august 13, 2008

Kommunismi kuriteod ja meie

Kommunism kui kuritegelik ideoloogia tuleb hukka mõista. Esimeseks sammuks sellel teel on kommunismi kuritegude uurimine ning teadvustamine.

Kommunism kui kuritegelik ideoloogia tuleb hukka mõista. Esimeseks sammuks sellel teel on kommunismi kuritegude uurimine ning teadvustamine.


Mart Laar

Kommunismi kuriteod ja meie

Kommunism kui kuritegelik ideoloogia tuleb hukka mõista. Esimeseks sammuks sellel teel on kommunismi kuritegude uurimine ning teadvustamine.

Viimastel nädalatel on kommunismi kuriteod ning nende hukkamõistmine tõusnud maailmas mõnel päeval tippuudiseks. Venemaa Välisministeeriumi raevukad avaldused Ameerika Ühendriikide presidendi George Bushi vastu, kes oma Ikestatud Rahvaste Nädala puhul 18. juulil tehtud avalduses võrdles natsismi kommunismiga, kuulutades need mõlemad kurjuse kehastuseks XX sajandil, on siin vaid jäämäe veepealne osa. Kuigi kommunismi kuritegude hukkamõistmine pole mingil kombel suunatud ei Venemaa ega vene rahva vastu – mäletatavasti kannatasid venelased ise rängalt kommunistliku terrori all – on Nõukogude impeeriumist endale eeskuju otsivad tänase Venemaa juhid tõusnud kommunismi kaitsele. Rahvusvahelisel tasemel on nii Euroopas kui maailmas laiemalt käivitatud tõeline kampaania kommunismi kaitseks; igaüht, kes kommunismi kuritegudest juttu teeb, süüdistatakse katses „ajalugu ümber kirjutada” või „natsismi õigustada”. Sellise taktika probleemsusest on aga ka Venemaal hakatud järjest rohkem aru saama. Õigeusu kirik on viimase kuu jooksul lausa korduvalt esinenud nõudmisega asuda Venemaal kommunismi hukkamõistmise kallale, vihjates, et vastasel korral võidakse kommunistide kuriteod kergelt vene rahva kaela veeretada.
Arutelu kommunismi kuritegude ja nende hukkamõistmise vajaduse üle on hoogu võtmas ka Eestis. Heaks näiteks sellest oli äge arutelu Euroopa Liidu poolt kommunistliku Kuuba vastu kehtestatud sanktsioonide tühistamise üle. Kui mõni erand välja arvata, oli mõttevahetus seejuures sisuline ning tõsine. Mitmed sõnavõtjad pidasid vajalikuks Kuuba praeguse korra kaitseks välja astuda, kinnitades isiklikule kogemusele tuginedes, et tegelikult elavad Kuubal tõeliselt õnnelikud inimesed, kes on vabad tänapäeva Lääne massikultuuri pattudest. Teised on omakorda seadnud kahtluse alla kommunismi kui sellise hukkamõistmise võimalikkuse, kinnitades, et halb pole mitte kommunistlik teooria, vaid selle mõningad teostajad.
Sedalaadi dispuut näitab kolme asja. Esiteks seda, et Eesti on kommunismi ahelatest tõesti vaba – sest kommunistlikus ühiskonnas poleks selline arutelu lihtsalt võimalik. Isegi tänases kommunistlikus Kuubas ootaks repressioonid mitte ainult selle dispuudi üht osapoolt, vaid ka kõiki tema perekonnaliikmeid. On hea, et Eesti enam selline maa pole. Teiseks osutavad väitluses kasutatavad argumendid, et oleme saanud loomulikuks osaks Euroopast, kus analoogsetes vaidlustes on juba aastakümneid käibel samalaadsed põhjendused, miks tegelikult kommunism ikkagi nii halb õpetus pole. Ning kolmandaks osutab see, et mõned kuud tagasi tegevust alustanud Kommunismi Kuritegude Uurimise Sihtasutus on oma sihid üsna täpselt seadnud.
Viimast kas või sellepärast, et nimetatud sihtasutuse koduleht on väheseid kohti, kust võib lugeda, mis siis eelpool mainitud otsuse järel Kuubas toimunud on. Kuigi sanktsioonid polnud majanduslikud, vaid poliitilised, puudutades näiteks Kuuba teisitimõtlejate kutsumist Euroopa Liidu saatkondade vastuvõttudele, loodeti nende tühistamisega signaliseerida Kuuba uuele juhtkonnale Euroopa head tahet ning õhutada neid demokraatlikke reforme teostama. Nii on Lääs käitunud paljude kommunistlike riikidega – ja ikka samade tulemustega. Ühepoolset hea tahte osutamist peetakse kommunistlike liidrite poolt nõrkuse tunnuseks ning vastavalt sellele ka käitutakse. Nii läks see ka Kuubas. Vaevalt jõudis tint Euroopa Liidu otsuse alt kuivada, kui vahepeal Kuubas mõnevõrra vaibunud otsesed poliitilised repressioonid täie hooga lahti läksid. Paar tundi peale otsuse teatavaks saamist leidis end trellide tagant esimene teisitimõtleja, järgneva kuu jooksul on vanglasse või koduaresti pandud mitukümmend teisitimõtlejat.
Euroopa Liidu ega ka selle liikmesriikide poolt pole sellise käitumise kohta kuulda ei kippu ega kõppu. Sellel taustal võib huviga oodata Kuuba „progressi” lubatud hindamist Euroopa Liidus aasta teisel poolel, kuid kahjuks on sanktsioonide taaskehtestamine alati problemaatilisem kui nende tühistamine.
Kõik see demonstreerib veelkord, et kommunismi ühemõttelist hukkamõistmist pole vaja mitte ainult aatelistel või eetilistel, vaid ka vägagi praktilisel kaalutlusel. Kommunistliku ideoloogia kuritegelikku olemust mõistmata ning tunnustamata ei oska demokraatlikud riigid sedalaadi süsteemidega lihtsalt hakkama saada, tehes ühe vea teise järel. Lääne läbikukkunud poliitika kommunistliku Kuuba suhtes on sellest vaid üheks näiteks.
Teiseks praktiliseks põhjuseks, miks kommunismi hukkamõistmine on vajalik, on sedalaadi otsuste vältimine, millega sai hiljuti hakkama Euroopa Inimõiguste Kohus, mõistes õigeks nõukogude partisani Vassili Kononovi, kes oli Lätis süüdi mõistetud inimsusevastaste kuritegude eest. 1944. aasta kevadel hävitas Kononovi partisanisalk nimelt kättemaksuaktsiooni käigus Mazie Bati küla Latgales. Kui Kononovi partisanid leidsid küla majadest selle elanikele sakslaste poolt jagatud relvi, lasid nad maha perepead, vägistasid naised ning panid lõpuks küla põlema. Kokku hukkus selle tulemusel 9 inimest, kuus meest ja kolm naist, üks neist viimast kuud rase. Kononov ise muuseas tapatööd ei eita, kinnitades aga, et tegemist oli „kollaborantidega”. Inimõiguste Kohus aga leiab, et Kononovi ei saanud sõjakuritegudes süüdi mõista, kuna tal oli tõepoolest alust külaelanikke kollaborantideks pidada ning ohvrite nimetamine tsiviilelanikeks ei vasta tollal kehtinud Haagi konventsiooni tingimustele, ehkki see oleks kohane praeguse õiguse järgi. Kui asju nii suurejooneliselt tõlgendatakse, siis võib vaid oodata, millal pöörduvad Inimõiguste Kohtusse esimesed natsi sõjakurjategijad, kes tsiviilelanike kallal oma aktsioone toime panid – eks suudaksid nemadki ju seletada, et pidasid hukatud tsiviliste vaenlase võitlejateks või pooldajateks. Kui Eestis peaks KAPO üles leidma mõne Kautla massimõrvas osalenud hävituspataljonlase, siis süüdi teda mõista nimetatud pretsedenti jälgides ei tohiks, sest kes need elusalt põletatud, vardasse aetud või muul kombel surnuks piinatud kohalikud elanikud siis muud olid kui metsavendade kaastöölised. Selline hoiak pole mitte ainult absurdne, see on ohtlik.
Kuulutades, et kui end natsionaalsotsialistideks kuulutanud tegelaste poolt läbi viidav etniline puhastus on igal juhul kuritegelik, end kommunistideks kuulutanud tegelaste poolt teostatav etniline või sotsiaalne puhastus aga teatud tingimustel aktsepteeritav, seisab Lääs igal juhul tõsiste probleemide ees. Ideaalne ühiskond pole siin maailmas võimalik. Nagu ajalugu näitab, viib selle ehitamise katse alati vägivallani, tihti väga ulatusliku vägivallani. Sest kas see meile meeldib või mitte, pole puudulike inimestega – seda aga me paraku oleme – võimalik ideaalset ühiskonda ehitada. Nii seisis nii natsismi kui kommunismi ees peamise eesmärgina „uue inimese” loomine, kellele ruumi vabastamiseks tuli maailm vabastada mittetäiuslikest mudelitest. Siit tulenevadki tihti pea üksühesed paralleelid kommunistliku ja natsliku propaganda ning esteetika vahel.
Nii kommunismi kui natsismi aluseks on tervete inimgruppide – mitte üksnes konkreetsete inimeste, vaid ka nende perekonnaliikmete – hävitamine või represseerimine mitte sellepärast, mis nad konkreetselt teinud on või tegemata jätnud, vaid sellepärast, et nad saatuse tahtel kuuluvad mõnda rahvuslikku või sotsiaalsesse rühma. Seejuures pole tegelikult mingit vahet, kas tapatalgud toimuvad rahvusliku või sotsiaalse tunnuse alusel. Tavaliselt pole seejuures abi hävitamisele määratud isikute pöördumisest või suunamuutusest, millega näiteks ususõdade puhul aastasadu tagasi oli võimalik elu päästa – eesmärk pole mitte inimeste pööramine, vaid teatud rühmade hävitamine, et „uuele inimesele” koht vabaks teha.
Miks kommunismi pole siis seni natsismi kombel hukka mõistetud? Esiteks on kommunistlik utoopia kahtlematult kõikehaaravam ning laialdasem. Natsionaalsotsialism jäi rahvuslikult piiratuks – valitud rassi kuulutamisest väljakasvamiseks ei jätkunud tal ka aega. Natsismi probleemiks oli kahtlematult oma eesmärkide suhteliselt aus ja selge kuulutamine. Kommunistlikus ideoloogias oli see rohkem kaetud ilusate sõnadega.
Teiseks põhjuseks, miks natsismi ja kommunismi võrdsustada ei taheta, on ilmselt see, et natsismi eluiga jäi siiski suhteliselt lühikeseks. Kuigi ka Stalini režiimi vastu tundsid mitmed Euroopa intellektuaalid suurt sümpaatiat, oli see kokkuvõttes siiski sedavõrd verine, et seda oli võimalik hukka mõista. Stalini surmale järgnes aga teatav liberaliseerumine ning avaliku terrori nõrgenemine, mis oleks otsekui osutanud, et kommunism nii hull tegelikult polegi. Kui Stalini-aegseid julgeolekutöötajaid võis pidada kurjategijateks, siis hiljem omandasid nad juba „tavaliste” luurajate maine. See kõik jäi natsismi puhul toimumata – ära jäi NSDAPi „XX kongress”, kus oleks Hitleri isikukultus ja näiteks „pikkade nugade öö” hukka mõistetud ning süüdistatud Hitlerit vägivallas Saksa sõjaväelaste vastu; ära jäi ka natsipartei ümberkasvamine ideoloogilisest võitlussalgast bürokraatlikuks aparaadiks, kuhu võis astuda juba ka selleks, et „süsteemi seestpoolt muuta”. Avalik terror oleks lõppenud, juudid vabastatud ning nende kodanikuõigused taastatud – kuigi nii nagu küüditatud, oleks nemadki ilmselt jäänud teisejärgulisteks inimesteks, Gestapo oleks kujunenud „harilikuks” luureorganisatsiooniks. Nii nagu kommunismi puhul poleks see loomulikult muutnud natsismi olemust – vägivald oli loonud ühiskonnas totaalse hirmu õhkkonna, mis oli sedavõrd loomulikuks elu koostisosaks, et seda enam tähele ei pandud. Kuigi avalik terror oli tagaplaanile vajunud, oli igaühele selge, et seda ollakse viivitamatult valmis endises ulatuses rakendama niipea, kui see vajalikuks osutub. Sellel alateadvuslikul sisse süstitud hirmul mitte enam enda, vaid oma lähedaste tuleviku pärast totalitaarsed süsteemid ka püsisid. Niipea kui hirm kadus, varisesid nad kokku.
Kolmandaks on soovimatuse taga kommunism natsismiga võrdseks tunnistada soovimatus varasemaid elus tehtud valikuid või omatud hoiakuid ekslikuks tunnistada. Selline suhtumine on sügavalt inimlik – kes meist ikka soovib möödalaskmisi tunnistada. Siit tuleneb vastuseis kommunismi kuritegude teadvustamisele aga nii idas kui läänes. Läänes puudutab see esiteks asjaolu, et ühe totalitaarse süsteemi ehk natsismi purustamiseks vajas Lääs teise ehk kommunismi abi. Tunnistades II maailmasõja „valguse võiduks pimeduse üle” on võimatu kommunismi samal ajal hukka mõista, kuna just kommunistlik Venemaa andis sellesse võidusse peamise panuse, saades vastutasuks kontrolli poole Euroopa üle. Alles viimasel ajal on Läänes hakatud II maailmasõja ajalugu realistlikult käsitlema ning aru saama, et tegu polnud sugugi ühemõttelise võiduga. Viiskümmend aastat püsinud paradigma purustamine on aga väga raske, seda enam, et Venemaa on jätkuvalt kogu oma identiteedi võidule II maailmasõjas üles ehitanud.
Probleemiks on ka see, et sõltumata isegi II maailmasõjast on kommunistlikud ideed ja ka kommunistlik Venemaa Lääne intellektuaalide seas alati populaarsed olnud. Miks see nii on, sellele tuleks pühendada omaette kirjutis, kuid fakt jääb faktiks. Tunnistada, et tegemist on olnud eksliku lähenemisega, et Nõukogude Liidu näol oli tõepoolest tegemist „kurjuse impeeriumiga,” käib paljudele Läänes lihtsalt üle jõu. Palju parem pole olukord ka endistes kommunistlikes riikides. Siin on kommunismi uskujaid küll võrreldamatult vähem, seda rohkem on aga inimesi, kes pragmaatilistel kaalutlustel end tema teenistusse andsid. Need inimesed kardavad, et kommunismi hukkamõistmisele järgnevad repressioonid kõigi sellega koostöös olnud inimeste, mitte aga konkreetselt kuritegusid toime saatnud tegelaste suhtes. Tahaks siiski loota, et praeguseks on selge, et nii see pole. Uno Mereste kirjeldab oma äsjailmunud mälestusraamatus värvikalt riigikogus kommunismi kuritegelikuks kuulutamise ümber käinud vaidlusi, sellega seotud hirme ning nende asjatuks osutumist. Siiski jätkub endiselt neid, kes üha sõjakalt kuulutavad oma kunagise murdumise vaata et osaks Eesti vabadusvõitlusest ning ründavad kõiki, kes viisakalt vihjavad, et lugupidamist väärivad eeskätt siiski need, kes ei murdunud.
Nostalgiat nõukogude aja vastu võib leida aga ka nooremate Kesk- ja Ida-Euroopa riikide haritlaste seas. Oma osa on siin kahtlematult alateadvuslikul igatsusel lihtsate ja selgete lahenduste järele. Sest mõnes mõttes polnud elul „arenenud sotsialismis” ju viga. Mõtlemine ja vastutamine oli viidud miinimumini, esmased eluvajadused olid rahuldatud – vastutama millegi eest ei pidanud, alati oli kuskil keegi, kes su elu üle valvas ja seda korraldas. Elu oli küll tõesti nagu vanglas, kust sind ainult vangivalvurite loal välja lasti ning kus oli täpselt reglementeeritud, mida sa teha, lugeda või kuulata tohtisid. Teisalt valitses solidaarsus – kui vangivalvurid ning mõned vangide seast karjääri teinud tegelased välja arvata, polnud kellelgi mingeid privileege. 99% vangidest olid küll teatavas hierarhias, kuid üldiselt täiesti võrdsed. Haridus vanglas eriti ei lugenud, jõud aga küll. Kuni vangivalvuritele otseselt vastu ei hakatud ega põgenemist ei üritatud, polnud ka repressioone karta. Pole siis ime, et sedalaadi õhkkonnas tekib omalaadne kokkukuuluvustunne. Inimesed hoiavad kokku ja abistavad üksteist ning kokkuvõttes polegi elul väga viga. Pole mingi saladus, et vanglast vabanenud inimestel pole vabas ühiskonnas kohaneda sugugi kerge ning seetõttu sinna lausa tagasi igatsetakse. Kokku võib sellise hoiaku võtta lausesse: oli mis oli, aga kord oli majas.
Paraku on vabadus nagu oopium, olles seda korra maitsnud, ei taha sellest enam loobuda. Nii ei soovi ka kommunistlikus ühiskonnas elavaid inimesi õnnelikuks pidavad läänlased ise seal elada, pöördudes ikka ja jälle oma ebaturvalisesse ning ebatäiuslikku, kuid vabasse maailma tagasi. Samal põhjusel lasevad inimesed oma kommunistlikust paradiisist esimesel võimalusel jalga. Miks muidu peavad valitsejaid neid seal jõuga kinni hoidma?
Neljandaks on kommunismi kuritegude mittemõistmise puhul tegemist lihtsalt teadmatusega. Kommunismi kuritegude ulatus pole tänaseni maailmas teadvustatud. Iga Lääne inimene arvab teadvat, et natsid tapsid XX sajandil rohkem inimesi kui kommunistid. Kui talle vastupidist tõendada, on inimesed siiralt üllatunud – või enamasti ei usu nad lihtsalt seda. Loomulikult on selles osa eelpool toodud põhjustest tuleneval ajuloputusel, teiselt poolt pole kommunistliku vägivalla all kannatanud inimesed ning rahvad ka olnud varmad kogetust rääkima. Mingil määral sarnaneb olukord siin holokausti teadvustamisega, mis tegelikult ju samuti aastakümneid aega võttis ning alles Spielbergi „Schindleri nimekirja” kaudu lõplikult laiemate masside teadvusesse jõudis. Kommunismi kuritegudest on aga alles mõne aasta eest rääkima hakatud. Seda olulisem on aga sellel teel võimalikult kiirelt edasi liikuda, et kaotatud aega tagasi teha.
Niisiis, ceterum censeo – kommunism kui kuritegelik ideoloogia tuleb hukka mõista. Esimeseks sammuks sellel teel on kommunismi kuritegude uurimine ning teadvustamine. Seetõttu väärib toetamist saadik Jüri Luige ettepanek välja töötada ning jõustada rahvusvaheline konventsioon kommunismi kuritegude uurimiseks. President Toomas Hendrik Ilves avaldas kohtumisel oma Poola kolleegiga ideele toetust, nüüd on teatepulk välisministeeriumi käes. Loodetavasti kuuleme juba sügisel, kui kaugel ettevalmistustega ollakse, sest soodsamat hetke kui praegu nimetatud ettepanekuga välja tulekuks on raske leida.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar