Mis on Ühinenud Rahvad?
Eesti keeles on kinnistunud nimetus Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ja selle lühend ÜRO. Ingliskeelses hartas, asutamisaastast 1945, on see United Nations, lühendina UN. Seesama tähekombinatsioon on ka siin-seal maailmas näha sinikiivritel, mis on UNi vägede sõdurite peas. Mu meelest on eesti keelepruuki kunagi sisse surutud märgatav viga. “Organisatsioon” viitab ennekõike millelegi bürokraatlikule, millelegi, millest kirjutas Kafka.
suursaadik
Väljend Ühinenud Rahvad on sootuks teistsuguse sisu ja tunnetusega. See viitab erakordselt tähtsale ühinemispõhimõttele. Millisel moel ühinetakse, see on teisejärguline. Oluline on hea tahte ühendamine, oluline on idee ja liikumine selle pideva teostumise nimel, mitte väline vorm. On tõenäoline, et see kalk bürokraatlik “organisatsiooni”-lisand kandus eesti keelde vene keelest. Stalinile pidi see igatahes paremini sobima kui mingi abstraktne ja üllas ühinemisidee.
Sellise selgituse saatel lubatagu mul vähemalt siin loos lähtuda New Yorgi peamajas kõige enam kasutatavast keelest ja kirjutada Ühinenud Rahvad ning ÜR.
Oleks äärmiselt ekslik kujutleda, et suursaadik ÜRis suudab mõne töökuuga haarata kogu tegevusvälja või tungida maailmaorganisatsiooni telgitaguste sügavusse. Sama ekslik on aga kujutleda, et Eesti saaks ilma ÜRita hakkama. ÜR ilma meieta ilmselt küll.
New Yorki tulekuks valmistudes kogesin korduvalt, et Eesti poliitikute, riigiametnike ja analüütikute seas ringleb ÜRi kohta eksiarvamusi. Kõige rohkem on õhus siiski teadmatust. Ma ei pea niimoodi väites muidugi silmas seda, et ei teata täpset liikmesriikide arvu (191), järgmise peasekretäri valimise aega (kahe aasta pärast) või ÜRi arvukate hierarhiakihtide ning tegevusharude arvu või nimetusi. Seda kõike polegi oluline mäletada peast, selleks on teatmeteosed. Ning ÜRiga seoses on fakte nii palju, et aastaraamat, mis on neid ja ainult neid kuivalt täis, on kaks sentimeetrit paks.
Millistele eksiarvamustele ma viitan? Mida ei teata? Näiteks seda, et ka Eesti võib soovi avaldades saada kunagi kaheaastaseks perioodiks julgeolekunõukogu liikmeks. Seda, et Euroopa Liit ei tegutse ainult Brüsselis, vaid suure intensiivsusega oma liikmesriikide diplomaatide kaudu ka ÜRis. ELi liikmesriikide omavaheline nõupidamine ehk ametlikus keeles koordinatsioon toimub nii suursaadikute kui ka ekspertide-diplomaatide tasemel sõltuvalt teemast ja tööperioodi intensiivsusest sageli ka mitu korda päevas. Nii koosolekutel kui elektrooniliste abivahendite teel. Tavaliselt ei mõelda sellelegi, et Eesti diplomaadid tegutsevad ÜRi dimensioonis New Yorgi kõrval veel viies pealinnas: Genf, Viin, Pariis, Rooma ja Haag. Jne.
Eestil ja Eestis on äärmiselt oluline teadvustada, et Euroopa Liitu astudes ei kukkunud me loorberivoodisse, et puhkama heita. Lisaks mainitule, et ELi liikmesus kohustab meid kõigis ÜRiga seotud (ja ka sidumata) pealinnades ülejäänud kahekümne nelja liikmesriigi saatkondadega tihedat koostööd arendama, on tähtis mõista, et maailm ei piirdu Euroopaga. Oma osavõttu maailmaasjadest, olgu see osalus vaimne või materiaalne, tuleb pidevalt tõhustada. Eestil, kui ta tahab rahva ja riigina jääda püsima, on ainus võimalus edasi liikuda. Seisak on hukatuslik.
On selge, et oma rahvaarvu ja riigieelarvega ei suuda me Eesti välisesinduste võrku enam kuigi palju laiendada. ÜR võib kompenseerida seda puudust mitmel moel. ÜR on rahvaste risttee, seal ootavad kõik, et nende olemasolu, nende edu või muret märgataks. On öeldud, et ÜR on nii suurriikide kui väikeriikide jaoks. Suurriigid võtavad üksteiselt mõõtu. Väikeriikidel on foorum, kus oma eksistentsi ja endale olulisi probleeme pidevalt meelde tuletada, oma ideedega lagedale tulla, oma ühistegevuse võimet ja maailmast arusaamist näidata. Kodustest asjadest arusaamist näidatakse kohalikel ja parlamendivalimistel. ÜR on muude asjade jaoks.
ÜRi on alatasa süüdistatud aegluses, otsustusvõime ja/või mõju puudumises. Kriitikal on hulk tõtt taga. Ometi soovitan reaalsuse tajumiseks kahte mõtteharjutust. Esiteks kujutleme, et kõik sinikiivrid võetaks ära sealt, kus nad praegu on. Alustagem kas või Küprosest, Euroopa Liidust endast. Mis juhtuma hakkaks? Kas maailm jääks samasuguseks või oleks rahutum paik?
Kuid Ühinenud Rahvastega on nagu demokraatiaga kogu maailmas: seda on kirutud ja selles on pettutud, kuid asemele ei ole keegi midagi pakkunud.
Teiseks soovitan mõtelda, mis juhtuks, kui sulgeks 191 eestlast mõnda saali ja soovitaks neil mingis olulises asjas kokku leppida?! Kui kaua see aega võtaks? Kuid ÜRi puhul on tegu 191 erineva riigi ja rahvaga, kes otsivad kokkuleppekohta kõiges.
ÜRi on kujutatud enamasti kui maailmarahu tagajat ja maailmapoliitika sõlmpunkti. Ma mõistan hästi, et maailmarahu pärast muretsemine võib üksikule inimesele kus tahes, ka Eestis, jääda kaugeks. On ju nii inimlik küsida: aga mis mina sellest kasu saan?
Madeleine Albright, keda Eestis tuntakse rohkem endise USA välisministrina, oli aastatel 1993 – 1997 USA suursaadik ÜRis. Ta on ütelnud: “Te võite mõelda, et teil pole kunagi olnud isiklikult kasu ÜRist, aga kui te eales olete reisinud välismaale lennuki või laevaga või helistanud mõnda välisriiki, saanud välismaalt posti, või kui olete tänulikud ilmateate pidevuse eest – siis on teid kas otse või kaudselt teenindanud mõni Ühinenud Rahvaste süsteem.”
Ma olen kaugel sellest, et mitte märgata vigu ÜRi tegutsemises, organisatsioonilist kohmakust, protsesside aeglust, tühjade sõnade mõttetuid keeriseid, resolutsioone, mis jäävad vaid paberile jne. Kuid kas see kõik esineb vaid Ühinenud Rahvaste peakorteris ja ei kusagil mujal? Ühinenud Rahvaste tegevuse reformi hädavajalikkusest on juttu palju ning on ka erinevaid ettepanekuid. Julgeolekunõukogusse, mille resolutsioonid on riikidele kohustuslikud, kuulub teatavasti viis alalist liiget: USA, Hiina, Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa. See peegeldab viiekümne aasta tagust maailmapilti. Kes võiks veel saada julgeolekunõukogu alalisteks liikmeteks, nii et see tänase maailma jõuvahekordi adekvaatsemalt väljendaks, see erutab mõistagi kõiki. Peaassamblee, ÜRi ainuke organ, kus kõik liikmed on esindatud, on suhteliselt kohmakas ja vajaks oma reformi. Jne. Rahuldamatust, soove ja kavasid on erinevaid ning vahel need põrkuvad. Ainukese maailmaorganisatsiooni Ühinenud Rahvaste tegevuse tempo on ülikiirelt areneva väikeriigi Eesti seisukohast sageli väga aeglane.
Kuid Ühinenud Rahvastega on nagu demokraatiaga kogu maailmas: seda on kirutud ja selles on pettutud, kuid asemele ei ole keegi midagi pakkunud.
Selle artikli kirjutamise ajal oli Jaak Jõerüüt Eesti alaline esindaja Ühinenud Rahvaste juures New Yorgis.
Seotud artiklid
Keeruline aeg nõuab otsustavust
Ülejäänud maailma suhetes Vladimir Putini juhitava Venemaaga ei saa olla ruumi illusioonidele.
ÜRO julgeolekunõukogu teelahkmel
ÜRO loodi, et lõpetada maailmas sõjad ja rängad kannatused. 77 aastat hiljem peab maailm tunnistama, kuidas Venemaa suur kallaletung rahumeelse …
Eesti ÜRO julgeolekunõukogus: ajalugu kolmes kriisivaatuses
RKK Eesti Välispoliitika Instituut, 2022
Eesti ÜRO julgeolekunõukogus: ajalugu kolmes kriisivaatuses
Nii Afganistani, Valgevene kui ka Iraani kriis, millega Eesti kahe aasta jooksul ÜRO tähtsaimas otsustusorganis silmitsi pidi seisma, sümboliseerivad laiemalt külma sõja järgse maailmakorra mõranemist.
731 päeva ÜRO hobuseraua-laua taga, mis avardasid Eestile maailma
Möödunud aasta viimasel päeval lõppes Eesti esmakordne liikmesus ÜRO julgeolekunõukogus. Millised olid tähtsaimad hetked ja õppetunnid maailma võimsaimate riikide kohtumispaigas seal kahe esirinnas oldud aasta jooksul ning milline on väikeriigi kaal maailma suures poliitikas, palus Diplomaatia arutleda Kristi Raigil ja Sven Jürgensonil.
Sõda, rahu ja veto: väikeriigil on ÜRO Julgeolekunõukogus oma koht
ÜRO Julgeolekunõukogul on tugev mõju rahvusvahelistele suhetele, kuid väikeriikidel tuleb seal pidevalt võidelda oma koha eest, sest alalised liikmed ei kõhkle kasutamast vetoõigust. Äsja julgeolekunõukogu valitud liikmeks olnud Eesti pälvis austuse järjepideva tähelepanu hoidmise eest oma regiooni kriisidel, milleks Ukraina kõrvale tõusis Valgevene. Kuigi neil teemadel jäid resolutsioonid sündimata, siis julgeolekunõukogu kõige kaalukamate otsuse kirjutamisel sai Eesti käe valgeks.
Robert Cooperi kommentaar
Mõtleja ning Euroopa Liidu välispoliitikaguru Robert Cooper hindab ÜROd kõige mõjukamaks legitiimsuse allikaks praeguses maailmas, legitiimsust ennast nimetab ta aga võimu allikaks vähemalt samal määral kui jõudu. Tunnistuseks ÜRO legitiimsusest on paradoksaalsel moel just talle osaks saanud paljud läbikukkumised. “Eduks ei ole vaja legitiimsust, ent elada üle üks läbikukkumine teise järel ja sellegipoolest äratada lojaalsust, see nõuab erilisi omadusi,” kirjutab Cooper oma raamatus “Riikide murdumine. Kord ja kaos 21. sajandil”. “Napoleon tabas seda väga hästi, kui ütles, et kuningat võib alistada ükskõik mitu korda ja ta jääb ikka kuningaks; Napoleoni tuli lüüa vaid üksainuke kord ja ta ei olnud enam imperaator. Erinevus oli legitiimsuses.”
Kuidas muuta ÜRO lisaks legitiimsele ka efektiivseks organisatsiooniks?
Kõige parem, mis saaks ÜROga juhtuda, on see, kui USA hakkaks teda tõsiselt võtma. Iga kord, kui mul tekib võimalus, mainin ma oma Ameerika sõpradele, et nad kulutavad liiga palju aega ÜRO kritiseerimisele ja liiga vähe aega sellele, et püüda see tööle panna. Kui ÜRO oleks homme järsku laiali saadetud, julgeolekunõukogu ei eksisteeriks, siis saaksid kõik aru, et nad on kaotanud midagi tähtsat.
Kui USA oleks tõeliselt pühendunud ÜRO töölepanemisele, siis oleks sel organisatsioonil vägagi potentsiaali. Ent välispoliitikamaailmas ei ole midagi, mis suudaks töötada USA vastu, ja on vähe asju, mis suudavad töötada ilma USA toetuseta. Seega, kui tahta ÜROd efektiivsemaks muuta, siis on esimene ülesanne veenda USAd, et see on nende huvides. Ning selles seoses on väga hea, et julgeolekunõukogu on nüüd hakanud tegelema selliste küsimustega nagu terrorism, massihävitusrelvade levik jne. Need lähevad korda ka Ameerikale.
Kas ameeriklased ei ole sageli veendunud, et neil on õigus nii ehk teisiti, ükskõik kas ÜRO neid toetab või ei?
Ma ei arva, et selline seisukoht oleks aluseks heale poliitikale, samuti ei pea ma selliseid vaateid USA ühiskonnas domineerivaks. Kui te vaatate arvamusküsitlusi, siis näete, et tegelikult väga paljud ameeriklased toetavad ÜROd. Ning Iraagis on USA avastanud, et tegelikult ta vajab ÜROd. Ma lihtsalt soovin, et selline mõistmine oleks järjekindlam. Kui USA kohtleks ÜROd nii, nagu ta kohtleb NATOt, s.t organisatsioonina, mida saab kasutada Ameerika huvides olevate asjade ärategemiseks, siis oleks kõik teisiti. See aga eeldaks läbirääkimisi ja kompromisse, suhtlemist probleemsete riikidega nagu India ja Hiina. Ent ma olen veendunud, et USA huvid saaksid paremini kaitstud, kui tal oleks aktiivsem poliitika ÜROs.
Kas on vajalikud ka efektiivsemad, kiiremad otsustusmehhanismid ja kuidas neid saavutada?
Otsustamine jääb tõenäoliselt ikka aeglaseks, ent see pole alati halb, sest kiired otsused on tihtilugu valed. Olulisem on, et juba tehtud otsuseid järgitaks, esitatud nõudmisi ka tõsiselt võetaks.
Tihtilugu me kasutame ÜROd kohana, kuhu saata probleemid, mis tunduvad lahendamiseks liiga keerulised – ja siis süüdistame ÜROd, et ta ei suuda neid lahendada.
Ja kui ma ütlen, et ÜRO võtab vastu resolutsiooni, siis seda ei võta vastu peasekretär Kofi Annan, vaid liikmesriigid, ja samuti on need liikmesriigid, kes ei saada piisavalt vägesid. Bosnias näiteks oli meil hulgaliselt ÜRO resolutsioone, ent kohapeal polnud piisavalt sõjaväge, et neid täita.
Ja veel, võimalik, et peaksime kasutama ÜROd rohkem koostöös regionaalsete organisatsioonidega. ÜROs on juba ligi 200 maad ja sellisel organisatsioonil on äärmiselt raske toimida. Ma arvan, et näiteks Somaalia Darfuri probleemide lahendamiseks oleks vajalik mingi kombinatsioon julgeolekunõukogu resolutsioonidest, Aafrika Liidu aktiivsest kaasatusest ja toetusest riikidelt, kel on raha ja vahendeid seda toetust pakkuda.