Jäta menüü vahele
Nr 111 • November 2012

Mitt Romney Ameerika

Kas maailm olnuks valmis Mitt Romney Ameerikaks?

Matthew Crandall

riigiteadlane

Kes on vabariiklaste presidendikandidaat Mitt Romney ja millist tulevikku tõotas ta Ameerikale? Enamik lugejaid usutavasti teab, et tegu on endise Massachusettsi kuberneriga, jõuka investoriga, kel vara 250 miljoni dollari jagu, pereisaga, kes on siiamaani abielus oma esimese abikaasaga ja viie poja isa, ning aktiivse mormooniga. Siin aga võtan vaatluse alla Mitt Romney maailmavaate ja selle, mida tema saamine presidendiks võinuks tähendada Eestile. Ehkki iga presidendi poliitikat mõjutab hulk tegureid, on Romney puhul kindlasti üheks teguriks religioon.

Religioon on mõjutanud paljusid varasemaid USA presidente. Kirglikku baptisti Jimmy Carterit mõjutas usk keskenduma välispoliitikas inimõigustele. Ronald Reaganit mõjutas usk pidama USAd headuse jõuks ja Nõukogude Liitu kurjuse impeeriumiks. Evangeelse kristlase George W. Bushi usk pani teda maailma nägema hea ja kurja võitluse tallermaana. Barack Obama on õigustanud maksude muutmise ettepanekuid piiblikohaga “kellele on antud palju, [sellelt] nõutakse palju”. Kõigi mainitud presidentide puhul on usk märkimisväärselt mõjutanud maailmavaadet ja välispoliitikatki. Kuidas mõjutab Mitt Romney usk tema maailmavaadet ja välispoliitilist nägemust? Ja milline oleks olnud selle mõju Eestile?

Mitt Romney maailmavaade

Mitt Romneyl on väga selge arusaam Ameerika rollist maailmas ning Ameerika suhetest nii liitlaste kui ka vastastega. 44-leheküljelises strateegiadokumendis, mis pani paika tema välispoliitika, sedastab Romney, et “ainult Ameerika võim suudab tagada rahvusvahelise süsteemi baasi, mis kindlustab Ühendriikide ning meie sõprade ja liitlaste julgeoleku ja õitsengu”. See osutab selgelt veendumusele USA erandlikkuses. Teisisõnu sellele, et USAs on midagi erilist, mis paneb talle kohustuse võtta enda kätte juhtroll maailmas. Romney armastab rõhutada Ameerika väärtusi ja seda, kuidas need muudavad USA “säravaks linnaks mäe otsas”. Romneyt aitas jõuda arusaamisele Ameerika suurusest võrdlus Prantsusmaaga. Ta kõneleb prantsuse keelt ja on nooruses mormooni misjonärina elanud üle kahe aasta Prantsusmaal. Ta on sõnanud: “Ma olen veendunud, et kui Ameerika ei muuda kurssi, saab meist 21. sajandi Prantsusmaa – küll veel suurriik, aga mitte enam maailma liider, mitte enam üliriik.”

Romney on nentinud, et Venemaa on „destabiliseeriv jõud maailma tasandil, mida tuleb taltsutada”

Selline idee Ameerikast, mis on üldlevinud USA poliitikute seas, sobib väga hästi ka mormoonide peavooluteoloogiaga. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku, mille liikmeid enamasti nimetatakse mormoonideks, juhid on öelnud, et “Ühendriikide loomine kuulus Jumala kavadesse ja selle tegid teoks inimesed, kes olid saanud indu Jumalast ja keda Jumal juhatas”. Samuti on kirikujuhid järjekindlalt ülistanud USA põhiseadust, mis olevat Jumala vaimust kantud dokument. Kiriku endine president ja endine USA põllumajandusminister Ezra Taft Benson väljendas austust põhiseaduse vastu sõnadega: “Ja ma sooviksin austada dokumenti ennast, mehi, kes selle koostasid, ja Jumalat, kes neid selleks innustas ja kes selle tekke võimalikuks tegi.” See veendumus on raiutud isegi mormoonide pühasse Mormoni pühakirja, milles öeldakse, et Issand äratas targad mehed just põhiseaduse loomiseks ja maa lunastamiseks. Loomulikult ei käsita kõik religiooni ühtmoodi ja paljud mormoonid ei ole nõus Ameerika erandlikkuse ideega (nende seas ka artikli autor). Siiski etendab Romney maailmavaates religioon ilmselgelt olulist osa.

Eurooplastele võivad sellised seisukohad tunduda üllatavana, kuid USA standardite kohaselt tuleks neid pidada peavoolu seisukohtadeks, sugugi mitte mormoonide eripäraks. Eriti vabariiklaste seas on isegi raske esile tõusta presidendikandidaadil, kes selliseid vaateid ei jaga. Ameerika erandlikkuse idee oli Romney välispoliitilise strateegia alus. Dokumendis märgib Romney mitmeid USAd ähvardavaid ohte ja pakub välja, kuidas neile peaks reageerima. Romney usub, et Ameerika peab endiselt maailmas domineerima ja et selleks on parim viis rivaalidele otse vastu astuda. Üks põhimõttelisi ohte USAle on Hiina, Iraani ja radikaalse islamiterrorismi kõrval Putini Venemaa. Romney usk Ameerika domineerimisse ja jäik suhtumine Putini Venemaasse ongi strateegia see osa, mis avaldanuks Eestile kõige suuremat mõju.

Selgroo näitamine Putinile

Romney on nentinud, et Venemaa on “destabiliseeriv jõud maailma tasandil, mida tuleb taltsutada”. Selleks plaanis Romney Obama taaskäivitamispoliitika omakorda “taaskäivitada”. Sellesse strateegiasse kuulus “tingimuste loomine Venemaa-poolse agressiivse või ekspansionistliku käitumise vältimiseks”. Neile Eestis, kes peavad Venemaad ohuks ja Ühendriike parimaks kaitsjaks selle ohu eest, kõlab see arvatavasti kui palsam hingele. NATO liikmesriigina saab Eesti osa julgeolekugarantiist, mida tagab alliansi kollektiivne julgeolek. Kollektiivse julgeolekuga ent kaasneb siiski teatav hirm hülgamise ees. Kuna ühepooluselises maailmas ei vaja ainuke üliriik liitlasi enam nii tungivalt nagu varasematel aegadel, on üliriigil võimalus vajaduse korral ka liitlasele selg keerata. See mure suurenes eriliselt pärast Obama taaskäivitamispoliitikat ning tema välispoliitika keskme suunamist ennekõike Aasiale. Romney retoorika andnuks palju vähem alust peljata võimalikku hülgamist. Ometi ei oleks USA järsem vastuseis Venemaale tingimata veel Eestile kasuks tulnud.

Religioon on mõjutanud paljusid varasemaid USA presidente.

Kui USA poliitika tuumaks oleks saanud vastuseis Venemaale, siis tähendanuks see ühtlasi, et Eestilgi oleks keerulisem saavutada häid suhteid Venemaaga: vähimategi pingete korral tunneks Eesti hädavajadust olla Ühendriikide poolel. Pealegi on võimalik, et kui Putin otsustab USAle mingil moel kätte maksta, võib ta leida, et seda on kõige etem teha viimase väikeste liitlaste, näiteks Eesti peal. Mil moel võiks selline areng mõjutada Eesti julgeolekut, sõltub eelkõige sellest, kui suurt ohtu Venemaa tegelikult kujutab ja kuidas sellele ohule reageeritakse.

Romneyl on olnud kalduvus muuta oma positsioone veel otse enne valimisi. Nii on juhtunud näiteks abordiküsimusega, kuid välispoliitika osas seekord suuri muutusi ei toimunud. Seekordse valimiskampaania ajal välja käidud seisukohad olid täpselt samasugused, mida ta väljendas juba 2008. aastal. Tema välispoliitilised nõunikud on samasuguse maailmavaatega – maailmavaatega, mis sobib kokku Romney religioossete veendumustega. Ei ole välistatud, et Romney välispoliitiline taktika oleks teostunud presidentuuri ajal muutunud, aga maailmavaade kindlasti ei muutu. See aga jääb sedapuhku selgitamata, kuivõrd oli ülejäänud maailm valmis Mitt Romney Ameerikaks.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Seotud artiklid