detsember 14, 2018

ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon 70

AFP/Scanpix
Purukspommitatud Aleppo. Inimõiguslased on pööranud ÜRO ja teiste organisatsioonide tähelepanu pidevatele inimõiguste rikkumistele Süürias, kuid suurt midagi pole muutunud.
Purukspommitatud Aleppo. Inimõiguslased on pööranud ÜRO ja teiste organisatsioonide tähelepanu pidevatele inimõiguste rikkumistele Süürias, kuid suurt midagi pole muutunud.

Vaatamata inimõiguste olemasolule pole ka pärast Teist maailmasõda suudetud ära hoida hirmutegusid inimeste kallal.

Tänavu saab ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon 70-aastaseks. See tähis annab põhjust vaadata tagasi inimõiguste arengule, aga ka sellele, mis seisus on inimõigused tänapäeval ning millised muutused võivad maailma ees oodata. Küllap märkavad kõik seda teemat tundvad inimesed, et olukord on viimase paari aastakümne jooksul läinud halvemaks. Seda muidugi maailmas tervikuna, Eesti kohta see loomulikult ei käi. Kuid inimõiguste olukord maailmas ei rõõmusta ja häid ideid, kuidas olukorda parandada, samuti silmapiiril ei ole.

Niisiis, 10. detsembril 1948. aastal hääletasid ÜRO tollased liikmed ÜRO inimõiguste deklaratsiooni üle. Selle poolt hääletas 48 riiki, vastu polnud keegi, kuid hääletamata jättis kaheksa maad: Jugoslaavia, Lõuna-Aafrika Liit, NSV Liit, Poola, Tšehhoslovakkia, Ukraina NSV, Valgevene NSV ja Saudi Araabia. Mõistagi leidsid hääletamata jätnud mitmeid vabandusi ja õigustusi, aga sellele loetelule pilku heites näeme, et need olid maad, kus inimõigusi üpris jõhkralt rikuti.

Inimõiguste ülddeklaratsioon ei ole konventsioon, leping ega resolutsioon. Seega ei ole see riikidele siduv. Suurem osa tänaseid maailma riike ei saanud ülddeklaratsiooni suhtes seisukohta võtta, kuna neid 1948. aastal maailmakaardil ei olnud. Nende riikide hulka kuulub ka Eesti. See aga ei tähenda, et inimõiguste ülddeklaratsioonil ei oleks mõju rahvusvahelisele õigusele, aga ka siseriikliku õiguse inimõiguste kataloogile. Pigem võib tõdeda, et see mõju on tohutu. Ülddeklaratsiooni pinnalt on tekkinud suur hulk riikidele siduvaid rahvusvahelisi õigusakte ja demokraatlikud riigid on inimõiguste põhimõtted kirjutanud oma põhiseadustesse.

Mitte kõik riigid ei pea ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni põhimõtteid järgimisväärseks. Reaalsus on, et üksnes ühes kolmandikus maailma riikidest austatakse inimõigusi ja nendestki mitmetes reservatsiooniga. 1990. aastal kiitsid islamimaad heaks Kairo deklaratsiooni, mis teeb inimõiguste osas mitmeid korrektiive. Selle järgi lähtuvad inimõigused jumalast (Allahist) ja inimese õigusi nähakse kohustustena jumala ees ning vabadus tähendab alistumist jumala tahtele. Usuvabadus ja naiste õigused on Kairo deklaratsioonis märksa piiratumad kui ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis ning deklaratsiooni lähtekohaks on koraan ja šariaat, ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis nähakse aga Lääne väärtustel põhinevat ekspansionismi, ka koloniaalpoliitikat.

ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni järgi on inimõigused igale inimesele kuuluvad sünnipärased õigused, mille eesmärgiks on tagada igaühele inimväärne elu ja väärikus. Need põhinevad arusaamal, et inimene on moraalne olend ja inimväärikus on osa inimlikkusest. Inimõigused ei sõltu inimese rassist, rahvusest, soost, usutunnistusest, keelest, sünnikohast, päritolust, vanusest, tõekspidamistest ja muudest asjaoludest. Inimõigused on universaalsed ja võõrandamatud ning kuuluvad kõigile ühtviisi. Seega ei tulene inimõigused konkreetsetest õigusaktidest, vaid inimeseks olemise faktist. Inimõigused on riigiülesed ja riigil ei ole õigust piirata inimõigusi, viidates suveräänsusele või siseasjadele.

Inimõiguste kujunemise võiks tinglikult jagada kolme etappi: jumalik ja loomulik õigus, siseriiklik õigus ja rahvusvaheline õigus. Kuigi inimõiguste mõiste tuli kasutusele palju hiljem kui õigus, puudutab kogu ajalugu läbiv õiguse areng inimõiguste arengut kas otsesemalt või kaudsemalt. Võime minna tagasi Hammurapi koodeksi, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma õiguse juurde ja tõdeda, et osas seal kirja pandud õigustes käsitletakse inimese õigusi ja kohustusi. Keskaja arusaamades lähtusid inimese õigused jumalast ja seega ei olnud inimesel õigus nende üle otsustada. Selles kontekstis võiks ära mainida mõned suured kristlikud mõtlejad nagu Aurelius Augustinuse ja Aquino Thomase. Inglismaa Magna Charta Libertatum aastast 1215 keelas inimeselt vabaduse võtmise ilma seisusliku kohtu otsuseta. Valgustusaeg asendas jumaliku õiguse loomuliku õigusega ja nii nägid Locke, Voltaire ja Rousseau inimese õigusi loomuliku õigusena.

Kirja pandud ja mõneti ka rahvusvahelises õiguses võiks inimõiguste lähtepunktiks pidada Vestfaali rahu 1648. aastal, mis puudutas usuvabadust ja orjuse kaotamist. 1776. aasta Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioonis kuulutati, et kõik inimesed on vabad ja seaduse ees võrdsed, tagati usuvabadus, sõnavabadus ja omandi kaitse. Need põhimõtted kandusid ka Ameerika Ühendriikide põhiseadusse. Revolutsioonilise Prantsusmaa inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioonis 1789. aastal märgiti muuhulgas ära ka inimeste võrdõiguslikkus ja isikuvabaduse kaitse. Viini kongress mõistis 1815. aastal hukka orjuse. Ometi kaotati orjus erinevates Euroopa ja Ameerika maades järk-järgult ja tugeva sisepoliitilise võitluse käigus alles 19. sajandi jooksul.

19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel puudutasid mitmed konventsioonid inimese õigusi, näiteks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) loomine Bernis 1906. aastal, 1907. aasta konventsioon haavatute, vangide ja tsiviilisikute kaitseks sõjas jpm. 1919. aasta Versailles’ rahuläbirääkimiste käigus otsustati asutada Rahvasteliit. See riikidevaheline organisatsioon püüdis võtta mitmed inimõiguste kaitse küsimused oma ülesandeks, kuigi organisatsiooni mandaadis seda ei rõhutatud. Siiski mainiti Rahvasteliidu paktis vajadust kaitsta vähemusrahvusi ja religioone. 1920. aastal mõistis Rahvasteliit hukka orjuse.

Rahvasteliit, mille loomise põhieesmärk oli vältida edaspidiseid sõdu, ei suutnud ära hoida inimvaenulike totalitaarsete režiimide teket, inimõiguste massilisi rikkumisi ega ka mitte uut maailmasõda, mis kujunes kõigist varasematest kõige globaalsemaks ja ohvriterohkemaks. Sõda tegi lõpu ka Rahvasteliidule endale, mis küll paberil eksisteeris 1946. aastani, aga mille tegevus oli 1940. aastaks täielikult halvatud. Teise maailmasõja lõpufaasis püüdsid liitlased, kellest sõja järel said võitjariigid, luua uut organisatsiooni, mis jätkaks Rahvasteliidu ideede elluviimist, ja sellelt pinnalt tekkis ÜRO. Ilmsiks hakkasid tulema sõjakoledused – lisaks ohvritele rindel ka tohutu vägivald tsiviilelanikkonna suhtes, nagu natside läbiviidud holokaust juutide ja mustlaste vastu, aga ka ebainimlik käitumine paljude teiste okupeeritud maade elanike, eriti slaavi rahvaste suhtes, aga teisalt ka inimsusevastased kuriteod teiste osapoolte, eriti NSV Liidu poolt – massihukkamised, küüditamised, Gulagi orjalaagrid ning selle tulemusena ulatuslik pagulaslaine Lääne-Euroopa suunas. Sellest tingituna nägid ÜRO asutajad vajadust luua inimõiguste kaitseks rahvusvaheline raamistik, mis tugineks inimeste võrdõiguslikkusele. Nii jõutigi 1948. aastaks ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonini. Vaatamata mittesiduvusele oli see deklaratsioon üks nähtavamaid ÜRO algatusi, mis tõstis tema autoriteeti ja millel oli märkimisväärne poliitiline ja moraalne mõju maailmakorrale. See deklaratsioon oli esimene rahvusvaheline dokument, mis keskendus puhtalt inimõigustele ja avas tee hilisematele juba siduvatele õigusaktidele.

Rahvusvaheliste inimõiguste alaste regulatsioonide loomisel oli esirinnas Euroopa, täpsemalt demokraatlikud Lääne-Euroopa riigid. Euroopa Nõukogu asutamise üheks eesmärgiks oli inimõiguste ja põhivabaduste tagamine. Euroopa Nõukogu loomisel kehtis range põhimõte, et sinna võivad kuuluda üksnes demokraatlikud õigusriigid. Seepärast jäid NSV Liit ja tema Ida-Euroopa satelliitriigid sellest kõrvale. Euroopa Nõukogu üks esimesi algatusi oli 1950. aastal Roomas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni vastuvõtmine (jõustus 1953). See oli Euroopa Nõukogu liikmesriikidele siduv, võrreldes ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooniga konkreetsem ja nägi ette meetmed, kuidas inimõigusi kaitsta. Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni alusel asutati ka Euroopa Inimõiguste Kohus Strasbourgis. Kui algaastatel oli inimõiguste kohtu menetluses üksikuid kaebusi, siis tänapäeval on see kohus pigem ülekoormatud. Hiljem on konventsiooni täiendatud mitmete uute protokollidega, nagu näiteks surmanuhtluse keeld ja õigus vabadele valimistele. Eesti kirjutas konventsioonile alla kohe pärast Euroopa Nõukoguga ühinemist 14. mail 1993. Enamiku inimõigusi puudutavate rahvusvaheliste õigusaktidega ühines Eesti juba varem. 21. oktoobril 1991 ühines Eesti 11 inimõigusi käsitleva konventsiooniga.

Inimõiguste kaitse sätted on kirjutatud ka Euroopa Liidu Lissaboni lepingusse, mis sisaldab põhiõiguste hartat. Lepingu artikkel 2 sätestab, et liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõigused, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate inimeste austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus.

Inimõiguste alaseid regionaalseid rahvusvahelisi akte on võetud vastu ka mujal kui Euroopas. Kõige tuntum neist on juba mainitud islamimaade poolt vastu võetud 1990. aasta Kairo deklaratsioon.

Tavaliselt jagatakse inimõigusi mitmesse rühma, nagu kodanikuõigused, vabadusi tagavad õigused, poliitilised õigused, majanduslikud, sotsiaalsed õigused jm. Kesksed inimõigused on õigus elule, vabale mõttele, südametunnistuse ja usuvabadus, arvamuste ja sõnavabadus, ühinemisvabadus, liikumisvabadus, õigus tööle, perekonnaelule, puhkusele, vaba aja veetmisele, haridusele, õiglasele kohtupidamisele, aga ka pagulaste õigus turvapaigale, õigus kodakondsusele, omandi puutumatusele jm. Keelatud on piinamine, orjatöö jms.

Mitmed inimõigustega tegelevad teadlased on seisukohal, et inimõigusi ei tohi käsitleda hierarhilisena, st et ühed inimõigused oleksid nagu tähtsamad kui teised. Üksmeelt selles küsimuses aga ei ole. Ka võib kohata erinevat lähenemist inimõiguste ja põhivabaduste eristamisele. On arvamusi, et need langevad kokku, aga on ka seisukohti, et inimõigused on need, mis on tagatud rahvusvahelistes inimõigusalastes aktides, põhiõigused aga need, mis on tagatud riikide põhiseadustega.

Paraku ei käi õigusesse valatud ideed ja tegelikkus tihtipeale käsikäes. Rahvusvahelised deklaratsioonid ja konventsioonid ei ole suutnud teha lõppu inimõiguste rikkumisele ega tagada reaalset võrdõiguslikkust ja vabaduste austamist. Pärast ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmist on toime pandud verd tarretama panevaid hirmutegusid, mille ohvreid võib lugeda miljonitega.

Meenutame kas või väikest osa neist: kultuurirevolutsioon Hiina RVs, Suharto diktatuuri inimsusevastased kuritööd Indoneesias, Vietnami sõjakoledused, Pol Pothi korraldatud genotsiid Kambodžas. Vähe on teada Kimi dünastia kuritegudest Põhja-Koreas, Hafez al-Assadi ja Saddam Husseini inimsusevastastest kuritegudest Süürias ja Iraagis.

Alles 1990. aastate keskel pandi toime rohkem kui ühe miljoni ohvriga genotsiid Rwandas ja paarsada tuhat ohvrit nõudnud kodusõda Euroopa südames, endises Jugoslaavia vabariigis Bosnias ja Hertsegoviinas. Sadadesse tuhandetesse küündis ka genotsiid Sudaanis Darfuris vähem kui 15 aastat tagasi. Ohvriterohkeid hõimusõdasid on Aafrikas paraku rohkemgi. Mõned inimsusevastaste kuritegude korraldajad on jõudnud kohtupinki ja süüdi mõistetud. Rwanda ja Bosnia tribunalid töötasid päris tõhusalt. Ka 2002. aastal Rooma statuudiga asutatud Rahvusvaheline Kriminaalkohus alustas paljulubavalt. Ent mitmed suurriigid, nagu Ameerika Ühendriigid, Venemaa, Hiina ja India, sellega ei ühinenud ning mitmed Aafrika riigid on tänaseks sellest taganenud. Araabia kevadega 2010. aasta lõpul algas uus, hulka araabia riike räsiv konflikt, mis mitmes riigis kasvas kodusõjaks ja tõi tsiviilelanikele kaasa suuri kannatusi. Inimõiguste rikkumine muutus tavaliseks. Mitmes neist, nagu Liibüa, Jeemen, Iraak ja Süüria, kodusõda jätkub ja lõppu pole näha. On karta, et näeme lähiaastatel veel mitmeid massilisi inimõiguste rikkumisi. Tähelepanuta ei tohi jätta ka Venemaa toetatud separatistide tegevust Kagu-Ukrainas. Sõjategevuse ja inimõiguste rikkumise üheks tagajärjeks on ka rändekriis, millega Euroopa riigid ei suuda toime tulla.

Inimõigused on olnud pidevas muutumises. Lisandunud on uusi inimõigusi, eriti sotsiaalsete ja kollektiivsete õiguste vallas. Lisandunud on infotehnoloogia, sotsiaalmeedia arenguga seonduv, aktuaalsed küsimused on privaatsus, identiteet ja heaolu. Ilmselt tekib arutelu ka tehisintellekti ja inimõiguste teemal. Osa riike on huvitatud käsitlema ka migratsiooni inimõiguste kontekstis. Mõneti on pööratud vähem tähelepanu individuaalsetele õigustele, kuna Lääne demokraatiates ollakse harjunud, et need on enesestmõistetavad. Ent tegelik elu näitab, et nii see ei ole.

Araabia kevad, ränderiis ja laienev terrorism on tõstatanud inimõiguste arutelu fookusesse mitmed teemad, mis ei olnud varem aktuaalsed, vähemasti mitte sellisel määral. Tooksin välja neist mõned.

Inimõiguste universaalsus. Lääne ühiskondades peetakse seda enesestmõistetavaks, kuid mujal seda tingimata üldkehtivana ei tunnistata. Terav konflikt puudutab eriti usuvabadust ja soolist võrdõiguslikkust. Mitmel maal vaadeldakse universaalsusele kui Lääne väärtuste ekspansioonile.

Inimõiguste hierarhilisus. Eriti seoses terrorismiga on tõstatunud küsimus, kas ühtesid inimõigusi tohib piirata teiste kaitseks. Kas õigus elule ja sotsiaalkindlustusele on samaväärsed õigused? Kas ühinemis- ja väljendusvabadust võib piirata, et tõkestada inimeste elu ja turvalisust ohustavate intsidentide ärahoidmist? Kuidas toimida, kui erinevate inimõiguste tagamise vahel tekib vastuollu?

Inimõigused ja suveräänsus. Küll vana teema, aga seoses rahvusvahelise terrorismiga uues valguses. Riigil on kohustus tagada kõigi, mitte ainult haavatavate rühmade turvalisus ja õigused. Pagulaskonventsiooni tagatisi aga tihtipeale kuritarvitatakse. Milline on riigi suveräänsusest tulenevalt õigus otsustada, kuidas pagulasseisundit tuvastada ja kuidas selgitada, kes on pagulane, kes aga püüab pagulast mängides pääseda ligi tööturule ja sotsiaaltagatistele?

Võrdne kohtlemine. Kas riskirühmadesse kuuluvate isikute suhtes tohib rakendada tõhusamat kontrolli? Näiteks nähtavalt äärmuslike kalduvustega isikute suhtes?

Kas inimõigused on ideoloogilised? Parempoolsed uurijad rõhutavad individuaalseid õigusi ja vabadusi, vasakpoolsed kollektiivseid ja sotsiaal-majanduslikke.

Põlisus versus multikultuursus. Kui palju peavad põliselanikud end kohandama vastavalt immigrantide arusaamadele, kui palju tuleb nõuda immigrantidelt kohaliku komberuumi austamist ja sellega kohanemist?

Nendele küsimustele ei ole häid vastuseid, kuid vastamata jätmine tekitab ohte inimõigustele ja nende kaitsele. Vastuseid aga otsima peab. Nii kogu maailmas kui siinsamas Eestis.

Juba kaheksandat korda korraldas Inimõiguste Instituut Tallinnas rahvusvahelise inimõiguste aastakonverentsi, kus otsiti neile ja paljudele muudele küsimustele vastuseid. Konverents toimus inimõiguste päeval, 10. detsembril, mil oli põhjust keskenduda ka ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni 70. aastapäevale ja heita nii tagasi- kui ettevaatav pilk inimõigustele. 

 

Arvamused

Oliver Loode, MTÜ Põlisrahvaste Arengu Keskus juhataja

Inimõiguste olukord maailmas on tõepoolest languses. Arvamusega, et „Eesti kohta see loomulikult ei käi”, ei saa siiski nõustuda. Maailmas toimuv mõjutab ka Eestit, seda enam, et inimõiguste kliima on  halvenenud mitte ainult nn „tavaliste kahtlusaluste“, vaid ka meie liitlaste, sh USA koduõuel. Inimõiguste olukorda ei saa hinnata vaid üksikute inimõiguste rikkumiste kaudu. Loeb ka toetus inimõiguslikule mõtteviisile – mitte ainult riigi ja kodanike, aga ka tööandjate ja -võtjate, meeste ja naiste, isegi kooliõpilaste hulgas. Sellele viitab ka inimõiguste ülddeklaratsiooni 1. artikkel: „Kõik inimesed sünnivad vabade ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ja nad peaksid suhtuma üksteisesse vendluse vaimus”. Just selle vendluse vaimuga ei ole Eestis lood kõige paremad. Riik ei pruugigi otseselt rikkuda inimõigusi, kuid Eestis pole piisavalt juurdunud inimõiguslik mõtteviis, sh arusaam inimõiguste universaalsusest. Inimõigusliku mõtteviisi erosioonist (mida peegeldab kasvav vihakõne) on vaid mõni samm reaalsete inimõiguste rikkumisteni.

Väike õiendus ka selles osas, just nagu kollektiivsed õigused oleksid eelkõige vasakpoolsete teema. Kindlasti ei saa seda väita põlisrahvaste õiguste osas. Põlisrahvaste inimõigusluse aluseks on rahvaste enesemääramisõigus – olulisim kõigist kollektiivsetest õigustest. Meenutagem ka, et eesti rahvas on mitmel ajalooetapil põhjendanud omariiklust enesemääramisõigusega. Inimõigused ja nende eestkoste ei ole vasak- ega parempoolne, vaid üldinimlik nähtus.

 

Mall Hellam, Avatud Eesti Fondi juhataja

ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon raamistab inimõiguste kaitse õigus- ja väärtusruumi, mille üheks eesmärgiks on kindlustada ka kodanikuühiskonna tugevus ning sõltumatus.  Ehkki meil on tänapäeval läbi aegade parimad võimalused ja vahendid inimõiguste kaitseks, mõjutavad maailmapoliitika hoovused tegelikkust nii globaalselt kui ka meid siin Euroopas: paljudes riikides piiravad vabakonna tegutsemist valitsustesse jõudnud äärmuslikud poliitilised jõud. Mitmel pool Lääneski on murenemas arusaam deklaratsiooni selgrooks olevast inimõiguste universaalsuse kontseptsioonist ja asendumas hierarhilise suhtumisega.

Põhiseaduslike institutsioonide nagu kohtuvõimu piiramine ning vaba meedia kitsendamine mõjutavad otseselt inimõiguste ülddeklaratsioonis sõnastatud väärtuste tagamist ja nende elluviimist. Erilise löögi all on ka vabaühendused, kes ahistavate seaduste kaasabil satuvad erinevate ühiskonnagruppide kaitsmisel seadustega pahuksisse  ning  jäävad ise kaitsetuks. Et ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni põhimõtted oleksid ka edasipidi näiteks Euroopas Liidus paremini kaitstud, oleks vaja tänapäevastada ELi  enda seadusandlust ja toimemehhanisme, et liikmesriigid käituksid nii inimõigusi kui ka vabakonna sõltumatust austavalt.

Ei pea olema enam tuleviku-uurija, et ette näha ka kliimamuutuste võimalikke katastroofilisi mõjusid, mis toovad kaasa ulatuslikud põgenikevood. Lisaks tuleb leida vastused, mis saab ülddeklaratsioonis sõnastatud põhimõtetest tehisintellekti, geneetika ja meditsiini arengu valguses, lahenduse peavad leidma interneti ja privaatsuse küsimused. Info kättesaadavus pole tänapäeval enam probleemiks, aga õigus saada teavet moonutamata kujul ning oskus tunda ära manipulatsioonid on otseselt seotud senisest parema kodanikuhariduse ja inimõiguste tundmisega. See oli päevakajaline 70 aastat tagasi ning on seda ka täna.