ÜRO inimõiguste deklaratsioon on ka praegu oluline

Nõukogude Liidus suhtuti ÜRO inimõiguste deklaratsiooni kui keelatud kirjandusse, sest selle sisu oli niivõrd teravas vastuolus Nõukogude tegelikkusega, rääkis intervjuus Diplomaatiale Ukraina üks  praeguse aja tuntumaid inimõiguste kaitsjaid, sealse Helsingi grupi üks juhte Evhen Zahharov (66), kes liitus Harkivis teisitimõtlejate ringkondadega juba noorukina 1970. aastate algul.

Kui tähtis oli Nõukogude-aegsetele dissidentidele 1948. aastal vastu võetud ÜRO inimõiguste deklaratsioon?

Väga tähtis. Inimõiguste deklaratsioon oli sisuliselt Nõukogude-vastane dokument. Eriti KGB (Nõukogude Liidu kõikvõimas ja kardetud julgeolekuteenistus – JP) hindas seda selliselt. Kui läbiotsimisel leiti inimõiguste deklaratsioon, siis võeti see ära.

Kas selle omamise eest võidi ka vangi panna?

Ainult deklaratsiooni eest kedagi vangi ei pandud. Aga reeglina, kui juba leiti inimõiguste deklaratsioon, siis oli veel midagi keelatut ning see tähendas juba rohkem kriminaalset. Ma tean, et Aleksandr Jessenin-Volpinilt näiteks võeti see läbiotsimisel ära. Volpin oli kogu Nõukogude Liidu inimõiguste kaitsjate liikumise ideoloog. Tema organiseeris kogu selle liikumise, tema korraldas esimese inimõiguste kaitsmisele pühendatud demonstratsiooni 5. oktoobril 1965. aastal Moskvas Punasel väljakul.

Inimõiguste deklaratsioon oli sisuliselt Nõukogude-vastane dokument. Eriti KGB (Nõukogude Liidu kõikvõimas ja kardetud julgeolekuteenistus – JP) hindas seda selliselt. Kui läbiotsimisel leiti inimõiguste deklaratsioon, siis võeti see ära.

Kas Nõukogude Liidus inimõiguste deklaratsioon üldse kusagil avaldati?

Avaldati küll, aga väga spetsialiseeritud väljaannetes, mis olid mõeldud välisministeeriumi ja riigi kõrgema juhtkonna jaoks. Massimeedias ei ilmunud see trükituna kunagi. Ausalt öeldes oli see Nõukogude Liidus väljaspool spetsialistide ringi vähetuntud dokument.

Ma tuletan meelde, et kui inimõiguste deklaratsioon 10. detsembril 1948. aastal vastu võeti, siis Nõukogude Liit ja tema satelliidid hääletamisel ei osalenud. See dokument võeti vastu ainult tänu liitlaste paindlikkusele. Mõte oli võtta ÜROs vastu selline deklaratiivne dokument, mis näitaks, milline peaks ideaalis olema inimühiskond ja millel oleks justkui preventiivne roll inimeste vastu kasutatava vägivalla suhtes, ning taheti luua ka vastav konventsioon, mis oleks olnud kohustuslikuks täitmiseks nendele riikidele, kes kirjutavad sellele alla ja ratifitseerivad selle.

Nõukogude Liidu suhtumine oli aga algusest peale, et kõik need inimõigused on kodanluse õigused ja üldse olid need õigused kodanluse väljamõeldised, mida kellelgi vaja pole. Et tõelised õigused on õigus elamispinnale, õigus tööle, õigus sotsiaalsele kindlustatusele, õigused tasuta haridusele ja arstiabile jne. Lääneriigid, Nõukogude Liidu liitlased sõja ajal, läksid kompromissile. Deklaratsiooni esialgses variandis polnud neid positiivseid, nn teise põlvkonna õigusi, mida nõudis Nõukogude Liit, vaid olid ainult kõik klassikalised negatiivsed õigused ehk keelud riigile, milliseid inimeste õigusi nad ei tohi rikkuda. Mis ongi tegelikud inimõigused liberaalse kontseptsiooni järgi. Nõukogude Liidu nõudel deklaratsiooni täiendati ja laiendati. See on kõik see, mis tuleb alates 21. artiklist. Inimõiguste deklaratsiooni hääletati ÜROs punktide kaupa. Nõukogude Liit hääletas

esimese 20 punkti, mis rääkisid kodanikuõigustest ja poliitilistest õigustest, vastu, ning ülejäänud punktide, mis rääkisid sotsiaalsetest ja kultuurilistest õigustest, poolt. Kui aga hääletati deklaratsiooni kui tervikut, siis  Nõukogude Liit hääletamisel ei osalenud.

Miks Nõukogude Liit peitis ÜRO inimõiguste deklaratsiooni oma inimeste eest?

Miks ei tohtinud seda lugeda? Seal olid ju enam-vähem samad asjad kirjas mis oma sisult suurepärases Nõukogude konstitutsioonis.

Jah, aga Nõukogude Liit ei kavatsenud ka oma konstitutsiooni täita. Kommunistliku partei juhtkonnale ei olnud sellist rahvusvaheliselt autoriteetset deklaratsiooni vaja, sest seal olid kirjas poliitilised ja kodanikuõigused ning -vabadused. Kogu Nõukogude riigi ideoloogia ja elukorraldus oli selle deklaratsiooniga teravas vastuolus. Nõukogude Liidus polnud peaaegu üldse lubatud mingid altpoolt tulevad, kodanike endi algatused. Kui need isegi tekkisid, siis üritati nad kohe suunata komsomoli või partei tiiva alla.

Oli üks Ukraina aktivist Ivan Kandõba. (Ukraina üks tuntumaid inimõiguslasi Nõukogude ajal, Ukraina Helsingi-grupi asutajaid, kes mõisteti poliitilistel põhjustel korduvalt vangi. 1981. aastal mõisteti ta kümneks aastaks vangi oma veendumuste eest.  – JP) Kui ta oli vahi all, siis tegeles ta sellega, et kirjutas inimõiguste deklaratsiooni käsitsi ümber. Teda karistati selle eest, pandi kartserisse, võeti  ümberkirjutused ära. Tema aga kirjutas need uuesti ümber. See oli selline samizdat Nõukogude ajal, mille kaudu sellised tekstid käest kätte levisid. (Samizdat on Nõukogude-aegne nähtus, kus kirjutati keelatud tekste käsitsi ümber ja anti siis käest kätte edasi. – JP)

Millal ÜRO inimõiguste deklaratsioon hakkas samizdati kaudu Nõukogude Liidus levima?

Samizdat kui nähtus algas 1959. aastal, kui Aleksandr Ginzburg ja Vladimir Bukovski hakkasid välja andma (ilukirjanduslikku) ajakirja Sintaksis. Seejärel hakkasid samizdati kaudu levima üleskirjutused Jossif Brodski protsessist, kus ta tunnistati muiduleivasööjaks. (Tulevane Nobeli kirjanduspreemia laureaat Brodski mõisteti 1964. aastal „sotsiaalse parasitismi“ eest viieks aastaks asumisele ja sundtööle. Sellelt protsessilt on pärit kohtuniku kuulus küsimus: „Kes tunnistas teid poeediks? Kes arvas teid poeetide hulka?“, millele 23-aastane Brodski vastas veelgi kuulsamaks saanud tsitaadiga: „Mitte keegi. Aga kes arvas mind inimkonna hulka?” –JP) Kuni 1965. aastani olid väga populaarsed veel samizdatis ilmunud Ernst Hemingway „Kellele lüüakse hingekella“ (ametlikult ilmus see raamatuna Nõukogude Liidus vene keeles 1968. aastal, eesti keeles 1970. aastal – JP) ja Lidia Ginzburgi mälestused (Stalini-aegsetest vangilaagritest) „Karm teekond“. Ma ise lugesin neid kõiki juba lapsena.

Moskvas oli näiteks selline suur asutus nagu ühiskonnateaduste teadusinformatsiooni instituut. Nad tõlkisid inglise ja saksa keelest ning avaldasid kirjandust, mida peeti Nõukogude-vastaseks: Max Weberit, Karl Popperit, Hannah Arendtit, Martin Heideggeri.

Kust Nõukogude Liidu esimesed inimõiguste kaitsjad üldse selle deklaratsiooni teksti võtsid, arvestades et avalikult seda ei avaldatud ja Nõukogude Liit oli kinnine riik?

Tuleb arvestada, et nad kõik olid väga haritud inimesed, lugesid inglise ja prantsuse keelt. Neil oli Moskvas palju tuttavaid diplomaate. Ja kui aus olla, siis ega Moskvas need inimesed, kes olid võimu ümber, oma vaateid ka väga ei varjanud. Ma toon teile sellise näite. Moskvas levis ajakiri Ameerika (seda andis vene keeles välja USA riigidepartemang ning see oli mõeldud levitamiseks Nõukogude Liidus näitamaks Ameerika elulaadi – JP), mida sai ka tellida, aga seda sai teha ainult väga piiratud hulk inimesi alates rajooni parteikomitee esimesest sekretärist. Nende parteitegelaste lapsed lugesid seda ajakirja ning see muutis neist väga paljude vaateid elule. Inimõiguste kaitsjate esimene põlvkond võis deklaratsiooni teksti üsna kergelt hankida oma tuttavate käest ametkondlikest ajakirjadest. Moskvas oli näiteks selline suur asutus nagu ühiskonnateaduste teadusinformatsiooni instituut. Nad tõlkisid inglise ja saksa keelest ning avaldasid kirjandust, mida peeti Nõukogude-vastaseks: Max Weberit, Karl Popperit, Hannah Arendtit, Martin Heideggeri. Nad refereerisid nende töid parteijuhtkonna jaoks. Mul oli palju sõpru ja tuttavaid, kes seal töötasid. Ja mida nad tegid? Nendest samadest keelatud raamatutest, mida nad parteijuhtkonna jaoks tõlkisid, tegid nad samizdatte ja ise ka levitasid neid! Nende kaudu lugesin ka mina 1970. aastail väga palju Lääne sotsioloogia- ja poliitikateaduste klassikat. Suletus oli muidugi olemas, aga samal ajal teatud kinnine ring inimesi luges seda kõike ja levitas.

Nagu ma olen lugenud, siis Nõukogude-aegsed teisitimõtlejad viitasid tihti oma maailma üldsuse poole tehtud pöördumistes ÜRO inimõiguste deklaratsioonile. Juba selles mõttes oli see kasulik.

Viitasid jah. Viitasid kui õiguslikule dokumendile, kuidas asjad peaksid olema (Nõukogude Liidus). Kuigi teati muidugi, et see deklaratsioon oli deklaratiivne, see ei olnud liikmesriikidele täitmiseks kohustuslik. Kuid seda tsiteeriti selles kontekstis, et nad said viidata oma nõudmistes NSV Liidu põhiseadusele ja rahvusvahelisele õigusele.

Mis te arvate, kas 70 aastat tagasi ÜROs vastu võetud inimõiguste deklaratsioon on siiani üldse maailmas aktuaalne?

On küll. Iseasi on see, et inimõiguste tähtsus on muutunud. 1970. aastatel olid inimõigused rahvusvahelises poliitikas väga tähtis faktor. Jimmy Carteri (USA president 1977–1981)  administratsiooni jaoks olid inimõigused näiteks väga tähtsad. Siis oli tähelepanu inimõigustele maksimaalne. Inimõiguste rikkumine pani selle riigi kohe paaria staatusse ning temaga ei suheldud (rahvusvaheliselt). Täna pole enam inimõigused nii prioriteetsed kui varem. Selle põhjus on terrorismioht ja vajadus terrorismiga võidelda, mis on nihutanud inimõigused kõvasti tagaplaanile, kuna julgeolekut ja ohutust loetakse tänapäeval tähtsamaks. Selle tagamiseks peetakse aktsepteeritavaks teha inimõigustes selliseid mööndusi, mida varem poleks heaks kiidetud. Kõigest hoolimata on minu hinnangul inimõigustel küllaltki suur tähtsus. Inimese jaoks pole tegelikult midagi õudsemat kui sõltuda teise inimese tahtest. Inimõigused kaitsevad inimese õigust olla vaba ning seetõttu on nad alati tähtsad.

Kas inimõiguste deklaratsioon tuleks siis tänapäeva reaalidele vastavalt ümber kirjutada või seda vähemalt muuta?

Deklaratsiooni esimene osa on normaalne, kõik need põhimõtted on ka tänapäeval aktuaalsed. Mina suhtun aga küllaltki külmalt nn teise põlvkonna inimõigustesse. Minu jaoks on päris inimõigused deklaratsiooni 20 esimest artiklit, mitte viimased kümme. Nende majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste inimõiguste (nn „positiivsed inimõigused“) päritolu on täiesti teistsugune. Need on ju need asjad, mida riik lubab oma elanikele. Lubab neile head elu: anda elamist, kindlustada väärikas vanadus, piisav elatustase jne.

Aga need õigused ei puuduta kõiki. Näiteks kuidas saab puudutada õigus puhkusele vaba kunstnikku, kes ei tööta kellegi heaks? Mis on näiteks „inimväärne piisav elatustase“, kes seda määrab? Pandagu siis kirja, et see on minimaalne tarbimiskorv. Need on pigem inimeste huvid, aga mitte õigused. Teise põlvkonna inimõigusi saab realiseerida ainult riigivõim. Faktiliselt see kasvatab inimestes paternalismi: meil on vaja seda, meile ollakse kohustatud andma toda ning me hakkame ootama, kuni see kõik meile antakse. Minu jaoks on tähtsam, et igaüks otsustab ise, kuidas elada. Ameerika põhimõte, et igaühel on õigus elule ning õigus püüelda õnne poole, on mulle palju lähedasem kui need teise põlvkonna inimõigused. Ma ei usu, et riik on võimeline kõike seda inimestele kindlustama –  midagi ta ei kindlusta! Minu elukogemus näitab, et kui riik kogub inimestelt vahendeid ning hakkab neid n-ö õiglaselt laiali jagama, siis keegi pole kunagi kuskil suutnud seda tegelikult õiglaselt teha. Selline lähenemine viib ainult jätkusuutmatu majanduseni. Ma ei ütle, et teise põlvkonna inimõigustel pole üldse mõtet, aga nad oleks vaja teistmoodi sõnastada. Neid ei saa formuleerida kui garantiisid kõigi jaoks.

Minu jaoks on tähtsam, et igaüks otsustab ise, kuidas elada. Ameerika põhimõte, et igaühel on õigus elule ning õigus püüelda õnne poole, on mulle palju lähedasem kui need teise põlvkonna inimõigused.

Kui võtta need 20 esimest õigust, mida võimud ei tohi piirata, siis milliste vabadustega on praegu maailmas kõige suuremad probleemid?

Kuidas hinnata. Esimese põlvkonna õigused on inimeste vabaduste garantiid ning riigil on keeld neid vabadusi piirata. Eri riikides on probleeme eri vabadustega. Rikkamates maades pole näiteks probleemi õigusega elule. Meil Ukrainas on aga praegu sõda, meil on õigus elule suure riski all. Sõja jooksul on juba tapetud üle 10 400 inimese. Meie jaoks on veel oluline teema õigus kaitsele  mitte sattuda põhjendamatult vahi alla. Ukrainas elab veel Nõukogude põhimõte, et inimest võidakse kinni pidada ilma kohtu otsuseta. Ukrainas võib ilma kohtuotsuseta maksimaalselt kinni pidada kolm ööpäeva, aga seda nõuet eiratakse ning sellest hiilitakse mööda. Meil on selline asi nagu preventiivne arest (ilma kohtu otsuseta), mida võib kohaldada kuni 30 päevaks. See on seoses sõjaga. Minu hinnangul on see jõhker inimõiguste rikkumine.

Kuidas Ukrainas on üldse lood inimõigustega, eriti juba viiendat aastat kestva sõja ajal?

Kui võrrelda Nõukogude ajaga, siis on muidugi paremaks läinud, sest siis polnud lubatud mitte mingisugune kodanikuaktiivsus. Keelatud kirjanduse ümberkirjutamise eest võis siis ju vabalt saada kolm aastat vangistust. Tänapäeval muidugi  halvendab meie olukorda kõvasti sõda.

Aga kui me sõja ja sellest tingitud piirangud inimõigustele, mis on mõnes mõttes isegi õigustatud, kõrvale jätame, siis kuidas Ukrainas lood on?

Meil on mitmeid süsteemseid probleeme, nagu näiteks ebaseaduslik ja ülemäärane jõu kasutamine õiguskaitseorganite poolt: piinamised, julm ümberkäimine inimestega. Ukraina on üks nendest riikidest, kus õiguskaitseorganid rakendavad piinamist. Kahjuks on see tõsi. Väga suur vahe on rikaste ja vaeste vahel. Ma pean siin silmas neid, kes ise ei suuda endaga hakkama saada: haigeid, invaliide, lapsi, vanureid. See pole normaalne ühiskond, kus viis protsenti elanikest omab 98 protsenti aktivatest.

Ukrainas on sügisel palju laineid löönud kallaletung aktivist Katja Gandzjukile, kes valati happega üle ning kes hiljem suri haiglas. Ta pole ainuke, väga paljudele kodanikuaktivistidele on viimase paari aasta jooksul kallale tungitud, on ka tapmisi. Kas te olete nõus väitega, et Ukrainas käib karistamatu jaht kodanikuaktivistidele ja riik vaatab sellele läbi sõrmede?

Ma pole sellega nõus. Gandzjuk polnud enam ammu mingi kodanikuaktivist. Ta oli viimased kolm aastat (Hersoni) linnavalitsuse küllaltki kõrge ametnik. Teiseks oli see (kallaletung) isiklik kättemaks talle ning kui need idioodid seda tegid, siis polnud nende eesmärk teda tappa, vaid hirmutada. Ukrainas pole siiski sellist eesmärgipärast hirmutamist nagu Venemaal või Valgevenes. Toodi välja, et (Ukrainas) on juba 55 jõhkrat kallaletungi aktivistidele. Ma hakkasin neid juhtumeid vaatama ja osal puhkudel oli põhjus selles, et n-ö ekstreemsed parempoolsed võitlevad sellisel viisil tinglike vasakpoolsetega. Osal juhtudel olid (kallaletungide) taga selgelt ärilised vaidlused. Mulle sellised liialdused sel teemal ei meeldi.