt veel¹⁶). (Sandersil lootust siiski on, sest Clintonit peaks ähvardama kohtuprotsess¹⁷ ja vangiminek¹⁸ – muidugi, kui USA end tõesti legitiimseks õigusriigiks arvab.) Trumpi takistab praegu üksnes vabariiklik partei ise, mis ilmselt üritab ta suvisel konvendil ametliku kandidaadi kohast ilma jätta, kui ta delegaatide arvu täis ei saa.

Trumpi esile kerkimine pole hälbeline, sest vastamisi ei lähe pelgalt majanduspoliitikad, vaid maailmavaated, eeskätt preskriptiivne kollektivism ja liberalistlik individualism. Trumpi ülesandeks on poliitilise paindlikkusega hääletajaid meelitada¹⁹, et päästa konservatiivide partei enne, kui arvuline vähemus ületamatuks muutub. Trump on vasakpoolsete enda sünnitis: ta on legendaarse nimega telestaar, kes mängib poliitilist mängu nendega samadel tingimustel. Ta suudab olla autu, jultunud ja ülbe – täpipealt see, mida läheb vaja, et Clinton sügisel alistada. Trump esindab kõiki neid, kellel on vasakpoolsete poliitkorrektsest hurjutamisest, ülekäe sildistamisest²⁰ ja võidusolvumise kultuurist²¹ kõrini. Lisaks on Trump oma idealismi (ja kindlasti ka nartsissismi) nimel pannud kaalule oma elu ja maine. Pideva atentaadiohu tõttu kannab ta esinedes alati kuulivesti ja on salateenistuse kaitse all. Tema toetusmiitinguid tulid hiljuti vägivallaga segama protestijad, kellest paljud olid Sandersi pooldajad või organisatsioonist Black Lives Matter. Ju pole USA nigel haridussüsteem selgeks teinud, et sõnavabaduse jõuga summutamine on fašismi üks tunnusjoon – võib-olla on siis Trumpi Mussoliniks hüüdmine pisut silmakirjalik. Meedia üritas juhtunu Trumpi kaela ajada ja isegi Ted Cruz teatas, et Trump vastutab ise sellise „meeleolu“ eest.

Siinkohal olgu öeldud, et Trumpi puhul on paljut, mida saab kritiseerida: ta on libakonservatiiv, tema protektsionistlik poliitika on vastuolus vabaturu printsiipidega, ta ei hooli suurt kasvõi reostusest, ärimehekarjäär ei tee temast poliitikut, ta peab sageli sõnavõtte tagantjärele selgitustega täpsustama jne. Järgnevalt keskendun üksnes libakriitikale ja nürile mustamiskampaaniale.

Trump pole masinlik demagoog (erinevalt mõnest teisest endisest konkurendist²²). Oma 1987. aasta bestselleris kirjeldas ta²³, kuidas meediaga ümber käib ja need nõksud torkavad praegugi silma. Tema osavus ja trollitamine väljendub selles, et meedia – jälestavad nad teda või mitte – peale tema muud ei kajastagi. Kuid kajastuses kordub moonutamise, üldistamise ja eksitamise muster. Toon välja säravamad näited.

Kui Trump möödunud suvel enda kampaania teatavaks tegi, mainis ta kõnes Mehhikost illegaalselt riiki tulnud kurjategijaid, kellest osad on „vägistajad“. Meedia moonutas ja üldistas öeldut, jättes mulje, et Trump sõimas vägistajateks kõiki mehhiklastest immigrante või kõiki mehhiklasi²⁴.

Rahvas umbusaldab poliitikuid ja meediat üha enam, eriti kuna interneti igaveses mälus on algallikad kõigile käepärast.

Pisut hiljem tekitas ta uue pahameeletormi, kui ütles, et senaator John McCain pole „sõjasangar“²⁵ Esmalt vastas ta eitavalt, kuid muutis siis vastust ja lausus viis korda, et McCain siiski on sangar. Meedia moonutus jättis mulje, et Trump ei pea McCaini kangelaseks, sest viimane langes sõjavangi. Ometi pidas ta silmas täpselt vastupidist: ta ütles, et McCain ongi kangelane, sest langes vangi. Hiljem Trump kordas, et kõik vangilangenud on kangelased²⁶. Mitu väljaannet nimetasid Trumpi kõrvalehiilijaks, mõni isegi argpüksiks. Tegelikult Trump kõrvale ei hiilinud – tema värbamiseni lihtsalt ei jõutud²⁷.

Augustis toimunud teledebati järel mõistis meedia Trumpi süüdi seksismis. Tegemist oli siiski kahekordse kontekstikõrvaldusega, mis öeldut moonutas. Foxi saatejuht Megyn Kelly süüdistas kontekstist välja võetud ütluste²⁸ alusel Trumpi „sõjas naiste vastu“²⁹, mis Trumpi pahandas, sest teda olevat debatil niigi kehvasti koheldud³⁰. Järgmisel päeval andis ta intervjuu, milles poetas muu poksispordi metafoorika³¹ sisse, et Kelly „silmad ja mis iganes jooksid verd“³². Meedia nägi viidet menstruatsioonile³³ ega märganud läbivat kujundlikkust ja sama väljendi kasutamist teise debatijuhi Chris Wallace’i puhul. Jäeti mulje, et Trump üksnes seksistliku kommentaariga piirduski³⁴. Trump vastas, et pidas silmas Kelly nina, „ainult hälvik arvaks muud“. Brande Roderick, keda puudutas üks mainitud ütlustest, rääkis järgnenud intervjuus Trumpist soosivalt ega pannud talle midagi pahaks.³⁵ (See mõistagi ei tähenda, et teised ei võinud tema eest solvuda.) Trump otsustas Fox Newsi boikoteerida, ent see lõppes kiirelt vaherahuga, mida tuli paluma telekanali president Roger Ailes. Narratiividekreedist hoolimata soosivad vabariiklastest naised just Trumpi³⁶, kusjuures ta palkavat inimesi kompetentsi³⁷, mitte soo põhjal³⁸. (Seksistlikud tunduvad hoopis need, kes naiste intelligentsi konkreetselt solvavad³⁹.) Kuna Trump siiski ütleb asju, mis põhjendatult naisi vihastavad, ründab meedia ühe soojaga ka süütult tehtud ütlusi, mis naisi puudutavad. Kuid naistevihkajaks ei tee teda väide, et kui abort peaks saama illegaalseks, siis naisi ja arste peaks karistama.

Enim vastukaja tekitas tema ettepanek keelata moslemite sisseränne, kuniks asjadest on „aru saadud“⁴⁰. Must-valgel on ette on pandud „immigratsiooni“ keelamine, ent meedia sõnastuses tahtis Trump võõravihast ajendatuna kõik moslemid lihtsalt ära keelata⁴¹. Samas ei kummuta mistahes silt kaht asjaolu: seaduskogu⁴² ja pretsedent⁴³. Pealegi on huvitav, et moslemite sisserände keelustamist pooldab umbes pool elanikkonnast, nende seas ka demokraadid⁴⁴ (kelle vastasseis suureneb ainuüksi Trumpi nime kuuldes viiendiku võrra). Hirm islamit õigustatult kritiseerida⁴⁵ tunnistab tõelist vaimupimedust ja poliitkorrektsuse ennasthävitavat taset⁴⁶, sest islam on lääne usulis-kultuurilise aluspõhjaga vastuolus⁴⁷. Trump on islami vastu kriitiline ja nimetas Brüsselit jaanuaris „põrguauguks“, mida mõistagi peeti solvavaks. Nüüd teame, et põrguaugus saavad süütud tosinate kaupa surma. Lääs üritab importida kultuuri, mis ei taha multikultuursusega lõimuda. Trumpi on vastuoluline seepärast, et ta on tõstatanud immigratsiooni ja terrorismiga seotud probleemid, mida meedia ei saa enam kalevi alla panna. Veri on nende kätel, kes kaitsevad tundeid, mitte karmi tõde. Trump lubab, et Ühendriikidest ei saa Euroopat.

Märtsi lõpus esitati Trumpi kampaaniajuhile Corey Lewandowskile süüdistus ajakirjaniku Michelle Fieldsi ründamise eest. Fieldsi sõnul rebis mees ta peaaegu pikali ja et juhtunu olevat ta isa surma kõrval tema elu õudseim sündmus. Lewandowski eitas, et oli Fieldsiga kunagigi kohtunud. Kui paljastus turvakaamera video, sai selgeks, et Lewandowski siiski oli Fieldsi õlavarrest haaranud. Meedia siinkohal peatuski, tembeldades Lewandowski pätiks ja valetajaks ning nõudis tema vallandamist. Tegelikult oli salateenistus Fieldsi korduvalt hoiatanud⁴⁸, et ta Trumpist eemale hoiaks, niisiis täitis Lewandowski ülesannet, mida logelev ihukaitsja ei teinud.

Rahvas umbusaldab poliitikuid ja meediat üha enam, eriti kuna interneti igaveses mälus on algallikad kõigile käepärast. Meedia on hambutu pabertiiger, kes klähvib, aga haiget ei tee. Ilmsiks saanud meedia kallutatus on löönud narratiivifiktsiooni prao, millest saab Trumpi eestvedamisel veelahe.

Ametiühinglane Nicholas Klein ütles järgmist: „Esmalt sind ignoreeritakse. Siis naeruvääristatakse. Siis sind rünnatakse ja tahetakse ära põletada. Ja siis ehitatakse sulle ausambaid.“⁴⁹ Veel on vara ausammastest rääkida. Pole selge, kas Trump saab võimaluse Ameerika jälle vägevaks teha. Ebaselge on ka vabariikliku partei tulevik. Padukonservatism neid ei päästa, ent ühel telestaaril võib see napilt õnnestuda. Trump pole sugugi väärikaim, viisakaim ega meeldivaim, aga ta on vabariiklaste ainus lootusekiir.