september 24, 2008

Kuuba vabaks!

Tšehhi endine president Vaclav Havel on rääkinud seoses Kuubaga loo sellest, kuidas teda, kui ta veel Tšehhoslovakkia poliitvang oli, viidi vanglast linna hambaarsti juurde. Ta istus oma vangirüüs ootekabinetis ja kaasootajad ta kõrval tegid näo, nagu nad ei märkakski, et üks nende hulgast on vang.

Tšehhi endine president Vaclav Havel on rääkinud seoses Kuubaga loo sellest, kuidas teda, kui ta veel Tšehhoslovakkia poliitvang oli, viidi vanglast linna hambaarsti juurde. Ta istus oma vangirüüs ootekabinetis ja kaasootajad ta kõrval tegid näo, nagu nad ei märkakski, et üks nende hulgast on vang.


Tiit Pruuli

Kuuba vabaks!

Andres Herkel, Mart Laar. Kuuba südames. Varrak, Tallinn, 2008. 144lk.
Tšehhi endine president Vaclav Havel on rääkinud seoses Kuubaga loo sellest, kuidas teda, kui ta veel Tšehhoslovakkia poliitvang oli, viidi vanglast linna hambaarsti juurde. Ta istus oma vangirüüs ootekabinetis ja kaasootajad ta kõrval tegid näo, nagu nad ei märkakski, et üks nende hulgast on vang.
Samasugust suhtumist näeme Kuuba puhul – lõbusad turistid veedavad aega Varadero kuurordis, pildistavad poole sajandi vanuseid autosid-uunikume, imetlevad lagunevaid arhitektuurimälestisi Havannas, ostavad tänavalt Che pildiga T-särke, tüdrukuid ja sigareid ning kiidavad vabaduse saare lahedat elu märkamata või tahtmata märgata, mis elu see tegelikult on. Meile, endistele sovettidele, tuleb see elu aga väga tuttav ette. Me ju teame, mis on sõnavabaduse ja inimõiguste puudumine, defitsiit, toidutalongid, telefonikõnede pealtkuulamine, välismaalastega suhtlemiskeeld, totalitaarne ajupesu. Teame, aga ära hakkame unustama!
Seda, et Kuubast oleme mööda vaadanud meiegi, näitab kas või pisiasi, et pärast Jüri Talveti koostatud Kuuba luulevalimiku ilmumist 1988. aastal pole eesti keeles ühtegi Kuubast kõnelevat teost trükitud. Sel aastal on neid ilmunud aga suisa kaks: Marita Lorenzi “Minu kallis Fidel” ja Mart Laari-Andres Herkeli “Kuuba südames”. Olgugi, et mõlemad natuke pealiskaudsed, on tegu põnevate teostega. Ja usun ja loodan, et viimatimainitu aitab oluliselt avardada ka eestlaste arusaamu sellest Kariibi mere saarest.
Kui ütlesin, et Laari-Herkeli raamat on pealiskaudne, siis on see õige vaid osaliselt. Oluline on, et kui hakkasin lugedes tegema teemade registrit, mis raamatus isikunimede loetelu kõrval kahjuks puudub, siis selgus, et pea kõik olulisemad märksõnad, mis Kuuba viimase poolsajandi elu iseloomustavad, said kenasti kirja. Tõsi, enamikku valdkondi on vaid põgusalt puudutada jõutud, ent kõik märkimisväärne on vähemalt markeeritud. See on huvilistele väga hea alus edasiliikumiseks. Püüame konkreetsest raamatust natuke edasi liikuda ka käesolevas tutvustuses.
Opositsioon
Loomulikult on mõlema raamatus leiduva essee keskmes võitus vabaduse eest, täpsemalt võitlus Kuuba kommunistliku režiimi vastu. See võitlus on olnud enamasti õilis ja on olnud ka räpane, aga kokkuvõttes on ta Sigade lahest kuni viimase ajani olnud üsna ebaõnnestunud ja lootusetu. Põhjused järgemööda: Fulgencio Batista ja USA äri- ning maffiajõukude tõepoolest röövellik ja diktaatorlik poliitika, Fidel Castro verine arveteõiendamine vaenlastega ja osav propagandasõda, venelaste hiiglaslik seltsimehelik abi, ameeriklaste ebaõnnestunud poliitiline tegevus, eurooplaste ebajärjekindel poliitika, Hugo Chavezi seltsimehelik abi, Kuuba demokratiseerimise jaoks mõeldud abiprogrammide ebaefektiivne kasutamine eksiilkuubalaste poolt.
Tänane opositsioon Kuubas on killustunud. Selle peapõhjuseid on kaks. Esiteks mõistagi valitsuse repressiivne tegevus. Teisitimõtlejaile, kes vabaduses, tehakse kõikvõimalikke takistusi üksteise ja maailmaga suhtlemises – neil ei lubata kodukohast lahkuda, neil ei lubata kasutada telefone, nende vastu korraldatakse mitmesaja osalisega avalikke mõnitamisaktsioone, acto de repudio’id, neid ähvardatakse töökoha kaotuse (kellel see veel üldse alles on), laste koolidest väljaheitmise ja vägivallaga.
Teiseks killustatuse põhjuseks on välismaiste parteilastest abistajate egotsentriline joon – Euroopa liberaalid räägivad Kuuba liberaalidele, et just teie – liberaalid – peate oma programmiga Kuuba päästma. Sotsid ajavad sama juttu sotsidele, kristlikud demokraadid kristlikele demokraatidele.
Samuti on opositsiooni jätkusuutlikkusele halvasti mõjunud väga paljude juhtivate tegelaste lahkumine kodumaalt, julgeolekuorganite infiltreerumisaktsioonid opositsioonilistesse organisatsioonidesse, erakondade ja liikumiste liidrite omavahelised vastuolud ning muud sarnased asjaolud.
Täna näeb aga paljude opositsionääride kodude ustel silte “Ni me voy ni me callo” – “Ei anna alla ega lähe ära”. Paljud kannavad valget käevõru “Cambio” – “Muutused” (mille eest maikuus üks tütarlaps oma koolist välja visati).
Ja tuleb märkida, et opositsioonirühmituste koostöö on siiski viimase aasta jooksul paranenud, on kirjutatud alla koostööleppeid, korraldatud ühisaktsioone, otsitud programmilisi ühisosasid.
Ka on viimasel ajal Kuubalt maailma jõudnud mitmeid muid tähelepanuväärseid signaale. Nimetagem näiteks pimeda juristi ja endise poliitvangi Juan Carlos Gonzalez Leiva inimõigusteraporteid, kodanikuühiskonna aktivisti Dagobero Valdesi netiajakirja Convivencia (www.convivenciacuba.es), liberaalide vangistatud juhi Hector Maseda raamatut “Enterrados Vivos” (“Elusalt maetud.”), mille esitlused toimusid paari kuu eest Miamis ja Madridis.
Kuuba opositsioon ei piirdu ainult umbes 300 poliit- ja südametunnistusvangiga ning mõnetuhande ametliku ja avaliku parteiliikme, mõnesaja sõltumatu ajakirjaniku ja sõltumatu raamatukoguhoidjaga. Neid inimesi kahjuks väga valdav enamus kuubalastest ei tunne. Ja paljud, kes neist on kuulnud, arvavad tõsimeeli, nii nagu nad on ajalehest lugenud ja televiisorist näinud, et Oswaldo Paya, Vladimiro Roca või Martha Beatriz Roque on ameeriklaste poolt ära ostetud terroristid.
Opositsiooni hulka tuleb liigitada ka kodanikuühiskonna aktivistid, kes korraldavad näiteks haridus- ja kultuuriringide tööd. Siia tuleb lisada see tohutu suur vaikiv opositsioon, kes saab küll aru, mis riigis toimub, aga julgeb sellest praegu rääkida vaid oma kodus ja sosinal. Ja lõpuks kuuluvad opositsiooni hulka mitmed endised ja praegusedki kommunistid, kel puuduvad otsesed sidemed valitseva klanniga. Näiteks 2004. a vallandatud energeetikaminister Marcos Portal, mitmed ametlikud ajakirjanikud, kes on püüdnud kombata lubatavuse piire.
Selgelt tajutav on, et hirm hakkab kuubalastel siiski tasahilju hajuma.
Majandus
Kuuba majandusolukorrast on Laari-Herkeli raamatus juttu õige põgusalt, põhiliselt räägitakse majanduses varem toimunust ja märgatakse tähelepanuväärseid olmefakte. Herkel märgib tegelikult väga õigesti, et Kuuba dissidentide arutelude keskmes on just majandusküsimused. Kuuba majandust hoidis umbes 80% ulatuses pikka aega üleval N Liit, täna ollakse elus tänu Venezuela naftale ja Hiina investeerimishuvile ja -võimele. Ainukesed uued asjad, mida Kuubal praegu näha võib, on kümned tuttuued Hiina autobussid Havanna tänavail.
Kuuba ajalugu on olnud koloniaalsõltuvuse ajalugu – sõltuvus Hispaaniast (lühikest aega Suurbritanniast), sõltuvus Ameerika Ühendriikidest, sõltuvus Nõukogude Liidust. Nüüd usuvad Kuuba sõltumatud majandusteadlased, et riik on kiiresti libisemas Hiina mõjusfääri.
Opositsionääride tähtsaimad arutlusteemad tunduvad juba olema, kuidas muuta käsumajandus turumajanduseks, kas ja kui palju peaks tagastama vara endistele omanikele, mis saab tänaseks suures osas hävinenud suhkrutööstusest ja muust põllumajandusest.
On kolm majandusharu, mis kuubalastele praegu kõva valuutat teenivad. Esiteks eksiilkuubalaste rahasaadetised sugulastele, mida 1990. aastail lubama hakati. Teiseks arstide ja inseneride müümine teistesse Ladina-Ameerika riikidesse. Kolmandaks turism. Kuubalased on olnud sagedased külalised viimaste aastate rahvusvahelistel turismimessidel ja tulemused on tõepoolest näha.
Sel aastal loodab Kuuba vastu võtta enam kui 2,5 miljonit välisturisti. Märgatavalt on kolme viimase aastaga tõusnud just Hispaania turistide arv. See, et Hispaania valitsus püüab oma režiimisõbraliku poliitika abil võtta tulevikupositsioone Kuuba majanduses, on juba üsna varjamatu.
Praegu veel kipaka infrastruktuuriga turismitööstusesse püütakse tõepoolest investeerida. Riikliku turismiarendamise programmi raames renoveeritakse hetkel näiteks Malecõni – Havanna kuulsat kaldapealset.
Kui rääkida kuubalastega tulevikureformidest, siis palju lootusi pannakse ses asjas väliskuubalaste õlule. Meie teame, et eksiilist tulnud rahvuskaaslastega kaasnevad lisaks paljule positiivsele ka omad ohud. Me teame ka, millised karid on näiteks omandireformi teel, kuidas hinnata endiste kommunistide ja inimsusvastaseid kuritegusid sooritanute tegevust. See on ekspertiis, millega Ida-Euroopa riigid võiksid loodetavasti peagi Kuubat aidata. Küsimus on, millal ometi saabub see aeg?
Lubatud reformid
Alates 2006. aastast on Raul Castro võtnud üle põdura venna kõik ametid. Veel selle aasta alguses kostus isegi mõnede opositsioonipoliitikute suust, rääkimata teatud kindlatest Euroopa poliitikutest, lootust, et Raul vähemalt mõningad oma lubatud reformidest käivitab.
Lootusrikkalt jälgiti märtsikuist kirjanike ja kunstnike kongressi (UNIAC), mida juhatas Raul Castro ja millel valitses üllatavalt suur sõnavabadus. Need samad lootused purunesid aga veidi hiljem toimunud ajakirjanike kongressil, kus oli Rauli asemel kohal vana kaardivägi Ramiro Valdesi ja Esteban Lazo näol. ,,Ajakiijanikele – isamaa sõduritele” peeti tõsistalinistlikke manitsuskõnesid.
Kusagilt ei paista lubatud topeltmajanduse lõpetamine, mobiilsed sidevahendid ja internet on endiselt kättesaamatud, opositsionäärid ja inimõiguslased kurdavad pigem totalitaarse haarde tugevnemise üle. Ainukeste positiivsete muutusena, mis hiljuti toimunud, võib nimetada kahte asja. Esiteks seda, et rohkem kui 50 surmamõistetu karistus asendati äsja eluaegse vanglakaristusega (samas kehtib surmaotsus veel kümnekonnale vangile). Teiseks on viimastel nädalatel viidud oma koduprovintside vanglatesse mitmed neist, kes mõisteti süüdi 2003. aasta nn 75 inimese poliitilisel protsessil, kus enamik süüaluseid sai 18-20 aastase vanglakaristuse. Kuigi perekonnaliikmetele on lubatud vangidega regulaarseid kokkusaamisi, on need tehtud üliraskeks, sest tihti tuleb abikaasani jõudmiseks läbida näiteks 500 kilomeetrit. Poliitilisi vange hoitakse vanglais koos kriminaalkurjategijatega, paljud vangid peavad magama põrandal, vaevlema mitmeteistkümnekesi kitsukese kambri ruumi- ja õhupuuduses.
Lootust on
Katoliku kirik annab Kuubas lootust suhteliselt vähestele, ta on viimastel aastatel võtnud endale vaid religioosse ja humanitaarse rolli. Benedictus XVI ajal on kadunud see aktiivsem tsiviilühiskonna algete loomine kiriku ümber, mis iseloomustas Johannes Pauluse valitsemisaja lõppu.
Aga igatahes tasub Kuubat praegu jälgida, sest siin võib toimuda palju ja kiireid muutusi, kas paremuse või halvemuse poole, on iseküsimus. Laari-Herkeli raamatukeseski on juba mõni asi vananenud. Ajakiri Vitral, mida Herkel kiidab (lk 105) on suletud (õieti vanadel tegijatel kästi väljaandmine lõpetada ja uued üllitavad mingit haledat võimudesõbralikku teoloogilist brošüüri). Internetikasutust on Kuubas taas piiratud, netipunktide kasutamiseks peab end isikut tõendava dokumendiga identifitseerima, vastavasse tabelisse pannakse kirja ka sinu poolt külastatud netilehekülgede aadressid. Samuti on piiratud välisosalusega ettevõtete tegevust. Kui Herkel kirjutab, et “Fidelist pole ju üldse enam asja” (lk 124), siis selle väitega ei saa kommentaarideta nõustuda. Ikka ilmuvad tema nime all artiklid revolutsioonilises ajalehes Granma, viimati siis, kui oli vaja sõidelda ajakirjanikuga, kes väitis, et Kuuba majanduse kukutas N Liidu kokkuvarisemine, ja teisega, kes julges kritiseerida Kuuba haridussüsteemi hetkeseisu. Fideli ja tema nime on hädasti vaja sellistel partokraatidel nagu välisminister Felipe Perez Roque, informaatika- ja kommunikatsiooniminister Ramiro Valdes, Riiginõukogu asepresident Esteban Lazo, kindral Julio Casas Regueiro, televisiooni juht Randi Alonso jpt. Fideli lihtrahva seas endiselt populaarset nime vajab see seltskond võimul püsimiseks ja ka oma majandushuvide realiseerimiseks. On ju mitmed partei- ja armeejuhid isiklikult seotud Kuuba sampo – turismitööstusega. On ju mitmed saatnud oma lapsed või lapselapsed elama vihatud kapitalistlikesse riikidesse, kust hoolitsetakse perekonna off-shore firmade eest.
Laari-Herkeli teose näol on tegu teise eestlaste poolt kirjutatud (reisi)raamatuga Kuuba kohta. Eelmise autor oli kommunistlik ideoloogiatöötaja Max Laosson. Toda, 1965. aastal ilmunud raamatut tasub ka korraks sirvida. Vaadake pilte revolutsioonijärgsest Kuubast, vaadake, kui ilusad on veel majad Havannas, vaadake, milline nägi see maa välja enne kommunistlikku enesehävitust. Need pildid annavad lootust. Lootusrikas ja õigeaegne on ka Laari-Herkeli raamat.
Ja kui Eesti riik plaanib oma edaspidiseid arenguabirahasid, siis arvan, et ühel hetkel võiks Georgia, Ukraina ja teiste kõrval siia nimistusse kuuluda ka Kuuba. Või esialgu siis demokraatliku Kuuba eest võitlevad jõud.