Liibüa ja Nato

Suur osa USA ametiisikuid ja kommentaatoreid arvab, et praegune NATO juhitud Liibüa missioon on veel üks tõend Atlandi-ülese alliansi allakäigu kohta. Kurtmist leidub kaht laadi. Paljud, näiteks kaitseminister Robert Gates, peavad sõda kinnituseks sellest, et Euroopa on kaotanud sõdimisvõime. „Ajaloo kõige võimsam sõjaline allianss on alles 11 nädalat tegutsenud kehvalt relvastatud režiimi vastu hõredalt asustatud maal – ja ometi on juba paljudel liitlastel hakanud laskemoona nappima,” sõnas Gates ohtralt vastukaja leidnud hüvastijätukõnes Brüsselis juuni algul.¹ Mõned USA ametiisikud on aga kurtnud, et NATO ei suuda enam toimida sõjalise alliansina, sest paljud liikmesriigid ei pane oma vägesid välja.² Eurooplased on lisanud sellele paraja annuse enesekriitikat: Liibüa on olnud Euroopa jaoks katastroofiline seepärast, et eurooplased pole suutnud kokku leppida, kuidas reageerida Muammar Gaddafi vägivallale. See ei ole lasknud ELil ette võtta palju muud kui vaid saata humanitaarabi ja kehtestada sanktsioone.

Nii sünge pilt on vaid osaliselt õigustatud. Euroopa seisab silmitsi sõdurite ja relvade nappusega, ehkki pigem tulevikus kui praegu, ning sellele on olemas ka oma lahendused. Liibüa on tõepoolest alliansi lõhestanud, kuid samas on allianss pidanud kõik oma neli sõda (Bosnia, Kosovo, Afganistan ja Liibüa) nii, et üheski pole kõik liikmesriigid täiel määral osalenud. Õige poliitika korral suudab allianss olla edaspidigi tõhus ja tugev, ehkki ta pole ühtne. Pealegi võib vaevalt öelda, et Euroopa on Liibüas „läbi kukkunud” – Euroopa riigid on andnud suurima panuse Gaddafi jõudude peatamisse. Õigupoolest, kui sõda lõpeb edukalt, võidakse Liibüat hiljem pidada isegi hetkeks, mil Euroopa võttis enda kanda õiguspärase vastutuskoorma oma naabruskonna turvalisuse tagamisel.

USA tagapingil

Üks Barack Obama kindlaid sihte on olnud nii tärkavate jõudude kui ka vanade liitlaste veenmine võtma endale suuremat osa üleilmse julgeoleku tagamisel. Administratsioon on korduvalt selgelt näidanud, et sõdadest Iraagis ja Afganistanis väsinud ning kodumaal majanduskriisist vaevatud Ühendriigid suhtuvad sekkumisse välismaal palju väiksema innuga kui varem. „Riik, mille ülesehitamisest ma olen kõige rohkem huvitatud, on meie enda oma,” sõnas Obama ameeriklastele varsti pärast ametisse astumist.³ Asepresident Joe Biden on kaude samuti kinnitanud, et see uus lähenemine nõuab eurooplastelt juhtohjade haaramist oma piirkonna julgeoleku tagamisel. „Ameerika palub partneritelt senisest rohkem,” sõnas ta 2009. aastal.⁴

Eelmised administratsioonid on esitanud samasuguseid taotlusi, kuid Liibüa sõda kujutab endast esimest puhku, kus USA on ka viinud ellu sõnad jätta vastutus sõja eest Euroopa naabruses eurooplaste enda kanda. Obama administratsioon, mis algusest peale ei suhtunud Liibüa interventsiooni kuigi suure innuga, andis juhtimise NATOle üle peagi pärast algusfaasi, milles etendasid kandvat osa veel USA jõud. Üks riigidepartemangu kõrgem ametnik nimetas USA praegust osa Liibüas selliseks, mis „ei lase operatsioonil läbi kukkuda”, mõeldes selle all, et Ameerika sõjavägi astub mängu ainult siis, kui liitlastel puudub vajalik relvastus ja laskemoon võitmiseks. USA on samuti välja pannud niširelvastust, näiteks mehitamata lennukeid Predator, ning hoidnud oma mehi lahinguvalmis. Kuid igapäevategevus, pommituslennukite reidid, on peaaegu täielikult Euroopa õhujõudude õlul. See erineb põhjalikult 1990. aastate keskpaigast ja lõpust, mil USA heitis alla üle 90 protsendi NATO pommidest Jugoslaavias, korraldas alliansi laienemise Kesk- ja Ida-Euroopasse ning pidas iseennastki „Euroopa riigiks”.

Liibüa sõda on esimene, kus USA on ka viinud ellu sõnad jätta vastutus sõja eest Euroopa naabruses eurooplaste enda kanda

USA selline uus lähenemine – mida üks administratsiooni ametiisik on mõneti vastuoluliselt nimetanud „juhtimiseks tagaplaanilt”⁵ – on muutnud paljud eurooplased närviliseks ja pannud küsima, kui kaugele läheb USA oma sõjalise vastutuse vähendamisega. NATO uued liikmesriigid, mis eeldavad, et Ameerika juhib allianssi konflikti korral Venemaaga, on eriliselt mures. Tõendid näitavad siiski, et need hirmud võivad olla aluseta. Obama surus 2010. aastal NATOs läbi Balti riikide kaitseplaanide kavandi ning USA sõjavägi on pidanud Barack Obama ajal Ida-Euroopas rohkem õppusi kui George W. Bushi ajal. 2010. aastal tühistas USA valitsus varasema administratsiooni otsuse tuua Euroopas asuvast neljast brigaadist kaks ära ning otsustas jätta alles kolm brigaadi, osutades just nimelt võimalikule vajadusele Euroopat kaitsta. Lisaks on Washingtonil kavas võtta Aegis kasutusele Euroopa vetes, mis kaitseks maailmajagu vaenulike rakettide eest, ning paigutada püsivalt uus lennuüksus Poolasse, samuti luua raketitõrjebaasid Poolas ja Rumeenias. Need ei ole kindlasti sammud, mida astuks liitlane, kes ei hooli NATO vastastikuse kaitse kohustusest.

President Obama arusaam Euroopa julgeolekust paistab olevat järgmine: USA ei kõhkle juhtimast „hädavajalikke sõdu” Euroopa liitlaste kaitsmiseks. Kuid ta ei kavatse juhtida „valikulisi sõdu” Euroopas või selle lähikonnas, näiteks Liibüas. See on nüüdsest Euroopa enda asi. Selline seisukoht läheb kokku Obama taotlusega säilitada USA jõudu majanduskriisi ja sõjalise ülekoormatuse ajajärgul: mitteesmaoluliste sekkumiste vähenemine aitab säästa raha, samal ajal peletab vastastikuse kaitse ülekinnitamine võimalikke vastaseid proovile panemast Euroopas kehtivat jõudude vahekorda. See omakorda aitab vältida vajadust USA kuluka reageerimise järele. Tundub, et selline poliitika jääb püsima sellest hoolimata, milline kandidaat võidab 2012. aasta presidendivalimistel. Vabariiklaste nimekamad kandidaadid on küll kõnelnud vajadusest tugevdada USA kohalolekut kogu maailmas, kuid nende suutlikkust sõjaväge välismaale saata piiravad nii riigikassa napid võimalused kui ka üha isolatsionistlikumalt meelestatud avalikkus.⁶

Naerata, Ameerika: Euroopa astub ette

Obama poliitikal on olnud Euroopas soovitud mõju: see on muutnud liitlased energilisemaks. Kui Washingtonis vaeveldi küsimuse käes, kas alustada Liibüa ründamist, haarasid ohjad enda kätte eurooplased. President Nicolas Sarkozy ja peaminister David Cameron alustasid kampaaniat ÜRO Julgeolekunõukogus vastava resolutsiooni läbisurumiseks. Euroopa sõjaväed on ette võtnud enamiku pommituslende.

Leidub neid, kes väidavad, et Euroopa on läbi kukkunud, sest erimeelsused liikmesriikide seas pole lasknud ELil võtta enda peale algatust Liibüa sisekonflikti lõpetamiseks. Kuid vormilisest küljest enam loeb Euroopa praeguste pingutuste tegelik mõju. Euroopa tegutses kollektiivselt vähemalt selles mõttes, et Prantsusmaa ja Suurbritannia, maailmajao kaks tugevaimat sõjalist jõudu, on koos Taani, Norra ja teiste liitlastega pannud välja kaks kolmandikku lennukitest, mis võtavad ette reide Liibüa kohal. Nii või teisiti, ülejäänud maailm peab sõda eelkõige Euroopa asjaks.

Õige poliitika korral suudab allianss olla edaspidigi tõhus ja tugev, ehkki ta pole ühtne.

Selles mõttes on Liibüa sõjakäik otse vastand 1990. aasta Bosnia operatsioonidele. Kui Balkanil puhkes verevalamine, kuulutasid mõned ELi poliitikud ja kommentaatorid, et käes on „Euroopa tund” ehk hetk, mil majandusliidust saab tegija välispoliitika ja julgeoleku alal. Ent Euroopa tähtsamate riikide pealinnades ei leidunud piisavalt poliitilist tahet, et saata kohale oma relvajõud, ning nii pidi USA eestvedamisel NATO sekkuma, et Balkani konfliktile lõpuks lõpp teha. Liibüa puhul reageerisid Euroopa riigid kiiresti ning võib olla peaaegu kindel, et nad aitasid koos ameeriklastega vältida veresauna Banghazis. Isegi kui prantslased või britid ei sõdi ELi lipu all, on need olnud Euroopale head kuud. See, et Saksamaa ei saatnud jõude ning jäi isegi erapooletuks ÜRO Julgeolekunõukogus, kui hääletati sõda sanktsioneerivat resolutsiooni, tekitab sügavat muret. Kuid see ei tähenda kaugeltki, nagu ei oleks Liibüa sõjakäik igas mõttes „Euroopa oma”. Saksamaa kõrvalejäämine tähendab lihtsalt seda, et Euroopa diplomaatial ja sõjalistel operatsioonidel Liibüas puudub see energia, mida oleks andnud Euroopa võimsaima riigi kaasamine.

Kuigi operatsiooni käigus on ilmnenud Euroopa sõjaline nõrkus, on see teiselt poolt näidanud, et Euroopa võib pidada üpris suuri sõdu vaid USA mõõduka toetusega. Kriitikud osutavad NATO raskustele Gaddafi võimult tõrjumisel ning väidavad, et ilma relvadeta, mida USA kasutas vaid konflikti esimestel päevadel, ei suuda eurooplased kuidagi peale jääda.

Need, kes tunnevad NATO igapäevaseid diplomaatilisi samme Liibüa osas, ei ole sellega siiski nõus. See, mida liitlased püüavad saavutada – režiimivahetuse pealesundimine ainult õhust ja koostöös suhteliselt väheste oskuste ja nõrkade Liibüa mässuliste jõududega maismaal –, on tohutult raske. See ülesanne oleks keeruline ka siis, kui USA õhujõud aktiivselt osaleksid (ehkki Prantsuse asjatundjad ütlevad, et mässulised oleksid liikunud edasi märksa jõudsamalt, kui ameeriklased poleks loobunud osutamast lähiõhutoetust). Maaväe sisseviimiseta – milleks pole poliitilist tahet ei Euroopal ega USAl – ongi parim lahendus aeglane, päevast päeva kestev kurnamissõda, millega kaasneb mässuliste aina etem sõjaline toetamine. Sellist laadi sõda tundub olevat eurooplastele igati jõukohane, kuigi nad vajavad endiselt USA abi mõningates olulistes valdkondades, nagu mehitamata õhusõidukid ja digitaalside. See ei tähenda, et edu oleks vältimatu – enne peab sõda jõudma nii kaugele, et Gaddafi on võimult kukutatud. Nagu on märkinud NATO endine peasekretär lord Robertson, ei suutnud NATO Kosovos edu saavutada enne, kui ähvardas ka maismaasissetungiga.⁷ Ükski liitlane ei paista soovivat saata oma mehi Liibüasse. On ka võimalus, et NATO riikidel katkeb kannatus veel enne Gaddafi lahkumist. Sellisel juhul on tegemist poliitilise tahte, mitte sõjalise võimekuse läbikukkumisega. Pole õieti tõendeid, et Euroopa relvajõududel, mida abistab USA, napiks sõjalisi ressursse võitmiseks ning võit ongi kõige tõenäolisem tulemus.

Seni on Liibüa sõda olnud Washingtonile hea sõda: liitlased on vastanud USA üleskutsele võtta endale suurem vastutus oma naabruse julgeoleku tagamisel. Ameeriklased võivad aga nautida sõjapidamist tagaistmelt, samal ajal kui eurooplased võtavad enda peale enamiku kulusid ja riske. Paljud eurooplased on seetõttu hämmastunud, et USA eliidi seas viidatakse Liibüa sõjakäigule kui põhjusele olla mures NATO kui terviku pärast. Minister Gates oleks USA huve paremini teeninud, kui ta oleks oma hüvastijätukõnes hoopis kiitnud NATO uut tööjaotust, mitte aga keskendunud Euroopa võimekuse niigi teadaolevatele probleemidele.

Kaitseministri kõne tegi ühtlasi kahju NATO kuvandile USAs, millel võivad olla tõsised tagajärjed. USA-Euroopa julgeolekusuhete uus vorm suudab püsima jääda ainult siis, kui ameeriklased peavad ka edaspidi allianssi oma julgeolekule kasulikuks. Seepärast tekitab muret, et USA poliitikud ja ajakirjandus on nii negatiivselt hinnanud eurooplaste samme Liibüas, eirates liitlaste järsult suurenenud tegutsemistahet. See annab mõista, et USA tahab üha enam kõrvale hoida teiste riikide sõdadest ning sõltumata sellest, mida eurooplased teevad, ei pruugi nad suuta keelitada USAd püsima vastastikuses liidus. See oht kasvab iga aastaga, nagu Gates märkis, sest USA poliitikud ja sõjaväelased tunnevad aina halvemini külma sõja aegset kogemust ega ole enam nii altid nägema Euroopas oma kindlat partnerit. Kriitika liitlaste sõjaliste puuduste suhtes vaid süvendab USA välispoliitika deeuropiseerimise aspekti. Need ameeriklased, kes usuvad jätkuvalt Atlandi-üleste suhete tähtsusse, peaksid Euroopa rolli Liibüas tooma igati positiivse arengu näiteks.

NATO peab vastu

USA muutuv suhtumine pole mõistagi ainuke NATOle peavalu tekitav probleem. Liibüa küsimus lõhestas Euroopa liitlased. Ametlikult on ohjad küll NATO käes, aga 28 liikmesriigist ainult kaheksa ehk alla kolmandiku läks pommitamisega kaasa. Saksamaa on muidugi kõige silmatorkavam kõrvalehoidja, aga ta pole kaugeltki ainuke: oma jõude ei saatnud ka Poola ning lisaks teistele keeldusid ründelendudest Türgi ja Hispaania. Kunagi varem pole näiliselt ühisoperatsioonil osalenud nii vähe liitlasi.

NATO uued liikmesriigid, mis eeldavad, et Ameerika juhib allianssi konflikti korral Venemaaga, on eriliselt mures.

Siiski toimib allianss edasi, kui ka mõned liikmesriigid valivad hoolikalt, millises lahingus kaasa lüüa ja millises mitte. Kreeka jäi eemale 1999. aasta Kosovo sõjast ning protestijad isegi ründasid Ameerika merejalaväelasi, kes suundusid rahutagamismissioonile. Afganistanis on kuuele riigile langenud osaks 90 protsenti kõigist kaotustest ja paljud riigid on saatnud vaid sümboolse kontingendi või hoiavad oma jõude ohtlikest kohtadest eemal. Alates külma sõja lõpust on NATO tegutsenud rohkem pidevalt muutuva vabatahtliku koalitsiooni kui tõelise alliansina. Ühise vaenlase puudumisel tunnevad valitsused muret erinevate ohtude pärast: mõned pelgavad Venemaad, teised terrorismi, kolmandad on aga mures Iraani tuumaprogrammi pärast. Hoolimata retoorikast ei suuda valitsused tihtipeale järgida NATO kollektiivse julgeoleku ideaali, mille kohaselt ühe liikmesriigi mured peaksid olema kõigi mured.

Allianss peab vastu, sest kuigi riigid pole ühel meelel, mida nad sellelt soovivad, tunnevad nad selgelt mitmesuguseid hüvesid, mida selle liikmeks olemine pakub. Riigid, mis pelgavad rünnakut oma territooriumi vastu, liituvad NATOga, sest vastastikuse kaitse klausel tõrjub vaenlasi tõhusamalt, kui seda suudaks mis tahes konkreetne sõjavägi. Sellistele riikidele nagu Kanada ja Suurbritannia, kelle julgeoleku aluseks on ohtude vaoshoidmine sellistes kohtades nagu Afganistan, pakub NATO võimalust jagada kulusid ja mitmekordistada oma sõjalist jõudu. Mõned liitlased on kaitsekulutuste põhjal otsustades kaotanud huvi NATO vastu, kuid on jäänud selle liikmeks põhimõtteliselt seepärast, et see on nende kindlustuspoliis tundmatute ohtude ees. Prantsuse strateeg ja sõjaline mõtleja Franí§ois Heisbourg on märkinud, et NATOst on saanud teenusepakkuja, kellelt eri liitlased ootavad eri teenuseid.

Äärmiselt oluline on paljude valitsuste arvamus, et ainuüksi vajadus usaldusväärse NATO järele on piisav põhjus osaleda missioonidel, mida nad puhtrahvusliku analüüsi seisukohalt peaksid sootuks vältima. Mitmed riigid saadavad oma jõude NATO operatsioonidele suuresti solidaarsuse tõttu, sest nad soovivad, et allianss koos püsiks, ning mõistavad, et nad ei saa nõuda teistelt abi, kui nad pole ka ise seda valmis andma. Kui NATO sõda alustab, jagunevad liikmesriigid järjekindlalt nelja rühma: ühtedel on vajalikud mehed ja relvad ning nad peavad antud missiooni oma julgeolekule äärmiselt tähtsaks; teistel on vajalikud vahendid, aga nad osalevad solidaarsusest; kolmandatel on küll ressursid, aga nad ei osale, sest ei pea missiooni õigeks; neljandatel aga lihtsalt pole midagi mõistlikku panustada. Kuni liitlaste seas leidub kriitilist massi kahes esimeses kategoorias, NATO ka püsib, isegi kui allianss muutub suuremaks „hobuseparistamise” kohaks kui varasematel aastatel.

Alliansi tõhusus ilmselgelt mõnevõrra väheneb. Kui paljud liitlased otsustavad tänapäeval juba lausa reeglina operatsioonidel mitte osaleda, kestavad NATO missioonid selgelt kauem. Võib ka väita, et seetõttu kaotab rohkem sõdureid elu. See on tekitanud tõsist tusatuju riikidele, kes saadavad oma mehi hädaohtu. Kõige aktiivsemad riigid püüavad ärgitada teisi tegudele nii surve kui ka ahvatlevate ettepanekute, näiteks ühiskassa kaudu. Viimane eeldaks, et kõik liitlased jagaksid operatsiooni kulusid, saadavad nad siis mehi või mitte. (Praegu teatavasti tasub iga riik ise oma jõudude väljasaatmise eest.)

Täiesti on aga olemas ka võimalus, et neist pingutustest ei piisa. Kui ei kerki esile uut võimsat ohtu, on palju usutavam, et valitsused jäävad edaspidigi eri meelele, millised peaksid olema alliansi prioriteedid, ja et mõned soovivad eemale jääda operatsioonidest, mida nad peavad oma kesksete julgeolekuhuvide seisukohalt kõrvaliseks. Väljavaate korral niisuguste missioonide eest siiski maksta võivad skeptilised valitsused pidada paremaks NATO tegutsemine sootuks halvata ja jätta seeläbi ühiskassasse tasumata. Palju mõistlikum oleks niisiis lubada valitsustel üldse kõrvale jääda, et teised liikmesriigid saaksid missiooni NATO lipu all ellu viia. Kõrvalejäävaid valitsusi ei peaks selle eest avalikult taunima – see on paraku kaasnenud sõjaga Liibüas –, sest see kahjustaks NATO usaldusväärsust ja liitlastevahelisi suhteid. Vastutasuks peaksid riigid, mis mõnel konkreetsel operatsioonil ei osale, andma NATOle võimaluse pruukida ühiskasutuses relvastust, näiteks AWACS-lennukeid (Berliin takistas nende kasutamist Liibüas, sest paljud meeskonnaliikmed olid sakslased). Mitteosalevate riikide valitsused peaksid ka hoiduma kritiseerimast sõjapidamist või kahtluse alla seadmast liitlaste motiive. See, et Poola mitte ainult ei jäänud kõrvale Liibüa operatsioonist, vaid nimetas seda lausa „naftasõjaks”, kahjustas NATO mainet. Liikmesriigid peaksid kinni hoidma lihtsast põhimõttest, et valitsused võivad vabalt enne kollektiivse otsuse langetamist arvamust avaldada, kas jõude välja panna või mitte, kuid „igavesti vaikima” pärast otsuse langetamist sõda alustada.⁸

Ettevaatlikult optimistlik lõpetus

Viis, kuidas Liibüa sõda algas, ja selle senine pidamine annavad mõista, et USA-Euroopa sõjalised suhted seisavad nüüd uuel alusel. Ameeriklased on osanud vähendada oma osa teatavates operatsioonides, seadmata samas ohtu NATO usaldusväärsust ja vastastikuse kaitse kohustust, ning eurooplased on samal ajal ameeriklastelt mõned rollid üle võtnud. Vastastikune allianss pole ehk küll enam nii ühtne, kuid on endiselt piisavalt usaldusväärne tõmbamaks riike enda ligi, isegi kui lahkhelid on kahandanud NATO sõjalist võimsust.

Obama poliitikal on olnud Euroopas soovitud mõju: see on muutnud liitlased energilisemaks.

See ei tähenda, et kõik oleks kena. Euroopa ja USA uus tööjaotus võib toimida ainult siis, kui Euroopa valitsused investeerivad ka edaspidi sõjaväkke. Seni nad seda just väga edukalt ei tee: üks värske uurimus nendib, et viimastel aastatel on Euroopa väikeriigid kärpinud kaitse-eelarvet keskmiselt üle 30 protsendi.⁹ Kuigi palju paremad pole ka suurriigid: Saksamaa kaitseministeeriumil on kästud leida võimalus kärpida kulusid viie aastaga 25 protsenti ning Prantsusmaa on kärpinud kavandatud kulutusi järgmisel kolmel aastal 10 protsendi võrra. Liibüa konflikt ei ole seda suundumust õieti muutnud: Suurbritannias nurisevad sõjaväejuhid, et peavad sõda pidama eelarvekärbete tingimustes (7,5 protsenti viie aasta jooksul), aga kaitseministeerium kavatseb pigem vähendada relvajõude veelgi järsumalt (väärotsuste tõttu on jäädud ilma rahast, mis oli mõeldud relvastuse ostmiseks, mille kohta olid juba olemas ostulepingud). Tundub, et eurooplased on pigem valmis tagasi tõmbama sõjalisi ambitsioone kui suurendama rahastamist: majanduskriis pole kuhugi kadunud ning riigikaitse on Euroopa valitsuste prioriteetide seas üsna madalal kohal.

See on küll rohkem tulevane kui praegune probleem: kuna sõjalise varustuse ostmise või arendamise ning kasutuselevõtmise vahele jääb terveid aastaid või aastakümneidki, võitlevad Euroopa liitlased Liibüas tehnikaga, mille nad on hankinud 1990. aastatel või isegi veel varem. Nagu eespool väidetud, võitlevad nad sealjuures täitsa hästi, kuigi USA osutab neile tähelepanuväärset abi. Küll aga varitseb oht, et viie või kümne aasta pärast kärbuvad Euroopa riikide sõjaväed tundmatuseni tillukeseks, nagu hoiatas hiljuti NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen.¹⁰ Kui see peaks juhtuma, pole eurooplastel enam kuidagi võimalik tegutseda olukordades, kus ameeriklased etendaksid vaid kõrvalist osa. Tõelise võimekuseta pole Euroopal ka enam õieti mingit tähendust USAle ning Washingtonil on siis juba raske leida põhjust allianssi tõsiselt võtta. Seda ohtu suurendab veelgi põlvkondade vahetus USA poliitikalaval, mille eest hoiatas minister Gates oma hüvastijätukõnes.

Siiski on mitmeid asju, mida eurooplased võivad senikaua ette võtta, et tasakaalustada kärbete mõju, alates külma sõja aegsest tehnikast lahtisaamisest kuni uute relvade ühise ostmise ja arendamiseni. Veel olulisem võiks olla, nagu väidab üks hiljutine CERi aruanne, suure osa sõjaväelise tugitaristu lõimimine: harjutuspolügoonid, hooldusettevõtted, sõjaväeakadeemiad ja nii edasi.¹¹ Personalikulude kõrval läheb just sellele 80 protsenti Euroopa kaitsekulutustest ja seni on neid kulutusi tehtud üsna raiskavalt. Leidub tõendeid, et eurooplased liiguvad õiges suunas: nii leppisid prantslased ja britid hiljuti kokku jagada relvastuse ostmise ja arendamise kulusid ning teisedki valitsused otsivad võimalusi koostööks. See suundumus koos Euroopa vastse sooviga võtta endale suurem vastutus julgeoleku eest oma naabruses peaks andma ameeriklastele mõningat põhjust optimismiks – ja ühtlasi peaks see olema enesekindluse ja julguse süvenemise allikas Euroopas.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane