november 15, 2012

Mahajahtumine

Ameerika valimised tekitasid seekord “Ida-Euroopas” vähe elevust, miks?

Algupärane versioon aadressil cepa.org/ced/view.aspx?record_id=356 Nõukogude impeeriumi ja sellest välja kasvanud riikide seisukohalt vaadates tähendas Ameerika palju enamat kui lihtsalt üht riiki. Nõukogude juhtkonnale oli Ameerika peamine vastane. Rahvastele, keda nad oma ikkes hoidsid, oli Ameerika parim lootus vabanemisele. Pärast raudse eesriide langemistki püsis Ameerika aujärjel: see oli Ameerika, kes suutis kindlustada Vene vägede lahkumise, kes oli valmis NATOt laiendama, kel oli kõige otsustavam hääl IMFis ja Maailmapangas.
Ajad muutuvad. Kuid idapoolse Euroopa roll presidendivalimiste kampaanias hakkas eelkõige silma sellega, et seda ei olnudki näha. Siinkandi rahvad ja valitsused ei ootagi enam, et nad tõuseksid Ameerika plaanides kõrgele kohale – hoolimata sellest, milline olnuks valimiste tulemus. President Barack Obama ei tundnud vajadust reklaamida Ida-Euroopas enda saavutusi. Mitt Romney kaldus pigem esile tõstma administratsiooni nõrkust sõjas terrorismiga kui läbikukkumist suhete nõndanimetatud taaskäivitamises Venemaaga.
Euroopa vaatepunktist kajastab Ameerika kahanev roll osaliselt süvenevat poliitilist küpsust. Ameerika ei ole ühtne ei poliitiliselt ega institutsionaalselt. Kui tuua vaid üks näide, siis ei ole vabariiklased sugugi kõige usaldusväärsemad liitlased. Paljud, kes ülistasid Ronald Reagani pingutusi kurjuse impeeriumi nõrgestamisel, ei suutnud andestada George H. W. Bushile Kiievi “kotletikõnet” 1. augustil 1991, milles ta tundus eelistavat Nõukogude Liidu püsimist – seda vaid mõni nädal enne selle kokkuvarisemist.
Samuti ei saa demokraatide kohta öelda, et nad on tingimata pehmekesed kaitse- ja julgeolekuküsimustes. Niinimetatud Ida-Euroopa seisukohalt oli Clintoni administratsioon liiga lähedastes suhetes Boriss Jeltsini Kremliga. Kuid sama administratsioon algatas NATO laienemise. George W. Bush laiendas allianssi veelgi, ent tiris liitlased kulukatesse ja ebapopulaarsetesse sõdadesse Iraagis ja Afganistanis.
Pilt Barack Obama administratsioonist pole samuti ühene. Just tema oli see, kes tõukas NATOt koostama eriolukordade plaane kõigile liikmesriikidele, murdes nii tabu, mille oli kehtestanud 2004. aastal Bushi administratsioon. Kuid samal ajal pidas ta Kesk-Euroopa liitlasi turtsakateks ja üsna ebaolulisteks kõigi tohutute probleemide juures, millega ta pidi rinda pistma. Tema kaitseminister Robert Gates väljendas 2011. aasta juunis suure osa Ameerika poliitikute seisukohta, kui taunis (peaaegu kõiki) NATO liitlasi suutmatuse eest eraldada vähegi mõistlikus koguses raha kaitsevajadusteks.
Ameeriklaste kärsitus selles osas ei vabanda loomulikult käpardlikkust. Raketitõrje uue plaani piinlikkust tekitavalt halb ajastamine 2009. aastal kahjustas tõsiselt suhteid Poola ja Tšehhiga, kelle poliitikud olid tublisti riskinud projekti toetamisega, mis nüüd peaaegu hoiatamata lihtsalt kõrvale heideti.
Samal ajal hakkasid Kesk-Euroopa ametiisikud ja poliitikud paremini mõistma, kuidas Ameerikas õieti asjad käivad. Tegu ei ole institutsioonilises mõttes ühtse maaga. Pentagon ja kaubandusministeerium mõtlevad erinevalt. Juba mõni üksik pühendunud ametnik kõigest ühes valitsusasutuses võib asju võimsalt muuta (mõelgem kas või Bushi administratsiooni riigidepartemangule). Eri agentuurid käituvad eri ajal eri moodi. Kongress võib olla otsustav ja visa, kui täitevvõim on nõrk ja talitab uisapäisa. Ärihuvid kindlustavad poliitilise tähelepanu: kui riigis tegutseb oluline Ameerika investor, võib olla kindel, et nii Ameerika täitev- kui ka seadusandlik võim annab endast parima, et selles riigis püsiks sõbralik ärikeskkond. See tähendab muu hulgas seda, et sellele riigile ei tohi kallale tungida mõni teine riik.
Selge ja suure pildi loomine muutub seda keerulisemaks, mida enam tead. Ent üks oluline tõik väärib siiski mainimist. Viimasel kahekümnel aastal on Ameerikas järjepanu kahanenud piirkonna, mida võiks tinglikult nimetada Ida-Euroopaks, osatähtsus. Kõigil sõjajärgsetel USA presidentidel olid välispoliitikas esmatähtsal kohal suhted Nõukogude Liiduga, mis andis ka võimaluse kasulikeks ja silmatorkavateks poliitilisteks seisukohavõttudeks: meenutagem näiteks John F. Kennedy 1963. aasta kõnet “Ich bin ein Berliner” või Reagani kakskümmend neli aastat hilisemat kõlavat üleskutset “Tear down this wall!” Ameerika valijad jälestasid kommunismi ja pelgasid kõikelaastavat tuumasõda. See andis poliitikutele küllaga toidust.
Isegi veel 1991. aasta järel olid suured välispoliitilised probleemid seotud eelkõige Atlandi-üleste suhetega. Idealistid soovisid muuta Venemaa kapitalismi ja demokraatia musternäidiseks, pessimistid tahtsid kindlustada kunagise Nõukogude tuumaarsenali julgeoleku ja sõlmida relvastuskontrolli lepinguid, kuni selleks on veel vähegi võimalust. Praeguseks on muud probleemid need ammu tagaplaanile tõrjunud. Kõige tähtsam riikliku julgeoleku probleem on Ameerika silmis Hiina tugevnemine ning selle kõrval ja sellega seotult riigieelarve defitsiit, mis järab kiiresti Ameerika kui üliriigi vundamenti.
Ometi ei ole Venemaa lõplikult tähtsust kaotanud. Sergei Magnitski, räpaseid mahhinatsioone avalikuks teinud ja 2009. aastal Venemaa vanglas surnud juristi toetuseks alustatud kampaania, mis taotles viisakeelde asjaga seotud ametiisikutele, edu on olnud otse hämmastav. See on kutsunud esile Kremli raevunud, aga kohmakaid vasturünnakuid ja pakkunud pisukestki võidurõõmu Venemaa demokraatiameelsetele jõududele.
Venemaa etendas oma osa vabariiklaste presidendikandidaadi Mitt Romney kampaanias, ehkki mitte tingimata sellist, mida võiks pidada triumfiks. Märtsikuises intervjuus CNNi Wolf Blitzerile kritiseeris Romney sõbralikul ja veidi vandeseltslaslikul toonil asjaolu, et härra Obama oli vahetanud Venemaa toonase presidendi Dmitri Medvedeviga eraviisiliselt mõned sõnad, mis paraku juhuslikult avalikkuse ette jõudsid. Härra Romney nimetas Venemaad “ilma igasuguste kõhklusteta geopoliitiliseks vastaseks number üks”. Kui Blitzer sellest kinni haaras, selgitas ta lähemalt:

“Geopoliitilise vastase tähenduses selline riik, kes on [ÜRO] Julgeolekunõukogus, kes mõjutab Julgeolekunõukogu ja muidugi on tohutu tuumariik. Venemaa on geopoliitiline vastane ja mõte, et meie president kavatseb nendega midagi ette võtta, millest ta ei soovi rääkida Ameerika rahvale enne valimisi, on asi, mida ma pean väga, väga häirivaks.”

Ent Romney kampaania ei andnud õieti kuidagi märku, et ta kavatses suhetes Venemaaga midagi tõsiselt muuta. Tema välispoliitikameeskonda ei kuulunud ühtegi radikaalsete seisukohtadega liiget. Möödunud aastal avaldatud välispoliitiline programmdokument nimetas Venemaad destabiliseerivaks jõuks, mida tuleb “taltsutada”, samuti lubati selles “taaskäivitus taaskäivitada”. Lubati uuesti läbi vaadata relvastuskontrollialane START-leping ja kaasa aidata Euroopa energiajulgeolekule. Aga seal ei lubatud näiteks lõpetada Ameerika sõjaliste jõudude äratoomine Euroopast.
Usutavasti peegeldas see Ameerika valijate prioriteetide mõistlikku hindamist. Niivõrd kuivõrd välispoliitika neile üldse korda läheb, seisab Venemaa nimekirja lõpus, kaugel tagapool Iisraeli toetamisest ja Hiina pelgamisest.
Karmim poliitika (või vähemalt retoorika) Venemaa suunal ei pruugi samal ajal tingimata rõõmustada “Ida-Euroopa liitlasi”. Need riigid ei igatse tagasi külma sõda, kaugeltki mitte. Poolal on omaenda “taaskäivitus”, mis on pealegi Ameerika omast tublisti edukam. Ukraina ei soovi enam NATOga ühineda. Ükski NATO uutest liikmesriikidest ei ole jõuliselt osalenud Magnitski kampaanias. Neil on vastasseisust Venemaaga palju kaotada ning nad ei näe, et suured lääneriigid neid sellistes probleemides kuigi palju toetaksid. Nii näiteks muutusid Poola kunagi soojad suhted Mihheil Saakašvili Gruusiaga ajapikku jäiseks.
Kui Venemaa suunal on poliitika ähmane, siis palju parem pole olukord ka “Ida-Euroopale” osutatava tähelepanuga. Romney kampaanias oli Euroopal negatiivne toon: see tähistas sklerootilisi ja ülereguleeritud ühiskondi, mis vaaguvad hinge üleliigse heaoluriigi koorma all. Obama leeril oli põhjust seda sõna üldse mitte suhu võtta (kui just ei olnud vaja Ameerika majandushädasid eurotsooni kriisi kaela ajaga). Härra Romney kiitis juulikuise piinlikest apsudest ülekülvatud välispoliitilise ringreisi ajal Poola majandusedu. Mõned poolakad kuulsid imestusega, et küllasõitnud ameeriklane peab nende raharaiskavaid ja asjatundmatuid riigivõimustruktuure edu pandiks. (Näiteks maksude kogumise kulude arvestuses on Poola Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni OECD edetabelis eelviimasel kohal, samal ajal kui USA on Eesti, Islandi ja Rootsi järel kuuendal.)
Kuid põgus visiit ja sõbralik kõne, kui oskuslikult koostatud ja hästi ette kantud see ka poleks, ei muuda veel õieti midagi ei Ameerika valijate ega “Ida-Euroopa” poliitikute seas. Eriti Poola poliitikud suhtuvad sügava umbusuga igasugusesse tarbetusse riskimisse. Nad ei usalda enam Ameerika juhirolli ega lubadusi (nad ootavad endiselt Patriot-rakette, mida neile kirjalikult lubas 2008. aastal Condoleezza Rice). Stabiilsed, aga nõrgavõitu suhted Obama administratsiooniga valmistavad varasemat meenutades pettumust, aga on siiski paremad kui võimalikud suured riskid vabariiklaste administratsiooni puhul, mis teeb suuri sõnu, aga vähe tegusid.
Ameerika ees seisab suur küsimus: kas olla endiselt seotud Euroopa ja siinse julgeolekuga. 1990. aastatel oli vastus selge jah, ehk küll veidi varieeruva entusiasmiga sõltuvalt sellest, kuidas hinnati kulusid ja panuseid. Ameerika pommitas Serbiat ja vahendas endisele Jugoslaaviale rahu toonud Daytoni lepingu sõlmimist ning toetas Bakuu-Thbilisi-Ceyhani torujuhtme rajamist ja üritas muuta Kaukaasia kohaks, kus saaksid turvaliselt toimetada Ameerika energeetikakompaniid. Mõnevõrra iseäralikuma sammuna püüdis Ameerika vältida Moldova langemist taas Kremli tugevasse sülelusse. Avantürist Bushi ajal pärast 2004. aastat, mil administratsioon paistis soosivat Ukraina ja Gruusia kutsumist NATO ridadesse, kõlas vastus endiselt jaatavalt, kuigi mitte enam nii usaldusväärselt. Pärast Venemaa-Gruusia 2008. aasta sõda kerkis küsimus teravamalt esile. Ameerika ei olnud tulnud Gruusiale appi. Ta ei olnud suutnud ka ohjeldada härra Saakašvili kärsitust. Kuid ta tegi Venemaale selgeks, et see ei tohi olukorda ära kasutada ja Thbilisit vallutada. Pärast sõda toonitati Ameerika sõjaväejuhtide avalikkuse eest varju jäänud kohtumistel Venemaa ametikaaslastega veelgi selgemalt, et sõda ei tohi käsitleda pretsedendina. Kuni püsib NATO, kindlustab artikkel 5 Ameerika kui Euroopa julgeoleku viimase garanteerija olemasolu. Kõik, kelles põleb igatsus rünnata mõnda NATO liikmesriiki, peavad tõsiselt muretsema, et Ameerika võib kogu oma väe ja võimu paisata selle riigi kaitsele. Kuid see pole enam nii kaljukindel kui kahekümne viie aasta eest. Ameerika ei ole enam Euroopa julgeoleku eesliinil, vaid parimal juhul (kasutades härra Obama pahaendelisi sõnu) “juhib tagaistmelt”. Peamine huvi Euroopas ei ole enam sõjaline, vaid majanduslik: administratsiooni seisukohalt oli valimiskampaania ajal oluline mure selle üle, kas Angela Merkel lubab katastroofi edasilükkamiseks Euroopa Keskpangal raha juurde trükkida või mitte.
Ameerika kuhtuvat huvi Euroopa julgeoleku vastu soodustavad veel mõned tegurid. Kuni Venemaal on tuumarelv, hoiavad tuumaüliriigid alati teatavaid suhteid. Lisaks sellele toovad Washingtoni ja Moskva ühe laua taha Arktika avanemine, läbirääkimised ÜRO Julgeolekunõukogu vaidlusteemadel ja (võib-olla) ühine kõhedustunne Hiina ees.
Euroopa elus osalemine kujutab endast keerulist ja nõudlikku suhet, milles oma osa etendab mustmiljon tegurit, isiksust ja prioriteeti. Nagu abielu, ei püsi ka selline suhe elus inertsist. See saab toetuda sügavale külgetõmbele ja ühisusetundele. Viimase nelja aasta kogemuste põhjal need hääbuvad. Ameerika (Euroopast vaadatuna) tundub väljakurnatud ja eemalehoidvana. Euroopa (Ameerikast vaadatuna) tundub liignõudliku ja tarbetuna, majanduslikult isegi ohuallikana, aga julgeoleku mõttes igati ohutuna.
Rahulolu võib pidada suurimaks patuks mõlemal pool Atlandit. Seni ei ole eurotsooni majanduslikud vaevused toonud kaasa poliitilisi või julgeolekualaseid tagasilööke. Kuid õdus pildike Euroopast kui rangete ja kindlalt jõustatud reeglite ja normide järgi talitavast maailmajaost on ajast ja arust. Venemaa püüdis kasu lõigata Islandi majanduskriisist. Suurem edu on teda saatnud Küprose ja Kreeka puhul. Venemaa tungib peale Lätis, Leedus ja Rumeenias. Ta on võitmas oma sõprade poolele Viktor Orbí¡ni Ungarit. Tal on tihedad sidemed mõnede Tšehhi poliitiliste ringkondadega.
Kuskil Euroopas läheb järgmisel neljal aastal midagi rängalt viltu, olgu siis väliste sepitsuste või sisemiste rahutuste tõttu. Kui ajaloost saab õppust võtta, peab Ameerika sellega varem või hiljem tegelema. Euroopa ei pruukinud kerkida teemaks valimiskampaanias. Aga võib lausa kihla vedada, et Euroopa tõuseb teemaks järgmise administratsiooni ajal.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.