august 19, 2016

Kuidas sai iseseisvuse taastamine võimalikuks?

Eesti tee polnud NSV Liidust eraldumine, seega polnud meil ka NSV Liidu rahvusvahelisi kohustusi.

1980. aastate keskpaigaks ei olnud enam palju inimesi, kes uskusid, et Eesti saab veel kunagi iseseisvaks. Ja kui Eestis veel mõned uskusidki, siis mujal maailmas enam mitte. Olukord oli üpris masendav. Immigratsioonitulv ähvardas jätta eestlased vähemuseks omal maal ca 20 aasta jooksul. Karl Vaino käivitatud venestuskampaania surus eesti keelt üha tugevamini kööki ja külasse. Teistes liiduvabariikides toimunu andis selge pildi, mis selle protsessi tulemusena saab eestikeelsest haridusest. Seda saab olema üksikutes koolides kuni neli klassi. Nagu Valgevenes, Kasahstanis, Udmurtias jm. Teadustööde eestikeelne kaitsmine oli juba lõpetatud.
Ent kui inimesed olid kaotamas usku, siis ei olnud nad kaotanud lootust. Tarvitses vaid impeeriumil ilmutada sisemist võbelust, kui usk vabaduse võimalikkusesse taastus ja mitte samm sammu haaval, vaid sisuliselt üleöö.
Ka muu maailm oli Eesti unustusse vajutanud. Mittetunnustamispoliitika avaldus üksnes mõne USA poliitiku harvas repliigis, eriti kui oli vajadus NSV Liidule etteheiteid teha. Ent mittetunnustamispoliitika ei tähendanud, et Eesti oleks maailmakaardil trükitud eri värviga või viirutatult nagu teised okupeeritud alad – Palestiina territooriumid või Namiibia.
Ja ometi, 25 aastat pärast iseseisvuse taastamist näeme, et pigem oli see, mis tundus võimatuna, seaduspära kui juhus. Kommunistliku kolossi kokkuvarisemisel said oma riigi ka mõned rahvad, kes ei olnud sellest kunagi unistanud. Tolleaegsete maailma tipp-politoloogide ja -sovetoloogide kiuste, kes uskusid Nõukogude Liidu igavikulisusesse, ei saanudki see püsima jääda. „Geopoliitilist katastroofi“, kui viidata Venemaa presidendi Vladimir Putini sõnadele, valmistas ette kogu Teise maailmasõja järgne poliitiline ja majanduslik arhitektuur.

Kahepooluseline maailm – ajutine tasakaal

Kahepooluseline maailm, mis tekkis võitjariikide omavahelise rivaliteedi ja ülemaailmse domineerimise ihalusest, sai püsida tasakaalul. Ent ainult ajutisel tasakaalul. Seda tasakaalu tunnistati, kuna muud valikud olid kas teostamatud või liiga katastroofilised. Peale seda, kui NSV Liit oli saanud endale tuumarelva, tsementeerus külm sõda kui ainus võimalus hoida ära maailma lõpp, milleni globaalne tuumasõda oleks vältimatult viinud. See aga ei tähendanud, nagu poleks mõlemad pooled püüdnud pidevalt tasakaalupunkti muuta ja ülekaalu saavutada. Juba enne Teise maailmasõja lõppu oli ilmne, et selline maailm, mis sõja tulemusena kujuneb, et rahulda ei Lääne demokraatiaid ega NSV Liitu. Maailma jagamist sõja võitnud suurriikide mõjusfäärideks, nagu seda kavandati ÜRO loomisega, ei peetud eriti püsivaks isegi mitte sel hetkel, kui ÜRO asutamisele allkirjad anti. Maailma ümberjagamine algas juba enne, kui Saksamaa ja Jaapan kapituleerusid. Marshalli plaani ja NATO asutamisega suutis Lääs luua võimalikule Nõukogude edasitungile vastu seisva bastioni Euroopas. Kuid selleks ajaks oli NSV Liit kindlustanud oma kontrolli kõikjal, kuhu Punaarmee lahingute käigus jõudis. Berliini blokaad oli Moskva test Läänele, kui kaugele järeleandmistega minnakse, ja sellega sai Moskva signaali, et enam järele ei anta. Järgmine samm asendab külma sõja kuumaga. Seda tasakaalu tunnistasid vaikides kõik osapooled ja selle hinnaks oli see, et Lääs ei tulnud appi Ungarile 1956. aastal ega Tšehhoslovakkiale 1968. aastal. Aga ilmselt ka tõik, et NSV Liit võimaldas neutraalsetel maadel – Austrial, Soomel ja Rootsil – eksisteerida. See aga ei lõpetanud maailma ümberjagamist, vaid viis konfliktikolded Euroopast välja. Juba 1945. aastal oli NSV Liit alustanud Hiina kommunistide relvastamist, 1946. aastal Põhja-Vietnami toetamist ning 1950. aastal sekkus otseselt Korea sõtta. 1949. aastaks oli Mandri-Hiina ja 1953. aastaks Põhja-Korea NSV Liidu mõjusfääris. Vietnami saatuseks sai ligi 30 aastat väldanud kodusõda, mis 1960. aastate keskel muutus sisuliselt NSV Liidu ja USA sõjaks Vietnami territooriumil. Külma sõja kõrgpunktiks sai Kariibi kriis. Kunagi pole maailm olnud lähemal oma lõpule kui 1962. aastal.
USA oli Kuuba iseseisvumisest peale käsitlenud seda saart oma erilise huvi objektina. Kui Fidel Castro kukutas diktaator Batista ja ise diktaatori ameti üle võttis, suhtus Washington sellesse sümpaatse neutraalsusega. Kui aga Castro isepäisus ameeriklasi ärritama hakkas, pidasid nad oma õiguseks Kuuba režiim välja vahetada. Sellise õiguse Ameerika maailmajaos olid nad endale reserveerinud juba 1812. aastast Monroe doktriiniga. Olukord muutus aga dramaatiliselt, kui Hruštšovi ja Castro kokkuleppel toodi mängu nn Nõukogude kaart. NSV Liit pakkus Kuubale omapoolseid julgeolekutagatisi ja sai vastutasuks võimaluse asetada saareriiki oma tuumaraketid. Nõukogude tuumaraketid vaid 150 km kaugusel USA lõunapiirist oleksid muutnud täielikult jõudude tasakaalu ja NSV Liit oleks tuumasõja korral saanud ülisuure eelise. Washingtonis saadi aru, et selline eelisseisund võib viia Moskva kiusatusse anda esimesed tuumalöögid arvestusega, et USAl pole enam vastulöögiks aega. Ilmselt oli president John Kennedy elu raskeim otsus võtta vastu tuumasõda olukorras, kus Moskval sellist eelist veel polnud, kui et riskida USA ühepoolse hävinguga. Sellest, et USAl polnud võimalik olukorraga leppida, saadi ka Moskvas aru, nagu sellestki, et kui Moskva ei taanduks, on tuumasõda ja sellega seoses ka NSV Liidu häving vältimatu. Moskva taandus. Kariibi kriis aga muutis maailma. Otsest tuumaähvardust superriigid ei teinud enam kunagi ning hakati otsima võimalusi pingelõdvenduseks ja desarmeerimiseks.

Jõudude vahekorrad blokkide sees

Kahepooluselise maailma puhul räägitakse õigusega juhtriikide järgi Nõukogude ja Ameerika blokist. Kuid tegelikult on pilt mõnevõrra komplitseeritum. Sõjaeelses Euroopas ei mänginud USA peaaegu mingisugust poliitilist rolli. Teise maailmasõja künnisel ja algusaastatel olid põhilised mängijad Suurbritannia, Saksamaa ja NSV Liit. Alates Teherani konverentsist lisandus USA ja sõja lõppfaasis ka Prantsusmaa. Prantsusmaa kaasamisel ei olnud sõjalises mõttes olulist tähtsust, kuid Stalin lootis leida Prantsusmaas vastukaalu USAle ja Suurbritanniale. Ka külma sõja algaastatel oli põhiline lääneriikide poliitika kujundaja pigem Suurbritannia kui USA. Ameeriklaste roll kasvas Euroopas märgatavalt seoses Marshalli plaani ja NATO loomisega ja ei saa salata, et britid ja prantslased suhtusid sellisse jõudude vahekorra muutumisse nii mõnigi kord murelikult. Huvitavad panused joonistusid välja mitmetes väljaspool Euroopat aset leidnud konfliktides. Iisraeli-Araabia sõjas 1948. aastal võtsid britid ja prantslased hoiaku, et täita tuleb ÜRO otsust. NSV Liit toetas Iisraeli ja USA püüdis kõrvale jääda. Suessi kriisis aga tekkis olukord, kus Suurbritannia ja Prantsusmaa püüdsid Egiptuse valitsust kukutada Iisraeli kätega, neile vastu astus USA, süüdistades oma liitlasi koloniaalpoliitika jätkamises, ja poolt oli vahetanud NSV Liit, asudes Egiptuse diktaatori Nasseri selja taha. Kõige suurema kala püüdis sogasest supist Moskva, saades järk-järgult mitmed araabia maad oma liitlasteks. 1970. aastate alguseks olid NSV Liidul lähedased suhted Egiptuse, Süüria, Iraagi, Alžeeria, Liibüa ja Lõuna-Jeemeniga. 1967. aasta sõjas oli teinud vangerduse ka USA, asudes toetama Iisraeli. Suurbritannia ja Prantsusmaa aga lakkasid suurriikidena iseseisvat globaalpoliitilist rolli mängimast ja USA omandas selge liidrirolli läänemaailmas. Ei saa jätta märkimata, et Suurbritannia ja Prantsusmaa positsiooni nõrgendas ka Saksamaa tagasitulek, kes tõusis 1960. aastate keskel Euroopa kõige suuremaks majandusjõuks. Saksamaa võimuse kasv oli üheks põhjuseks, miks paarkümmend aastat hiljem Briti peaminister Margaret Thatcher nii tugevasti Saksamaa ühinemisele vastu seisis, kartes geopoliitilise kaalukeele nihkumist taaskord Saksa-Vene liinile ja Suurbritannia jäämist perifeeriasse.
Idablokis pole võimalik rääkida liitlastest. Varssavi Lepingu Organisatsiooni (VLO) kaasatud riikide näol oli tegemist ühemõtteliselt satelliitidega. Kuid ka idablokis ei läinud kõik päris nii, nagu Moskva soovis. Nendes riikides, kus oli sees Punaarmee, korraldati kõik Moskva taktikepi järgi kas riigipöörete, sõjalise sekkumise või valimismanipulatsiooni kaudu. Kuid Jugoslaavias ja Albaanias olid kommunistid tulnud võimule ilma Punaarmee otsese abita ja see andis neile suure iseotsustamise võimaluse. Tulemuseks oli, et Jugoslaavia keeldus Moskva diktaati tunnistamast juba 1948. ja Albaania 1961. aastal. Pärast Stalini surma hakkasid NSV Liidu suhted jahenema ka Hiina RVga, jõudes 1960. aastate keskpaigas avaliku vastasseisuni ja sõja künnisele. VLO loomise kava Moskval esialgu ei olnud, kuid peale Berliini ülestõusu 1953. aastal mõisteti, et selline rahulolematus ei jää üksikjuhtumiks ja vaja on legitiimset mehhanismi, mille kaudu satelliitriikides ülestõuse maha suruda. 1955. aastal nn Varssavi pakt ka asutati. Sõjalises mõttes ja vastukaaluna NATOle ei olnud VLOl mitte mingisugust tähtsust. Ungari ülestõus 1956. ja Praha kevad 1968. aastal näitasid selgelt, miks VLOd vaja oli.

Pingelõdvendus ja desarmeerimine

Kariibi kriisi ajaks olid superriikide juhid aru saanud, et globaalses tuumasõjas võitjaid ei saa olla ja lokaalne tuumasõda kasvab vältimatult globaalseks (garanteeritud hävingu doktriin, ingl k: MAD). Selle peale terve mõistus küsiks, mis mõte on võidurelvastumisel, mis käib riikidele majanduslikult üle jõu ja eelisseisundit enam ei anna? Superriigid ei käitu alati tervemõistuslikult, kuid NSV Liidu vajadus ressurssi mujale suunata ja lääneriikide sisesurve sundisid mõtlema desarmeerimisele.
Pingelõdvenduse initsiatiivi püüdsid kasutada mitmed riigid, et ameeriklaste varjust välja pääseda. 1966. aastal külastas Moskvat Prantsusmaa president Charles de Gaulle. Samal aastal astus Prantsusmaa välja NATO sõjalisest organisatsioonist, mida Moskvas nähti kui võimalust pingelõdvenduse teemaga lääneriike lõhestada. Agaralt ajas lepituspoliitikat Saksamaa LV liidukantsler Willy Brandt. Ta palus Poolat külastades andeks Saksamaa põhjustatud sõjakoleduste ja holokausti eest ja tunnustas Saksa-Poola piiri ning Saksa DV olemasolu, mida paljud pidasid Saksamaa LVs reetmiseks, NSV Liidus aga nõrkuseks. Lääs loobus toetamast Taiwanit ja andis 1971. aastal ÜRO alalise Julgeolekunõukogu koha Hiina RVle. 1972. aastal külastas USA president Nixon nii NSV Liitu kui ka Hiina RVd ja Moskvas sõlmiti kaks võidurelvastumist piiravat dokumenti. Pingelõdvenduse tähtsündmuseks sai 1975. aastal Helsingis toimunud Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverents, kus osalesid nii NATO, VLO kui ka neutraalsed riigid. Helsingi lõppaktis kinnitati, et riigipiire ei tohi muuta vägivaldsel teel ja osapooled lubasid tagada inimõigused. NSV Liit tõlgendas seda kui lääneriikide poolset tunnustust Balti riikide kuulumisele NSV Liidu koosseisu (mida seal muidugi ei olnud), inimõiguste sätteid tõlgendas ta aga valikuliselt: juutidel ja volgasakslastel võimaldati asuda ümber kodumaale, poliitvange aga ei vabastatud. Alates Helsingi lõppaktist muutus inimõiguste teema USA käes keskseks vahendiks, millele toetudes NSV Liitu kritiseerida.
Üheks põhjuseks, miks USA pingelõdvenduspoliitikaga küllaltki kergelt kaasa läks, oli NSV Liidu näiline võimsus. NSV Liit oli olnud edukas oma relvastuse väljaarendamisel. Ka kosmose hõlvamisel jõudis NSV Liit ameeriklastest ette ning esimesena lähetati avakosmosesse mehitatud kosmoselaev. Hruštšovi praalimine, et kümne aastaga möödub NSV Liit USAst ja aastaks 1980 elab kommunismis, pani mõned muigama, aga mõned värisema.
NSV Liidu rahvusvaheline positsioon tugevnes märgatavalt 1960.-70. aastatel. Maailma oli tekkinud koloniaalimpeeriumide lagunemise tagajärjel suur hulk uusi riike ning Moskva oli võrdlemisi edukas neid enda poole võitma. 1970. aastate keskpaigaks oli NSV Liit kinnitanud kanda kõikides maailmajagudes peale Austraalia. 1973. aasta Jom kippuri sõja järel tekitasid araabia maad naftakriisi, mis tõstis mitmekordselt nafta hinda. NSV Liidule kui naftamüüjale tõi see juurde palju lisatulusid. 1975. aastal kapituleerusid ameeriklased ka Vietnamis ja kogu riik läks Moskva kontrollitava Põhja-Vietnami kätte. Kolmandat maailma luges Moskva oma perspektiivseks satelliidiks ja seal, kus ei piisanud sisevastuolude ärakasutamisest ja meelepäraste kodusõja osapoolte relvastamisest, sekkuti sõjaliselt otse või teiste satelliitide, nagu Kuuba, abil (Etioopia, Angola). 1970. aastate keskpaigas oli NSV Liit oma võimsuse tipul. Ainult kui kauaks?
1979. aasta lõpul tuli maailmakaardile uus poliitiline tegur, mis kahepooluselisse maailma ei mahtunud ja millest sai täiesti uus jõud: islamiradikalism. Iraani islamirevolutsioon tuli, et jääda, ja käivitas ahelrektsiooni. Iraani-Iraagi sõda näitas, et kõik jõukatsumised ei ole USA ja NSV Liidu poolt suunatavad.

NSV Liidu tegelikkus

1977. aastal võeti suure kära ja laialdase „avaliku aruelu“ järel vastu uus NSV Liidu konstitutsioon. Kui see aga avalikuks tehti, ilmnes, et muudatused olid üksnes kosmeetilised. Töörahva riik oli asendatud üldrahvalikuga ja lisatud oli kurikuulus § 6, mis sätestas NLKP suunava ja juhtiva rolli ühiskonnas. Kui miski üllatas, siis see, et seda enne ei olnud. Partei roll seadustati esimest korda NSV Liidu seadusandluses. Teisisõnu, varem NLKP nagu polekski olnud seaduslik, rääkimata sellest kui riigivõimuorganist.
Ilmselt taibati võimukoridorides, et kui majandus ja kord käest ära lähevad, võidakse partei rolli hakata vaidlustama. Seega püüti suurendada legitiimsust demokraatiat välistades.
Teine, mida 1977. aastal tehti, oli uus passikorraldus. Varem ei olnud paljudel kodanikel passe, aga kodukolhoosist ei tohtinud ilma passita ära minna. Teisisõnu, valitses sunnismaisus. Mis siis sundis inimesi „pärisorjusest“ vabastama? Ilmselt tööjõupuudus. Iive oli vaatamata kommunismiehitamisele ja „heaolu kasvule“ madalale langenud ja linnad ning tööstus vajasid uusi töökäsi.
Aga probleemid nendega ei piirdunud. Demograafilisel kriisil oli ka teine pool. Nimelt islamiusulistes piirkondades kõrge iive jätkus. Venelased olid jäänud NSV Liidus vähemusse. Muhamedlased kippusid saavutama enamust sõjaväes, seda ka nooremohvitseride hulgas. Kuigi Kesk-Aasia kohalikud satraabid olid väliselt usinad kommunistid, siis, vastupidiselt Lenini teesile, ei olnud sisu sotsialistlik. Austati islami tavasid, ka neid, mis olid vastuolus Nõukogude korraga, nagu kalõmm, mitmenaisepidamine, šariaat. Kogukonna võimustruktuur põhines isikukultusel. Sotsialistlik oli ainult vorm. Arvati, et vene keel muudab keskaasialase ateistiks, aga ei muutnud. Kuigi NSV Liit jutlustas rahvuste võrdsust, oli see tegelikult Vene impeerium, mis põhines venelaste ülemvõimul, ilma milleta ei oleks seda riiki niisugusel kujul olnud. Lääs pidas NSV Liitu küll Vene riigiks, kuid ei saanud aru eri rahvuste ebavõrdsest olukorrast. Veelgi enam, Läänes ei saadud tihtipeale aru, et NSV Liidus elab peale venelaste veel teisigi rahvusi. KGB aga teadis olukorda ja nägi selles ohtu NSV Liidu tulevikule.
NSV Liit oli sattunud marksistlik-leninliku ideoloogia pantvangi. Kommunistlikud dogmad, millest Hiina ja Jugoslaavia kommunistid oskasid pragmaatiliselt mööda vaadata, osutusid NSV Liidu tõsiseks arengupiduriks. Majanduse allakäik, tehnoloogiline mahajäämus ja ülitsentraliseeritud otsustusmehhanism ilmutasid end tavainimesele toidukaupade ja tarbeesemete defitsiidi näol. Toitlusprogramm ja efektiivsuse viisaastak andsid signaali lähenevast lõpust. Majandusprobleemile lisandus liidrikriis. Verevahetus oli Nõukogude juhtkonnas olnud alati seotud paleepööretega, mille käigus varasem juhtkond kas hävitati või kõrvaldati võimult (viimati nimetatud humanistliku praktika juurutas Hruštšov). 1964. aastal võimule tulnud juhtkond eesotsas Brežneviga oli jõudnud vanuseni, kus riigi juhtimisega ei suudetud enam tegeleda, võimu anda nooremale põlvkonnale aga ei tahetud või lihtsalt kardeti, et see toob kaasa ulatuslikumad kaadrimuudatused ka madalamal partei ja administratsiooni tasandil. Tagajärjeks oli aga tõik, et Nõukogude juhid hakkasid üksteise järel siitilmast lahkuma. Ent juhivahetus tähendas NSV Liidus alati ettearvamatust ja ebakindlust. Kogu maailm jälgis huvi ja ärevusega, mis mõtetega uus vanur Kremli tüüri juurde asus.
Brežnev ei teinud oma viimastel võimuaastatel enam midagi. Stagnatsioon vedas suurt riiki isevoolu teed mööda kuristiku suunas. Andropovist oodati üpris palju. KGB juhina oli ta tegelikest oludest hästi informeeritud ja Lääne liidritele oli ta jätnud mulje rafineeritud, esinduslikust, Lääne kombeid nautivast (armastas viskit) mehest, kes teadis, mida teeb. Paraku vastas Andropovi puhul tõele kõik, välja arvatud viimane. Andropov ei teadnud, mis moel Nõukogude ühiskonda kriisist välja tuua. Ta ei saanud aru, et bürokraatliku haarde nõrgendamiseks tuleb anda rohkem vabadust, vähendada piiranguid ja elavdada initsiatiivi, teisisõnu tuua sisse turumajanduse elemendid. Ta valis risti vastupidise meetodi: püüdis kriisi ületada käsumajanduse tugevdamise, kepidistsipliini ja kruvide kinnikeeramisega, n-ö Põhja-Korea meetodil. Paraku ei saanud niimoodi majandussüsteemi ümber korraldada ja juhtimist muuta. Andropovi meetoditega tugevdati bürokraatlikke kontrolliorganeid veelgi ja juhiti riiki süveneva kriisi suunas. Kummalistel asjaoludel surnud Andropovi järel õnnestus vanameelsel poliitbürool veel üks komöödia vaatus läbi mängida ja upitada aastaks võimule järjekordne vanur, Tšernenko, kellel ei olnud jaksu isegi kätt tervituseks tõsta. Alles seejärel tekkis võimalus anda võim üle noorimale poliitbüroo liikmele, 54-aastasele Mihhail Gorbatšovile.
Nõukogude riik oli pöördumatus stagnatsioonis, seda ei saanud enam kosmeetiliste reformidega lappida, vaid tuli juurteni ümber korraldada. Seda nägi 1985. aastal juba igaüks, kel oli ühiskonnast mingisugunegi arusaam. Nägi ka Gorbatšov, kelle hoogsad algatused tekitasid bürokraatias kõhedust, kuid ei kaotanud lootust, et kõik veereb vanaviisi edasi, nagu see oli alati olnud. Gorbatšov hakkas aga tõepoolest bürokraatiat lammutama ja väga arglike sammudega ning ebapiisava radikaalsusega erainitsiatiivi lubama. Mis aga kõige olulisem, piiratud ulatuses vaba meediat ja kriitikat taluma. Tekkis kompott, kus süsteemi tegelikult muuta ei soovitud (Gorbatšov: rohkem demokraatiat tähendab rohkem sotsialismi), kritiseerida lubati selle süsteemi toimimise tagajärgi, aga mitte süsteemi ennast (Nõukogude võimu ja sotsialistliku valiku õigsust kahtluse alla panna ei tohtinud), muudatused jäid üldjoontes ikkagi kosmeetiliseks, kuid vastastega ei võideldud enam repressioonide abil, vaid neil lubati kontrolli all tegutseda (st lubati piiratud kujul opositsiooni). Sellega nõrgendati riigi võimalusi tagada kord, kuid ei reformitud majandust. Silmatorkavaks majandusuuenduseks oli vahvliküpsetajate ja suhkruvatimüüjate ilmumine tänavanurkadele. Legaliseeritud väikeettevõtlus lõi aga majandusliku baasi räkitile (maffiale), kus endised KGB töötajad, miilitsad ja sõjaväelased nägid märksa tulusamat tegevust kui riigi jõustruktuurides.
Gorbatšov õigupoolest jäi veendumuse juurde, et perestroika, uskorenije ja glasnosti loosungitest ning alkoholismivastasest võitlusest piisab arenenud sotsialismi jõudmiseks. Seda, et Gorbatšovil ei ole tegelikult jõudu ega ka tahet süsteemi muuta, ei mõistnud ka Lääne liidrid, nähes Gorbatšovis imemeest, kes kujundab NSV Liidu õitsvaks lääneriigiks.

Kahepooluselise maailma lõpp

1980. aastatel toimus NSV Liidu rahvusvahelise positsiooni pidev nõrgenemine ja maine halvenemine. NSV Liidu majanduslik seis ei võimaldanud enam superriiki mängida. Valmisolekut sellest positsioonist taanduda aga ei olnud. Sissetung Afganistani 1979. aasta lõpul kvalifitseerub ühemõtteliselt hullumeelsuseks, mille tagajärjeks NSV Liidu jaoks oli mõttetu ressursside raiskamine ja inimelude kaotus ilma võimaluseta selles riigis kehtestada püsivat kontrolli ja stabiilset valitsust. Globaalseks tagajärjeks oli aga võimas panus islamiradikalismi kujunemisel.
Kui Poola juhtkond ei tulnud enam toime oma töölisliikumise ohjamisega, oli NSV Liit valmis sinna tungima ja taastama „korra“ samadel meetoditel nagu 1956. aastal Ungaris ja 1968. aastal Tšehhoslovakkias. Marssal Jaruzelski riigipööre lahendas olukorra Moskva jaoks lihtsamal moel, ent poolikult. Selle hinnaks oli legaalse opositsiooni tunnustamine ühes satelliitriigis. Kuid kujutage ette, mida oleks tähendanud sissetung Poolasse, eeskätt just NSV Liidule endale. Aga kui Poola oleks hakanud vastu ja NSV Liit oleks saanud läänepiiril kaela sarnase sõja Afganistaniga?
Võimuvahetus kahes Lääne võtmeriigis, 1979. aastal Suurbritannias ja 1981. aastal USAs, tähendas NSV Liidule, et temaga käitutakse märksa resoluutsemalt kui varasemal kümnendil. Läände oli jõudnud arusaam, et Nõukogude majandus ei pea globaalse sandarmi rollile vastu. President Ronald Reagan võttis kursi NSV Liidu kõrvaletõrjumisele superriigi positsioonilt. Reagan võttis kasutusele terava kommunismivastase ja NSV Liidu suhtes kriitilise retoorika. Ta asus Afganistanis toetama Nõukogude okupatsiooni vastaseid võitlejaid moodsate relvadega ja lõi resoluutselt tagasi idabloki katsed oma mõjusfääre laiendada, mille puhul varem oli lihtsalt halatud (Grenada 1983). Kuid olulisemaks kui retoorika osutusid majanduslikud meetmed. Reagan saavutas Saudi Araabia ja mitme teise naftariigiga kokkuleppe naftahinna langetamiseks, mis odavdas ka NSV Liidu eksporditavat naftat ning andis valuutatuludele märgatava tagasilöögi. Teiseks lõpetas ta pingelõdvenduspoliitika ja tunnistas NSV Liidu „kurjuse impeeriumiks“, kelle eesmärgiks on vaba maailma hävitamine, kuulutas välja strateegilise kaitsealgatuse (nn tähesõdade programm). NSV Liidul polnud ressurssi sellele vastata, kuid ta püüdis siiski luua midagi samalaadset. On oletatud, et see laostas NSV Liidu lõplikult. Ühtlasi ka seda, et tähesõdade programmi tegelikult ei olnudki. See oli bluff, arvutimäng, mis loodigi selleks, et NSV Liit laostada.
Niipalju Gorbatšov mõistis, et vastasseis Läänega, kulukas ja perspektiivitu sõda Afganistanis ja isegi satelliitriikide hoidmine jõuga oma haardes ei ole NSV Liidule jõukohane. Ta valis suuna suhete parandamisele Läänega. Et temas nähti liberaali, keda Lääs oli aastakümneid oodanud, sai temast Thatcheri ja Reagani paipoiss. Ta tõi väed Afganistanist välja ja jättis järele võimutühimiku, mille täitis Taliban. Signaal, et satelliidid peavad edaspidi ise toime tulema ja Nõukogude tankid sotsialismi päästma ei tule, tõi kaasa sealsete võimupüramiidide kokkuvarisemise. NSV Liidus hakati üha enam nägema Gorbatšovi tegevust kapituleerumisena. Demokraatia saabus veretult ja valutult kõikjal peale Rumeenia, milles vastasseis päädis verevalamise ja president Ceaușescu hukkamisega. Alustati teekonda Euroopa Liitu ja NATOsse. 1991. aasta juulis lõpetas VLO ametlikult tegevuse.
1991. aasta augustis taastasid iseseisvuse Balti riigid ja 1. jaanuaril 1992 lakkas eksisteerimast NSV Liit, mille varemetele tekkis 12 iseseisvat riiki. Sellega oli külm sõda ja kahepooluseline maailm lõppenud.
NSV Liit lakkas olemast oma sisevastuolude, ideoloogilise dogmaatilisuse, majandusliku allakäigu ja paindumatu bürokraatliku juhtimisstruktuuri tõttu. Välistegurid võisid sellele kaasa aidata, kuid ei põhjustanud lagunemist. Vastupidiselt Nõukogude ja Vene propagandale pole Lääs kunagi soovinud NSV Liidu lagunemist. Vastupidi, seda on soovitud iga hinna eest koos hoida. Lääs kartis paaniliselt NSV Liidu lagunemise tagajärgi – kodusõdasid, kontrolli kadumist tuumarelva üle, massimmigratsiooni. Balti riikide iseseisvussoov tekitas hoolimata mittetunnustamispoliitikast neile ainult peavalu. 1970. aastatel otsiti USAs võimalusi, kuidas mittetunnustamispoliitikat viisakalt ja valutult lõpetada nii, et Lääs selle eest ka midagi vastu saaks. Kuid kuna midagi vastu ei saadud, siis püsis mittetunnustamispoliitika kuni Balti riikide iseseisvuse taastamiseni. Lääs soovis NSV Liidu liberaliseerimist, inimõiguste austamist, õigusriiki ega mõistnud kunagi, et need protsessid toovad paratamatult kaasa NSV Liidu lagunemise.

Eesti valikud – kas ainuõiged?

Oli ilmselge, et NSV Liidu hiilgeaegadel ei olnud Eestis oluliselt midagi võimalik teha iseseisvuse taastamiseks. Au dissidentidele, kes vabaduseaadet üleval hoidsid omaenda vabaduse hinnaga. Ja väliseestlastele, kes Lääne võimudele kandadele astusid ja pidevalt meelde tuletasid, et Balti riigid on jätkuvalt okupeeritud. Impeeriumi haarde nõrgenemine andis aga võimaluse võtta otsustamine järk-järgult enda kätte.
Fosforiidisõda. Hirvepargi mälestusüritus 1987. Ettepanek viia Eesti NSV täielikule isemajandamisele. Tartu rahu ja vabariigi aastapäeva tähistamine 1988. Muinsuskaitsepäevad, Tartu levimuusikapäevad, loomeliitude kongress, Rahvarinne. ERSP, öölaulupeod, kodanike komiteed ja Eesti Kongress, Balti kett, vabad valimised 1990 … See loetelu on väga pikk. Iga asi neist on doominokivi, mis sai aluseks iseseisvuse taastamise müüris. Eesti teed võiks nimetada mõõdukaks radikalismiks. Ühest küljest ei lastud provotseerida vägivalda. Teisalt ei loobutud lõppeesmärgist, milleks oli iseseisvuse taastamine.
Lisaks kodanike aktiivsusele olid väga olulised ka riiklikud valikud ja administratiivsed sammud iseseisvuse taastamise teel. Esiteks, selge panus õiguslikule järjepidevusele: Eesti on okupeeritud riik ja iseseisvus tuleb taastada ning okupatsioon lõpetada. Meie tee ei ole NSV Liidust eraldumine. Seega ei kanna me ka NSV Liidu rahvusvahelisi kohustusi. Teiseks, meil on varasem, 1920. aastatest pärit tunnustus iseseisva riigina, kehtiv Tartu rahuleping Venemaaga ja diplomaatiline esindus New Yorgi peakonsulaadi näol. Kolmandaks, meil on seadusega määratud kodanikkond, kellel on pädevus otsustada Eesti riigi tuleviku üle. Ja neljandaks, ENSV ametkonnad pole küll legitiimsed, kuid neil on võimalused tegutseda Eesti iseseisvuse taastamise nimel. Välisministeerium täitis seda ülesannet hiilgavalt. Ülemnõukogu ja Eesti Komitee koostöö tagas 20. augustil 1991 Eesti iseseisvuse taastamise õigusliku järjepidevuse alusel, samasena 1918. aastal loodud ja 1940. aastal okupeeritud riigiga.

Arvamused

Wikipedia

Ime ei sündinud tühjast

Rein Veidemann, literaat
Mart Nutt on esitanud hästi loetava kokkuvõtte põhjuslikust taustast, mis viis Nõukogude impeeriumi lagunemisele, ja tema seisukohti olen erinevas sõnastuses lugenud mitmest nüüdseks juba kümnetesse ulatuvatest käsitlustest. Üks Eesti iseseisvumise imesid oli tõesti, et see sündis vaatamata Lääne hirmudele ja tahtmatusele. Kuid et impeeriumi varingu käigus tekkis riike, millel erinevalt Balti riikidest puudus varasem riiklus, ning mida tunnustati võrdselt Eestiga rahvusvaheliste subjektidena, siis näitab see, et väljastpoolt vaadates polnud relevantne, kas enesemääramine ja iseseisvumine leiab aset õigusliku järjepidevuse alusel või setsessioonina. 1980. aastate lõpus ei saanud me sellele mõistagi loota. Nõnda kujunes kaks taktikat: Rahvarinde sammsammuline tee iseseisvumisele ja Eesti Komitee restitutsionaalne tee. Puhtal kujul ei realiseerunud aastail 1990–1991 kumbki. Eesti Kongressi I istungjärgul vastu võetud ettepaneku asuda viivitamatult läbi rääkima Eesti anneksiooni lõpetamiseks saatis Moskva pikalt, Eesti NSV Ülemnõukogu poolt 8. mail 1990. aastal vastu võetud seadus „Eesti sümboolikast“ rakendas aga 1938. aasta põhiseaduse n-ö eksistentsiaalsed paragrahvid, misjärel olimegi (tagasi) Eesti Vabariigis. Putši käigus 20. augustil 1991 ühiskondliku leppena vastu võetud, nüüd juba EV Ülemnõukogu otsus „Eesti riiklikust iseseisvusest“ pitseeris varasemad iseseisvumisotsused ning taotles taastatud riigile diplomaatilist tunnustust. Mida ma aga iseäranis rõhutada tahan, on see, et iseseisva ja vaba Eesti aade ei olnud lootusetult kadunud Nõukogude okupatsiooni aastatelgi. See elas kultuuris. Ainult nii on võimalik seletada selle plahvatuslikku esiletõusu 1988. aasta laulvas revolutsioonis.

Kuidas tuli jälle iseseisvus?

Kaarel Piirimäe, ajaloolane
Eesti iseseisvuse taastamine oli võimalik tänu neljale paralleelsele protsessile: (1) Nõukogude süsteemi ümberkujundamine ja lagunemine, (2) kommunistliku ideoloogia kriis, (3) külma sõja vastasseisu lõppemine, (4) kommunistlike föderaalriikide lagunemine. Oli ka viies peaaegu samaaegne protsess, milleks oli intensiivistuv Euroopa majanduslik ja poliitiline integratsioon, kuid laiemalt kogu maailma „kokkutõmbumine“ globaliseerumise ja informatsioonirevolutsiooni tagajärjel. Viimane nähtus murdis raudse eesriide, võimaldades dissidentide liikumise esiletõusu, kuid näiteks ka Balti riikide sündmuste (Balti kett, 1991. aasta jaanuarikriis) operatiivse jõudmise rahvusvahelisse meediasse.
Me ei peaks keskenduma niivõrd küsimusele, miks saime taastada iseseisvuse. Ka Ukraina ja Türkmenistan iseseisvusid, kuigi olid mälestusväärsel 1991. aasta märtsireferendumil andnud hääle NSV Liidu säilimisele, vastavalt 71, 48 ja 98, 26 protsendiga. Kui neis ja paljudes teistes endistes liiduvabariikides kasutas nomenklatuur iseseisvuse kaarti võimu säilitamiseks ja isiklikuks rikastumiseks (tuleb meelde Viktor Kingissepa „Kellele iseseisvus, kellele ike“), õnnestus meil oma ühiskonnakorraldusega pöörduda otsustavalt Läände. Iseseisvus ja rahvuslus ei kujunenud korruptsiooni viigileheks. Seega on olulisem küsida, kuidas läks meil korda üles ehitada euroopalik riik.
Selles osas on kindlasti oluline vältida must-valget ja teleoloogilist ajaloopilti. Ühelt poolt ei olnud Eesti pöördumises Läände midagi vältimatut või seaduspärast. Ka meil oli postsovetlikke jõude, kes orienteerusid idale või pooldasid neutraalset positsiooni Ida ja Lääne vahel. Teiselt poolt olid meil aga juba 1980. aastate keskpaigaks olemas teadmised ja eeldused Lääne juhtimismudelite ülevõtmiseks. Kultuurilises mõttes oli raudne eesriie olnud poorne juba 1960. aastatest. Kõige olulisemaks faktoriks kujunes aga tõenäoliselt just Eestis eriti tugev olnud „restauratsiooniline mõtteviis“ (Vello Pettai), mis väljendus muinsuskaitses, usuliikumistes (moraalne uuenemine), Eesti Kongressis, õiguslikus järjepidevuses jne. Paradoksaalselt oli just püüd pöörduda tagasi minevikku võtmeks Eesti astumisel tulevikku. Võib-olla just selles peitus „mõõdukas radikalism“, millest kirjutab Mart Nutt?

Wikipedia

Radikaalsusest. Mõõdukalt

Tiit Pruuli, ettevõtja
Radikaalsus on midagi, mida on üsna raske mõõta. See on isegi raskem kui leida tasakaalupunkt skaalal parempoolsus-vasakpoolsus või tarkus-rumalus.
Kui hinnata Eesti taasiseseisvumist, siis võib ses leida suuri vastasseise Tallinna-Moskva joonel, dramaatilisi sisepoliitilisi elemente, keerulisi välispoliitilisi passaaže. Tegu polnud aga küll „mõõduka radikaalsuse”, nagu Mart Nutt väidab, vaid hästi doseeritud pragmatismiga, isegi radikaalse pragmatismiga, kui soovite.
Kõige radikaalsemaks suureks sammuks, kui vähemolulised detailid kõrvale jätta, oli IME ettepanek. Kuni selleni olime sisuliselt olnud perestroika viimases vagunis.
Me kasutasime kuni viimase hetkeni ja kauemgi okupeeriva riigi institutsioone ja infrastruktuuri kõige laiemas mõttes. Kasutasime neid rehepapliku kavaluse ja aidamehe ihnsusega.
Radikaalne oleks olnud näiteks see, kui Eesti Kongress oleks 1990. aastal kehtestanud 1938. aasta põhiseaduse, kuulutanud end kõrgeimaks võimuks ja võtnud endale põhiseaduse paragrahv 46 kolmandas ja neljandas lõikes nimetatud Valimiskogu ülesanded. Nii soovitasid käituda mõned Tartu „radikaalid”, allakirjutanu nende seas.
Radikaalseks oleks asi võinud minna siis, kui šovinistlik Interrinne oleks mõnegi oma ähvardustest ellu viinud.
Neid näiteid võiks veel leida, aga kõik nad on oleks-näited.
Me püüdsime hoolega mõista lääneriikide hoiatust, et Mihhail Gorbatšovi paati ei tohi liiga palju kõigutada.
Kui Baltimaade vabadusvõitluses üldse mingist radikaalsusest rääkida, siis võiksime seda ehk teha Leedu puhul. Eesti tee ei olnud mu arvates ühegi mõõdupuu järgi radikaalne. See oli talupoeglikult tasakaalukas, millesse oma olulise panuse andis ka hea poliitik Mart Nutt, keda mõnikord on ka rahvusradikaaliks sõimatud.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar