juuni 26, 2008

Kosovo: Euroopa viimase pusletüki paikapanek

Mitte kedagi rahuldav pealesurutud rahu võib tuua küll lühiajalise leevenduse,
kuid tekitab juba mõne aastaga pinnase ebastabiilsuse süvenemisele.

Mitte kedagi rahuldav pealesurutud rahu võib tuua küll lühiajalise leevenduse,
kuid tekitab juba mõne aastaga pinnase ebastabiilsuse süvenemisele.


Christa Meindersma

Kosovo: Euroopa viimase pusletüki paikapanek

Mitte kedagi rahuldav pealesurutud rahu võib tuua küll lühiajalise leevenduse, kuid tekitab juba mõne aastaga pinnase ebastabiilsuse süvenemisele.

Kosovo lahenduseta olukorral on tõsised tagajärjed nii Euroopa Liidule, ÜRO-le, NATO-le kui ka piirkondlikule stabiilsusele. Venemaa ja Hiina blokeerisid ÜRO julgeolekunõukogus Kosovole rahvusvahelise järelevalve all iseseisvuse andmise plaani, mille koostas 2007. a mais soomlasest läbirääkimiste juht Ahtisaari. ÜRO peasekretär Ban Ki Moon andis seejärel osapooltele 10. detsembrini aega uue lahenduse leidmiseks. Paraku ei andnud ka see Kosovo tulevase staatuse osas mõlemat poolt rahuldavat lahendust. Rahvusvahelise kogukonna suutmatus kokku leppida, kuidas pärast 10. detsembrit edasi minna, suurendab vägivalla taaspuhkemise, põgenikelaine, verevalamise ja Euroopa küljealuse piirkonna destabiliseerimise ohtu. Samuti ähvardab see õõnestada EL-i ühtsust ja ÜRO usaldusväärsust.
Rahvusvaheline üldsus peab tegutsema 10. detsembri järgses olukorras väga ettevaatlikult. Vältida ei tule mitte ainult sündmuste väljumist kontrolli alt, vaid ka viimase nelja kuu kõneluste väikseimategi saavutuste ja usaldusalgete kaotamist. Ehkki Serbia ja Kosovo ei ole seni suutnud oma erimeelsusi lahendada, ei saa viimaseid kõnelusi pidada ka päris läbikukkunuks. Erinevalt varasematest rahvusvahelistest pingutustest oli see esimene kord, kus osapooled said võimaluse ise midagi kokku leppida, ilma et oleks pidanud silmitsi seisma väljastpoolt pealesurutud lahendusega. Serbia ja Kosovo läbirääkijad said esimest korda kokku ja kõnelesid probleemide üle isekeskis. Samuti oli see esimene kord, mil mõlemad pooled esitasid konkreetsed ettepanekud Kosovo staatuse ja piirkonna tulevaste suhete kohta Serbiaga.
Hiljutiste kõneluste tulipunktis oli Kosovo ja Serbia ühiste huvide leidmine ning heanaaberlike suhete arendamine kahe osapoole vahel sõltumata sellest, milliseks kujuneb Kosovo lõplik staatus. Aga taas selgus, et Serbia ja Kosovo suurimad lahkmeelsused peituvad iseseisvuse või autonoomia küsimuses ning Kosovo serbia vähemuse tulevikus.
Kui Serbia on valmis andma Kosovole ulatusliku autonoomia, siis Kosovole on iseseisvus asi, mille üle ei ole midagi läbi rääkida. Ahtisaari plaani, mis nägi ette iseseisva Kosovo rahvusvahelise järelevalve all, võtsid kosovlased – küll üpris vastumeelselt – vastu, aga Serbia lükkas selle kategooriliselt tagasi ning teda toetas ka Venemaa.
Viimase kõnelustevooru ajal esitas Serbia pool märkimisväärse autonoomia tagamise ettepaneku, mis võttis eeskujuks Hongkongi autonoomse piirkonna „üks riik, kaks süsteemi” mudeli ning Ahvenamaa autonoomia Soome koosseisus. Selle ettepaneku kohaselt jääks Serbia pädevusse põhimõtteliselt ainult riigikaitse, välispoliitika ja piirivalve, ülejäänud asjades aga oleks võim Kosovo enda käes.
Ent Kosovo ei nõustu millegi vähemaga kui iseseisvus, mis äärmisel juhul võib olla teatud aja rahvusvahelise järelevalve all. Seepärast esitasid kosovolased „sõpruslepingu” mustandi, mis reguleeriks iseseisva Serbia ja iseseisva Kosovo suhteid ning paneks aluse vastastikusele koostööle.
Pärast NATO 1999. aasta pommitamise lõppemist on ÜRO hallanud Kosovot kui rahvusvahelist protektoraati. 10. juunil 1999. aastal ÜRO julgeolekunõukogus vastu võetud resolutsioon number 1244 tunnustas küll Serbia (toona Jugoslaavia) suveräänsust Kosovos, kuid ÜRO haldas seda siiski pigem omaette üksusena kui Serbia provintsina. Katkestati kõik sidemed Belgradiga, kehtestati täiesti uued seadused, võeti kasutusele uus raha, loodi uus politsei ja piirivalve ning korraldati valimised. Kõik need meetmed tekitasid iseseisvusootuse. Põhimõtteliselt külvati Kosovo iseseisvuse seeme maha juba 1999. aastal.
Teine äärmiselt tuline küsimus on Kosovo serbia vähemuse õigused, tulevikuväljavaated ja kaitse. Serblased moodustavad ligikaudu kümme protsenti Kosovo elanikkonnast. Selle probleemiga on seotud ka küsimus, kas läbirääkimiste käigus on võimalik muuta Kosovo piire või mitte.
Tegelikult on Kosovo olnud etniliselt jagunenud juba 1999. aastast. Põhja pool Ibari jõge kehtivad Serbia seadused, käibib Jugoslaavia dinaar, räägitakse serbia keelt ning korda peab serbia politsei. Neil aladel ei ela enam peaaegu ühtegi albaanlast. Lõuna pool Ibari jõge kehtivad ÜRO loodud seadused, kasutatakse eurot ning ametlikuks keeleks on albaania keel. Serblased elavad enklaavides, kus valitseb täielik meeleheide ja lootusetus. Neil pole koole ega tööd ning nad on rahaliselt täielikus sõltuvuses Belgradist. Enklaavide elanike keskmine vanus on 55 aastat: nooremad on juba suundunud Serbiasse, jättes oma Kosovo vara kaitsma vanavanemad.
Ahtisaari plaan ei näinud ette mitmerahvuselist ühiskonda, kus albaanlased ja serblased elaksid võrdsena teineteise kõrval. See hoopis tugevdas serbia enklaavide autonoomiat ning püsistas serblaste ja albaanlaste kogukondade etnilise lahutatuse. Serbia põgenikele anti õigus naasta mujale kui oma esialgsesse elupaika – ÜRO oli seni sellele tugevasti vastu seisnud, kuna see oleks põlistanud Kosovo etnilise jagunemise.
2004. aastal tõi staatusekõneluste edutus kaasa rünnakud serbia kogukondade vastu kogu Kosovos. NATO väed ei sekkunud, kui serblased aeti oma kodudest välja ning nende majad põletati maha. Hävitati 36 serbia kirikut (mõned pärit juba 14. sajandist) ning 730 serblaste hoonet, tapeti 19 inimest ja peaaegu tuhat sai vigastada. Üha enam serblasi otsis varjupaika enklaavides või suundus Põhja-Kosovosse või Serbiasse. Kui Ahtisaari plaan nägi selle aasta mais ilmavalgust, olid Kosovo albaanlased valmis võtma üle enklaavides elavate serblaste vara, lootes, et viimased hakkavad kohe lahkuma.
Balkani stabiilsus nõuab Kosovo probleemi lahendamist. See on suure pusle viimane tükk, mis ootab veel paikapanemist. Pealesurutud rahu, mis ei rahulda kedagi, võib küll kaasa tuua lühiajalise leevenduse, ent tekitada juba mõne aastaga pinnase veelgi suurema vägivalla puhkemisele ja ebastabiilsuse süvenemisele. Iseseisvuse ühepoolne väljakuulutamine tähendab peaaegu kindlasti vägivalda ning seni veel Kosovosse jäänud serblaste väljarändamist. Õigupoolest ongi etnilise puhastuse ja Põhja-Kosovo Serbiale kaotamise oht suurem Kosovo iseseisvuse väljakuulutamise korral kui siis, kui osapooled suudavad rahumeelselt lahku minna ning muuta piire rahulepinguga.
Küsida tuleb, kas nüüd on kõik võimalused kokkuleppe saavutamiseks läbirääkimiste teel ammendatud. Iseseisvuse pooldajad soovivad muidugi vastata jaatavalt ning liikuda edasi iseseisvuse poole, jättes kõrvale ÜRO julgeolekunõukogu ning võttes aluseks Ahtisaari plaani. Mina julgeksin siiski väita, et tõsised läbirääkimised on alles alanud ja neid tuleks püüda edasi pidada. Seekord peaks rohkem mõtlema „väljaspool raame”, et süvendada usaldust ning leida vastastikku aktsepteeritav lahendus. Risk, mis kaasneb Kosovo lahkulöömise korral Serbia tahte vastaselt, on liiga suur. Nagu mainitud, lõhestaks see Euroopa, õõnestaks ÜRO usaldusväärsust, aga tekitaks ka ohtliku pretsedendi teiste vähemuste küsimuste lahendamisel.
Seepärast peaks rahvusvaheline üldsus Kosovo albaanlaste juhtkonnale peale käima, et see ei kuulutaks iseseisvust enneaegselt välja, ning üritama jätkata kõnelusi, mis võtaksid aluseks resolutsiooni nr 1244 ja senised saavutused. See tähendab ka seda, et kõnelustelauale peavad jääma kõik võimalused, mis aitaksid pooli lähendada. Samal ajal peab rahvusvaheline üldsus astuma selgeid samme, millega on nõus mõlemad pooled ja mis tähistavad nähtavat liikumist lõpliku lahenduse suunas. Sellisteks meetmeteks on EL-i tugevam kaasamine ja kohalolek, EL-i õigusliku missiooni kohalesaatmine ning ÜRO ajutise administratsiooni töö järkjärguline lõpetamine.
Lisaks sellele nõuab 10. detsembri järgne olukord ning Kosovo lõplik lahendus NATO tugevat panust serbia enklaavide ning üldse Kosovo serbia elanikkonna kaitsmisel. Kosovo serblased ei tohi kannatada euroopaliku ideaali, mitmerahvuselise Kosovo pealesurumise tõttu. Kui rahvusvaheline üldsus ei ole valmis aitama kaotada Kosovo etnilist jagunemist ning tagama piirkonna serblastele inimväärset elu, peab ta vähemalt reguleerima selle suhtumise tagajärgi lõpliku rahulepingu sätetega.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar