Kuidas rahvusvaheline õigus päästis Eesti – ja kuidas Eesti päästis rahvusvahelise õiguse

Ühtegi maad ei ole rahvusvahelise õiguse areng viimasel sajandil rohkem mõjutanud kui Eestit ja ükski maa ei ole avaldanud samal ajal rahvusvahelise õiguse arengule suuremat mõju kui Eesti. Ent hoolimata Eesti ja rahvusvahelise õiguse nii tihedast läbipõimumisest ei ole eestlased ja rahvusvahelise õiguse asjatundjad pööranud sellele peaaegu üldse tähelepanu: esimesed seepärast, et nad ei tunne väga hästi rahvusvahelist õigust, teised seepärast, et nad ei tea kuigi palju Eestist.

Käesolev artikkel püüab seda olukorda veidi parandada. Seetõttu on artikkel jagatud kolmeks osaks. Esimene osa selgitab, mis on rahvusvaheline õigus, kuidas see on arenenud ja kuidas on seda jõustatud ning millised on olnud viimasel sajal aastal seisukohad selle rakendamise osas.

Teine osa kirjeldab, mil moel aitas kaasaegne rahvusvaheline õigus kõigepealt Eestil ajaloo erinevatel järkudel end Venemaa keisririigi rusude alt jalule ajada ning seejärel kindlustada mittetunnustamispoliitika aluse, mis lubas Nõukogude okupatsiooni ajal elus püsida lootusel ning tänini tagada kogu Eesti olemasolu ja kodakondsusseaduse baasi. Lühidalt, juttu tuleb sellest, kuidas rahvusvaheline õigus on aidanud päästa Eestit.

Kolmandas osas kõneldakse, kuidas Eesti oma käitumisega (aga paradoksaalselt ka Venemaa oma käitumisega Eesti suhtes) on aidanud kaasa põhimõtte ultima ratio regum (vaidluste lahendamise alus rahvusvahelistes suhetes on toores jõud) hääbumisele ning põhimõtte hostis humani generis toetuse tugevnemisele, mille kohaselt need, kes rikuvad rahvusvahelist õigust, muutuvad „kogu inimkonna vaenlaseks”, isegi kui keegi ei ole võimeline neid takistama. Lühidalt, juttu tuleb sellest, kuidas Eesti andis suure panuse rahvusvahelise õiguse päästmisse.

Rahvusvahelise õiguse loomus

Rahvusvaheline õigus jaguneb üldiselt kaheks: rahvusvaheline avalik õigus, mis tegeleb riikidevaheliste suhetega, ja rahvusvaheline eraõigus, mis käsitleb sisemaiste õigussüsteemide omavahelisi suhteid üksikisiku seisukohalt. Käesolevas essees tuleb vaatluse alla ainult rahvusvaheline avalik õigus, ehkki mõnel juhul on mõlemad harud omavahel seotud ja Eesti panus on ka rahvusvahelises eraõiguses täiesti olemas, ent siiski mitte nii märkimisväärne.

Riigisisese õiguse ja rahvusvahelise õiguse peamine erinevus seisneb selles, et esimese kehtestab suveräänne võim legitiimse jõuga, mis suudab tagada seaduste järgimise ja nende rikkujate karistamise, teise puhul aga puudub samasugune üldiselt tunnustatud suveräänne võim ning rahvusvahelise õiguse jõustamine sõltub kokkulepetest, kõlbelisest keelitamisest või ühe riigi või riikide rühma jõu kasutamisest õigusrikkuja vastu.

Üldiselt tunnustatud jõustamismehhanismi puudumise tõttu on osa õigusteoreetikuid lausa eitanud rahvusvahelise õiguse olemasolu. Siiski on ajaloo vältel enamik poliitilisi liidreid ja õiguse tõlgendajaid olnud arvamusel, et leidub asju, mida riigid ei peaks tegema, eriti kui nad võtavad kasutusele vägivaldsed meetodid, ja et teised riigid peaksid sel juhul takistama nende käitumist. Mida vägivaldsemaks on muutunud sõjad ja mida enam langeb nende ohvriks tsiviilisikuid, seda enam on see arusaam levinud ja muutunud tänaseks peaaegu universaalseks.

See omakorda on pannud enamikku, aga siiski mitte kõiki riike omaks võtma vähemalt teatud reegleid kas ühepoolsete deklaratsioonide, lepinguliste suhete või rahvusvaheliste organisatsioonidega liitumise kaudu, piirates sellega oma õigust kasutada ultima ratio regum’it. Praeguses rahvusvahelises keskkonnas tähendab rahvusvaheline avalik arvamus ja riikide arusaam, et nad ei saa täielikult eirata seda ÜRO Julgeolekunõukogu „kuueteistkümnendat liiget”, et mainitud reeglite rikkujad on tõepoolest hostis humani generis, mida keegi ei taha olla.

Selline suundumus hakkas levima 19. sajandi keskel ja on jätkanud oma peaaegu peatamatut võidukäiku ka viimasel sajandil, mistõttu praegu on laialdaselt omaks võetud rahvusvahelised seadused, mis määravad, mida riik tohib teha ja mida mitte, kuidas tuleb pidada sõdu, kuidas tuleb kohelda kodanikke ja välismaalasi, kes võib kasutada rahvusvahelisi vee- ja õhuteid ja millised on riikide õigused rahvusvahelises kaubanduses.

Eesti ja tema naabrite okupeerimine 1940. aastal rikkus ka toonast rahvusvahelist õigust.

(Sel moel ülesloetuna võib rahvusvaheline õigus tunduda väga abstraktsena, isegi metafüüsilisena. Ent kõikides mainitud ja teisteski valdkondades on tal ometi väga konkreetsed tagajärjed. Võtame kas või üheainsa näite: 1648. aasta Vestfaali rahulepingul, mida nii paljud riigimehed kiidavad, sest see tõstis teiste gruppide seast esile (rahvus)riigi ja lõi sellega moodsa maailma, mida paljud ihkavad praegu tagasi saada, oli üks saatuslik puudus. See muutis riigi nii tähtsaks, et riigisises-tel rühmadel ei olegi muud võimalust kui lahku lüüa ja oma riik moodustada. Sellised protsessid ja nende tagajärjed tekitavad rah-vusvahelise õiguse asjatundjatele hulganisti raskeid probleeme.)

Lisaks lepingutele on rahvusvaheline kogukond loonud viimasel poolteisesajal aastal mitmeid institutsioone, mis peavad tagama rahvusvahelise õiguse järgimise: Alaline Ar-bitraažikohus, Rahvusvaheline Kohus, Rahvusvaheline Kriminaalkohus, Rahvasteliit ja terve rida institutsioone, mis moodustavad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni.

Nii praktika kui ka jõustamise areng on tekitanud probleemi, mis on eestlastele väga tuttav: eriti Venemaa ametiisikud ja kommentaatorid armastavad rõhutada, et Eesti ja teiste Balti riikide liidendamine Nõukogude Liidu poolt võib rikkuda rahvusvahelist õigust, nagu see kehtib tänapäeval, aga ei rikkunud seda rahvusvahelist õigust, mis kehtis 1940. aastal.

See on muidugi otsene vale, sest Eesti ja tema naabrite okupeerimine 1940. aastal rikkus ka toonast rahvusvahelist õigust. Lisaks on see väide ekslik ka selle poolest, et nii laiendatakse riigisisese õiguse tüüpiline piirang – põhimõte, et kedagi ei tohi süüdi mõista kuriteo eest, mis ei olnud kuritegu selle toimepanemise ajal – rahvusvahelise õigusele. Aga nii Nürnbergi kohtuprotsess kui ka teised sündmused on näidanud, et rahvusvaheline õigus on väga sageli arenenud just seda põhimõtet eirates.

Kuidas rahvusvaheline õigus päästis Eesti

Lisaks kõikvõimalikele viisidele, millega rahvusvaheline õigus kaitseb rahvaid kui inimkogukondi ja riike kui poliitilisi organisatsioone, on rahvusvaheline õigus väga konkreetselt aidanud Eestit kolmel korral, võimaldades tal ilmuda rahvusvahelisele maastikule 90 aasta eest, elada üle 1940.-1991. aasta Nõukogude okupatsioon ning määratleda seejärel taas riigi olemus.

Esimene kord, mil rahvusvaheline õigus abistas Eestit, oli Eesti iseseisvuse väljakuulutamine. Eesti sai riigiks seetõttu, et maailmasõja survel varises kokku Venemaa impeerium. Paljud riigimehed arvasid toona, et tulevane rahvusvaheline korraldus, sealhulgas võimalike uute riikide tunnustamine, on suurriikide rahukonverentside teema. Kuid nii seda arvamust kui ka praktikat mõjutasid kolm toona uut momenti rahvusvahelises õiguses.

Esiteks väitis USA president Woodrow Wilson oma kuulsas „14 punktis”, et rahvusvaheline kogukond peab austama rahvaste õigust määrata ise oma tulevik ning otsustada, kas elada mõne suurema poliitilise organisatsiooni raames või iseseisva riigina. Ehkki Wilson ega tema toetajad ei uskunud, et see tähendab, nagu peaks igal rahval olema oma riik või et kõik rahvad seda üldse sooviksid, tekitasid need sõnad paljudes senistes allutatud rahvastes lootuse, et ka nende jaoks leidub kohake päikese all.

Üldiselt tunnustatud jõustamismehhanismi puudumise tõttu on osa õigusteoreetikuid lausa eitanud rahvusvahelise õiguse olemasolu.

Teiseks ei osalenud kokku kutsutud rahukonverentsil mitte ainult suurriigid, vaid ka paljude väiksemate riikide esindajad, mis ei tähendanud küll, et viimaste hääl oleks tingimata olnud esimestega võrdne, kuid süvendas siiski arusaama, et väga mitmes olulises mõttes ei ole kõik riigid mitte ainult iseseisvad, vaid rahvusvahelise diplomaatilise praktika ja rahvusvahelise õiguse silmis ka võrdsed. Tänapäeval on see arusaam nii üldlevinud, et tasub meenutada, kui uuenduslik see oli toona.

1914. aastal eksisteerinud riike võis jagada üsna mitmesse kategooriasse – suurriigid, väiksemad riigid, sõltlasriigid, kolooniad; nende positsioon oli päris erinev nii nende endi kui ka maailma silmis ning neil kõigil olid teistega erinevat laadi diplomaatilised suhted. Rahvusvaheline õigus ja praktika lähtus sellest, et suurriigid võivad teha teatud asju, mida väiksemad riigid ja muud riigivormid ei tohi, ja et neil on lausa õigus selliseid asju teha. Samuti oli enesestmõistetav, et ainult mõnel riigil võivad olla suursaadikud, enamikul aga lihtsalt saadikud või esindajad. Kõigest pool sajandit hiljem olid need vahed peaaegu täielikult kadunud, mis aitas kaasa rahvusvahelise õiguse juurdumisele ja kaitses üsna olulisel määral selliseid väikeriike nagu Eesti.

Kolmandaks ei tekkinud Esimese maailmasõja lõpul ainult Eesti, vaid loodi ka esimene rahvusvaheline organisatsioon, mille siht oli rahvusvahelise õiguse institutsionaliseerimine ja kaitsmine. See oli Rah-vasteliit. Millised ka polnud selle puudused – ja neid oli palju, eelkõige seepärast, et Ühendriigid otsustasid organisatsioonist kõrvale jääda ning teised liikmed pidasid paremaks selle põhimõtetest mitte kinni pidada -, tähendasid juba liidu nimi ja väljakuulutatud eesmärgid suurt sammu edasi suunas, kus rahvusvahelistes suhetes muutus peamiseks käitumisjooneks rahvusvaheline õigus, mitte enam jõud.

Eesti osales Rahvasteliidu töös väga aktiivselt: mitmes mõttes oli liit eelkõige just „väi-keriikide kaitseliit” ning Eesti kaasalöömine tugevdas seda, sillutades ühtlasi teed Teise maailmasõja järgsele märksa laiahaardelisemale ja tõhusamale Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile, milles Eesti on samuti täieõiguslik aktiivne liige. Aga tasub märkida, et isegi juba enne seda, kui Eesti sai ÜRO täieõiguslikuks liikmeks, oli Läänes üks aktiivsemaid ÜROd toetavaid rühmitusi just Balti Apell ÜROle (Baltic Appeal to the United Nations, BATUN).

Teist korda abistas rahvusvaheline õigus Eestit Nõukogude okupatsiooni kestel. Väljendades oma fundamentaalset põlgust rahvusvahelise õiguse suhtes, okupeeris Nõukogude Liit jõuga Eesti, kuid Ühendriigid ja teised lääneriigid näitasid rahvusvahelist kogukonda parimast küljest, laiendades ja süvendades rahvusvahelise õiguse tähendust hiljem mittetunnustamispoliitikaks nimetama hakatud seisukohtade kujul.

Et selle poliitika olemus ja tagajärjed on eestlastele niigi hästi teada, piisab siinkohal vaid kolmest lühikommentaarist. Esiteks tugines mittetunnustamispoliitika rahvusvahelise õiguse põhimõttele, et ühelgi riigil ei ole õigust liidendada teist riiki ilma selle riigi nõusoleku ja rahvusvahelise kogukonna heakskiiduta. See andis Eestile ja tema naabritele aluse uskuda, et nad võivad lõpuks selle, mis neilt oli vägivallaga ära võetud, tagasi saada, kuid ühtlasi tugevdas see mainitud põhimõtet, mistõttu kogu rahvusvaheline kogukond toetas näiteks Iraagi sõjajõudude väljaajamist Kuveidist.

Esimene kord, mil rahvusvaheline õigus abistas Eestit, oli Eesti iseseisvuse väljakuulutamine.

Teiseks oli mittetunnustamispoliitika tuumaks just nimelt õiguse, mitte jõu kasutamine. See ei kohustanud poliitika järgijaid kasutama okupandi väljaajamiseks jõudu, vaid pigem soodustas õhkkonna teket, mis süstis okupeerituisse julgust ja kinnistas arusaama okupantidest kui paariatest. Peaaegu poole sajandi vältel, mil Eesti oli okupeeritud, nõudsid mittetunnustamispoliitika taga seisnud lääneriigid kord vaoshoitumalt, kord sõnaselgemalt, et Nõukogude Liit tunnistaks rahvusvaheliste normide rikkumist. Kuid olulisem on see, et juba poliitika ise tugevdas rahvusvahelise õiguse positsioone ning kaitses sel moel nii Eesti iseolemise õigust kui ka kõigi teiste riikide rahvusvahelis-õiguslikke tagatisi.

Kolmandaks, mis on vahest kõige tähtsam, õhutas mittetunnustamispoliitika ja selle lõpuks saabunud edu rahvusvahelist kogukonda kehtestama teisigi õigusprintsiipe ja neist kinni pidama eeldusel, et need omandavad ajapikku mitte ainult üldtunnustatud normide staatuse, vaid ka reaalse kehtivuse. Osaliselt võivad need printsiibid tunduda ehk kergemeelsete või isegi vääratena, kuid see, paraku siiski sageli tähelepanuta jäänud mittetunnustamispoliitika tagajärg, tähendas muu hulgas seda, et Eesti võis oma iseseisvuse de facto tagasivõitmisel oodata rahvusvahelise õiguse poolt varasemast suuremat kaitset.

Kolmandat korda tuli rahvusvaheline õigus Eestile appi juba pärast iseseisvuse de facto taastamist 1991. aastal. Kui Eesti oli omandanud taas võimu teostada de iure õigusi, mis tal olid alati olemas olnud, oli tal võimalik end Eestina kehtestada just nimelt mitmete rahvusvahelise õiguse väga oluliste sätete tõttu. Nende tõttu võis ta nõuda okupatsiooni teostanud sõjajõudude täielikku väljaviimist ning enda tunnustamist teiste riikide poolt. Veel tähtsam oli see, et Eesti võis nõuda teistelt riikidelt rahvusvahelist tunnustust oma õigusele määratleda, kes on tema kodanikud.

Rahvusvaheline õigus ütleb väga selgelt, et riikidel on kohustus kohelda kõiki oma territooriumil elavaid inimesi inimlikult, aga samal ajal ütleb ta ka väga selgelt, et riikidel on õigus otsustada, kes on nende kodanik ja kes mitte. Keegi ei hakanud väitma, et riigid, keda oli Teise maailmasõja ajal okupeerinud Saksamaa või Jaapan, on kohustatud andma kodakondsuse teistest riikidest pärit inimestele, kes olid toodud nende territooriumile. Kuid samas olid paljud valmis nõudma, et Eesti just nii talitaks, ehkki samas tunnustati Eestit kui varem okupeeritud riiki.

Eesti panus on olnud selliste valitsuste positsiooni nõrgestamine, kes usuvad, et jõu kasutamine on õigustatud ka muudes huvides kui ainult enesekaitseks või rahvusvaheliste organisatsioonide ja kokkulepete raames.

Rahvusvahelise õiguse põhimõtted aga piirasid nii riikide arvu, kes olid tõepoolest valmis sellist nõudmist esitama, kui ka tagasid Eestile kaitse, mida valitsus ja rahvas võisid ära kasutada. See ei tähendanud küll, et Eestil oleks absoluutne õigus võtta nende isikutega ette, mis tal vaid pähe tuleb, nagu mõned kodanikud kahtlemata sooviksidki – selle koha pealt on rahvusvaheline õigus samuti väga selge -, küll aga seda, et Eestil on õigus nõuda, et inimesed, kes tahavad täieõiguslikult osaleda riigi elus, peavad järgima põhiseaduses ja seadustes kirja pandud sätteid, mitte aga ootama, et mõni nende võimas välismaine eestkostja sunniks Eestit täitma nende tahet.

Need põhimõtted aitasid kaasa Eesti stabiliseerumisele ning tõid kaasa üha suurema osa okupeeriva jõu poolt Eesti territooriumile toodud inimeste lõimumise. Ehkki Eestis on ka praegu mittekodanikke, peavad eestlased sellest põhimõttest endiselt kinni pidama, et olla nii Euroopa kui ka rahvusvahelise kogukonna täieõiguslik osa.

Kuidas Eesti päästis rahvusvahelise õiguse

Kui oluline ka poleks olnud rahvusvaheline õigus Eestile, on ilmselge, et Eesti on olnud oluline ka rahvusvahelisele õigusele, seda nii näidisjuhtumina, mil moel rahvusvaheline õigus võib kaitsta väikeriike suurriikide ohu eest, kui ka – mis on veel olulisem – omaenda ja oma toetajate tegevusega põhimõtte juurutamisel, et rahvusvahelise õiguse põhimõtete rikkujad on hostis humanis generis.

Alati, kui rahvusvaheline õigus osutas Eestile abi, tekitasid Eesti sammud ja teiste riikide toetus neile sammudele täiendava pretsedendi rahvusvahelise õiguse põhimõtete toetuseks, mis tähendas seda, et Eesti ei tugevdanud mitte ainult rahvusvahelise õiguse konkreetset põhimõtet, vaid ka selle teisi osasid, sealhulgas neid, mis ei mõjutanud otseselt Eestit.

Eesti märkimisväärseim panus, mis kajastab selgelt ka tema positsiooni väikeriigina ohtlikus naabruses, on olnud selliste valitsuste positsiooni nõrgestamine, kes seniajani usuvad, et jõu kasutamine on õigustatud ka muudes huvides kui ainult enesekaitseks või rahvusvaheliste organisatsioonide ja kokkulepete raames. Ühtlasi on tänu Eestile levinud arusaam, et need, kes kasutavad jõudu muudel kui mainitud ees-märkidel, astuvad välja rahvusvahelise kogukonna vastu ja sunnivad end pidama kogukonna vaenlasteks.

See panus, mille on andnud juba Eesti kui riigi olemasolu, ei ole vahest köitnud seni kuigi paljude eestlaste tähelepanu, aga igal juhul on tegemist millegagi, mille üle nad võivad õigusega olla väga uhked.

Kas vastastikune mõju püsib?

Kui Eesti soovib jääda püsima riigina, ei ole tal muud valikut kui tugineda kaitsele, mida pakub rahvusvaheline õigus. Kui ta tahab aga õitseda ühiskondlikult, peab Eesti lisaks meeles pidama ja edasi etendama osa, mida ta on minevikus etendanud rahvusvahelise õiguse kaitsja ja süvendajana.

Eesti sisemises ega rahvusvahelises elus ei ole peaaegu ühtegi valdkonda, mida ei mõjutaks väga sügavalt rahvusvaheline õigus. Juba tema võime korraldada oma rahvuslikku elu vastavalt suveräänsuse, demokraatia ja vabaduse põhimõtetele ei tulene mitte Eesti füüsilisest jõust, vaid rahvusvahelise õiguse printsiipidest. Mõneti on veider, et seda tunnistati nii Eestis kui ka mujal palju rohkem eelmisel kümnendil kui tänapäeval.

Tohutute ja isegi valuliselt mäslevate muudatuste ajajärgul pöördusid nii eestlased kui ka rahvusvaheline kogukond Eesti riigi kaitsmiseks ja tugevdamiseks pidevalt rahvusvahelise õiguse poole. Mõlemal pool mõisteti, et rahvusvaheline õigus tagab erilise kõlbelise õigustuse ja kaitse neile, kes muidu ei suudaks pürgida maailmaareenile, kus valitsevad füüsiliselt palju tugevamad riigid. Sel moel tähendasid Eesti sammud ja neile osaks langenud toetus ühtlasi ka rahvusvahelise õigussüsteemi süvenemist ja tugevnemist.

1914. aasta rahvusvaheline õigus ja praktika lähtus sellest, et suurriigid võivad teha teatud asju, mida väiksemad riigid ja muud riigivormid ei tohi, ja et neil on lausa õigus selliseid asju teha.

Viimasel ajal, mil Euroopa on nähtavasti astunud rahulikumasse ajajärku, on need saavutused kahtluse alla sattunud. Ühelt poolt oletab osa eestlasi, et nad võivad käituda täiesti omatahtsi, sest neid kaitsevad Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ja Euroopa Liidu jõud. See eeldus on pannud neid mõnelgi korral alahindama rahvusvahelise õiguse osa nende püsimajäämises ja arenemises.

Teiselt poolt on mõnedki Euroopas ja kaugemal kippunud kahandama rahvusvahelise õiguse haaret kas väitega, et tugeval on õigus võtta ette ühepoolseid ennetavaid samme ohtude korral, millega nende kinnitusel pole maailm veel kunagi silmitsi seisnud, või siis väitega, et väikeriigid peavad, nagu osutas peaaegu 2500 aasta eest juba Thukydides Melose dialoogis, painutama end suurriikide tahte alla.

Mõlemad seisukohad on kõrvalekalded senisest liinist ja sestap väga ohtlikud. NATO ja EL võivad tagada Eestile tema ajaloo kõige suurema kaitse, aga mitte sellepärast, et nad oleksid füüsiliselt tugevad, vaid sellepärast, et nad kehastavad rahvusvahelise õiguse põhimõtteid. Ja kuigi tihtipeale on ka õige, et väiksemad riigid joonduvad või peavad joonduma suuremate järgi, mida suurriigid mõistagi kipuvad lausa eeldama, siis ometi on õige seegi, et nii siseriiklik kui ka rahvusvaheline õigus muudavad elu elamisväärseks või üldse võimalikuks ainult sel määral, mil määral nad piiravad füüsiliselt suurema jõu omajaid ning kaitsevad kõiki teisi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et eestlased ja nii nende sõbrad kui ka võimalikud pahasoovi-jad peavad alati meeles pidama nii seda, et rahvusvaheline õigus aitas päästa Eesti, kui ka seda, et Eesti on aidanud päästa rahvusvahelist õigust.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane