juuli 3, 2008

Kommunismiohvrite monument Washingtonis

Kommunismi kuritegude teadvustamisel ei tohi mingil juhul väsida, praeguseks kergelt kuuma rauda tuleb täie jõuga edasi taguda.

Kommunismi kuritegude teadvustamisel ei tohi mingil juhul väsida, praeguseks kergelt kuuma rauda tuleb täie jõuga edasi taguda.


Mart Laar

Kommunismiohvrite monument Washingtonis

Kommunismi kuritegude teadvustamisel ei tohi mingil juhul väsida, praeguseks kergelt kuuma rauda tuleb täie jõuga edasi taguda.

12. juunil sai Washingtonis Kapitooliumi külje all teoks sündmus, mida veel mõni aeg tagasi oleks peetud võimatuks: Ameerika Ühendriikide presidendi osavõtul avati monument kommunistliku vägivalla ohvritele. Ühelt poolt ei peaks selles ju olema midagi erakordset. Ameerika Ühendriigid etendasid kommunistliku maailmasüsteemi hävitamises juhtivat rolli, on igati loogiline, et seda võitu oleks tähistatud sama suurejooneliselt nagu võitu natsliku totalitarismi üle. Nii see paraku läinud pole. Nürnberg kommunismi üle jäi toimumata, massikultuuri ja tavaarvamuse järgi tundub, et külma sõda ei võitnud mitte Lääs, vaid Lenin, Mao ja Che Guevara, kelle pildiga T-särgid on maailmas endiselt kuum kaup.
Miks see nii on läinud, sellest võib pikalt rääkida. Antud teema puhul pole see nii oluline. Võib vaid tõdeda, et Washingtonis avatud monumendi pikk ja raske tee unistusest tõelisuseni on parim näide, kuidas Lääs üritab kommunismi kuritegude teemast mööda vaadata. Seadus kommunismiohvrite monumendi püstitamiseks koos vastava maa-ala hankimisega võeti vastu juba 1993. aasta detsembris mitme tuntud poliitiku, näiteks Jesse Helmsi algatusel. Kuigi projekti toetas ka president Bill Clinton, jäi see ometi venima, põhjuseks üldine huvipuudus. Monumendi rajamiseks loodud fondil, mille auesimeheks sai endine president G. H. W. Bush, ei läinud selle püstitamiseks vajaliku raha kogumine kergelt. Vasakpoolsetes ringkondades üritati ettevõtmist maha vaikida, rahalised annetused monumendi heaks jäid napiks.
Alles mõne aasta eest hakkas projekt kiiremini liikuma. Osalt aitas sellele kaasa kommunismi ikkest vabanenud maade tõusev aktiivsus ning toetus monumendi püstitamisel. Läbimurdeks oli mälestusmärgi projekti kinnitamine 2005. aasta novembris. Selle kohaselt kujutas “sajale miljonile kommunismi ohvrile” pühendatud monument 1989. aastal hiina üliõpilaste poolt Tiananmeni väljakule püstitatud “Vabaduse jumalanna” kuju pronksist koopiat. Kavandi valmimine andis rahakogumisele uue tõuke ning 2006. aasta sügiseks kokku saadud 825 000 dollarit tegid võimalikuks monumendile 2006. aasta septembris nurgakivi panna.
Nüüd on kommunismiohvrite monument lõpuks valmis ning avatud. Kuigi veel mõni päev enne avamist polnud selge, kas president G. W. Bush selle avamisele jõuab, oli ta kohal ning esines mõjuka sõnavõtuga, tuletades muu hulgas meelde eestlaste Siberisse küüditamist. Bush sidus oma kõnes kommunismi kuritegude teadvustamise ja ohvrite mälestamise võitlusega totalitaarsete ideoloogiate vastu tänapäeva maailmas. Selles on tal kahtlemata õigus: kuni kommunistide kuriteod pole ühemõtteliselt hukka mõistetud nagu natside omad, jätkub maailmas neid, kes punast lippu lehvitades tapavad, vägistavad ja küüditavad.
Eestit esindasid monumendi avamisel suursaadik Jüri Luik ning Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam, kelle “ühemehesõda” on andnud suure panuse kommunismi kuritegude teadvustamisse ning algatanud nende hukkamõistmise Euroopa tasemel. Eesti ühe juhtiva vabadusvõitleja ning Eesti kodanike komiteede liikumise eestvedaja, Eesti Komitee juhi osalemine sellel üritusel oli suure sümboolse tähendusega.
Mis aga eriti oluline – juba praegu võib tõdeda, et kommunismiohvrite monumendi avamine pole tegemist mitte teekonna lõpp, vaid pigem algus. Paljuski tänu kommunismi all kannatanud rahvaste kasvavale aktiivsusele on Lääs hakanud kommunismi kuritegudega varasemast tõsisemalt tegelema. Läbimurdeks kujunes siin Balti, eeskätt Eesti esindajate eestvedamisel Euroopa Nõukogu parlamentaarses assamblees mõne aasta eest läbi surutud deklaratsioon kommunismi kuritegude hukkamõistmiseks, mis on omakorda andnud aluse Euroopa Ülemkohtu pretsedenti loovatele otsustele nimetatud kuritegude natsismikuritegudega võrdväärselt aegumatuks tunnistamisel.
Tunne Kelami eestvõtmisel on Euroopa Parlamendis peetud konverents kommunismi kuritegude teadvustamiseks, ettevalmistamisel on koguteos kommunismi kuritegudest Euroopa Liidu uutes liikmesriikides. Euroopa Komisjon on algatanud kommunismi kuritegude uurimise ning võtnud endale kohustuse kahe aasta jooksul jõuda kommunismi kuritegusid puudutavate otsuste vastuvõtmiseni.
Jää näib seega olevat liikuma hakanud. Kuigi saavutatud pole veel palju, tuleb meeles pidada, et ka näiteks holokausti teadvustamiseks läks maailmal aastakümneid. Seetõttu ei tohi mingil juhul väsida, kergelt kuuma rauda tuleb täie jõuga edasi taguda.
Miks mitte võtta kommunismiohvrite monumendi valmimise järel Ühendriikides ette näiteks Washingtoni kommunismi kuritegusid jäädvustava muuseumi rajamine. Holokausti muuseum on juba olemas. Miks ei peaks natsismi kuritegusid teadvustava muuseumi kõrval seisma kommunistliku totalitarismi veretegusid meenutav muuseum? Alustada võiks näiteks digitaalsest muuseumist, kuhu oleks koondatud eri riikides asuvate kommunistliku terrori ja okupatsioonimuuseumide eksponaadid. Kui see töö tehtud ning muuseum maailmavõrgus üleval, pole reaalse muuseumi rajamine enam sedavõrd keeruline. Kommunismi kuritegude kohta tuleb üles riputada ka korralik kodulehekülg kus saab ülevaate iga maa kogemustest, lugeda selle all kannatanud inimeste mälestusi, tutvuda dokumentide ning fotodega.
Selle kõige kõrval ei tohi unustada ka neid vahendeid, mis puudutaksid aju kõrval ka südant. Maailmatasemel tehtud dokumentaalfilmid, raamatud, Gulagi vangide mälestused ja, mis kõige olulisem, mängufilmid. Jõudis ju holokaustki maailma arusaama lõplikult alles Spielbergi “Schindleri nimekirja” valmimise järel. Kõik see eeldab tegelikult samasugust rahvusvahelist koostööd, tänu millele sai lõpuks võimalikuks kommunismiohvrite monumendi püstitamine Washingtonis. Andku selle esimese sammu astumine meile tulevikuks jõudu ja julgust.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar