Kõige idapoolsem lääs ja kõige läänepoolsem ida

Türgi innukus Euroopa Liiduga liitumiseks näis pärast 2005. aastat mõnevõrra vaibuvat – on selline arusaam paikapidav?

Absoluutselt mitte.

Absoluutselt mitte? Kuis siis nii?

Püüdlus euroliiduga ühineda muutub Türgis päev-päevalt tugevamaks. Aastail 2002-2005 viidi Türgis ohtralt läbi siseriiklikke reforme, mille eesmärk oli jõuda selleni, et öeldaks välja konkreetne ametlike liitumisläbirääkimiste alustamise kuupäev.

Alates 2005. aasta oktoobrist peabki Türgi ametlikke liitumisläbirääkimisi. Kõik riigid, mis on alustanud läbirääkimisi Euroopa Liiduga (EL) liitumiseks, on need läbirääkimised edukalt ka lõpuni viinud. Türgist ei saa selle reegli esimest erandit, ka meie suudame oma liitumiskõnelused edukalt lõpuni viia.

Kuid ainuüksi 2007. aastal toimusid riigis neljad valimised. 2008. aastal toimus kohtuprotsess, mis ähvardas poolte hääletanute toetuse kogunud valitsevat parteid (Õigluse ja Arengu Partei, Adalet ve Kalkinma Partisi ehk AK) likvideerimisega. Nendest siseriiklikest mullistustest hoolimata õnnestus meil Türgi parlamendile esitada mitu reformieelnõu. (Bağış jätkab üksikasjaliku loeteluga liitumiskõneluste raames astutud õiguslikest ja diplomaatilistest sammudest, reformidest soolise võrdõiguslikkuse alal, kurdi- ja armeeniakeelsete tele- ja raadioprogrammide alustamisest, kurdikeelse elanikkonna aladele mõeldud arendusprojektidest.)

Aeg töötab Türgi kasuks. Euroopa sõltuvus Türgist kasvab iga päevaga. Türgi sõltuvus Euroopast aga mitte.

Ma ei väida, et oleme kõik probleemid lahendanud. Kuid Türgi on teinud algust nende probleemide analüüsimisega ja diagnoosimisega. Ja nagu te teate, siis poole igast ravist moodustabki just õige diagnoos. Türgi on minu arvates seega õigel teel. Nii et liitumisprotsess ei ole tegelikkuses pidurdunud, kuigi selline mulje võib olla tekkinud küll. Ja seda peamiselt 2007.-2008. aasta siseriiklike sündmuste tõttu.

Praeguste plaanide kohaselt peaks Türgi olema 2013. aastaks täielikult üle võtnud Euroopa Liidu seadused ehk acquis communautaire’i. Mis aastal võiks Türgist saada euroliidu täieõiguslik liige?

Me tõepoolest loodame, et 2013. aastaks oleme suutnud lõpule viia oma seaduste ühildamise Euroopa Liidu nõuetega. Kuid me ei eelda liikmestaatuseni jõudmist enne, kui selleks on olemas valmisolek nii meie kui ka ELi poolt. Me saame aru, et tegemist on aeganõudva protsessiga ning me mõistame ka ELi “laienemisväsimust”. Kuid lõpuks saabub päev, mil see suur ühinemine saab lõpuks teoks – täpselt samamoodi, nagu lõpuks 18 miljonit idasakslast said ELi võrdseteks ja täieõiguslikeks liikmeteks. Ja seda ilma igasuguste ühinemisläbirääkimisteta, sest selliseks ühinemiseks oli olemas poliitiline soov. Ning see muutus vältimatuks. Täpselt samamoodi saabub kord päev, mil Türgi ühinemiseks ELiga tekib poliitiline nõudlus, sest seda ühinemist tajutakse vältimatusena.

Kõikide vajalike reformidega me püüamegi praegu oma riiki selleks suureks ühinemiseks ette valmistada.

Kuidas te defineerite valmisolekut?

Vaadake, veel ainult seitse aastat tagasi küündis Türgi sisemajanduse kogutoodang

(SKT) ühe elaniku kohta 3000 USA dollarini.

Praegu on meie SKT per capita 11 000 dollarit. Kui me lähimate aastate jooksul jõuame ELi maadele järele, siis oleme majanduslikus mõttes valmisoleku saavutanud. Eurotsooniga liitumiseks vajalikke tingimusi silmas pidades oleme juba praegu kriteeriumid täitnud. Rääkides olukorrast demokraatia vallas, on olukord varasemaga võrreldes tunduvalt paranenud. Tegemist on riigiga, kus 50 aasta eest hukati sõjaväelise riigipöördega võimult tõugatud valitsuste peaministreid, 30 aasta eest korjati kommunismi propageerimises süüdistatuna käibelt ära Franz Kafka raamatuid ning kümne aasta eest vangistati Istanbuli linnapea luuletuse avaliku deklameerimise eest. (1998. aastal määras Türgi kohus vanglakaristuse Recep Tayyip Erdoğanile islamistliku värvinguga luuletuse avaliku deklameerimise eest. Kohtuotsuse kohaselt läks Erdoğani teguviis vastuollu kemalismi põhiprintsiipidega.)

Praeguseks on asjad muutunud. Kõnealune linnapea on praegu Türgi peaminister ning Istanbul tänavune Euroopa kultuuripealinn.

Me ei eelda liikmestaatuseni jõudmist enne, kui selleks on olemas valmisolek nii meie kui ka ELi poolt

Üheks minu Eesti-visiidi põhjuseks oli seejuures soov tänada Eesti rahvast ja valitsust meile ühinemisläbirääkimiste käigus avaldatud toetuse eest. Seda põhjusel, et ELis on igal häälel võrdne kaal.

Põhjused ja argumendid, miks EL peaks soovima Türgi liitumist, on arusaadavad. Kuid miks peaks Türgi soovima euroliiduga ühineda? Kas sõltumatu piirkondliku suurriigi positsioon poleks teile kasulikum?

Me kõik teame, et elamaks tervislikku ja täisväärtuslikku elu, tuleb tähelepanu pöörata oma toidusedelile. Ning et kasulik on korrapäraselt tegeleda tervisespordiga. Kuid seda kõike praktikas järgida pole sugugi kerge. Alles siis, kui tervis hakkab siit ja sealt järele andma, lähevad inimesed arsti või toitumisnõustaja juurde. Ning arst või toitumisnõustaja koostab teile tervisliku menüü või treeningprogrammi. Nende nõuandeid järgides saab teist parem inimene: tegusam, sportlikum ja parema tervisega inimene. Praeguseks on ELi väljakirjutatud retsepti omaks võtnud 27 riiki. Ja see retsept on aidanud 27 riigil saada varasemast jõukamaks, demokraatlikumaks ja parandanud nende inimõigustealast olukorda.

Türgi eesmärk on kõiki vajalikke reforme läbi viies muuta Türgi meie laste jaoks paremaks keskkonnaks. Püüdes jõustada Euroopa standardeid, tahame muuta Türgi demokraatlikumaks, jõukamaks ja läbipaistvama valitsussüsteemiga riigiks.

Mis juhtub, kui Türgist ei saa euroliidu liiget?

Türgist saab euroliidu liige. Mul pole selles osas mingeid kahtlusi. Euroopa ei saa enesele lubada Türgile “ei” öelda. Ja Türgi ei saa enesele lubada “ei” ütlemist Euroopale. Meie suhe põhineb asjaolul, et mõlemad osapooled vajavad teineteist. Ning Euroopa vajab seejuures Türgit rohkem, kui Türgi vajab Euroopat.

Aeg töötab seejuures Türgi kasuks. Euroopa sõltuvus Türgist kasvab iga päevaga. Türgi sõltuvus Euroopast aga mitte.

Ja need, kes seavad kahtluse alla Türgi tulevase rolli Euroopas, võiksid kokku lüüa Türgi liitumisega kaasnevad miinused ja kaotused. Ning seejärel välja arvutada Türgi väljajätmisega kaasneva kahju. Ning seejärel nad mõistavad, et ilma Türgita Euroopa hakkama ei saa. Türgi väljajäämisega kaasnev kahju on lihtsalt üüratu.

Euroopa ei suuda ilma Türgi abita lahendada oma energiamuresid. Ilma Türgita ei saa Euroopa hakkama ka oma majandusraskustega. Türgi abita ei saa Euroopa lahendatud ka illegaalse immigratsiooniga seotud probleeme. Või võtame kas või sellised küsimused nagu narkokaubandus, terrorism, vähemuste integratsioon praegustes ELi liikmesmaades. Türgi on oluline võtmeriik ka rääkides rahu saavutamisest Euroopaga piirnevate keerukate piirkondade vaenulike riikide vahel. Türgi on ühel ja samal ajal vahendajaks nii Venemaa ja Gruusia, Afganistani ja Pakistani, Süüria ja Iraagi, Bosnia ja Serbia, Iisraeli ja palestiinlaste ning isegi USA ja Iraani vahel. Milline riik veel seda kõike suudaks? Sestap ei saagi EL enesele lubada Türgile “ei” ütlemist.

Millised on peamised takistused Türgi euroliitumise teel?

Peamiseks takistuseks on eelarvamused.

Ehk täpsustate? Kas eelarvamused Euroopas?

Nii Türgis kui ka Euroopas. Türgis on neid, kelle kartuste kohaselt võib Euroopa meie riigi lagundada. Ning Euroopas leidub neid, kelle arvates võib Türgi ühinemine euroliitu kahjustada. Kuid Türgi ei ühine selleks, et ELile lisakoormaks olla. Me soovime Euroopa praegust koormat kergendada. Türgi ühinedes lahenevad mõningad praegu mõlemat osapoolt vaevavad probleemid iseenesest. Lahenevad näiteks Euroopa ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga seonduvad probleemid ning laheneb ka Küprose küsimus. Euroopast saab üks peamistest rahvusvahelise poliitika kujundajatest.

Küprose kreeklastel pole enam midagi võita ning Küprose türklastel pole enam midagi kaotada.

Miks Küprose ummikseisu lahendamine on nii keeruline?

Küprose küsimuse lahendamine on praegu nii keeruline seetõttu, et Küprose kreeklastel pole enam midagi võita ning Küprose türklastel pole enam midagi kaotada. Ajal, kui maailm kaalub uute sanktsioonide kehtestamist Iraani vastu, on Küprose türklased sarnaste sanktsioonide all kannatanud enam kui 30 aastat. Sestap nad hääletasidki Annani lepituskava poolt. (ÜRO peasekretäri Kofi Annani järgi nime saanud kava Küprose taasühendamiseks. Saare türgi kogukond kiitis kava 2004. aasta rahvahääletusel heaks, Küprose kreeklased aga mitte.)

Rahvusvaheline kogukond peaks probleemi lahendamiseks määratlema mõlema osapoole jaoks mõjusad präänikud ja piitsa. Annani plaan selle tõttu läbi kukkuski, et selles puudusid preemiad ja karistused.

Kuidas see kõik võiks praktikas välja näha – kes ja mida peaks konkreetselt ette võtma?

Näiteks kui Eesti teataks, et ta kaalub lahenduseni mittejõudmise korral Põhja-Küprose Türgi Vabariigi tunnustamist, avaldaks see Küprose kreeklastele survet tegemaks lahenduse leidmise nimel koostööd Küprose türklastega.

Te ju teate, et mitte ükski ELi liikmesriik ei hakka sellist võimalust tõsiselt kaaluma.

Siis peaksid ELi liikmesriigid asuma kokku lööma ka seda kahju, mis kaasneb Türgi väljajäämisega euroliidust. (Paus.)

Türgil on vitaalne, 72 miljonini küündiv elanikkond, mille keskmine vanus on 28 aastat, Euroopa suuruselt kuues majandus, mis asub tsivilisatsioonide ja energiaressursside ristteel. Kas 600 000 Küprose kreeklast, kes pole suutnud täita ühtegi ELi püstitatud rahuprotsessi eesmärki, on ikka väärt kõige selle kaotamist?

Türgi soovib näha Küprose probleemi lahenemist, kuid see lahendus peab põhinema poliitilisel  võrdõiguslikkusel.

Samas võib küsimuse püstitada ka teistpidi: kas Türgi on valmis 150 000 Küprose türklase nimel loobuma Euroopa Liiduga ühinemisest?

Jah, on küll. Ja teate miks? Sest eksisteerivad topeltstandardid. Küprose probleemi lahendamine ei olnud eeltingimuseks Küprose enese liitumisel ELiga. Miks peaks see siis olema eeltingimuseks Türgi liitumisel? Kui Küprose probleemi lahendamine on ELile nii oluline, siis miks Küpros üleüldse liikmeks võeti?

Eurotsooniga liitumiseks vajalikke tingimusi silmas pidades oleme juba praegu kriteeriumid täitnud.

ELi Nõukogu langetas 26. aprillil 2004 ühehäälse otsuse, millega kutsuti üles lõpetama Põhja-Küprose isolatsioon. Seda otsust ei ole kunagi ellu viidud. Ainukese ELi liikmesriigina on Põhja-Küprose suhtes teenuste, kaupade ja inimeste vaba liikumise jõustanud Lõuna-Küpros (Ametlikult Küprose Vabariik).

Eesti näiteks küll ei tunnusta Taiwani, kuid ometigi on teil Taiwaniga olemas kaubavahetus. Kaubavahetuse võimaldamine ei tähenda diplomaatilist tunnustamist.

Nii on Türgi valmis avama oma sadamad Küprose alustele, kui ELi liikmesriigid alustavad kaubavahetust Põhja-Küprosega ning teevad lõpu sealse türgi kogukonna isolatsioonile.