Jäta menüü vahele
Nr 208 • Veebruar 2022

Mis läks valesti Emmanuel Macroni Vene-diplomaatias?

Kui Prantsusmaa president Emmanuel Macron soovib Euroopa välispoliitikas, sealhulgas Venemaaga suhtlemisel rohkem silma paista, siis kesk- ja idaeurooplastes võõristuse tekitamine pole selleks jätkusuutlik lahendus. Euroopa ühtsuse tugevdamiseks tuleks hüljata ebarealistlik eesmärk jõuda Vladimir Putiniga kokkuleppele uues Euroopa julgeolekukorralduses.

Kristi Raik
Kristi Raik

RKK Eesti Välispoliitika Instituudi direktor

Merili Arjakas
Merili Arjakas

RKK Eesti Välispoliitika Instituudi nooremteadur

Prantsusmaa president Emmanuel Macron keeldus Vene arstidele PCR-proovi andmast, mistõttu istusid tema ja Venemaa riigipea Vladimir Putin 7. veebruaril Kremlis kuue meetri pikkuse laua eri otstes. Foto: Reuters/Scanpix

Prantsuse president Emmanuel Macron on viimastel nädalatel haaranud Euroopa diplomaatiliste pingutuste ohjad, et hoida ära Vene-Ukraina konflikti lahvatamine suureks sõjaks. Macron väärib küll pingete leevendamise ja Euroopa julgeolekudebatis Euroopa enda hääle kuuldavaks tegemise katse eest tunnustust, kuid paraku on ta tegevus kutsunud iseäranis Kesk- ja Ida-Euroopa riikides esile kahtlustusi, mis on vähemalt osaliselt põhjendatud.

Kolm põhjust muretsemiseks

Esiteks tuleb Macroni tegevust vaadelda laiemalt – ta on varemgi üritanud Venemaaga Euroopa uue julgeolekukorralduse üle läbi rääkida ja Euroopa strateegilist autonoomiat edendada, millega ta on Ida-Euroopa liitlaste ja partnerite seas külvanud segadust ja lausa umbusaldust. 

Teiseks said Euroopa riikide teadatuntud sügavad lahkhelid Venemaa ja Ukraina küsimustes tänu Macroni visiitidele Moskvasse ja Kiievisse veel ilmsemaks. 

Kolmandaks, mis on kõige tähtsam, kiputakse Macroni soovi muuta Euroopa külma sõja järgset julgeolekukorraldust ja leida Euroopa-Vene suhete kriisile suurejooneline lahendus pidama reaalsusest irdumiseks ja seega ohtlikuks riikidele, kes puutuvad Vene ohuga vahetumalt kokku kui Prantsusmaa ise.

Euroopale vajaliku ühtsuse tugevdamiseks tuleks hüljata ebarealistlik eesmärk jõuda Vladimir Putiniga kokkuleppele Euroopa julgeolekukorralduses ning seada diplomaatiale selged piirid. Ühtlasi tuleks tugevdada kaitset ja heidutust, mis on hädavajalik edasise eskalatsiooniohu vähendamiseks. Ukraina suveräänsust tuleb toetada ühemõtteliselt – muu hulgas tähendab see, et Ukrainale ei tohi peale suruda Vene tõlgendust Minski lepetest.

Kahtlused Prantsusmaa eesmärkides

19. jaanuaril Euroopa Parlamendis peetud kõnes soovitas Macron eurooplastel „esitada ühiselt oma nõudmised“ uueks julgeolekukorralduseks ning pärast NATOga arupidamist anda need Venemaale läbirääkimisteks. Ettepanek peegeldas kaht Prantsusmaa viimaste aastate eesmärki, mida on Kesk- ja Ida-Euroopas skeptiliselt jälgitud. 

Esiteks on tekitanud segadust, mida tähendab Euroopa strateegiline autonoomia ehk mõiste, mis on olnud Euroopa julgeolekupoliitikas 2016. aastast kesksel kohal ning mida Prantsusmaa on häälekalt esile tõstnud. Teiseks puudub selgus, mis on Macroni eesmärk Venemaaga Euroopa uue julgeolekukorralduse üle läbirääkimistel, mida ta alustas aktiivselt 2019. aastal ja mille ta on nüüd uuesti tõstatanud. Kummalgi juhul pole Macron olnud kuigi edukas. 

Euroopa Välissuhete Nõukogu teadusdirektor Jeremy Shapiro märgib, et ehkki NATO Euroopa liikmesmaad suurendasid pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal kaitsekulutusi, on USA viimase 12 aastaga Euroopa liitlastega võrreldes veelgi tugevnenud ja Ühendriikide kaitsekulud on praegu üle kahe korra suuremad kui Euroopa Liidu 27 liikmesriigil ja Ühendkuningriigil kokku

Macronile on see sõltuvus ohtlik, sest Ameerika osalust Euroopas ei tohi enesestmõistetavaks pidada. Tema arvates vajab Euroopa strateegilist autonoomiat, et olla tõsiseltvõetav tegija maailmas, kus rivaalitsevad USA ja Hiina. Selle mõttekäigu järgi ei õõnesta Euroopa tugevnemine Atlandi-ülest partnerlust, vaid Euroopa muutumine sõjaliselt kaalukamaks on vajalik partnerluse säilitamiseks ajal, mil USA ei taha enam maailmapolitseinikku mängida. Samuti kindlustaks see Euroopat juhuks, kui Ameerikas tõuseks taas võimule neoisolatsionistlike vaadetega president.

Viis, kuidas Macron püüdleb USAst erineva Euroopa agenda poole, on hoopis töötanud tema Euroopa ja eriti Ida-Euroopa julgeoleku tugevdamise eesmärgi vastu.

Üleskutseid kasvatada Euroopa autonoomsust USAst on Prantsusmaa välispoliitikas varemgi kõlanud. Charles de Gaulle püüdis 1960. aastate alguses veenda Lääne-Saksamaad end USAst distantseerima väitega, et Nõukogude surve korral Berliinile ei ole võimalik ameeriklastele loota.1 Nagu märgib ajaloolane Tony Judt, „poleks ükski Lääne-Saksamaa juht söandanud rikkuda suhet Washingtoniga näilise sõpruse pärast Prantsusmaaga“.2 Mõistagi leidub de Gaulle’i ja Macroni poliitika vahel suuri erinevusi, näiteks Prantsusmaa praegune tugev NATO-le pühendumine, mida suurendab veelgi otsus asuda Rumeenias NATO pataljoni raamriigiks. Pariis väärib samuti tunnustust selle eest, kui tihedasti ta kooskõlastas oma hiljutist diplomaatilist tegevust Washingtoni ja teiste liitlastega (sealhulgas Balti riikidega).

Katseid usaldust luua kahjustavad paraku sõnumid, mis teevad idaeurooplased ärevaks. Anonüümsust palunud Prantsuse riigiametnik ütles hiljuti New York Timesile, et vajadus uue julgeolekukorralduse järele lähtus Prantsusmaa valitsuse „artikkel 5 väärtuse“ kahtlustest, mille on põhjustanud erinevad Ameerika otsused. Pole teada, kas Macron ise kirjutab sellele arvamusele alla. Kuigi Macron teatas 2019. aasta novembris kurikuulsalt, et NATO on ajusurmas, pole Prantsusmaa president avalikult seadnud kahtluse alla NATO valmisolekut kaitsta kõiki oma liikmeid, kuna mõistab hästi, et säärane ütlus on otsetee isetäituvaks ennustuseks.

Viis, kuidas Macron püüdleb USAst erineva Euroopa agenda poole, on hoopis töötanud tema Euroopa ja eriti Ida-Euroopa julgeoleku tugevdamise eesmärgi vastu. Asi pole selles, et Prantsusmaa liitlased Ida-Euroopas ei tahaks Euroopa tugevnemist või ei tajuks riski, et USA võib kahandada panust nende julgeolekusse. Nende arusaam Venemaast on lihtsalt lähemal Washingtonile kui Pariisi ja Berliini omale. Ida-Euroopa riigid on vägagi teadlikud, et USA roll Euroopa kaitsmisel Venemaa eest jääb lähiaastatel asendamatuks, kuna Euroopa autonoomia on pürgimus, mitte reaalsus.

Kui õrn on Euroopa konsensus?

Ukraina teadurite praeguse pingete teravnemise eel tehtud uurimus heidab valgust lääneriikides erinevatest narratiividest, keda süüdistada ja mida peaks tegema Vene-Ukraina konfliktis.3 Poolas – sama käib Balti riikide kohta – valitseb arvamus, et konflikti eest vastutab ainuüksi Venemaa, kes rikub rahvusvahelist õigust. Venemaa tegevust saab ja tuleb heidutada agressioonile vastu astudes, sanktsioone kehtestades, Ukrainale abi osutades ja sealseid demokraatlikke reforme toetades.

Teistes riikides on arvamused on mitmekülgsemad. USAs vaidlevad peamiselt julgeoleku nn pistrikud ja kompromissi otsijad, viimastest paljud on n-ö realistid, kes usuvad, et USA peaks keskenduma Hiinast lähtuvatele ohtudele. President Joe Bideni administratsioon seisab lähemal pistrike vaadetele, nõudes sanktsioone ja Venemaa heidutamist, sest Ukraina kaotamine tähendaks rahvusvahelise korra lagunemist. Seevastu teised kutsuvad üles Venemaaga dialoogi pidama, et vahetut konflikti vältida, sest nende silmis pole Ukraina USA rahvuslikele huvidele tähtis ja USA peaks piirama konflikti lahendamisse panustatavaid ressursse.

Ühendkuningriigis toetab Venemaa-kriitilist narratiivi enamik mõttekodade eksperte ja poliitikuid, ent see ei ole nii levinud kui Poolas. Võrdluseks, Prantsusmaal ja Saksamaal on valdav arvamus, et Venemaa vastutab küll konflikti algatamise ja pingestamise eest, kuid sellest hoolimata tuleks Venemaad mõista ja temaga dialoogi pidada. Selle narratiivi järgi tuleneb Venemaa jõukasutus Ukraina ja teiste endiste Nõukogude Liidu maade vastu sügavast ja osalt õigustatud rahulolematusest külma sõja järgse olukorraga. Selle arvamuse järgi taotleb Venemaa lugupidamist, suurriigi staatuse taastamist ja uut suurriikide kontserti, mitte olemasoleva süsteemi lammutamist. Macroni süstikdiplomaatia esindabki Venemaaga kompromissi otsimise vaadet.

Euroopa Välissuhete Nõukogu hiljutise üleeuroopalise küsitluse järgi on Euroopa kodanike arvamused siiski tunduvalt ühtlustunud. Riikides, kus küsitlus4 läbi viidi, uskus enamik, et Venemaa korraldab tõenäoliselt sel aastal Ukrainasse uue sissetungi. Lisaks pooldas enamik küsitletutest, et NATO ja EL kaitseksid Ukrainat. Seetõttu märgivad uuringu autorid, et „enamikule eurooplastest tähendab Ukraina kaitsmine külma sõja järgse Euroopa julgeolekukorralduse kaitsmist, mitte lihtsalt Vene-Ukraina konfliktis poole valimist“.

Emmanuel Macron ja Ukraina riigipea Volodõmõr Zelenskõi 8. veebruaril Kiievis. Foto: AP/Scanpix

Erinev on aga see, mil määral on küsitluses osalenud valmis Ukraina kaitsmise kulusid kandma. Samuti on küsitluses ähmane, milles Ukraina kaitsmine seisneks. Üksnes Poolas leidis enamik küsitletutest, et peale NATO ja ELi peab nende riik samuti Ukrainat kaitsma. Kõige vähem on selleks valmis Prantsuse ja Saksa kodanikud, toetades üksnes sellist Euroopa vastust, mis neid endid ei kahjustaks. See sobib Berliini ja Pariisi kõhklustega väljendada selget toetust rangetele sanktsioonidele, vaatamata nende kinnitustele, et edasine agressioon läheb Venemaale kalliks maksma.

Macroni vasturääkivad avaldused 

Macroni avalikud arvamusavaldused Euroopa julgeolekust ning Venemaa kohast Euroopas kätkevad rahutuks tegevat ähmasust. Viimastel nädalatel on Macron kutsunud üles looma uut tasakaalu, millega säilitataks Euroopa riikide suveräänsus ja rahu5, ning Euroopa raamistikku uueks julgeoleku- ja stabiilsuskorralduseks. Neist ambitsioonidest võib kergesti saada kahe teraga mõõk, kuna tema avaldused on osutunud vasturääkivaiks ja külvanud partnerite seas segadust.

Pole selge, mida uut selles uues julgeolekukorralduses oleks. Põhimõtted ja reeglid, mida Macron on rõhutanud uue korralduse alusena, on samad kokkulepped, mille Euroopa ja Venemaa pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist sõlmisid. Ta on rõhutanud, et kompromisse ei saa teha Ukraina ja Euroopa suveräänsuse ja julgeoleku arvelt. Samas on ta vihjanud järeleandmistele, kuid pole täpsustanud, millised saaksid olla järeleandmised, millega eurooplased saaksid leevendada Venemaa hirme, ilma seejuures idaeurooplaste turvalisust kahjustamata. Venemaa võib ju tunda, et külma sõja järgne korraldus sunniti talle peale, kuid see ei tähenda, et eurooplased peaksid laskma Venemaal sundida teistele peale omaenda väga erinevat arusaama julgeolekust.

Moskva-visiidi eel ütles Macron, et Venemaal oli õigus tõstatada enda julgeoleku küsimus ning tema praeguseid traumasid tuleks mõista. Veel kõneles ta Venemaa „legitiimsetest julgeolekuhuvidest“, ehkki ei täpsustanud, millised huvid on legitiimsed, millised mitte. Võib-olla Macron üksnes teeskles Putini vaatega nõustumist, et jätta Vene ametivennale vabaks tee Ukrainast taganeda nii, et tema maine ei kannataks. Võib-olla arvab ta, et Ukrainas saab kompromissini jõuda Ukraina suveräänsust kahjustamata. Võib-olla loodab ta aega võita kuni hiliskevadeni, mil presidendivalimised Prantsusmaal on läbi.

On selge, et Lääne eesmärk pole uue julgeolekukorralduse üle läbi rääkida, vaid olemasolevat täiustada.

Kui kesk- ja idaeurooplaste kahtlustused on osaliselt tingitud segadusse ajavatest märguannetest ja nappidest teadmistest, mille üle Macron ja Putin tegelikult arutlesid, siis tõsisem probleem Prantsuse seisukohtadega on see, et juba ainuüksi eesmärk Vladimir Putiniga Euroopa uues julgeolekukorralduses kokku leppida paistab ekslik ja lausa ohtlik. Venemaa 17. detsembril 2021 avalikustatud nõudmised6 väljendasid tema pürgimusi otsekohesemalt kui eales varem. Macroni kohtumisele Putiniga järgnenud pressikonverents kinnitas taaskord, et Putinil pole mingit kavatsust austada Ukraina suveräänsust või loobuda eesmärgist Ukraina jälle oma kontrolli alla võtta. Venemaa ja Lääne vahel on tõsised lahkhelid mitmes Euroopa julgeoleku võtmetähtsusega põhimõttes, näiteks iga riigi õiguses oma julgeolekupoliitika üle otsustada.

Venemaa nõuab järeleandmisi, mida Lääs ei tohi ega saagi pakkuda. Venemaa on kokkuleppest huvitatud vaid siis, kui tema põhilistele nõudmistele tullakse vastu, kuid ta ei vaja kokkulepet iga hinnaga. Kreml suudab praeguste pingetega elada ja võib neist isegi kasu saada. Tulevik näitab, kas Venemaa on huvitatud läbirääkimistest teemades, mida USA ja NATO on välja pakkunud, nimelt relvastuskontrolli ja läbipaistvusmeetmete üle. On selge, et Lääne eesmärk pole uue julgeolekukorralduse üle läbi rääkida, vaid olemasolevat täiustada.

Lääneriigid ei tohiks survestada Ukrainat leppima Venemaa nõudmistega, mis Minski lepete toel sunniks Ukrainale peale föderatsioonimudeli ja annaks Kremlile jäädavalt võimaluse Ukraina suveräänsusesse sekkuda. Normandia neliku kohtumiste uuesti käivitamine on selle debati jälle avanud, ehkki pole tehtud ühtegi uut avangut Minski lepete muutmiseks tõsiseltvõetavaks uue kokkuleppe aluseks. Venemaa naabrid jälgivad neid arenguid närviliselt, kuna mõistavad vägagi hästi, et kui Kreml saavutab edu oma soovide maksmapanekul Ukrainas, nõrgestab see nende enda julgeolekut. Macroni sihilik ebatäpsus neis küsimustes lisab usalduse asemel närvilisust.

Järeldused

Viimastel kuudel on Lääne ühtsus Venemaaga lävimisel olnud kardetust tugevam, ent ühtsuse pealispinna all on lahkhelid alles. Euroopa sõnumid jätavad mitmetimõistetavaks, kui palju ollakse valmis Venemaa nõudmisi tõrjuma ja millises ulatuses Moskvaga läbirääkimisi peetakse. Selline ähmasus võib sütitada president Putinit uskuma, et tema jõuline lähenemine toimib.

Kui Prantsusmaa soovib Euroopa välispoliitikas, sealhulgas Venemaaga suhtlemisel rohkem silma paista, siis kesk- ja idaeurooplastes võõristuse tekitamine pole selleks jätkusuutlik lahendus. Eurooplastel tuleb veel palju tööd teha ühise strateegilise visiooni tugevdamisel.

Selle asemel, et ähmaste mõistetega kõnelda vajadusest uut korda ja tasakaalu luua, oleks praegu arukam, kui Euroopa tervikuna ja USA lepiksid, et lähitulevikus tuleb meil elada mõranenud Euroopa julgeolekukorralduses. Teisisõnu tuleb meil harjuda julgeolekukorraldusega, kus lääneriigid kaitsevad oma põhimõtteid ja huve, tõrjuvad Vene agressiivsust, tugevdavad kaitset ja heidutust ning hoiavad diplomaatiaga pingeid vaos. Venemaa ja Lääs oleksid edaspidigi Ukraina õigustes ja staatuses eriarvamusel, ent Lääne toetusega oleks Ukrainal võimalik oma suveräänsust säilitada ja vaba maana areneda. 

Viited
  1. Gaddis, John Lewis. The Cold War: A New History. The Penguin Press, 2005, p. 140.
  2. Judt, Tony. Postwar: A History of Europe Since 1945. The Penguin Press, 2005, p. 273.
  3. Koval, Nadiia, Volodymyr Kulyk, Mykola Riabchuk, Kateryna Zarembo and Marianna Fakhurdinova. 2022. “Morphological Analysis of Narratives of the Russian-Ukrainian Conflict in Western Academia and Think-Tank Community”. Problems of Post-Communism. DOI: 10.1080/10758216.2021.2009348. Referenced in Musgrave, Paul, “Answering the Ukraine Question,” Systematic Hatreds, 24 January 2022. musgrave.substack.com/p/ukraine-and-the-think-tank…
  4. Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Poolas, Rumeenias ja Rootsis
  5. Clemenceau, François. “EXCLUSIF. Crise en Ukraine : ce que Macron va dire à Poutine”, 5 February 2022. http://www.lejdd.fr/International/exclusif-crise-en-ukrai…. Quoted in Kayali, Laura, “Macron vows ‘de-escalation,’ but hints at concessions to Putin,” 6 February 2022. http://www.politico.eu/article/emmanuel-macron-vows-for-d…
  6. Ministry of Foreign Affairs of the Russian Federation, 17 December 2021, Treaty between The United States of America and the Russian Federation on security guarantees – Министерство иностранных дел Российской Федерации (mid.ru)Agreement on measures to ensure the security of The Russian Federation and member States of the North Atlantic Treaty Organization – Министерство иностранных дел Российской Федерации (mid.ru).

Seotud artiklid