Kolmveerand sajandit ÜROd – mille nimel?

Eesti valiti selle aasta 7. juunil ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks. Kuigi valmistusime pikemaks hääletuseks, tuli endalegi üllatusena võit kahe hääletusvooruga. Lõpuks oli meie kandidatuuri poolt 132 riiki 193st. See on tugev platvorm liikmeksolekuks, mis järgmised kaks aastat Eesti valitsust ja diplomaate rakkes hoiab. Julgeolekunõukogu kampaania ajal sai ÜRO Eestis tavapärasest rohkem avalikkuse tähelepanu, kuid sellegipoolest pole selle üleilmse organisatsiooni ja Teise maailmasõja järgse maailmakorra keskme tundmine üleliia hea.

ÜROd puudutavad arutelud on tihti kantud pigem üksikutest emotsioonikildudest ja jäänud suuresti must-valge, halb-hea lihtsustuse skaalale. Eks see ole ositi pärand nõukogudeaegsest propagandistlikust vaatenurgast, mis kujutas ÜROd imperialismivastase võitluse tandrina ja üleilmse õigluse kantsina, s.o vaatenurgast, mille kohta oli igal „õigel eestlasel“ oma selge seisukoht. Seda stigmat kannab ÜRO meist paljude mõttemaailmas tänini. Seepärast püüan järgnevalt seda liigselt levinud mõttekäiku veidi väärata ja ÜRO laiemale tähendusele valgust heita.

Rahumeelsed ja humaansed põhialused

Alustame põhialustest – ÜRO hartast, mille võtsid 1945. aastal San Franciscos vastu 51 asutajaliiget. See dokument on sätestanud praegu kehtiva maailmakorra põhimõtted ja andnud suuna riikidevaheliste suhete arengule. Peamisteks märksõnadeks on seejuures reeglitepõhisus ja mitmepoolsus – rahvusvaheline õigus ja rahvusvahelised institutsioonid. Lisaks sellele inimeste põhiõiguste ja -vabaduste ning väärikuse kaitse, sooline võrdõiguslikkus, suurte ja väikeste riikide võrdsus, rahvaste enesemääramisõigus, jõuga ähvardamisest ja jõu kasutamisest hoidumine, erimeelsuste lahendamine rahumeelsel teel, riigi õigus sõjalisele enesekaitsele ja rahvusvaheline sekkumine rahu ning stabiilsuse taastamiseks. Need elemendid on meie igapäevase loomulikkuse osa, vähemalt põhimõtetena, mille järgi püüame nii inimkonna, riigi kui ka inimestena joonduda. Iseasi, kas see ka hästi või õigesti välja kukub.

ÜRO teine peasekretär Dag Hammarskjöld on ütelnud, et ÜROd ei loodud mitte selleks, et inimkond jõuaks paradiisi, vaid selleks, et päästa see põrgust.

ÜRO teine peasekretär Dag Hammarskjöld on ütelnud, et ÜROd ei loodud mitte selleks, et inimkond jõuaks paradiisi, vaid selleks, et päästa see põrgust. Kahjuks hinnatakse ÜROd liigagi tihti just selle järgi, kui kaugel me oleme paradiisist, mitte aga selle järgi, kui palju inimhingesid, kogukondi, riike või piirkondi on suudetud purgatooriumi leekidest päästa. Tihti unustame ära, mille eest ÜRO seisab ja mis saaks siis, kui neid põhimõtteid ei oleks ja nende asemel oleks hoopis mingid teised.

Aeg-ajalt tasub endalt küsida, missugune oleks maailm, kus jõud on peamine aktsepteeritud erimeelsuste lahendaja või jõu kasutamine üleilmse otsustussüsteemi keskne printsiip. Kui palju oleks meil vabadust ja õigusi, kui kauaks oleks meil iseseisvust, kas see iseseisvus oleks üldse olnud taastatav? Loomulikult on maailm komplekssem ning selle hea ja halb ei tulene ainult ÜROst ning selle tegevusest, kuid kindlasti on see nõukogude, agentuuride, programmide ja riikide ning inimeste vaheliste suhete süsteem hoidnud maailmas pigem esil dr Jekylle, kui lasknud valitsema härra Hyde’e. Paraku on hinnangute andmisel oma osa selles, et inimeste meeli köidavad ja nende teadvust täidavad rohkem ebaõnnestumised, katastroofid, õudused ja kuriteod ning nendest tekkiv tunne, et asjadega ei saada üldse mitte hakkama, kui tasapisi kasvanud edulood ja üldine stabiilsus.

Tulemuste pikaajalisus – tibusid loetakse sügisel

Tõsi see on, et ÜRO töö tulemused ja organisatsiooni vajalikkus selguvad pigem pikaajalises kontekstis. Olevikus ja lähiminevikus toimunu toob tihti esile selliseid elemente, mis tekitavad pigem kahtlusi ja arvamust, et oleme andnud end saamatutesse kätesse. Kuid ülesandeid, mis on ÜROle antud, ja eesmärke, mis talle püstitatud – et maailm ei kukuks uuesti üleilmsesse hukatuslikku sõtta, et kõik inimesed saaksid oma elu väärikalt elada, et planeet Maa säiliks elukõlbuliku keskkonnana kõige elava jaoks –, pole võimalik kohe ja praegu saavutada ja täita. Meie igapäevastes toimetustes võib see kõik tunduda ülevoolavalt loosunglik, kuid konflikti või elukeskkonna halvenemise tüvipõhjustega ongi võimalik tegeleda ainult pikaajaliselt ja nagu maailma pisenemine näitab, siis üheskoos.

Eesti sai ÜRO täieõiguslikuks liikmeks alles 1991. aasta 17. septembril. Enne seda oli ÜRO meie jaoks pigem Teisest maailmasõjast tekkinud ebaõigluse sümbol, omamoodi aktsept Eesti okupeerimisele. Paradoksaalselt sümboliseerib ÜRO suuremale osale tänapäeva riikidele vastupidist – iseseisvust, vabanemist võõrvõimu alt, abi ja toetust oma riigi hoidmisel ning edasiviimisel. See on andnud neile riikidele ka usku ÜRO põhimõtete jõusse ja eesmärkide teostumisse. Meil aga on end vaja aeg-ajalt selles veel veenda. Siin on põhjust meenutada BATUNi – Baltic Appeal to the United Nations –, mille raames organiseerus Eesti, Läti ja Leedu põgenike noorem põlvkond, et tuua maailma teadvusse Balti riikide okupeerimine, ja mis sai 1970. aastail palju rahvusvahelist tähelepanu. See ei toonud iseseisvust tagasi, kuid hoidis alles fooni, millele sai paarkümmend aastat hiljem toetuda.

Eestis räägitakse tihti rahvuslikest huvidest, mille all mõeldakse küll pigem riiklikke või siis riigi huve. Olenemata sellest, kuidas me neid nimetame, on need meil päris selged, isegi põhiseaduses kirjas: demokraatia, õigusriik, kodaniku- ja isikuvabadused, eesti rahvuse elujõud ja säilimine. Kõik see on kirjas ka ÜRO põhikirjas ja olgem ausad – kõik need huvid on kõige kindlamalt kaitstud olemasolevas maailmakorras. Kuid olemasolevat maailmakorda saab hoida ainult siis, kui suudetakse omavahel kokku leppida üleüldistes huvides neid ellu viia ja kaitsta. See tähendab omakorda, et Eesti riik, aga ka eestlus kui selline suudavad maailmas kindlamalt säilida üldiste huvide kontekstis, iga muu tee oleks keerulisem. Kui NATOga liitumisel rääkisime jagamatust julgeolekust, siis ÜRO puhul on see lihtsalt aste kõrgemal – maakera suudab oma elujõudu säilitada ja edasi toimida, kui kõik riigid sellesse panustavad. Meie asi on panustada ja veenda teisi panustama, siis on kindlam, et ka ise alles jääme.

ÜRO on üks olulisimaid rahvusvahelise õiguse loojaid ja selle loomingu elluviijaid ning kaitsjaid. Rahvusvaheline õigus on riikidevahelistes suhetes element, mis võimaldab riikidel omavahel leppida kokku mängureeglites ja mis seejärel hoiab, vähemalt teatud piirideni – ja loodetavalt pigem rohkem kui vähem –, neid, kellel on jõudu, seda ainult enda huvides teiste vastu rakendamast. See loob keskkonna, mis annab võimaluse väikeriikidele – nende hulgas ka Eestile –, kes ei saa kunagi toetuda jõul põhinevale mõjule, eksisteerida, areneda ja toimida. See hoiab rohkem ohjes ka suurema jõu ja mõjuga riike, kes ei saa seda jõudu enam vabalt rakendada ning peavad seetõttu väiksemate ja nende huvidega rohkem arvestama. Rahvusvahelise õiguse kaitse pole väikeriikidele küll 100-protsendiline kindlustus, kuid sel on kindlasti ohjeldav ja heidutav mõju.

75 aastat pingutusi inimkonna nimel

ÜRO ligi 75-aastases ajaloos võib täheldada kolme väljajoonistunud etappi – külma sõja ja dekoloniseerimise periood (1945–1990), koostöö ja liberaalsete väärtuste kinnistamise periood (1991–2005), kestliku arengu ja uute ohtude periood (2006…). Teisele maailmasõjale järgnenud nelja kümnendit iseloomustas kõige paremini kahe maailmavaate – liberaalse demokraatia ja sotsialistliku-kommunistliku totalitarismi – omavaheline konkurents ja ülemvõimu ihalus, milles andsid põhitooni Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit. Kuna tuumarelv ja selle apokalüptiline potentsiaal pani kaht suurvõimu omavahelisest sõjast hoiduma, siis põrkusid nende huvid mitmesugustes piirkondlikes sõdades ja konfliktides ning lagunevatele koloniaalterritooriumidele tekkivate riikide ideoloogilise suuna kindlustamises. Selle asemel, et otsida rahumeelseid lahendusi või aidata uutel riikidel ja nende noortel valitsustel riigivalitsemises liha luudele kasvatada, panid kaks suurt nad esmalt ideoloogilise valiku ette, mis omakorda tekitas riigi sees rohkem vastasseisu kui tugevdas koostööd. Sel perioodil sai alguse ka ÜRO rahuvalvetegevus, mis pahatihti suutis küll vaenupooled teineteisest eraldi hoida, kuid mitte konflikti lõpetada.

Teine periood sai alguse Nõukogude Liidu mõju ja jõu nõrgenemisega maailma areenil, mis viis nn idabloki vabanemise ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni. Toimus teine suurem impeeriumide lagunemise ja riikide iseseisvumise laine. Kahe seni maailmas tooni andnud ideoloogia vastasseisu kadumisega tekkis lootus-ootus, et uues olukorras suudetakse tõhusamalt täita ÜRO harta põhimõtteid ja eesmärke. See „uus aeg“ pidi üleilmsete probleemide lahendamisel tuginema liberaalsele demokraatiale ja riikidevahelisele koostööle.

Usku selle võimalusse kasvatas ka Esimeses lahesõjas loodud suurriikide koalitsioon, mis suutis kiirelt agressiooni peatada ja vajaliku, kuigi õrna stabiilsuse taastada. Optimismi suurendas ka Lõuna-Aafrika apartheidirežiimi suhteliselt rahumeelne lõpp. 1990. aastate alguse üleva globaalse meeleolu jahutasid õige pea üleilmse kogukonna, sealjuures ka juhtrolli kandva USA võimetus hoida ära genotsiidi Rwandas, tuua humanitaarkriisist välja Somaalia ja raskused piiri panemisel Jugoslaavia lagunemisest järjepanu tekkivatele konfliktidele. Maailma hakkasid kimbutama uut tüüpi ohud, mis väljusid riikidevahelise konflikti raamidest ja ei tundnud riigipiire. Kõigeks selleks ei oldud valmis ja ebaõnnestumised hakkasid tasapisi entusiasmi vähendama.

Samas hakati sel perioodil üha rohkem tähelepanu pöörama konfliktiennetusele ja tundma huvi konfliktide juurpõhjuste ning nende kõrvaldamise võimaluste vastu. Arenguabi ja inimõiguste päevakava leidis tugeva ja teadliku seose julgeolekuprobleemistikuga. Selleks töötati välja aastatuhande eesmärgid (Millenium Development Goals – MDG), millega nähti ette üleilmse vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamine, kvaliteetse tervishoiu ja hariduse kättesaadavuse parandamine, suurem tähelepanu naistele ja haavatavamatele ühiskonna osadele ning nende õiguste kaitsele, üha rohkem hakati rääkima iga inimese õigusest väärikale elule ja riikide kohustusest see oma kodanikele kindlustada.

Kui eelmisel sajandil oli ÜRO tegevuse keskmes koloniaalmaailma lagunemisest tekkinud pingete maandamine ja uute loodud riikide abistamine enese ja oma ümbrusega toime tulemisel, siis 21. sajandil keskendutakse kahele suuremale tegevusväljale – konfliktiohjele ja kestlikule arengule. Esimesel juhul tegeletakse peamiselt käimasolevatele konfliktidele lahenduse otsimise või siis tekkivate konfliktide ennetamise ja tõkestamisega. See on konkreetne ja sihitatud, praegu ja siin toimuv tegevus. Teine, kestliku arengu perspektiiv on oluliselt pikemas ajaraamis ja eesmärkki – kindlustada inimkonna ja selle elukeskkonna säilimine elamisväärsena – palju laiem, eksistentsiaalsem. Aga seegi tegeleb konfliktidega, küll nende juurpõhjuste ja nende võimaliku elimineerimisega. Sel perioodil pandi alus ka neljandale põhinõukogule – Inimõiguste Nõukogule –, mis konkretiseeris senisest tõhusamalt tähelepanu inimõigustele ja nende kaitsele, lõi täpsemad toimingud inimõiguste olukorra jälgimiseks kõikides liikmesriikides. Lisaks võeti vastu kontseptsioon „Kohustus kaitsta“ (Responsibility to Protect), millega määrati kindlaks riikide kohustused oma kodanike ees ja õigused rahvusvaheliseks sekkumiseks humanitaarkaalutlustel.

Kestlik areng – inimkonna säilimise tee

Kestlik areng ja selle kindlustamine on vast üks tähtsamaid ÜRO ettevõtmisi, milles üleilmselt kokku lepitud ja mille eesmärkide täitmine organisatsiooni hetkel rakkes hoiab. Kestliku arengu probleemistik kasvas välja aastatuhande eesmärkidest, mille elluviimisel selgus, et inimese elukeskkonnas ja inimkonna arengus toimuvate suundumuste jätkudes seisavad maailma ees veelgi suuremad proovikivid.

Uuringutest tuli välja, et kui maailma rahvastik jätkab samas tempos kasvamist ja üksikisiku keskmine tarbimine, aga ka elatustaseme kasvuga kaasnev tarbimisvõime jätkuvalt suurenevad, siis on 2030. aastal üleilmne energia, puhta vee ja toidu vajadus vastavalt 30 protsenti, 40 protsenti ja 50 protsenti senisest suurem. Selle lisandus kasvav mure kliima soojenemise pärast ning teadlikkus inimese rollist kliimamuutuste tekkimisel. Kliimamuutused omakorda tekitasid uusi riske ja surveid: elukeskkonna kvaliteedi vähenemine, konkurents loodusressursside kasutatavuse pärast, sellest välja kasvav ebastabiilsus ja ränne. Lihtsustatult oli vaja leida vastuseid küsimustele, kuidas oleks võimalik üldise heaolu ja inimkonna arvukuse kasvu tingimustes kindlustada maakera ökosüsteemi toimimine ja sotsiaalse sidususe säilimine, ning seda sellisel moel, et elu oleks väärikalt elatav.

Et probleem on üleilmne ja ei tunne riigipiire, siis on sellele ka ainult üleilmsed lahendused, mida on võimalik ellu viia ainult kõikide osalusel. Toetudes uuringutele, aastatuhande eesmärkide täitmise kogemusele ja poliitilistele konsultatsioonidele, kaasates kodanikuühiskonda ning äri- ja teadusmaailma, töötati ÜROs välja ja võeti 2015. aastal vastu kestliku arengu tegevuskava aastaks 2030, milles püstitati 17 kestliku arengu eesmärki. Nende eesmärkide täitmise koordineerimine ja edukuse või edutuse hindamine hõlmab väga suure osa ÜRO päevakorrast, sellega seondub tegelikult kogu organisatsiooni, selle kõikide osiste, programmide ja projektide tegevus.

Kas idealism viib sihile?

ÜROd on tihti süüdistatud idealismis, saavutamatute eesmärkide seadmises, liigses „õhuvõngutamises“. Tõsi see on, et kui ÜRO tegevust analüüsida ja hinnata kuu, aasta või isegi viie aasta perspektiivis, siis võib organisatsiooni tegevus tunduda edutu sahmerdamisena. Kuid ÜRO eesmärgid ei olegi lühiajalised, vaid annavad tuntavaid tulemusi tihti alles 20–30 aasta pärast või isegi hiljem. Suures pildis on tegemist üleilmselt uute käitumisharjumuste tekitamisega, seda nii tootmises kui ka tarbimises, kaasinimesse suhtumises, elu, elukeskkonna ja stabiilsuse väärtustamises. Mõneti meelevaldse analoogina võib tuua suitsetamise ja selle ühiskondliku taunimise, mis leidis algul Eestis nagu mitmel pool mujalgi maailmas päris suurt vastupanu ja naeruvääristamist, kuid 10–15 aastat hiljem adume ühel hetkel, et lisaks sellele, et enam ise ei suitseta, tuleb enda ümber ja tutvusringkonnas suitsetajaid tikutulega otsida. Nii on juhtunud ka paljude ÜRO algatuste ja eesmärgiseadmistega. Aastakümnete pikkuse töö tulemusena on inimeste võimalused maailmas ennast teostada, oma elu väärikalt ja tervelt elada, rahumeelset ja stabiilset keskkonda nautida oluliselt suurenenud.

Muidugi ei ole see kõikjal ja alati nii – ebastabiilsus, konfliktid ja sõjad on ikka alles, inimeste õigusi rikutakse, vähemusi ja nõrgemaid diskrimineeritakse, riigid ei täida kokkuleppeid ja loobuvad oma lubadustest –, kuid ÜROs kokku lepitud põhimõtted, normid ja käitumiskoodeksid, organisatsiooni järjepidev tegevus nende elluviimisel ja jõustamisel on tekitanud raamistiku, mis võimaldab senisest kindlamalt pingeid rahumeelselt maandada ja kogu maailma puudutavaid probleeme esmalt teadvustada ning siis lahendada. See on inimkonnale, riikidele, kogukondadele, inimestele näidanud kätte suuna, kuidas edasi minna. Kas ka minnakse, sõltub suuresti meist endist, igaühest meist.