Läänemeri on taas esimene kaitsejoon

Millal hakkasid riigid käsitlema Läänemerd strateegilise ruumina? Millist tähtsust on lääneriigid ja Venemaa ajaloo vältel Läänemerele omistanud?

Läänemerel on olnud strateegiline – täpsemalt kaubanduslik – tähtsus alates keskajast. Olen pärit ühest hansaliidu asutajalinnast, Lüneburgist. Saksa linnad andsid sellele piirkonnale suure kaubandusliku ja poliitilise tähtsuse.

17.–18. sajandil oli Läänemeri elutähtis nii Rootsile, kes pidas seda mare nostrum’iks, kui ka Venemaale, kes alustas Peeter Suure eestvõttel mereväe loomist. 19.–20. sajandil, Saksa ja Vene suurriikide vastasseisu ajal, siis kahes maailmasõjas ja külmas sõjas, kujutas Läänemeri läänemaailma esimest kaitsejoont Vene sissetungi vastu. Venemaa võis Reini jõeni ja kaugemale läände jõudmiseks võidelda maismaal, ent Atlandi ookeanini pääsemiseks tuli kõigepealt alistada Läänemere piirkond. Vaba juurdepääs Atlandi ookeanile tähendas kontrolli kehtestamist Lääne-Euroopa peamiste Põhja-Ameerikast lähtuvate varustus- ja ühendusteede üle – USA ookeanitaguse toetuseta poleks eurooplased suutnud oma riike Vene agressiooni eest kaitsta.

Kuidas teisenesid Lääne ja Vene huvid ja suhtumised Läänemerel pärast külma sõja lõppu?

1990. aastate alguses oli Lääs – iseäranis Saksamaa – veendunud, et Venemaa muudab end ning ees ootab ühine tulevik. [1975. aastal] Helsingi kokkulepetele alla kirjutanud riigid olid siiralt veendunud, et tulevikus on Euroopa peamisteks tugisammasteks rahu ja demokraatia. See paneb lausa nördima, kuidas Venemaa on Ukrainas agressiooni algatamisega õõnestanud meie kindlustunnet ühise tuleviku suhtes, lõhkunud kõik, millesse me uskusime, ning keeranud kalendri 1939. aastasse tagasi.

Sõda on peamiselt peetud maismaal ja õhus. Mida te oskate rääkida sõja merelisest aspektist?

Ukrainale oleks kõige rohkem kasu sellest, kui Bosporus ja Dardanellid suletakse Vene sõjalaevadele, mida Türgi on juba teinud.

Ainus järelejäänud variant on saata Mustale merele Ameerika või mõni muu mereväeüksus lippu näitama ja Venemaad heidutama. Kuna venelased on osutunud [laevatõrjerakettide] Harpoon ja teiste moodsate relvade suhtes haavatavaks, siis ma soovitan Ukrainat varustada võimalikult paljude keerukate relvadega nii selleks, et heidutada Venemaad tema rannikule dessante korraldamast, kui ka selleks, et Ukraina saaks uputada võimalikult palju Venemaa sõjalaevu. Selle strateegia õigsust kinnitab fakt, et juunis õnnestus uputada Venemaa puksiiralus, mille pardal olid laskemoon ja muu sõjavarustus.

Venemaale on Läänemere piirkond veel tähtsam kui külmas sõjas, kuna ta on toonastest mereväebaasidest ilma jäänud.

Saime näha, et Vene merevägi on viimase 10–15 aastaga palju õppinud. Elektroonilises sõjapidamises oleme siiski tema edusamme võib-olla ülehinnanud. Uskumatud pole üksnes venelaste vead, vaid ka tehnilised raskused, mis neil on ületamata jäänud. Nad pole hakkama saanud kaugeltki nii hästi, kui paljud oletasid.

Juhul kui NATO ja Venemaa vahel puhkeb üleüldine sõda, tuleb NATO-l mõistagi kaitsta oma liikmesmaid Musta mere piirkonnas, milleks on vajalik merejõudude siirmine. Siis selgub, kas lennukikandjad jäävad Vahemerele või liiguvad Venemaa rannikuvetesse.

Me küll ei tea, kuidas sõda lõpeb, aga tõenäoliselt kestavad pinged Lääne ja Venemaa vahel kaua. Milline roll kuulub siin Läänemere piirkonnale?

Läänemeri on taas esimene kaitsejoon. Meie võimuses on teha otsus venelased siin peatada. Venemaale on Läänemere piirkond veel tähtsam kui külmas sõjas, kuna ta on toonastest mereväebaasidest ilma jäänud. Talle kuulub Baltiisk [Kaliningradi oblastis], mida on raske mereväebaasiks nimetada, ent on Venemaa õhu- ja kosmosejõududele tähtis. Muidu on tal vaid Kroonlinn. Lääne merekommunikatsioonide ründamiseks on Venemaa käsutuses need kaks ja Murmansk, tema põhiline baas Arktikas. Muid variante tal pole. 

Minu arvates ongi see põhjus, miks Venemaa on Läänemere piirkonnas ja põhjakaares oma merejõude tugevdanud. Venemaa oli paljudeks aastateks Läänemere laevastiku unarusse jätnud juba seepärast, et ta ei saanud Ukrainast nüüdisaegseid mootoreid. Nüüd ta tugevdab oma mereväge – seda ei tohi alahinnata. Lääs peab valvel olema ja piirkonnas oma võimeid täiendama.

Millisteks mereväeoperatsioonideks Läänemerel peab Lääs valmistuma?

Mitu mereväeohvitseri väidavad, et sõda Venemaa ja NATO vahel tuleb paratamatult tuumasõda. Selles stsenaariumis oleks mereväe parim roll lennukikandjatena Põhjameres, millelt taktikaliste tuumarelvadega lennukid lähevad ründelendudele.

Kui oletada, et tuumasõja ees kohkutakse tagasi, on arukas regioonis säilitada kaitseks Venemaa eest tugevat mereväe kohalolu – mina soovitaksin merejõude täiendada lennukitega, aga samuti tuua Läänemerele taas allveelaevu. Külma sõja ajal kujutasid väiksed Saksa allveelaevad oivalist heidutust, kuna venelastel oli neid raske tuvastada. Sama käis NATO lennukite kohta, kes rannikute lähedal rahvusvaheliste vete kohal patrullisid.

Tugevdatud kohalolu saadaks Venemaale veenva sõnumi: me jaksame teiega võidelda ja teid lüüa. Peame välja näitama, et võtame enda kaitsmist tulevikus sama tõsiselt nagu praegu Ukraina.

Enamjaolt pole need võimed kolmele Balti riigile jõukohased. Milline peaks olema nende roll?

Koormust tuleks jagada nii, et Balti riikide mereväed arendaksid juba olemasolevaid võimeid, nagu miinide veeskamine ja traalimine. Ülejäänud on liiga keerukas ja liiga kallis. Ent Saksamaa, Taani, Rootsi ja Soome peavad olema valmis ühiskaitse eest rohkem maksma ja raskemat koormat kandma.

See nõuab koostööd NATOs ja sellest väljaspool. Kas Läänemere laevastikud teevad piisavalt koostööd?

Teevad küll, ehkki arenguruumi on alati. Läänemere riikide mereväejuhatajad peavad korrapäraselt nõupidamisi. Loodan, et sääraseid kohtumisi korraldatakse sagedamini ning kriisiplaneerimisele pannakse enam rõhku. Mida hoolikamad on ettevalmistused, seda paremini saab sündmustele reageerida.

Millist strateegilist mõju avaldab Soome ja Rootsi – arvatavasti üpris kiire – astumine NATOsse?

Rootsil on väga tubli merevägi, tugev maavägi ja õhujõud. Sama käib Soome kohta. Kahtlemata on nad alati olnud Lääne orientatsiooniga. Meil jäi siiski teadmata, kuidas nad oleksid konflikti korral tegutsenud. Nüüd tundub, et nad on oma haavatavust tunnistanud ja otsustanud ühineda kogukonnaga, kes on valmis jagatud väärtusi üheskoos kaitsma. Mõlema riigi peatne liikmesus muudab mõndagi – ilmselt tuli see Vladimir Putinile ootamatusena.

Peale selle, et sõdimiseks valmistuda, kuulub Läänemere laevastikele tähtis roll Venemaa merelise hübriidsõja tõrjumisel.

Hübriidaspekt kätkeb tõepoolest teravaid ohte. Balti riigid on oletatavasti hübriidsõja all kannatanud palju enam kui minu kodumaa. Me alles õpime vastama. Hübriidvahendeid on siiski alati olnud – vorm on muutunud, ent kavatsused samaks jäänud. Mereväealuseid on sageli poliitiliste eesmärkide teenistusse rakendatud.

1980. aastail [mereväeõppuse BaltOps ’85 ajal] saabus Läänemerele lahingulaev USS Iowa ning tegi Gdański lähedal venelaste hoiatamiseks lahingulaskmisi. Sääraseid näiteid leiab lähiminevikust veel. Saksamaa allveelaevadel oli külmas sõjas hübriidülesanne: provotseerida Läänemerel venelaste reageeringut.

Saksamaa on kujutanud endast merejõudu nii Atlandi ookeanil kui ka Läänemerel. Kuidas on prioriteedid aastate jooksul nihkunud? Mis on tänapäeval Saksamaa prioriteet?

Ausalt öelda tavatsevad sakslased näha end suurjõuna eeskätt maismaal. Mereväel pole Saksamaal kunagi olnud kuigi hea maine, kuna eriti maaväes süüdistati teda nii kummagi maailmasõja vallapäästmises kui ka lüüasaamises.

Saksa mereväeohvitserid leppisid alles 1950. ja 1960. aastail vastu tahtmist sellega, et neil tuli Läänemerel tegutseda. Kuna nad olid end avamerelaevastikuks pidanud, tabas see neid üüratu pettumusena, kui NATO otsustas põhjatiiva kaitsmise neile usaldada.

NATO ei tohi kuidagi sellesse sõtta sattuda – muidu oleks hävitustöö totaalne.

Muutus toimus pärast külma sõja lõppu, kui Saksamaa jäi kõigest sümboolsetel põhjustel oma korvettidega Läänemerele. Lippu näitama. Vaevalt keegi aimas, et Ida-Euroopas puhkeb taas verine sõda. Kohastumiseks napib nüüd aega. Läänemere piirkonna elanikel on Saksamaale kui suuremale partnerile ootusi, mida me – poliitilistel, sõjalistel, majanduslikel ja kultuurilistel põhjustel – ei tohi täitmata jätta. Asi algab lipu näitamisest: minu poeg teenib Saksa mereväes ning tema fregatt läks Klaipėdasse, kui sõda puhkes. Saatsime kõik korras alused Läänemerele, et venelased kuuleksid: „Siin me oleme.“

Seda, kuhu meie laevad suunduvad, otsustab NATO. Pärast sõja puhkemist Ukrainas andis Saksamaa teada, et paigutame oma mereväe Läänemerele või põhjatiivale või mujale, nagu NATO peab vajalikuks.

Te mainisite partnerite ootusi. Üks asjadest, mida siinsetel merevägedel näib nappivat, on eestvedamine. Kas Saksamaa on juhtrolliks valmis?

Olen täiesti nõus, et eestvedamine on ülimalt vajalik. Kas seda rolli tuleb täita Saksamaal, peavad otsustama Läänemere riigid ühiselt. Nimelt tuleb praegustes oludes saata selge sõnum, et ükskõik, kellest saab liider, tegutseme kindlasti koos.

Kõige suurem laevastik on Saksamaal ning – kuna Rootsi ja Soome pole veel NATOs – arvatavasti peab liidrirollis olema Saksamaa. Paljud sakslased suhtuvad liidrirollide täitmisse endistviisi kõhklusega. Saksamaa on 30 viimase aastaga küpsenud, aga teada-tuntud ajaloolistel põhjustel pole sakslastel erilist tahtmist esile astuda.

Kokkuvõttes on Saksamaa muutnud Ukrainas puhkenud sõja tõttu oma kaitse- ja julgeolekupoliitikat teistest rohkem, välja arvatud võib-olla Rootsi ja Soome. Kas uut kurssi on võimalik hoida?

Minu arvates on, ehkki paljudele sakslastele on see ränk. Me ei arvanud kunagi, et Euroopas, iseäranis Kesk-Euroopas, võiks jälle säärane sõda puhkeda. Ent see on nüüd reaalsus, milles toimetulekuks peame suhtumist ja strateegiat kohendama.

Saksamaa liidukantsler teatas, et Saksamaa saadab Ukrainale nüüdisaegseid raketisüsteeme – millesarnaseid on ameeriklased juba saatnud –, aga ka muid vahendeid kaitseks Vene suurtükiväe eest. Oleme väga palju pingutanud, et suruda maha kiusatust eemale hoida.

Meile jõuab alles pärale, et tegutseda on vaja uut moodi: alustades maaväe, mereväe ja õhujõudude tugevdamisest ning lõpetades majanduse ümberorienteerimisega täiesti uutele energiatarnijatele. Vene tarnetest tuleb ju loobuda. Mida varem, seda parem. Mõnevõrra on alust ka arvamusel, et peame hoiduma end nõrgestamast. Näiteks on Saksa majandus endiselt Euroopas tugevaim. Kas peaksime oma majanduse langusse paiskama ja kokkuvõttes minetama võimalused naabritele majandusabi osutada? Sellest ei võidaks keegi – tasakaalu tuleb otsida ka edaspidi.

Sõjaliselt on samuti vaja tasakaalu taotleda. NATO ei tohi kuidagi sellesse sõtta sattuda – muidu oleks hävitustöö totaalne. Ühtlasi peame julgust üles näitama ja tegema, mis võimalik. Olen resoluutselt igasuguste kompromisside ja lepituspoliitika vastu. Putinile on vaja selgesti öelda, et ta on läinud üle piiri ning nüüd tuleb tal Euroopa väärtuste rikkumise eest täishinda maksta – Venemaa ise võttis need väärtused 1990. aastal omaks ning kirjutas vabatahtlikult lepingutele alla. Möödub palju aega, kuni Venemaal on taas võimalik tsiviliseeritud maailma kuuluda.