Läänemere strateegia – unikaalne algatus regiooni elukvaliteedi parandamiseks

Läänemere strateegia esindab uut, paljudele südamelähedast ja minu hinnangul positiivset arengut Euroopa Liidu poliitikate kujundamisel. Alates Euroopa Liidu laienemisest 2004. aastal on Läänemerest saanud Euroopa Liidu sisemeri – uus Mare Nostrum ehk Meie meri, nagu roomlased nimetasid Vahemerd -, millega arvestada kõigi oma tegevuste ja eesmärkide kavandamisel. Tõsi, suhteliselt väike osa Läänemere rannajoonest – tükike Soome lahe idarannikust ja Kaliningradi eksklaav, mis ühiselt toodavad ebaproportsionaalselt suure osa meie merd ähvardavast saastest – kulgeb väljaspool Euroopa Liitu.

Oleme sageli kuulnud, et Euroopa tuleb inimestele lähemale tuua ja nii see tõepoolest on. Sellal, kui paljude erinevate Euroopa Liidu poliitikate raames on kodanike elu lihtsustamiseks palju ära tehtud – olgu näiteks kas või Schengeni lepe -, on Läänemere strateegia tegelikult esimene Euroopa Parlamendist välja kasvanud algatus. Esimest korda on Euroopa Liidu ühispoliitika esitajaiks Euroopa Liidu kodanike poolt otse ja demokraatlikult valitud inimesed.

Euroopa Liidul on mitmeid regionaalpoliitilisi algatusi, teiste hulgas Vahemere Liit, Barcelona protsess, põhjadimensioon ja idapartnerlus. Lisaks neile on Euroopa Liidus välja töötatud hulk liikmesriikidele suunatud poliitikaid, mis on kohaldatavad mõnedele, kui mitte kõigile liikmetele. Ühisraha euro, eelnimetatud Schengeni lepe ja pisut vähem tuntud Prümi leping meenuvad esimestena. Laiemas plaanis keskenduvad regionaalpoliitilised algatused esmajärjekorras välispoliitikale ja Euroopa Liidu sisepoliitikale ning on eeskätt teemakesksed, näiteks ühisraha, vaba liikumine, terrorismi- ja kuritegevuse vastane võitlus.

Läänemere strateegia ei põhine aga ei regionaalsele välispoliitikale ega ühele ainsale sektoraalpoliitikale. See on Euroopa Liidu liikmesriikide makroregionaalne algatus, eesmärgiga seada sisse tugevamad ja senisest avatumad suhted ühes Euroopa Liidu piirkonnas.

Esimene Läänemere strateegia eesmärkidest on enesestmõistetav: selleks on Läänemere, meid nii kaua lahutanud ja tänaseks ühendava veekogu kvaliteedi parandamine.

Esimene Läänemere strateegia eesmärkidest on enesestmõistetav: selleks on Läänemere, meid nii kaua lahutanud ja tänaseks ühendava veekogu kvaliteedi parandamine. Arvestades meie tugevat majanduslikku, kultuurilist ja sotsiaalset sõltuvust Euroopa suurimast sisemerest, tuleb kõigil Põhja-Euroopa kodanikel panustada Läänemere kaitsmisesse ja säilitamisse.

Läänemeri on praegu ilmselt meie planeedi üks kõige enam saastunud meredest. See on üks madalamaid, keskmise sügavusega 50 meetrit ning vee täielikuks vahetumiseks kulub Läänemerel ligikaudu 30 aastat.

Kuna tänaseks kulgeb Läänemere rannajoon suuremas osas Euroopa Liidus, võime olla varasemast optimistlikumad. Keskkonna alal tehtavast koostööst on kadunud liigne politiseeritus, samuti on kadunud häirivad poliitilised piirid. Ühtsete keskkonnastandardite kehtestamine ja kohaldamine Läänemere-äärsetes Euroopa Liidu liikmesriikides on aidanud kaasa mere kvaliteedi parandamisele, kuigi tegelike tulemusteni läheb veel palju aega. Eeskätt peab see paika tulenevalt asjaolust, et saastamine on Läänemere valgalas jätkuvalt probleem, kuivõrd selle peamiseks lähtekohaks on piirkonnad, kus Euroopa Liidu standardeid ei järgita; üheks selliseks piirkonnaks on Valgevene.

Ent vaadakem siiski faktidele näkku: merevee kvaliteedi üldine langemine, nn surnud tsoonid, eutrofeerumine, naftatankerite arvu kümnekordsest suurenemisest tingitud pidev katastroofioht ning selguse puudumine Nord Streami gaasijuhtme osas koos selle teema politiseeritusega suurendavad kõik mastaapse ökokatastroofi tõenäosust Läänemeres.

Seepärast ongi just keskkonda käsitlev temaatika üks neist Läänemere strateegia aspektidest, mida tuleb laiendada kõikidele asjassepuutuvatele riikidele, kaasa arvatud neile, kelle territooriumil asuvad jõed ja ojad lõpuks Läänemerre välja jõuavad.

Läänemere strateegiat on selle sünnihetkest Euroopa Parlamendis – nn Läänemere grupi raporti kujul – kandnud visioon, mis keskendub Euroopa Liidu Läänemere-äärsete liikmesriikide suuremale lõimumisele. Seepärast on ilmne ka strateegia teine üldeesmärk: maksimaalselt kasutada, suurendada ja arendada Läänemere regioonis Euroopa Liidu nelja vabadust, s.t inimeste, kaupade, kapitali ja teenuste vaba liikumist. Neid nelja vabadust teame kui täiusliku liidu lennukat ja ülimat sihti. Kohustuslike direktiivide kaudu oleme teinud palju tööd selle sihi saavutamiseks. Kuid ärgem laskem end petta direktiividest, kui me ise piirame oma võimalusi madalaimat ühisnimetajat järgides.

Me saame sõlmida ja peame sõlmima kokkuleppe, millega kõrvaldame nelja vabaduse teelt tänini kehtivad teisejärgulised takistused.

Läänemere strateegia on esimene Euroopa Parlamendist välja kasvanud algatus.

Meil on näiteks küll liikumisvabadus ja piiridel ei seisa enam piirivalvurid, kuid siiski oleme silmitsi keerukate, bürokraatiast tingitud igapäevaprobleemidega. Kujutlegem enestele ette olukorda, kus Eestis alaliselt elavalt Soome kodanikult varastatakse tema autodokumendid ajal, mil ta viibis Soomes. Probleemi lahendamiseks tuleb tal sõita Eestisse, jättes auto Soome, seejärel hankida Eesti Autoregistrikeskusest vajalikud dokumendid, lasta need tõlkida soome keelde, kinnitada apostilliga ning lõpuks esitada tõlgitud ja apostilliga kinnitatud dokumendid nii Eesti kui Soome asjaomastele ametkondadele. Kõik see leiab aset kahes riigis, kus kehtib digiallkiri ning mida mõlemat peetakse kõrgelt arenenud e-valitsusega riigiks.

Rootsis tekib rohkesti probleeme erinevate haldussüsteemidega, näiteks haigekassa, immigratsiooniameti ja pankadega, kes ei tunnista teiste Läänemere-äärsete Euroopa Liidu liikmesriikide ametlikke dokumente.

Täpselt samasugused probleemid tekivad elatise, lastetoetuse, kindlustuse jms maksmisega seotud küsimuste ümber. Kõiki neid oleks võimalik lahendada vastastikuse õigusabi andmist reguleeriva raamleppe kaudu.

Lisaks kodanikke puudutavale bürokraatiale oleme kuulnud erinevatest probleemidest, mida Läänemere-äärsed Euroopa Liidu liikmesriigid kogevad naaberriikidega suhtlemisel. Neil tuleb rinda pista erinevate raskustega, mis vaatamata kaupade ja kapitali vabale liikumisele piirideta Euroopas lämmatavad konkurentsi ja kujutavad endast varjatud protektsionismi. Teistest Euroopa Liidu riikidest pärit ettevõtetelt nõutakse kohalike ettevõtete poolt makstavatest suuremaid tagatisi ja väljastpoolt asukohariiki pärit ettevõtted on kohustatud maksma erinevaid lõive ja teenustasusid. Näiteks ühes Skandinaavia riigis lisandub krediitkaardimaksele täiendav teenustasu juhul, kui krediitkaart on välja antud mõnes teises liikmesriigis.

Siseturu mittetoimimise ja võrdse kohtlemise reeglite rikkumise kohta on ka hullemaid näiteid, kuid ärgu saagu nende mainimisest eesmärki omaette. Oluline on seevastu mõista, et praegusel majanduslikult raskel ajal kahandab igasuguste takistuste seadmine vabale ettevõtlusele majanduskasvu ja kasvatab meie riikides tööpuudust.

Seepärast saabki Läänemere strateegia üheks eesmärgiks olla bürokraatlike ja administratiivsete takistuste kõrvaldamine. Kui oleme sellega Läänemere ruumis hakkama saanud, siis võime oma saavutusi ja tõestatud meetodeid laiendada ka ülejäänud Euroopa Liidule.

Majanduslikult keerulisel ajal aidaku meid edasi ka teadmine, et kõik see ei vaja lisavahendeid ei kohalikust ega Euroopa Liidu eelarvest, 2007.-2013. aasta finantsperspektiiv jääb paika ka Läänemere strateegia rakendamise korral.

Keskkonna- ja haldusküsimuste kõrval kutsun kõiki üles kaasa mõtlema minu arvates Läänemere strateegia võimaluste kõige paljulubavamale ja erutavamale aspektile, milleks on uus sünergia ja koostöö nappiva mastaabiefekti ületamiseks.

Alates Euroopa Liidu laienemisest 2004. aastal on Läänemerest saanud Euroopa Liidu sisemeri – uus Mare Nostrum ehk Meie meri, nagu roomlased nimetasid Vahemerd.

Vaadakem tõele näkku: suurem osa Läänemere-äärsetest Euroopa Liidu liikmesriikidest on väikesed. Isegi suurima Läänemerega piirneva liikmesriigi, Saksamaa akadeemilised ja teadusasutused ning kogu majanduse selgroog, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, on sageli riigikesksed. Teisisõnu, me oleme väiksed üksused ühise mere kallastel.

Kui soovime, et meie ülikoolid, teadlased ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ellu jääksid ning oleksid edukad ka globaliseerunud maailmas, kus meie konkurentideks on Hiina, India ja USA, tuleb meil teha senisest efektiivsemat koostööd.

See tähendab, et meil peab jätkuma söakust dubleerivate tegevuste vältimiseks ning selle asemel aidata kaasa regionaalsete kompetentsikeskuste tekkele. Raha eest, mida kasutame erinevate ülikoolide juurde teadusuuringute laborite rajamiseks, saame sageli tulemuseks identsed üksused, mida ehitatakse Helsingisse, Århusi, Göteborgi, Krakówisse ja Tartusse. Milleks? Miks ei võiks me kasutada sama raha erinevate valdkondadega tegelevate tippkeskuste rajamiseks, andes neilesamadele Helsingi, Göteborgi ja Krakówi laboritele võimaluse spetsialiseeruda ning seega läbi viia põhjalikumaid uurimistöid.

Koostöömudel, mida võiksime kasutada, pole iseenesest uus. Tõepoolest, seda on võimalik näha Euroopa Liidu algses struktuuris, Söe- ja Teraseühenduses. Ühendus oli esialgu mõeldud just lahendusena tarbetule dubleerimisele ning ebatervele, poliitiliselt ohtlikule konkurentsile ja protektsionismile sõjajärgses, enda ülesehitamisega vaeva nägevas Euroopas.

Ilmne ka strateegia teine üldeesmärk: maksimaalselt kasutada, suurendada ja arendada Läänemere regioonis Euroopa Liidu nelja vabadust, s.t inimeste, kaupade, kapitali ja teenuste vaba liikumist.

Täna pole meil vaja karta, et konkurents söe- ja terasetööstuses võiks valla päästa uue sõja. Samas tuleb karta, et meie innovatsioon ja teaduse areng, eeskätt väikeriikides, ei suuda mujal toimuvate arengutega kaasas käia – või seda, et meie parimad teadlased ja helgeimad pead kolivad USAsse, kus praeguse seisuga omistatakse ligikaudu kaheksakümmend protsenti PhD kraadidest inimestele, kes on sündinud väljaspool Ühendriike.

Muutunud ja muutuva maailmaga, globaliseerunud maailmaga, tihedama konkurentsiga maailmaga silmitsi seistes peame otsima uusi lahendusi, mis aitavad meil säilitada konkurentsivõimet ning Euroopale iseloomulikku elukvaliteeti, millega me tänaseks harjunud oleme. Selleks tuleb kõigepealt ületada teele jäävad takistused, mis sunnivad meid positsiooni säilitamise nimel pingutades neid kaotama.

Meil tuleb haarata ohjad enda kätte. Eeldusel, et me kõik sellele ühiselt keskendume ning leiame endas tahet tänaseni eksisteerivate poliitiliste takistuste kõrvaldamiseks, oleks üheks sobivaks algatuseks Euroopa Liidu Läänemere strateegia.