Tony Lawrence: kuidas Ameerika Ühendriikidega Euroopast kõnelda?

Presidendiametiks valmistudes andis Trump teada, et ta nõuab Ameerika liitlastelt Euroopas kaitsekulude märkimisväärset tõstmist, määras tähtsamatesse Euroopa riikidesse ebamugavaid suursaadikuid ning ähvardas kõigile importkaupadele tollimakse kehtestada. Ta tegi juttu sellest, et Kanadast võiks saada USA 51. osariik, ning keeldus Gröönimaa kontrolli alla võtmiseks välistamast sõjalisi meetmeid.

Sellega, et ta juba esimesel ametipäeval lahkus Pariisi kliimalepingust ja Maailma Tervishoiuorganisatsioonist, andis president märku, et uus administratsioon ei soovi juhinduda rahvusvahelistest lepingutest ega kommetest. Tundub, nagu ta oleks valmis Vladimir Putiniga läbi rääkima Ukrainat kõrvale jättes. Ilmselt soovib ta sõda nii väga lõpetada, et ei märkagi Vene intriigide ohtlikkust. Ametisseastuvad kaitsenõunikud on soovitanud Euroopasse paigutatud vägesid tõsiselt kärpida, et USA relvajõude saaks Hiinaga tegelemiseks ümber korraldada. Need on halvad uudised Euroopale, kus koostööd USA-ga peetakse julgeoleku nurgakiviks.

Avalikkus ja administratsioon

Õnneks väärtustab enamik ameeriklasi tugevaid Atlandi-üleseid sidemeid ning soovib seega, et liitlasriikidel Euroopas oleksid edaspidigi Ameerika julgeolekugarantiid. Üle 70% on nõus, et USA peaks sõjaliselt reageerima, kui mõni liitlasriik Euroopas langeb kallaletungi ohvriks. See toetus on siiski vaid 50% juhul, kui need liitlasriigid ei täida NATO eesmärki kulutada riigikaitsele 2% SKT-st. Tõenäolisemalt leiabki uuelt administratsioonilt vastukaja see sõnum. Trump on sügavalt veendunud, et Euroopa kasutab USA-d mitmes mõttes ära. Uus kaitseminister Pete Hegseth on kirjutanud, et Venemaad on vaja heidutada, et see ei tegutseks USA (määratlemata) huvide vastu Euroopas, aga samuti vajadusest „kallutada meie liitlasi omaenda kaitsesse investeerima”.

Tunnetus, et Euroopa käitub ebaõiglaselt, pole uus. Selle üle, et Euroopa ei pingutagi täiest jõust, kurtis USA juba NATO alguspäevil.

Tunnetus, et Euroopa käitub ebaõiglaselt, pole uus. Selle üle, et Euroopa ei pingutagi täiest jõust, kurtis USA juba NATO alguspäevil. Vaid neli aastat pärast Põhja-Atlandi lepingu sõlmimist, 1953. aastal, manitses president Eisenhower: „Ameerika kaev võib kuivaks jääda.” Uus on hoopis see, et paljud tuttavad argumendid, miks USA peaks Euroopa julgeoleku vastu jätkuvalt huvi tundma – argumendid, mis vähemasti osaliselt on tasakaalustanud muresid koorma jagunemise pärast, – pigem ei leia uue administratsioonilt heakskiitu. Abstraktsetest tõekspidamistest, millel kaitseallianss on 75 aastat rajanenud – ühistest väärtustest ja ideoloogiast – ei piisa tehingulise mainega presidendi veenmiseks. Uus administratsioon ei paista arvavat, et Euroopas vägede hoidmine küll USA-le olulist strateegilist eelist pakuks. Trumpi doktriinis „Ameerika ennekõike” pole probleemide lahendamisel kohta partnerriikidele. Sellises olukorras saab ühe analüütiku arvates ainult üks Ameerika liitlastest Euroopas ja Aasias, nimelt Läti, pidada end Trumpi rahulolematuse eest kaitstuks.

Tehinguline mõtlemine

NATO liikmesriigid Euroopas peavad oma seisukohti uutmoodi sõnastama. Tõenäoliselt peaks esmalt USA-le teada andma, et liitlasriikide panus on tõeline, ehkki harilikud kriteeriumid selle hindamiseks ei sobi. Näiteks on NATO eesmärk, et liitlased kulutaksid kaitsele 2% SKT-st, omandanud poliitilise kaalukuse, mis ületab tema väärtust riikide kaitsevõime mõõdikuna, aga USA president ei väsi sellepärast etteheiteid tegemast. Kui hiljutises mõttekoja RAND uuringus anti tervikhinnang USA ja tema liitlasriikide globaalse julgeoleku alastele kulutustele, siis selgus, et eurooplaste kuluosa oli ligi 38% – peaaegu võrdne USA kuluosa, 39%-ga, mis 2017. aastal oli olnud lausa 53%. Omalt poolt on Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskus (CSIS) soovitanud mõõta vastutuse jagamist, mille läbi Euroopa liikmesriikide panus tundub tänuväärsemana.

NATO eesmärk, et liitlased kulutaksid kaitsele 2% SKT-st, on omandanud poliitilise kaalukuse, mis ületab tema väärtust riikide kaitsevõime mõõdikuna.

Euroopa kaitsekulutused on kümne aastaga tugevasti kasvanud, aga puudujäägid pole täiesti kadunud. Liitlasriigid Euroopas peavad kindlasti rohkem tegema ning see peab ka välja paistma. Ent nad ei pea taluma seda, kuidas nende pingutusi iseloomustab Ameerika uus president. Euroopa riikide panus julgeolekusse laiemas mõttes tõendab, et nad suudavad USA-d globaalse juhtpositsiooni ja autoriteedi säilitamisel aidata ajal, kui Hiina, Venemaa ja teised riigid ohustavad üha enam Ameerika viimaste aastakümnete saavutusi – rahvusvahelist kaubandust, etteaimatavat normidest lähtuvat maailmakorda, demokraatia ja inimõiguste edusamme, maailma, mida ei lõhesta suurriikide konflikt.

Kui enamikku maailma riikidest näib jätvat ükskõikseks, millised kannatusi on Ukraina pidanud Venemaa õigusvastase kallaletungi tõttu taluma, siis on siit ilmne, kui palju tööd tuleb läänel teha, et hoida alal hüvesid, mida ta on hakanud pidama lausa endastmõistetavaks. Hiinaga konkureerimine on liiga lai valdkond, et Ameerika saaks üksinda hakkama. USA vajab edaspidigi Euroopa tuge ning peab omakorda toetama oma liitlasriike Euroopas ja mujal.

Kui Euroopas puhkeks USA sõjalise, poliitilise või majandusliku eestvedamise kadumisel mõni kriis, oleksid tagajärjed prognoosimatud, ent USA ja terve maailma majandus kannataks igal juhul.

Ühtlasi võiks Euroopa osutada majanduslikele eelistele, mida Ameerika saab oma jätkuvast seotusest Euroopaga. Kui Euroopas puhkeks USA sõjalise, poliitilise või majandusliku eestvedamise kadumisel mõni kriis, oleksid tagajärjed prognoosimatud, ent USA ja terve maailma majandus kannataks igal juhul. USA otseinvesteeringud ainuüksi Euroopasse olid 2023. aastal väärt ligi 4 triljonit dollarit (ja Euroopa otseinvesteeringud USA-sse 3,4 triljonit dollarit). Võrdluseks: samal aastal moodustas USA kaitse-eelarve, mis vaid osaliselt on Euroopa julgeoleku tagamiseks, 875 miljardit dollarit. Veelgi tähtsam on, et Ukraina toetamiseks leidub ka finantsilisi põhjuseid. American Enterprise Institute’i aruandes on välja arvutatud, et maailmas, mis Venemaa võidust tingituna on ohte täis, nõuaks USA edasine pühendumine NATO-le kaitse-eelarve suurendamist viie aasta jooksul enam kui 800 miljardi dollari võrra.

Mõistagi pole ühtegi garantiid, et ärilisem käsitlus veenaks presidenti, keda tuntakse ootamatute mõtteavalduste poolest ning kes sihilikult ümbritseb end tülitekitajatega arvatavasti selleks, et pigem lammutada kui midagi uut rajada.

Võib-olla peab Euroopa näitama end otsekohesena ning karmimalt tegutsema ning tingimisel appi võtma enda ja USA majandusliku üksteisest sõltuvuse. Peaasi, et eurooplased jääksid kokku ning kõneleksid Ameerikaga ühel häälel. Ometi ei pääse Euroopa riigid oma kaitsevõime tugevdamisest, et olla Ameerikale paremad partnerid: uuele administratsioonile maksavad teod enam kui sõnad. Eurooplased ei tohi siiski unustada, et seegi mõttekäik pole uus ning sellele võidakse samuti vastata õlakehituse või halvakspanuga. Sõjaliselt tugevam Euroopa oleks vähemasti valmis iseseisvalt tegutsema ning konstruktiivselt täitma juhtrolli, mida Washington ilmselt ei soovi.