Lennart Meri Eesti välispoliitikas

Alustades oma matusekõnet Ateena demokraatia kaitsel langenute auks, väljendas Perikles vastumeelsust kohustuslike leina-kõnede suhtes: “Teiste meeste matusekõned on talutavad ainult sinnani, kus iga kuulaja arvab ka iseend suutvat korda saata kõnes kiijeldatavaid kangelastegusid; kõik seda ületav äratab vaid kadedust ja umbusku.”

Igaüks, kel pikemaajalisi kokkupuuteid president Lennart Merega, oskab meenutada mõnd lõbusat seika tema vaimukustest, hilinemistest või ootamatutest käikudest. Neid on tõepoolest vaja, et inimlikustada karmi mooseslikku rolli, mida Meri etendas. Küll aga tuleb meeles pidada, et kadunud presidendi saavutused pärinevad hoopis teisest valdkonnast – sealt, kus vägiteod äratavad kadedust ja umbusku, sfäärist, mida paljud isegi ei mõista. Nii tekibki oht, et president Merd jäädakse mäletama pigem seikade kogumiku kui inimesena, kelle mõtestet tegevus viis vanatestamentlikult oma rahva pärast kõrbes oldud aastakümneid tõotatud maale. Sestap keskendungi Mere rollile Eesti ning ka teiste Balti riikide naasmisel läände.

Post hoc ergo propter hoc

15 aastat pärast iseseisvuse taastamist näib Eesti minevik teistsugusena. Õilsad seestpoolt õõnestajad justkui võitlesid salamahti, kuid see-eest väsimatult vabaduse eest ning iseseisvuse juriidiline järjepidevus olnuks justkui iseenesest mõistetav garantii meie otsekohesel naasmisel lääne rüppe. Tegelikkus oli paraku hoopis teistsugune. Eesti ja teiste Balti riikide iseseisvumine ei mahtunud paar-kolmkümmend aastat tagasi kuidagi läänemaailma plaanidesse. Kogu maailm oli stabiilne, külma sõja aegne vaimne geopoliitiline kaart ja suhted fikseeritud. Neid sai teaduslikult uurida. Iga väikegi muudatus, kõrvalekalle senisest ideoloogialiinist või poliitbüroo liikmete reastus Lenini mausoleumi tribüünil pälvis tõsist akadeemilist ja diplomaatilist tähelepanu. Võitlus käis mujal, peaasjalikult Vietnami, Nicaragua, Afganistani ja Aafrika nn käepikendussõdades. Euroopa rindel püsis kõik muutusteta.

1980. aastal Poolas alguse saanud Solidaarsuse ametiühingu protest kommunistliku režiimi vastu põhjustas lääne ringkonnis šoki. Kardeti, et 1975. aastal Helsingi leppe ja Willy Brandti Ostpolitik’iga paika loksunud tasakaal kaob ning olukord väljub kontrolli alt. Helsingis fikseeriti lõplikult Euroopa-sisesed riigi- ja mõjupiirid ning vastutasuks lubas Moskva pöörata tähelepanu inimõiguste olukorrale. LääneEuroopa valitsused ei võtnud erinevalt USAst inimõiguste temaatikat kuigi tõsiselt, näiteks Põhjalas vaadati kõigest vaikides mööda. Soomes tekkinud Solidaarsuse toetajate gruppi asus jälgima sealne kaitsepolitsei.

Nii Solidaarsuse tulek kui ka baltlaste hilisemad iseseisvuspüüdlused olid lääneriikide valitsustele vastumeelsed, sest neid protsesse polnud võimalik kontrollida, need sündisid väljaspool valitsustevaheliste kõneluste raame. Nüüd aga, kujutage ette, hakkavad siin mingid inimesed paati kõigutama ja mässama! Kelleks nad end õieti peavad!? Just nõnda imestas 1990. aastal üks Saksamaa riigiametnik, kes oli tulnud spetsiaalselt minu juurde Raadio Vaba Euroopasse nõudma, et me ei teeks midagi eestlaste iseseisvuspüüdluste toetuseks. Selle asemel pidanuks ma raadios oma kaasmaalasi manitsema “natsionalistlikku jama” lõpetama.

Tekib oht, et president Merd jäädakse mäletama pigem seikade kogumiku kui inimesena, kelle mõtestet tegevus viis oma rahva tõotatud maale.

Aasta hiljem (1991!), üritas USA välisministeerium (ebaõnnestunult) suruda samasugust raamistikku peale Vaba Euroopa Eesti, Läti ja Leedu toimetustele. Nõuti, et me piirduksime vaid mingi “alternatiivse assotsiatsiooni vormiga” NSV Liidu raames. Toosama vaim valitses George Bush seeniori välispoliitikanõunike ja kõnekirjutajate seas (seda joont järgis näiteks tema toonane nõunik, praegune USA välisminister Condoleezza Rice). USA presidendi manitsuskõne 1991. aasta augustis Kiievis signaliseeris sisuliselt, et ka Balti riigid võiksid oma iseseisvumiskatsed lõpetada. Kui Balti riigid lõpuks kõigele vaatamata iseseisvuse taastasid, keeldus Saksamaa neid tunnustamast enne, kui ülejäänud Euroopa oli nõustunud tunnustama Horvaatiat.

Mihhail Gorbatšovi initsieerit perestroika üllatas läänt ning tekitas alguses umbusku. Kui veidi hiljem selgus, et kavandet muudatused olid enam kui kosmeetika, asuti läänes NLKP peasekretäri aktiivselt toetama. Selle hinnaks oli idaeurooplaste unarusse jätmine. Reaalpoliitiliselt täiesti loogiline suhtumine, vähemalt läänest vaadates. NSV Liidu liberaliseerumine ja “maharelvastumine” oli julgeolekupoliitiliselt palju olulisem kui Poola, Tšehhi või Rumeenia vabanemine.

Kui keegi üldse adus, et Euroopa arhitektuur võiks millalgi tulevikus teiseneda, siis kindlasti ei nähtud seda ette 1989. aasta sügisel valla paiskunud vormis. Pigem prognoositi või sooviti Moskva otsese diktaadi alt vabanemist Poolale, Ungarile, Tšehhoslovakkiale, Rumeeniale ja Bulgaariale (viimasest,

muide, kirjutati kui tulevasest Ida-Euroopa “tarkvaratiigrist”). Eeldati tekkivat pigem kekkoslikult soomestunud Ida-Euroopat, millel üsna vabad käed majanduses ja respekteerit inimõigused, kuid mis välispoliitiliselt oleks ikka Moskva alluvuses. Ilmselt arvas ka Gorbatšov enne 1989. aastat sama. Mõistagi polnud poolakail, tšehhidel ja ungarlastel mingit kohta Euroopa Ühenduses, NATOst rääkimata. Ja Eesti? Mitte iialgi.

Vapustav 1989. aasta sügis lõi kõik planeerijad pahviks. Stabiilsus, ida-lääne vaikne ja tasane “konvergents” jms lakkas olemast, aeg oli tegeleda damage control’iga. Selle olulisim tahk seisnes NSV Liidu kooshoidmises. Gorbatšov hoiatas läänt, et kui Ida-Euroopa vabanemise nakkus peaks ületama NSV Liidu piiri, ärkab Euroopa ühel hommikul koos 25 miljoni venelasega oma õuel. Sellist õudusunenägu et tahtnud mitte keegi.

Ootamatu mees Eestist

Lennart Mere kogu senine elu oli olnud kui ettevalmistus Eesti Vabariigi diplomaadi tööks. Oma isast inspireerituna oli tal ka kõige muserdavamail okupatsiooniaastail selge nägemus sellest, milline peaks olema iseseisva Eesti välispoliitika. Isa Georg Meri oli andekas diplomaat, kes pärast teenistust Pariisis ja Berliinis pidi siirduma Eesti saadikuks USAs ja nii lõpetama 15 aastat väldanud välispoliitiliselt idiootliku olukorra, kus Eestil polnud Washingtonis saadikut. Paraku ta sinna ei jõudnud. Perekonna tee kulges hoopis vastassuunas, Siberisse.

Ent Lennart Meri oli juba adunud, et diplomaat pole mitte parketil seisev frakis šampanjalimpsija (nagu tihti veel tänagi arvatakse), vaid analüütiline intellektuaal, kes hoiab end kogu aeg sündmustega kursis, kirjutab analüüse, mõtleb teiste riikide võimalikele käikudele ja nähtamatutele ohtudele. Kahjuks oli ennesõjaaegses Eestis mõtlevaid liidreid liiga vähe. Nii mööniski Eesti saavutuste suhtes muidu ülikriitiline Meri mulle kord, et iseseisvuse taastanud Eesti diplomaadid on kordades professionaalsemad kui nood, kes ajasid Eesti välispoliitikat enne sõda.

Lennart juhindus arusaamast, et diplomaat peab olema alati asjadega kursis. Kui ma temaga esimest korda Soomes 1985. aastal kohtusin, oli tema laud täis saksa-, inglise-ja soomekeelseid ajalehti ning väljalõikeid. Kahepäevase vestlusmaratoni käigus kuulas ta iga paari täistunni järel BBCd ja Vabadus-raadiot ning tähendas huvitavamad uudised üles märkmikku. Ja noid uudiseid me siis nagu innustunud rahvusvaheliste suhete või julgeolekupoliitika doktorandid arutasime, lahkasime ja nende üle vaidlesime.

Lääne avalikkus sai teada, et tundmatus Baltikumis on mees, kellega tuleb arvestada. Kes võib niigi segamini pööratud Euroopat veel enam raputada.

Selliseks saigi meie suhtlemise vorm. Ma ei mäleta, et nende sadade välispoliitikateemaliste maratonvestluste käigus oleksime kunagi rääkinud isikliku elu asjust, välja arvatud juhud, kui Lennart tahtis jagada oma rõõmu mingi raamatu üle, mille läbilugemist ta kohe ka minult nõudis. Lennart Meri oligi välispoliitika.

Läbi raskuste ja raadiosegajate omandet välispoliitilise haridusega osutus just Meri selleks ootamatuks kujuks, kes lõi lääneriikide soovkujutelma Balti riikide püüdlusist täiesti segi. Meiega ei osatud midagi ette võtta. Balti riikide esindajad tundusid tulevat mingist muust maailmast, nad rääkisid võõrastest asjadest. Kui neil õnnestuski keelduvatest ja põiklevatest vastustest läbi murda, siis võeti neid lääneriikide välisministeeriumides vastu patroneeriva muigega ja võimalikult madalal tasemel.

Lennart Mere tulek areenile põhjustas paanika. Mida teha? Ei mingit broken English’it ega primitiivpateetikat sellest, kuidas lääs võlgneb Ida-Euroopale tänu barbarite vastu seismise eest. Selle asemel pakkus Meri erudeerit analüüsi NSV Liidu tippjuhtkonnas toimuva, Gorbatšovi võimaluste ja eestlaste soovide kohta. Laitmatus inglise, saksa, prantsuse või soome keeles. Karvaste või tummade, vaid jutupunkte ette lugeda oskavate aparatšikutest ekskommaritega sai lääs kergesti hakkama. Aga tavaametnikku mäekõrguselt ületava välispoliitikaintellektuaaliga ei osanud lääne välisministeeriumid alul üldse toime tulla.

Pealegi polnud Lennart Mere sõnumit, kui seda lõpuks kuulama õpiti, kerge seedida. Siseriiklikult enesestmõistetavat juriidilise järjepidevuse postulaati ei tahtnud keegi kuuldagi. Strobe Talbott nimetas seda 1990. aastal Newsweeki juhtkirjas tarbetuks igandiks. Gorbatšov oli lääne meelest parim asi, mis üldse 70 aasta jooksul vene suunal juhtunud ning seda idülli ei soovinud keegi mingite tundmatute baltlaste pärast rikkuda. Eesti iseseisvumise üle ei soovitud üldse diskuteeridagi. Reaalpoliitika ei tunnusta õilsaid ideid ja õigust. Eestil võis ju õigus olla, aga mis siis? Jõudu tal ju pole.

Kui ülejäänud kohmakaid esindajaid sai lääs lollitada, nänni ja tühjade lubadustega ära saata, siis Lennartit nad kartsid. Mitte seepärast, et tema küüditatu minevik ja saatus intellektuaalina pannuks heldima nende reaalpoliitilisi südameid. Nad kartsid, et selline mees võib rakendada oma võimeid nende vastu, lahkuda kohtumistelt ja rääkida avalikult, mida ta arvab. Avaldada esseesid lääne kahepalgelisest suhtumisest, õõnsast ja pelgalt retoorilisest toetusest meie vabaduspüüdlustele. Või pidada mõnel talle nii ohtralt pakutud foorumil kõne, mis tooks päevavalgele lääneriikide tegeliku arvamuse Balti riikide kohta.

Nad kartsid, sest tegemist oli välisministriga, kelle välispoliitilised teadmised ületasid enamiku kolleegide omi ja kes neid teadmisi ei varjanud. Parlamentaarsetes riikides saavad välisministreiks ju poliitikud, kes on ühel päeval linnapea, teisel põllumajandusministri ja kolmandal juba valitsuse esidip-lomaadi ametis.

Esimesed vitsad sai lääs Merelt kätte 1990. aasta detsembris Pariisis CSCE tippkohtumisel. Aasta varem vabanenud riigid – Poola, Tšehhoslovakkia ja Ungari – tulid kohale mittekommunistlike, demokraatlikult valitud valitsusjuhtide tasemel. Tšehhit esindav tippintellektuaal Vaclav Havel nõudis osalemisõigust ka Balti riikidele. Ent nood kuulusid endiselt NSV Liitu ning Gorbatšovi tungival soovil jätsid lääneriikide juhid Eesti, Läti ja Leedu välisministrid ukse taha.

See osutus suureks veaks. Kolm ministrit korraldasid pressikonverentsi. Lennart oli eestkõneleja, kellel abiks minu poolt kiiresti kirja pandud ning tema poolt iseloomulikult ümber tehtud jutupunktid. Sellest pressikonverentsist sai kogu tippkohtumise tähtsündmus, varjutades kogu feelgood happy-talk’i, mis oli kavandet saatma Pariisi harta vastuvõtmist. Lääne avalikkus sai teada, et tundmatus Baltikumis on mees, kellega tuleb arvestada. Kes võib niigi segamini pööratud Euroopat veel enam raputada.

Sestpeale Eestit enam niisama lihtsalt ei alahinnatud, vähemalt siis mitte, kui Eestit esindas Meri. Mäletan hästi seda närvilisust, mis valitses välisministeeriumides Lennarti külaskäigu eel. “Mis teemasid ta tõstatab? Kas ta räägib sellest ka?” Anti mõista, et hää oleks jääda ette nähtud kitsastesse raamidesse ja teemadesse, sest siis saanuksid ametnikud oma välis- või peaministri või riigipea jutupunkte ette valmistada. Teati, et eri ajahetkil polnud pääsu mittetunnustamispoliitikast, hiljem Vene vägede väljaviimisest, veelgi hiljem juba liitumisest ELi ja NATOga. Aga millest ta veel võiks rääkida?

Neid teemasid oli palju. Juba esimestel iseseisvusaastatel viis Lennart pea alati jutu energiajulgeoleku teemale, murele, mida peaaegu mitte keegi ei võtnud tollal tõsiselt. Ta rääkis vajadusest toetada demokraatiat SRÜs – Ukrainas, Georgias. Tal oli imeline võime haarata kinni mõnest vestluspartneri väikesest repliigist ja seostada seda mõne teadmisega, mis tavaliselt vapustas ja tegi relvituks ka kõige jäisema reaalpoliitiku.

Lennart Mere sõnumit, kui seda lõpuks kuulama õpiti, polnud kerge seedida.

1995. aasta augustis Rüggeni saarel peetud julgeolekupoliitikakonklaavis oli toonane Saksa kaitseminister Volker Rühe ühe Põhjala diplomaadi ees hoobelnud, et sõidab järgmisel päeval Merega kohtuma ning teatab lõplikult, et Eesti ei saa mitte kunagi NATOsse. Järgmisel päeval tervitaski Lennart Rühet Kadrioru lossi uksel: “Mu kallis sõber, mul on nii hea meel, et sa just täna tulid mulle külla.” Rühe kohmanud kohkunult vastu: “Aga mis päev see siis on?” Elegantselt kõlas presidendi vastus: “Aga täna, kulla sõber, on ju Molotov-Ribbentropi pakti aastapäev.” Rühe sõnum jäi edastamata.

President

Kui välisministrina olid Merel välispoliitika kujundamisel vabad käed tänu juba sellele, et mitte keegi teine ei saanud sellest aru, siis presidendina oli situatsioon keerulisem. Tõsi, põhiseaduse järgi esindas president Eestit välissuhtluses. Teisalt aga puudusid tal täidesaatva võimu õigused, esidiplomaadina oli tal õigus esitada valitsuses eelnevalt heaks kiidet seisukohti, mida ta ka kordades parema aplombiga tegi (olgu näiteks või seesama juhtum Rühega).

Teisalt ei tohtinud ta kuidagi kujundada Eesti poliitikat. Parlamentaarse riigi presidendil pole mingit õigust osaleda ei NATO ega ELi tippkohtumisel. Seal saab osaleda, otsuseid ja nendega kaasnevaid riiklikke kohustusi vastu võtta vaid parlamendi mandaadiga peaminister. Siin ootas Eestit üsnagi õrn ja libe jää. President Meri oli ühelt poolt vaieldamatu välispoliitiline korüfee, ent paradoksaalselt poleks ta tohtinud midagi ise otsustada ega lubada. Lennart sai sellest hästi aru.

Isiklikult hindan president Mere tegevust nii kõrgelt just põhjusel, et ta suutis ajada Eesti välispoliitikat – vaistlikult tunnetades, mis see on või peaks olema – ka siis, kui Eesti valitsusel selline teadmine puudus. Ta ei ületanud temale antud volitusi ning tänu sellele on Eesti seaduspärasem riik kui nii mõnigi teine. Ometi esindas ta Eestit paremini kui ükski välisminister.

Kui Eesti oli jõudnud nii kaugele, et asuti läbi rääkima ELi ja NATO üksikasjade üle, loksus presidendi välispoliitiline roll täielikult parlamentaarse riigikorra raamidesse. Teisisõnu – Eesti edu tähendas ka seda, et

Lennart Mere isiksus ei saanud ega pidanudki enam varasemat rolli mängima. Asja võtsid üle tehnokraadid, spetsialistid. Lennart oli oma eesmärgi saavutanud, edasi hakkasid tegutsema temast väiksemad inimesed, allakirjutanu kaasa arvatud.

Pärandus

Mere kestvaim panus Eestile (selle kõrval, et ta pani maailma meid tõsiselt võtma) peitub tegelikult ühes sammus, mis siiamaani riivab meie “õõnestajate” ja EKP “vabadusvõitlejate” hinge: ta lõi lääneliku välisministeeriumi.

Enamik postkommunistlikke riike jätkas pärast vabanemist oma sovjeediaegsete “välisministeeriumidega”. “Kogenud spetsialistid” jäid ametisse edasi, Eestis aga seevastu asusid tööle kogenematud patriootiliselt meelestet andekad poisid ja tüdrukud, kes diplomaatiakunstist suurt midagi ei teadnud. Mis aga osutuski üheks Eesti edu võtmeks.

Lennart peksis laiali armetu niinimetatud ENSV Välisministeeriumi, selle somnambuulse KGBga seot pesa, ja võttis tööle noori andekaid ametnikke, kes tänapäevani võimaldavad jätta Eestil endast targa ja tarmuka mulje (ka siis, kui see on petlik). Jüri Luik, Katrin Saarsalu, Priidud Kolbre ja Pallum, Alar Streiman, Sven Jürgenson, Clyde Kull, Väino Reinart, Andres Unga ja veel paljud andekad diplomaadid võtsid kuulda Lennarti üleskutset mehitada taasündinud välisministeerium. Et diplomaatia, rahvusvahelised suhted ja julgeolekupoliitika olid alad, mida ENSVs eriti õppida ei saanud, siis tuli neil inimesil, nagu Merel endalgi, alustada nullist.

Kui ülejäänud kohmakaid esindajaid sai lääs lollitada, siis Lennartit nad kartsid.

Ent õpiti. Mõnd postkommunistlikku riiki esindavad veel tänagi mingid organite taustaga diplomaadid, juhtiva partei või riigipea kambajõmmid. Eesti tollane verinoor, aga innustunud, üdini läänelik ja eneseteadlik diplomaatkond mõjus noore riigi mainele väga hästi. Paljudele oli see ootamatu. Nagu siis, kui Lennart saabus USA välisministeeriumi ja valvur edastas teate, et “Eesti president on siin koos grupi üliõpilastega”. Ent juba 1990. aastate teisel poolel, mil Eesti kutsuti vastu ootusi ELi liitumiskõnelustele, oli Lennarti samm end õigustanud.

Kuhu nüüd?

Eesti neljast suurest välispoliitilisest väljakutsest – saada iseseisvaks, saada lahti liiduvabariigi kuvandist, vabaneda Vene vägedest, saada nii Euroopa Liidu kui ka NATO liikmeks – mängis vähemalt esimese kolme eesmärgi puhul olulisimat rolli Lennart Meri. ELi ja NATOsse saamiseks lõi Meri aluse, et Eesti üldse saaks mingeid kõnelusi ja bürokraatlikke menetlusi alustada.

Lennart Mere välispoliitilise tegevuse tulemiks on või vähemalt oli Eesti tõsiseltvõetavus läänes. Oluliselt kõrgemal tasemel ja suuremas kaalukategoorias, kui keegi oleks oodanud või arvanud. Estonia punches above its weight oli väljend, mida 1990. aastail meie kohta kasutati. See juba iseenesest on Eesti ajaloo üks kõige märkimisväärsemaid saavutusi. Kuid selle tõelise ulatuse mõistmiseks ja ühtlasi ka Mere tegevusele hinnangu andmiseks tuleb kindlasti lisada kontekst: meid ei tahetud alul kusagil ei näha ega vastu võtta.

Lääne poliitikud vajasid sümboleid, et õigustada Ida-Euroopa vabastamiseks tehtud vastumeelseid samme. Üks neist sümboleist oli noor tööline Lech Walesa, kes ronis Gdanskis üle aia ja käivitas diktatuurivastase rahvaliikumise. Teine oli Vaclav Havel, intellektuaal, humanist, kes viis läbi sametrevolutsiooni. Kolmas oli Lennart Meri, samuti intellektuaal, kes näitas, et eestlased, lätlased, leedulased on samapalju osa läänest kui seesama mainit lääs, kes seda hädavaevu tunnistama soostus.

Tõepoolest, Meri viis meid Euroopasse.