Kohtunik Radhabinod Pali eriarvamusest Tokio sõjatribunalis

Hiljaaegu lugesin võrguväljaandest http://www.rbc.ru Moskva professori Aleksei Makarkini artiklit Venemaa presidendi Vladimir Putini üllatavalt  suurest ajaloohuvist. Tähelepanu selles sisukas artiklis köitis Tokio sõjatribunali liikme, hindu juristi Radhabinod Pali hääletamine,  kus ta  taotles kohtualuste õigeksmõistmist. Ta väitis, et võitjad ei tohiks võidetute üle kohut mõista.

Nimetatud  argument ärgitas mind  minema sügavamale ja juurde lugema nii Radhabinod  Pali kui ka Tokio tribunali kohta. Lootsin  leida midagi vajalikku tänasele sõgedale maailmale, kus igal aastal registreeritakse   sadu valehäireid tuumarelvanuppudele,  rääkimata muudest ohtudest ja sõdadest.  Kui suur ja lai on see tööpõld, saab otsustada selle põhjal, et juba Pali eriarvamuse tekst  tribunalile hõlmab  1235 lehekülge. Okupatsioonivõimud keelustasid selle.

Loomulikult olin teadlik Nürnbergi protsessile järgnenud Tokio tribunalist, kuid kui olin 1978. aastal kuus kuud väldanud meditsiinilisel uurimistööl Tokios, ei meenutanud seda protsessi keegi ei Nõukogude saatkonnas ega ka inimestest, kellega sel ajal kokku puutusin ja lähedaseks sain. Niisamuti ei kogenud ma riikidevahelist vaenu ei ühelt ega teiselt poolt, küll tajusin jaapanlastes  kahetsust Jaapani agressiooni pärast, mis teistele rahvastele, rääkimata jaapanlastest endist, nii palju kannatusi põhjustas.

Hukkamõistu väljendati ka keiser Hirohitole, kes polnud küllaldaselt ohjanud  oma kindraleid. Palee rõdu, kuhu ta ilmus oma sünnipäeval koos perekonnaga igal täistunnil, oli tehtud  kuulikindlaks. Aktuaalne oli  rahulepingu puudumine Nõukogude Liiduga, sest Hiinaga oli see õnnestunud juba sõlmida. Rahulepingu puudumine  on aktuaalne tänini. Saadikuks oli toona Dmitri Poljanski, keda NSVL põllumajandusministrina mäletatakse Eestiski heast küljest. Tulnud 1978. aasta suvel Moskvast,  andis ta edasi välisminister Andrei Gromõko soovi diplomaatilisele korpusele: „Et ainult sõda ei oleks!“ Järgmise aasta lõpul läksid Nõukogude väed sisse Afganistani.

Potsdami deklaratsiooni 10. punkt kohustas kõiki sõjakurjategijaid karmilt karistama ja kapitulatsiooniaktile alla kirjutades oli Jaapani valitsus sellega nõustunud. Okupatsioonivägede ülemjuhataja kindral Douglas MacArthur määras kohale üksteist kohtunikku üheteistkümnelt maalt (Austraalia, Hiina, Kanada, NSVL, USA,  Suurbritannia jt). Üks kohtunikest oli Briti Impeeriumisse  kuulunud India Calcutta  ülikooli õigusteaduskonna õppejõud Radhabinod Pal. Paljutähendav on asjaolu, et Jaapani esindajat tribunalis ei olnud. Kohtuprotsess  Jaapani 29 sõjakurjategija üle peeti Tokios 1946.–1948. aastal.  Selle raames peeti  818 avalikku istungit. Nikolai Nevski kirjutas 2015. aastal, et tribunal oli rohkem poliitiline kui juriidiline. See tähendab, et  süüdistused  olid juba enne tribunali valmis.

Aleksei Makarkin: võitjad ei tohiks võidetute üle kohut mõista. Seda seisukohta, aga eriti selle põhimõtte rakendamist ajaloos enamasti ei leia.

Süüdistusaktis olid välja toodud üldised süüdistused ja süüdistused iga süüdistatava kohta eraldi. Nii nagu Nürnbergi protsessis, olid ka siin süüdistused kolmes kategoorias: a) kuriteod rahu vastu, mida kohaldati Jaapani kõrgemale juhtkonnale kui agressiivse sõja kavandajatele ja läbiviijatele; b)  massimõrvu hõlmanud süüdistused ja c) kuriteod inimlikkuse vastu, mis olid rakendatavad mistahes võimutasandi jaapanlaste suhtes.

29 süüalusest hukati poomise läbi seitse 1946. aasta detsembris. Ellujäänud  süüalustest olid  1955. aastaks  kõik  vabastatud. Hiljem oli üks neist välisminister ja teine justiitsminister. Jaapani militarismi ideoloog ja filosoof  Shūmei Ōkawa vabastati karistusest   süüdimatuse pärast. Ta korraldas protsessi avaistungil psühhiaatrilise perfomance`i ja inglise psühhiaater tunnistas ta süüdimatuks. Hiljem kirjutas ta vanglas memuaare ja tõlkis koraani jaapani keelde.  Jaapani keiser koos perekonnaga nautisid immuniteeti. See anti ka  bakterioloogilise relva väljatöötajatele, kes edastasid  võitjaile  inimkatsete alast informatsiooni.

Sõelume  nüüd välja Radhabinod Pali argumendid sõjakurjategijate  süüdimõistva kohtuotsuse vastu,  nagu minul neid õnnestus leida. Esimese tõi ära Aleksei Makarkin: võitjad ei tohiks võidetute üle kohut mõista. Seda seisukohta, aga eriti selle põhimõtte rakendamist  ajaloos enamasti ei leia. Otse vastupidi – võitja võtab kõik ja rohkemgi veel: triumfikäikudel  Roomas alandati võidetuid,  Versailles’ leping oli ilmselt ülekohtune Saksamaa suhtes, mis soodustas Hitleri võimuletulekut,  Saksamaa võitmisel lubati Nõukogude võitlejatel kolm päeva rüüstata ja vägistada,  näiteid Eestist teab igaüks isegi.

Teiseks, Radhabinod Pal väitis, et kuivõrd  kuriteod nagu agressiivse sõja ettevalmistus ja kuriteod rahu ja inimsuse vastu formuleeriti liitlaste poolt alles peale Teise maailmasõja lõppu, siis ei saa neid rakendada sündmuste suhtes, mis eelnesid nende formuleerimisele. Nõue on igati korrektne ja nõuab õigeaegset panust juristidelt, kuigi see ei tee kuritegusid olematuks.

Kolmandaks, kohtunik käsitles Nagasaki ja Hiroshima pommitamist tuumarelvaga kui USA metsikust, mis oli samaväärne natsliku kuritegevusega. See oht on tulnud ja jäänud. Kas alatiseks?  Ka Eesti on olnud ühe sõbraliku maa tuumarakettide märklauaks, mida me   õnneks ei teadnud. Mõni aeg tagasi vaatasin  YouTube’ist maa-alust tuumasõja komandopunkti kusagil Narva ja Peterburi vahel. Juba hermeetilised  rauduksed oma kangide ja sulguritega mõjusid ähvardavalt. Ja see oli ainult komandopunkt.

Neljandaks, riigi tegude eest vastutuse panemine füüsilistele isikutele (teisiti öeldes küsimus sellest, kas füüsiline isik vastutab kriminaalõiguslikult rahvusvahelise õiguse rikkumise eest). Selle jätan mina kommenteerimata, sest laenasin  fraasi Arnold Sinisalu doktoriväitekirjast  „Mõjutustegevuse piirid rahvusvahelises õiguses“ ( kaitstud 2012).  Loomulikult oleks Arnold Sinisalu kommentaar asjakohasem minu omast.

Kindlasti on Radhabinod Pali tegevuses Tokio protsessil palju vigu ja puudusi. Nende kindlakstegemine  polnud minu esmane eesmärk. Siiski pole huvi tema vastu maailmas vaibunud,  ikka ilmub Palist artikleid  ja raamatuid. Igatahes  oli  tal pealehakkamist ja julgust Tokio tribunalis tähelepanu pöörata selle vajakajäämistele ja  nii otsustas ta õigusesse enam õiglust  tuua. Takeshi Nakajima Hokkaidō Ülikoolist kirjutas aastal 2007 raamatu „Kohtunik Pal – Tokio sõjatribunali kriitika ja tema absoluutne patsifism“, milles autor ütleb: „Pal oli väga karm Jaapani suhtes, aga tema kriitika  oli ka väga  tõsine USA suhtes. Kõik imperialistlikud jõud olid talle kui üks bande.“

Kust pärinevad Pali kindlameelsus ja õiglustunne?  Jään vastuse võlgu, vaid ainult oletan.  Ta sündis  1886. aastal  ja kasvas Bengalis, mis sel ajal kuulus Briti Impeeriumisse ja täna  on Bangladeshi ala. Samast piirkonnast on pärit ka Rabindranath Tagore (s 1861). Neile mõlemale oli omane hindu natsionalism, mis oli ju Briti koloniaalmaa asukaile loomulik. See natsionalism juhtis India iseseisvumisele 1947. aastal. Võimalik, et Pali   köitsid kunagise võimsa  imperaatori Ašoka seisukohad, kes peale verist Kalinga lahingut pöördus budismi ja rahumeelsusse ning pühendus budismi levitamisele. Seeläbi tekkinud uued välissuhted tõid kaasa kaubavahetuse suurenemise. Ašoka ediktid 3. sajandist enne Kristust dešifreeriti mõnda aega  enne  Pali õpiaastaid.

Radhabinod Pal  õppis Calcutta ülikoolis nagu Tagoregi, see oli lähim  kättesaadav ülikool. India piiridesse  jaapanlaste vallutused ei ulatunud ja seepärast Palil isiklik kogemus nende metsikustest puudus, aga neid võis olla inglaste kolonialismi näol, millega Pal kokku puutus, ja seepärast ta oligi imperialismi ja kolonialismi vastane. Meenutagem kasvõi Vassili Vereštšagini  maali hindu mässajate hukkamisest kahurisuude ees 1884. aastast. Pali kohta öeldakse, et Indias tema vastu huvi langeb, aga Jaapanis tõuseb. Tema monument on  leidnud koha  kuulsas Yasukuni templis, kus mälestatakse sõjaohvreid, aga ka Calcutta kohtumajas.

Veel on üks küsimus, millele ma vastust ei tea: kas  Pärnu juurtega juristi Friedrich Fromhold Martensi klausel võis mõjutada Radhabinod Pali tegevust? Klausel tähendab, et isegi ilma spetsiaalsete eeskirjade ja seadusteta tuleb okupeeritud alade tsiviil­elanikke ja sõdijaid kohelda vastavalt rahvusvahelise õiguse põhimõtetele, mis omakorda lähtuvad tsiviliseeritud rahvaste/riikide praktikast, puhtast inimlikkusest ja avalikust südametunnistusest. Pikemalt on klauslist kirjutanud Kerli Valk ja Rene Värk.

Side Martensiga pole võimatu, sest ta oli rahvusvaheliselt tuntud. Igatahes Pärnu linna elanikke ei säästnud see klausel Teise maailmasõja rüüstamiste, põletamiste ja repressioonide eest, millest kirjutab Enn Säde oma  raamatus  „Kadri-Katariina“. Kui rahvusvahelised juristide ühendused  rakendaksid  rohkem Martensi klauslit, küllap siis oleks ka vähem sõjapõgenikke nii Süüriast kui ka Aafrikast.

Lõpuks on kasulik teada, mida kirjutas  Leo Tolstoi neli aastat enne Esimese maailmasõja algust Stockholmi rahukonverentsile: „… armsad vennad, tahaksin mina, kes ma ootan oma elu viimaseid päevi ehk tunde, veel kord teile üle korrata. Aga nimelt seda, et meil ei lähe tarvis ei imperaatorite, kuningate ega sõjavägede ülemjuhatajate korraldatud liite, kongresse ega arutelusid noil kongressidel sellest, kuidas teiste inimeste elu korraldada, vaid pelgalt üht: täita elus seda meile teada-tuntud ja meie tunnistatud armastuseseadust Jumala ja ligimese vastu,  mis ühelgi juhul ei käi kokku ettevalmistuste tegemisega tapmiseks ega lähedase tapmisega“.