Mida on Madridis oodata?

2010. aastal, kui võeti vastu NATO viimane strateegiline kontseptsioon, valitses Euroopas rahu ja Venemaad peeti potentsiaalseks strateegiliseks partneriks. Hiinat ei mainitud selles dokumendis üldse. Praeguseks on Venemaa koostööle Läänega otsustavalt selja pööranud ja alustanud NATO piiride ääres täiemahulist sõda. Hiinast on samal ajal saanud suur jõud globaalsel areenil. On selge, et Madridi tippkohtumine kujuneb osalejatele väga töiseks. Milliseid tulemusi te sellelt tippkohtumiselt ootate?

On igati põhjust arvata, et Madridi tippkohtumine on väga tähtis, sest see toimub Euroopa külma sõja järgses ajaloos väga erilisel ajal: NATO piiride ääres on alanud taas suur sõda, kus kasutatakse jõudu nii jõhkralt nagu viimati Teise maailmasõja ajal. Selles kontekstis ongi see tippkohtumine tulemuste seisukohalt ülitähtis. Tõstan esile neist kolm.

Esimene on loomulikult NATO strateegiline kontseptsioon. See dokument võetakse vastu vaid üks kord kümne aasta jooksul. NATO viimane strateegiline kontseptsioon võeti vastu 2010. aastal. See on Washingtoni lepingu järel tähtsuselt teine dokument ja Madridis ongi liitlastel võimalus see vastu võtta. Lisaks saavad NATO riigipead ja valitsusjuhid selles jagada oma nägemust lähitulevikust. See praegu liitlaste vahel läbirääkimisel olev dokument kajastab hetkeseisu nii maailmas kui ka NATOs endas ning määratleb samal ajal meie põhieesmärgid. 

Teine tulemus on seotud alliansi võimekuse jätkuva optimeerimisega. Alates Krimmi õigusvastasest annekteerimisest 2014. aastal oleme teinud suuri jõupingutusi selle nimel, et kohandada oma sõjalist võimekust ja kaitsekulutusi, ning teinud selles ka tähelepanuväärseid edusamme. Nüüd on aeg liikuda edasi järgmisele tasandile. Meie arutelud algasid juba Ukraina kriisi alguses ja kestavad kindlasti tippkohtumiseni välja. 

Me loodame muidugi, et meil õnnestub Venemaaga uuesti vastastikku kasulikku dialoogi astuda. Praeguses olukorras on see üha raskem. Venemaal ei ole vastastikuste suhete vastu mingit huvi.

On selge, et NATO peab keskenduma kollektiivkaitsele ja oma võimekuse parandamisele, et kaitsta liikmesriike idatiivalt lähtuvate ohtude eest. Samal ajal peab NATO jääma kindlaks 360-kraadisele julgeolekukäsitlusele, sest lõuna- ja kagutiivalt – seal hulgas Venemaalt – lähtuvad ohud ei ole kuhugi kadunud. See on väga tähtis asjaolu, mis hakkab eeloleval aastal alliansi tegevust märkimisväärselt suunama.

Kolmandaks võib nimetada eesmärki rakendada NATO tegevuskava 2030. aastani. See dokument näeb ette, et allianss tuleb muuta organisatsiooniks, mis vastab oma otstarbele, ning tagada, et ta oleks võimeline toime tulema uute ohtude ja väljakutsetega. Põhikohal on kliimamuutused, innovatsioon ja tehnika arendamine eesmärgiga säilitada meie sõjaline paremus.

Palun täpsustage viimati nimetatut – NATO tegevuskava 2030. aastani. Kas sellega seoses on oodata eduaruannet või hoopis strateegilist dokumenti, mis tuleb vastu võtta?

Jutt on konkreetsetest otsustest ühise rahastuse, kliimamuutustega toimetuleku, innovatsiooni, kõigi meie eesmärkide ja konsultatsioonimehhanismide kohta. Kõik need otsused tehti põhimõtteliselt juba 2021. aasta Brüsseli tippkohtumisel. Nüüd on aeg neid otsuseid täitma hakata.

See sobib strateegilise kontseptsiooniga hästi kokku: ühelt poolt on olemas visioon ja teiselt poolt konkreetsed otsused selle ellu viimiseks. Kuidas on 24. veebruaril hargnema hakanud sündmused mõjutanud seda, mis oli Brüsseli perspektiivist vaadates kavandamisel juba jaanuaris ja veebruaris? 

NATOs on alates 24. veebruarist toimunud tõepoolest muljetavaldavalt palju. 

Me jäime üheskoos poliitiliselt endale kindlaks ja säilitasime ühtekuuluvuse. Lisaks väljendasime väga suurt üksmeelt Ukraina kriisile reageerides – nii Ukraina toetamisel kui ka vajalike sammude astumisel, et kaitsta kõiki liitlasi Venemaa sõjategevuse laienemise eest NATO territooriumile. 

Kõigi liikmesriikide ja ka alliansi juhtide sõnum on korduvalt olnud täiesti selge. Ja me ei ole piirdunud ainult sõnadega. Esimest korda pärast külma sõja lõppu on suur osa meie Euro-Atlandi vägedest – üle 40 000 inimese – antud NATO Euroopa vägede kõrgema ülemjuhataja (SACEUR) otsese kontrolli alla. Nii kiireid ja otsustavaid samme ei ole NATO seni oma ajaloos veel astunud. Sellega anti Venemaale väga selgelt mõista, et Ukraina sõja laiendamine NATO territooriumile ei ole mitte üksnes väga halb mõte, vaid toob kaasa ka NATO kollektiivse reaktsiooni kogu oma erakordse sõjalise tugevusega.

Me jäime üheskoos poliitiliselt endale kindlaks ja säilitasime ühtekuuluvuse. Lisaks väljendasime väga suurt üksmeelt Ukraina kriisile reageerides – nii Ukraina toetamisel kui ka vajalike sammude astumisel, et kaitsta kõiki liitlasi Venemaa sõjategevuse laienemise eest NATO territooriumile.

Lahtine on muidugi küsimus, mida sellest sõjast õppida. See sõda ei ole paljastanud ainult Venemaa nõrkust, vaid näitab ka Vladimir Putini valmisolekut kasutada suurt jõudu ja seda, et ta ei kavatsegi end sõjas tagasi hoida. Seda teades peame oma kollektiivkaitse põhimõtetele ja kaitsehoiakule väga kindlaks jääma. Võib juhtuda, et NATO läheb oma idatiival eelüksustelt üle eelkaitsele. Uut külma sõda arvatavasti ei tule – kumbki pool nii kaugel veel ei ole. Küll aga tähendab see, et peame oma mõtlemises lähtuma kollektiivkaitse vajadustest ja sõjalistest riskidest ehk täpsemalt sellest, kuidas sõda õigete otsustega ennetada ja ära hoida. Selleks peab NATO oma sõjalist võimekust enam ja kiiremini optimeerima ning oma kaitse- ja heidutushoiakut igati tugevdama. NATO peab suutma toime tulla iga potentsiaalse ohuga ja andma väga selge sõnumi, et meie kaitse- ja heidutushoiakus ei ole ühtki ärakasutatavat auku ning kõik liitlased on kaitstud. 

Kui mõelda Soome ja Rootsi ühinemisele, siis kuidas mõjutaks see Läänemere piirkonna ja üldiselt kogu Euroopa julgeolekut?

NATOga ühinemine on ennekõike nende riikide enda otsus. Selles NATO ja Venemaa põhierinevus seisnebki: NATO puhul otsustavad riigid ise, kas nad tahavad liikmeks saada, ja kui nii, siis läbivad selleks siseriikliku demokraatliku protsessi. NATO peab selle tulemusega leppima. 

Soome ja Rootsi on ilmselgelt väga lähedased partnerid – NATOs nimetatakse neid eripartneriteks ja nad on seda olnud juba aastaid. Me oleme nendega koostööd teinud nii koostegutsemisvõime kui ka paljudes muudes küsimustes. Viimastel aastatel on nad NATO juhtimisel osalenud mitme kriisi ohjamisel. Seeläbi sobitub nende sõjavägi NATO süsteemidesse palju lihtsamini kui mõne teise liitlase oma, kel on tulnud täieliku koostegutsemisvõime saavutamiseks läbida märksa pikem tee. Ja see on hea: kui nad ühinevad, on nende sõjaväge võrdlemisi hõlbus integreerida.

Nende ühinemise korral tugevneb meie põhjatiiva ja Baltimaade kaitse. Eesti tunneb end ju Põhjalas pisut üksildasena. Kui Soome ja Rootsi samuti mängu astuvad, muutub strateegiline olukord lihtsamaks. Igal juhul on nende riikide ühinemine NATO-le kasulik.

Kokkuvõttes tähendab see, et Soome ja Rootsi ühinemisega saaks NATO enda perre kaks väga tõsiselt võetavat riiki, kaks väga lähedast partnerit. Kui nad otsustavad ühineda, muutub nende julgeolek NATO toel tunduvalt kindlamaks. Samamoodi hakkavad nad ise täiendama NATO julgeolekut – mitte ainult oma piirkonnas, vaid ka laiemalt.

Räägime järgmiseks NATO hoiakust Venemaa suhtes. Milliseks kujuneb see lähi- ja ka kaugemas tulevikus?

Esiteks tuleb aru saada, et NATO on omalt poolt astunud samme, et Venemaaga partnerlussuhteid sõlmida. 2000. aastate alguses oli hetki, kus tundus, et sellest saab isegi asja: oli hulk vahetusprogramme, ühiseid töörühmi ja muidugi NATO-Venemaa Nõukogu. 

NATO-le otsustas teadlikult selja pöörata president Putin. Võiks öelda, et ta on alates 2008. aastast pingeid NATOga võimendanud. Putin on kahjuks lõhkunud Euroopa julgeoleku alused, ta ei ole taganenud mitte ainult NATO-Venemaa Nõukogust, vaid ka relvastuskontrollilepingutest, OSCE kohustustest jne. 

Soome ja Rootsi NATOga ühinemise korral tugevneb meie põhjatiiva ja Baltimaade kaitse. Kui nad mängu astuvad, muutub strateegiline olukord lihtsamaks.

Eskaleerunud ei ole ainult Putini retoorika, vaid ka tema tegevus NATO suhtes. Selles kontekstis peab NATO tõdema, et Venemaad ei saa praegu partneriks pidada. 

Me loodame muidugi, et meil õnnestub Venemaaga uuesti vastastikku kasulikku dialoogi astuda. Praeguses olukorras on see üha raskem. Venemaal ei ole vastastikuste suhete vastu mingit huvi. Seega peavad meie suhted seniks piirduma teatavate meetmetega pingete maandamiseks ja pingete kuhjumise vältimisega, milleks me püüame säilitada minimaalse läbipaistvuse. Me jääme endale kindlaks, et NATO ei ole Venemaaga sõjas. Me oleme alati olnud kaitseühendus ja kavatseme selleks ka jääda. Sellegipoolest oleme valmis kaitsma end juhul, kui Venemaa ei taha NATO liikmetega enam ühelgi teemal konstruktiivset dialoogi pidada.

Mainisite, et kavatsete säilitada teatavad meetmed pingete maandamiseks. Kas need meetmed ka toimivad? Kas need on juba olemas? Mis seisus need praegu on?

Vastan sellele üsna üldiselt. Ütlen vaid seda, et praegu on kõigil ja eriti NATO-l vaja olla mingil määral ettevaatlik, et vältida arusaamatusi meie ja Vene vägede tegevuse tõlgendamisel. 

Mis puudutab pingete maandamist, siis ei ole meil selleks praegu nii tugevat mehhanismi kui näiteks Süürias. Samal ajal hoiame muidugi suhtluskanalid lahti, et vältida eskaleerumist ja õnnetusi.

Kuidas hakkab uus strateegiline kontseptsioon kajastama NATO hoiakut Hiina suhtes?

Meie strateegilises mõtlemises on Hiinal kindlasti oma koht. NATO-le on see üsnagi uus teema, sest varasemates kontseptsioonides ei ole Hiinat peaaegu mainitudki. Praegu tuleb aru saada, et strateegilise konkurentsi ajastu on juba alanud. Hiina ei ole enam lihtsalt tõusev riik, vaid suur jõud nii Aasias kui ka kogu maailmas. Selle reaalsusega tuleb arvestada.

Samuti tuleb aru saada, et Hiina on Ukraina sõjas olnud suures osas Venemaa poolt. Ta on toetanud Venemaa valitsuse narratiive ja kritiseerinud NATO väidetavat rolli sõjas. Ka sellega peab allianss arvestama. 

Alates Krimmi õigusvastasest annekteerimisest 2014. aastal oleme teinud suuri jõupingutusi selle nimel, et kohandada oma sõjalist võimekust ja kaitsekulutusi, ning teinud selles ka tähelepanuväärseid edusamme. Nüüd on aeg liikuda edasi järgmisele tasandile.

Lisaks peame aru saama, et isegi kui me tahaksime Hiinat eirata, on ta juba meie rannikutele ja piiridele üsna lähedale jõudnud. Korraldatud on üksikuid ühisõppuseid Läänemerel ja Vahemerel. Hiina on esindatud küberruumis ja kosmoses, mis võib NATO-le probleeme tekitada. Seega tuleb mõelda, kuidas Hiina olukorda mõjutab. 

Ma ei hakka siin strateegilise kontseptsiooni täpset sõnastust edasi andma, sest seda veel arutatakse. Sisuliselt kaalutakse seda, kuidas tegutseda edasi tõdemusega, et Hiina osaleb strateegilises konkurentsis. Hiina on Venemaast väga erinev, sest ta on valmis tõeliseks dialoogiks ühist huvi pakkuvates küsimustes nagu relvastuskontroll ja kliimamuutused. 

Kas on veel midagi, mida eesoleva Madridi tippkohtumise kohta teada tasub?

Tahaksin keskenduda oma ülesannetele seoses NATO sõjalise paremuse säilitamisega. Lääs on olnud liiga laisk ja arvanud, et sõjanduse vallas meile väärilist vastast ei ole. Viimase aja sündmused ning Venemaa ja Hiina – nagu ka teiste riikide – tehnika areng on näidanud, et see ei ole sugugi nii. Meil on hädasti vaja säilitada oma tipptase, mis tähendab, et peame nii praegu kui ka edaspidi keskenduma innovatsioonile ja kaitseinvesteeringutele, tagades, et meil ei ole ainult parim varustus, vaid ka parim juhtimis- ja kübervõimekus. See on eeltingimus, et NATO jääb selleks, mis ta on alati olnud – inimajaloo tugevaim sõjaline liit.