mai 6, 2016

Kolm põrsakest: Rootsi, Soome ja Läänemere piirkonna strateegia

Euroopa suur illusioon hakkab mööda saama.

Euroopa illusioon ja Läänemere piirkond

Berliini müüri langemisest Minski kokkuleppeni (1989–2015) jõudis mööda minna sama palju aega kui Bastille’ ründamisest Viini kongressini (1789–1815). Mõlemad ajavahemikud kujutasid endast poliitilist murrangut Euroopa ajaloos, mille käigus liberaalsete ideede algne edu kasvas tasapisi üle pettumuseks. Täna võime tõdeda, et Euroopa projekti triumf, mis 1990. aastatel tundus nii elavalt elujõuline, oli illusoorne. Selle elujõulisus ei tulenenud mitte liberaalsete väärtuse üleolekust, vaid pigem igasuguse eksistentsiaalse ohu puudumisest Euroopas. Kuigi see jäi mitmesuguste Brüsselis kiiresti loodud auahnete institutsioonide varju, muutus Euroopa pärast külma sõja lõppu tegelikult veel nõrgemaks ja hakkas veel enam sõltuma Ameerika juhtrollist. Hoiatusmärke on kogu aeg näha olnud: nii tegid just Ühendriigid 1995. aastal lõpu Balkani konfliktidele ning 2000. aastal Austria vastu kehtestatud sanktsioonid näitasid, et Euroopa tervikuna ei ole kuidagi tugevam kui Euroopa kõige antiliberaalsem riigijuht. 11. septembri järel etendas Euroopa maailmaareenil noorema strateegilise partneri rolli, samal ajal kui Ühendriikide prioriteedid kaldusid tasapisi sootuks mujale kui Euroopasse. Seepärast oli (õige mitmel põhjusel) sügavalt irooniline, et EL sai 2012. aastal Nobeli rahupreemia. See eksitas ühtlasi väga tugevalt selles osas, millised tingimused olid üldse muutnud ELi võimalikuks: suur triumf sõltus rahust Euroopas ja Venemaa nõrkusest.
Sel lihtsal tõdemusel Euroopa illusioonist on kaks eesmärki. Esiteks toonitab see Euroopa praeguse košmaari taga peituvaid tegelikke tegureid. Me näeme praegu pealt selle järkjärgulist algust, mida Samuel Huntington nimetas demokraatia „vastulaineks”, ja liberaalse epohhi lõppu. Teiseks toonitavad praeguse tõve tegelikud tegurid seda, miks puudub Euroopal ühine seisukoht julgeolekuprobleemide lahendamiseks. Ehkki probleemid (st eurotsooni vaevused, Schengeni olukord jne) näitavad ilmekalt, et mõne riigi suutmatus täita Euroopa ees antud lubadusi lausa nõuab kollektiivset lahendust, muudab paljudes riikides valitsev antiliberaalne meelestatus kollektiivse tegutsemise peaaegu võimatuks. Usalduse puudumine kollektiivsete pingutuste suhtes laieneb ka Euroopa julgeolekumuredele ning viimaks ongi juba kaalukausil uus Jalta-Euroopa.
Kõige selgemalt ilmneb see oht Läänemere piirkonnas. Kreml kujundab Balti riikidest endale lahinguvälja ja valmistab Venemaad sõjaks ette. Venemaa agressiivse käitumise tõttu nõuavad Balti riigid USA püsivat ja piisavat kohalolekut piirkonnas. Püsiv kohalolek võrduks heidutuse mõttes „lävendiga” eeldusel, et sel juhul oleks Venemaa agressiooni korral ainuvõimalik lahendus kollektiivne Atlandi-ülene tegutsemine Balti riikide kaitsmiseks. Ent Ameerika juhtrolli puududes piirdub heidutus praegu „päästikuga” ehk roteeruva kohalolekuga ja lubadusega tegutseda, kui Venemaa agressioon peaks teoks saama. See tähendab heidutust õppuste abil. Oht ei ole siin mitte ainult selles, kui kasutada SACEURi Philip Breedlove’i sõnu, et „virtuaalne kohalolek on tegelikult kohalolematus”, vaid selles, et alliansi raames muutub raskeks alustada ühist tegevust Venemaa agressiooni vastu. See ongi ehk praeguse Euroopa košmaari suurim murekoht: ameeriklased kõhklevad, kas olukorda eskaleerida, sest neid ei ole kohal, eurooplased on aga halvatud ja passiivsed, sest nad on liiga lõhestunud. See ei ole pelgalt hüpoteetiline mure, vaid väga akuutne probleem paljudele Läänemere piirkonna osapooltele. Kui Soome endine välisminister Pär Stenbäck pidas hiljaaegu Stockholmis loengu, tekkis saali kõhe vaikus, kui ta esitas retoorilise küsimuse solidaarsuse kohta Balti riikidega: „Kas keegi siinolijatest usub, et Saksamaa sekkub sõjaliselt?”

Rootsi ja Läänemere piirkonna strateegia

Praeguse olukorra probleeme tunnistades on Läänemere piirkonna kaitset puudutav strateegiline debatt keskendunud usutava ja kooskõlalise tegutsemise kujundamisele, mis välistaks võimaluse, et Venemaa saaks olukorda eskaleerida (eelkõige tavajõudude mõttes). See ei takista veel ilmtingimata Venemaal korraldada sõjalisi provokatsioone ja vahejuhtumeid, kuid kahandab nende strateegilist tähtsust. Lisaks suurendaks niisugune käitumine võimalust tugevdada Balti riikide kaitset konflikti korral, mis omakorda suurendab USA sekkumise võimalust ja oleks sel moel heidutuseks Venemaa agressiooni eest.
Selle seisukohaga seondub kaks põhimõttelise tähtsusega aspekti: esiteks on NATO jõud küll olulised, aga kõige kiiremini suudab tõenäoliselt reageerida USA õhuvägi, teiseks on aga päästeoperatsiooniks Balti riikides vajalik kasutada Rootsi territooriumit. Just sellepärast ongi viimasel ajal kasvanud nii huvi Rootsi vastu kui ka mure Rootsi pärast, teemaks nii kaitsevõime kui ja julgeolekupoliitika.
Rootsi praegune pahemtsentristlik valitsuskoalitsioon ei esita palvet saada NATO liikmeks. Kaitseminister Peter Hultqvist on sellele eelistanud strateegiat, mille aluseks on tihedam kaitsekoostöö naaberriikidega (näiteks Taani ja Poolaga). Seda „Hultqvisti doktriini” esitatakse „solidaarsusena”, mis kergitab „lävendit” ja kujutab endast heidutust Venemaa suhtes. Samuti hõlmab see spetsiaalset sõjalist koostööd Soomega. Siinkohal tuleb märkida, et eeldatav Rootsi-Soome koostöö on mõeldud kriiside ja sõja puhuks, mis muudab selle muidu blokiväliste riikide puhul pisut harjumatuks liidu loomise vormiks. Doktriini loosungite kohaselt on kaitsekoostöö „võrgustiku” tugevaim osa kahepoolsed sidemed USAga.
Rootsi-Soome kaitsekoostöö üle arutatakse praegu Rootsi kaitsemõtlejate seas väga tuliselt. Põhiküsimuseks on just julgeolekupoliitika see aspekt, mis puudutab kollektiivset tegutsemist Balti riikide hüvanguks konflikti korral Venemaaga. Ühed analüütikud väidavad, et geograafilisest asukohast tingituna on Rootsi ja Soome huvid asümmeetrilised. Soome on USA silmis Balti riikide päästeoperatsiooni korral väiksema tähtsusega ja seepärast võivad soomlased tõenäoliselt jääda Ida ja Lääne vastasseisust kõrvale, vähemalt esialgu. Samal ajal Rootsi on konflikti segatud arvatavasti juba esimesest hetkest peale. Seepärast ütleb loogika, et on rumalus luua Soome ja Rootsi vahel tihedaid sõjalisi sidemeid, sealhulgas ühiseid väeosi, rääkimata sellest, et oletus, nagu võiksid Rootsi ja Soome koos NATOga liituda, on nagunii ekslik. Teised analüütikud väidavad aga, et Venemaa külje all asuvate blokiväliste riikidena on Rootsi ja Soome julgeolekuhuvid loomuldasa valdavalt ühesugused. Sellest perspektiivist lähtudes pole erilist mõtet Rootsil üksi NATOga liituda, sest Soome otsus NATO kohta ei mõjutaks kuidagi Rootsi avalikku arvamust. Pealegi teeniks lõhe Rootsi ja Soome vahel ainult Kremli huve.
Rootsi sõjaline kaitsevõime valmistab julgeolekumõtlejatele suurt muret. 2015. aasta kaitse-eelarve ütles selgelt lahti varasemast „transformatsiooni” suundumusest, mis valitses Rootsi kaitsepoliitikas ligemale kakskümmend aastat. Formaalselt märkimisväärset kasvu ette nähes annab see eelarve usutavasti tulemuseks kõhnukese sõjaväe, mille paljud süsteemid jäävad alla kriitilise taseme. Niisugune „posttransformatsiooni” sündroom võib kergesti muuta Rootsi sõjalises mõttes piirkonnas nulliks.
Kui kokku võtta, siis Rootsi ei suuda ise ennast kaitsta. Lisaks puudub solidaarsusdoktriinil usutavus, nagu näitavad selgesti sõjalise võime puudumine ja eemalejäämine NATOst. Poliitilises mõttes NATO liikmestaatuse poole ei liiguta, sest praegune valitsus keeldub seda teemat isegi arutamast. Nii kipub tahes-tahtmata pähe järeldus, et Rootsi vajab hädasti kooskõlalist strateegiat.
Kangesti tuleb silme ette võrdlus muinasjutuga kolmest põrsakesest. Ninakas ja muretu Nahv-Nahv (Rootsi) on sunnitud eksistentsiaalse ohuga silmitsi sattudes koostööd tegema märksa tõsisemalt ette valmistunud Nihv-Nihviga (Soome). Kuid sellest ei piisa. Rootsi-Soome koostöö laguneb sõja korral usutavasti nagu kaardimajake. Nad peavad liduma Nuhv-Nuhvi (NATO) juurde, et pääseda varjule korralikku kivimajja. Aga jah, eks see ole kõigest muinasjutt.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar