Läbirääkimiste kustumatu miraaž

Venemaa täiemahulises sõjas Ukrainas on juba üle nelja aasta hõljunud visa läbirääkimiste viirastus päriselt käimas oleva sõja kohal. Sõjale eelnenud aastal oli USA president Joe Biden kindlalt otsustanud kaasata Putin „stabiilsuse” säilitamisse, mille nimel tehti ulatuslikke pingutusi. Isegi 2021. aasta juunikuisel tippkohtumisel ei tahtnud ta lasta Ukrainal varjutada teisi teemasid, mida ta pidas tähtsamaks. Ainult tasapisi hakati tähelepanu pöörama järjest kahanevale võimaluse sõda ära hoida. Nagu ma toona nentisin, puudus Bidenil arusaam, kuidas sõja vältimiseks heidutust kasutada. Selle asemel üritas ta Venemaad veenda sõda mitte alustama, mis tähendab midagi hoopis muud, ja selleski kukkus ta läbi.

2022. aasta lõpuks iseloomustas Bideni administratsiooni poliitikat riikliku julgeoleku nõuniku Jake Sullivani sõnul soov „kindlustada Ukrainale lahinguväljal parim võimalik positsioon, et olla parimas positsioonis läbirääkimiste laua taga”. Tol aastal peetud olulisemates läbirääkimistes ei löönud aga USA kuidagi nähtaval moel kaasa – jutt käib Valgevenes ja Türgis 2022. aasta veebruarist aprillini Venemaa ja Ukraina vahel peetud kahepoolsetest läbirääkimistest, mille sisu ja edenemise kohta kuuleb siiamaani vägagi vastandlikke väiteid. Kokkuvõttes ei võetud Bideni presidentuuri ajal USA-s kordagi eesmärgiks midagi enamat kui „pakkuda Ukrainale toetust nii kaua kui vaja”. Terminit „võit” peeti peaaegu tabuks. Sellest ongi tingitud minu koondnimetus: võidu kartus.

Pärast viieteistkümne kuu möödumist Trumpi antud lubadusest lõpetada sõda „24 tunniga” on raske eitada järeldust, et oleme sisuliselt sealsamas kohas, kust alustasime.

Läbirääkimisi ei ümbritsenud pakilisuse auraga Joseph Biden, vaid tagasi valitud Donald Trump, kes käis lisaks välja tingimuslikke kohustusi ja ultimaatumeid, peatas korduvalt USA sõjalise abi andmise ning pani Euroopa pingutama halvimate tagajärgede ärahoidmise nimel. Pärast USA ja Venemaa esindajate kokkusaamist 18. veebruaril 2025 Ar-Riyāḑis on korraldatud segadusse ajaval hulgal ja viisil kohtumisi ja läbirääkimisi kahe-, kolme- ja mitmepoolses formaadis – mõned neist on olnud üsna läbipaistvad, enamik aga ähmased –, kusjuures kordagi ei ole kutsutud Euroopat USA ja Venemaaga ühe laua taha. Samal ajal on välja käidud mitu sõja lõpetamise plaani. Kui neist kavanditest otsida ühisosa, on võimalik seda leida, aga enamjaolt kujutavad need endast ülestähendusi osapoolte sügavatest erimeelsustest eesmärkide suhtes. Pärast viieteistkümne kuu möödumist Trumpi antud lubadusest lõpetada sõda „24 tunniga” on raske eitada järeldust, et oleme sisuliselt sealsamas kohas, kust alustasime.

2023. aastal määratles mõttekoda Chatham House sõja kohta levinud kaheksa eksiarvamust, millest esimene kõlas nii: „kõik sõjad lõpetatakse läbirääkimiste laua taga”. Siiamaani pole seda eksiarvamust ümber lükatud. Selle minevik on pikk ja auväärne. Enamasti käsitletakse liberaalses riigikorras rahu ja sõda vastandlikuna ning läbirääkimised võrdsustatakse paljuski kompromissi ja kokkuleppe otsimisega. Clausewitzlik-leninlik traditsioon, mille Putin on pärinud ja üles vuntsinud, peab aga rahu ja sõda teineteist täiendavaks; läbirääkimisi loetakse sõjaga sarnaselt poliitiliste eesmärkide saavutamise vahendiks. Lenini jaoks tähendasid läbirääkimised üksnes „sõja jätkamist teises valdkonnas”. 2021. aastal Vladimir Putini esitatud rahutingimusi korrutatakse rõhutatult koos konflikti „algpõhjustega” Moskva poolt aina edasi, ehkki Washington käib lootusrikkalt ja vastuvaidlemist välistades peale, et kriitilise tähtsusega probleemid puudutavad ainult territooriumi.

Venemaa ja nõukogude traditsioonid ja tavad ei ole Ukrainale võõrad. Seni on president Zelenski läbirääkimisi prioriteetseks pidanud pigem Trumpi administratsiooni nõudmiste täitmiseks, sealhulgas USA-lt loodetavate julgeolekutagatiste saamiseks, kui Venemaaga peetavas sõjas lahenduse leidmiseks, milleni enamiku Ukraina otsustajate arvates jõutakse – kui see üldse on võimalik – ikkagi lahinguväljal.

Pööre paremuse suunas?

4. aprillil andis Ukraina peamine läbirääkija (ja presidendi kantselei ülem) Kõrõlo Budanov Bloombergile intervjuu, mis äratas teenitult palju tähelepanu. Tema arvates on läbirääkimised Venemaaga kiiresti liikumas lõpplahenduse poole. „Nad kõik [venelased] saavad aru, et sõda peab lõppema… Enam pole kaua jäänud.” Arvestades ülalmainitud konflikti ja diplomaatia tõlgendusviise, on tegu jahmatava väljaütlemisega.

Kuigi Budanovi suhtumine sõja kulgu on olnud üldiselt vägagi optimistlik, saab teda vaenlase suhtes pehmuse üles näitamises süüdistada kõige viimasena. 2020. aastast 2026. aasta jaanuarini kavandas ta Ukraina sõjaväeluure peavalitsuse (HUR) juhina mõned kõige hulljulgemad ja hävitavama mõjuga erioperatsioonid Vene vägede vastu, kusjuures mitte ainult lahinguväljal, vaid ka riigi sees kauges tagalas. Samas ei ole tema läbinägelikkust poliitikas veel eriti proovile pandud ja selle suhtes tasub säilitada mõningane skepsis.

Vene relvajõud on kaotamas võimekust korraldada Ukrainas maapealseid ründeoperatsioone.

Õiglase hinnangu andmiseks tuleb aga öelda, et Budanovi seisukoha usutavust suurendavad neli hiljutist taustategurit.

1. Vene relvajõud on kaotamas võimekust korraldada Ukrainas maapealseid ründeoperatsioone. Kuigi kevadisest pealetungist ei ole loobutud, on see läbi kukkunud. Valiku ette pandud Venemaa on otsustanud käsitleda pealetungi jätkamist olulisemana Ukraina vasturünnakute tagasilöömisest. Samas ei ole Venemaa ikkagi edasi liikunud. Sellele valemile tuleb veel lisada Venemaa energiataristu vastu suunatud raketi- ja droonirünnakud, mida Ukraina on laiendanud, ning juhtimiskeskused ja logistilised sõlmpunktid operatsioonilis-taktikalises sügavuses.

Sõjauuringute instituudi andmetel „ei paista Venemaal olevat välja arendatud ega kasutatavaid mobiilseid õhutõrjeüksusi, püüdurdroone ega teisi odavaid ümberpaigutatavaid süsteeme, millega end kaitsta Ukraina korduvate massiliste droonirünnakute vastu”. Leningradi oblastist on selle kuberneri sõnul saanud „rindejoonel asuv oblast”. Ilma strateegiat või poliitikat märkimisväärselt muutmata, s.t ilma üldmobilisatsioonita, ei ole tõenäoline, et Vene armee suudab end uuesti lahinguväljal kehtestada. Kiievi kaitsestrateegia keskuse analüütikud ennustasid juba veebruaris, et sääraste arengusuundade jätkumine võib anda võimaluse sõda lõpetada.

2. Ukraina rünnakud Ust-Luga ja Primorski sadama vastu, mille kaudu eksporditakse üle 40% Venemaa naftast, on vähendanud kahe kolmandiku võrra ootamatut tulu, mida Venemaa on teeninud Iraani sõja tõttu. Kui neid rajatisi ei saada uuesti töökorda ega kindlustata edasiste rünnakute vastu, saavad kahjustada ka Venemaa ekspordi väljavaated pikemas perspektiivis.

3. Zelenski on tegemas oma järeldusi sellest, et ta ei ole suutnud motiveerida USA-d tegutsema tõhusa partnerina. 2025. aastal on USA enda poolt rahastatud sõjaline abi Ukrainale vähenenud 99%. Ehkki Euroopa hüvitas selle languse täies ulatuses, on ka Ukraina esmavajaduste nimekirja alusel Euroopa rahastatud toetuse osakaal nüüdseks kahanenud, kuna USA relvade tarnimisel peetakse prioriteetseks Iraani sõda. Selle muutuse pärast ei ole Pentagon vabandanud, vaid pigem ägestunud, ning asepresident J. D. Vance on kuulutanud, et Ukrainale mõeldud relvatarnete lõpetamine on „üks meie sammudest, mille üle ma olen kõige uhkem”. Kiievis ei ole tähelepanuta jäänud ka Trumpi administratsiooni avalikult välja öeldud seisukohad Ukraina abi tähtsusetuse kohta Pärsia lahe õhutõrjes – sellega teenis Ukraina Saudi Araabias ja mujalgi märkimisväärseid plusspunkte –, ning Venemaa naftaekspordi vastaste sanktsioonide peatamine USA poolt. 9. aprillil esitas Zelenski vägagi asjakohase küsimuse:

Kuna Venemaa nafta vastaseid sanktsioone leevendati Lähis-Ida sõja tõttu, siis kas nüüd kehtestab USA uuesti sanktsioonid, sest käes on relvarahu?

Teises sõnavõtus viitas Zelenski konkreetseid nimesid nimetamata partneritele, kes avaldavad talle survet, et peatataks rünnakud Venemaa energiataristule. Sellele järgnes Budanovi seisukohavõtt:

Neist võib aru saada – selline on nende tõde. Meil on aga oma tõde ja omad riiklikud huvid. Ja täpselt nii see on. Me ei lõpeta rünnakuid.

4. Zelenski järeldused ei põhine ainuüksi realistlikul suhtumisel, vaid ka enesekindlusel. Kaitseministri asetäitja Serhi Bojev on öelnud, et „mehitamata tehnoloogiast on saanud asümmeetrilise kaitse lähtealus”. Droone ei valmistata enam garaažides idufirmade poolt, vaid tehastes ja suures mahus. Ukrainal on 2026. aastal kavas toota 7 miljonit drooni, poolte eest maksavad nad oma eelarvest ja ülejäänute eest Euroopa julgeolekuabi vahenditega. 14. aprillil sõlmis Ukraina kaks mahukat kaitsekoostöö lepingut: ühe Saksamaaga 4,7 miljardi dollari eest „eri tüüpi droonide, rakettide, tarkvara ja moodsate kaitsesüsteemide” tarneks ning teise Norraga 8,6 miljardi dollari mahus, mis moodustab osa 28 miljardi dollari suurusest Norra toetuspaketist 2030. aastani.

Saksamaa, kes hakkab alates 2028. aastast ise tootma rakette Patriot PAC-2, sõlmis lisaks Raytheoniga lepingu „mitmesaja” PAC-2 hankeks, kusjuures neist saadetakse veel täpselt määratlemata osa (koos Saksa kohalikku päritolu IRIS-T õhutõrjesüsteemidega) kroonilise õhutõrjerelvade puuduse käes vaevlevale Ukrainale. Nendele ettevõtmistele lisab hoogu juurde ELi poolt Ukrainale antav 92 miljardi euro suurune laen, mille blokeerimise lõpetamist oodatakse Péter Magyarilt.

Miraaž ja sisu

Mis sõjasse puutub, siis on Budanovi kohus muidugi teada meist rohkem. Tõsi on seegi, et avalikult kättesaadav info ei toeta neid väiteid, mida ta Bloombergi intervjuus esitas. Ei ole ühtegi nähtavat märki sellest, et Venemaa on ümber hindamas oma põhilisi eesmärke või loobumas sõja nimel pingutamast. Ukraina tsiviilelanike ja taristu vastu suunatud hiljutisi drooni- ja raketirünnakuid, mille intensiivsus ja hävitusjõud olid isegi Vene mõõdupuu järgi enneolematud, võib pidada tõsiste rahuettepanekute eelmänguks. Või siis on tegu lihtsalt uusima näitega sellest, kuidas läbikukkumisele reageerida oma pingutusi kahekordistades.

Vähem oletuslikult võib aga öelda, et kui varem soovis Kiiev tungivalt, et USA pühenduks kogu hingest läbirääkimistele, siis nüüd suhtutakse sellesse üha skeptilisemalt. USA pühendumust on igal juhul kahandanud Iraani sõda, mille pärast on ka edasi lükatud Witkoffi ja Kushneri kaua oodatud visiiti Kiievisse. Mitme kuu taguse ajaga võrreldes suhtutakse Ukrainas praegu ka skeptilisemalt sellesse, kas USA annab Ukrainale julgeolekugarantiid ja mida niisugused garantiid väärt on.

Kui varem soovis Kiiev tungivalt, et USA pühenduks kogu hingest läbirääkimistele, siis nüüd suhtutakse sellesse üha skeptilisemalt.

Kui õige aeg on käes, võib Venemaa nõuda rahu. Siiamaani pole ta aga seda teinud ja oma loogikat järgides ei ole tal ka põhjust seda teha. Venemaa majandus kannatab küll struktuursete probleemide käes ja kiratseb, kuid ei ole kokku varisemas. Vaatamata Ukraina rünnakute tõttu vähenenud naftaekspordile, lõikab Venemaa ikkagi Iraani sõjast kasu, mida ilmselgelt ei saa öelda lääne kohta. Arvamusküsitlused on Putini suhtes kriitilisemad kui aasta eest, aga sugugi mitte murettekitavad. Eliidi seas on vähe märke teisitimõtlemisest, intelligentsist ja julgeolekuorganitest ei tasu üldse rääkida; riik on üldjoontes stabiilne omal tavalisel nuriseval moel, sõdurid teenivad head raha ja relvajõud täidavad Ukrainas oma vajadusi rüüstamise teel. Putinil on põhjust mitte tuua neid relvastatud rüüstajaid koju Venemaale.

Millalgi võib kätte jõuda aeg, kui ta otsustab, et relvarahu pakub hingetõmbepausi, mille jooksul saaks taastada Vene sõjalise võimekuse, võttes samas läänelt tahtmise omalt poolt samaga vastata. Ideoloogilises võitluses käivad asjad nii nagu džuudos – taganemisele ühel rindel järgneb tavaliselt pealetung teisel rindel. Relvarahu tähendaks president Trumpi jaoks järjekordset kaheldava väärtusega triumfi, aga see kütaks läänes ka üles lootust, mille pooldajad kipuvad pigem olukorda ära kasutama kui võtma ette midagi, mis võiks Venemaad „provotseerida”. Kõik see on vägagi tõenäoline, aga praegu siiski vaid spekulatsioon.

Huvide tasakaalust lähtudes võib väita, et sõda on lõppemise asemel pigem jõudmas uude etappi. Sellises olukorras on Ukraina jaoks kõige parem jätkata praegusel kursil: tuleb järjest enam loota iseendale ja Euroopa partneritele, kes on päriselt huvitatud Ukraina aitamisest, mitte tagasi hoidmisest. Ukrainast on saanud Venemaale tõsine vastane ja selleks ta ka jääb. Lisaks on temast saamas Euroopa julgeoleku tagaja, ja mida selgem see on, seda tugevamaks Euroopa muutub.