Kodaniku käsiraamat 21. sajandiks
„Ajalugu ei kordu, kuid ta instrueerib,“ nendib ajaloolane, mitmete eesti keeleski ilmunud ajalooraamatute autor Timothy Snyder oma uusimas teoses „On Tyranny. …“.
Õigemini ei ole tegemist teose, vaid pigem pamfletiga. Või manuaaliga, kui soovite. Ehk siis õpetusega, kuidas osutada USA presidendi Donald Trumpi autoritaarsele võimule kodanikuvastupanu.
Siiski, enne kui Trumpini jõuda, tuleks vaadelda ajaloo instrueerivust. Jah, tõesti, Snyderi käsituses on 20. sajandist pärinevad õppetunnid piisavalt hoiatavad, et mitte samu asju korrata nüüd, 21. sajandil. Kuid kas ajalugu ikka instrueerib?
Teine Eestis samuti tuntud ajaloolane Seppo Zetterberg on ajaloo kohta teistsugusel arvamusel. „See õpetab vaid seda, et sellest ei õpita midagi. Inimene on nii raske õpilane, et ta ei soovi ajaloost midagi õppida,“ ütles ta mulle intervjuus (Sirp, 04.12.2015).
Muidugi, alati jääb võimalus, et õpetamise ja instrueerimise vahel on erinevus, kuid võib-olla sõnastas Snyder oma manuaali teadlikult nii, et ajalugu otsese õpetamise ülesandega mitte koormata.
Et Snyder tunneb hästi Adolf Hitleri mõttemaailma, võrdleb ta Trumpi pidevalt Hitleriga. Ehk siis õppetund, kuidas demokraatia tingimustes tuleb võimule diktaator. Nii näiteks hoiatab Snyder sõnakuulelikkuse eest – kui 1938. aastal annekteerisid natsid Austria, kuulasid austerlased lihtsalt natside sõna. Kuid natsidele tähendas see, et kõik oli võimalik.
Snyder hoiatab ka paramilitaarsete organisatsioonide eest, meenutades muidugi SSi, võrreldes neid Trumpi toetajatega, kes peksid Trumpiga mittenõustujaid valimisüritustel eemale.
Võib-olla on Snyder samas liiga kinni Hitleris ja Jossif Stalinis. Tema kriitikud on juba osutanud tõsiasjale, et erinevalt Hitlerist ja Stalinist pole Trumpil mingit ideoloogilist plaani ega maailmavaadet. Trumpi esimene välisvisiitki Lähis-Itta ja Euroopasse näitas, et ta mõtleb kui ärimees, lugedes välispoliitikat tehes raha ja pannes niiviisi välispoliitika rahaliste tehingute teenistusse. Ei Hitler ega Stalin kumbki mõelnud niiviisi.
Erinevalt Hitlerist ja Stalinist pole Trumpil mingit ideoloogilist plaani ega maailmavaadet. Trumpi esimene välisvisiitki Lähis-Itta ja Euroopasse osutas, et ta mõtleb kui ärimees.
Aga parem karta kui kahetseda. Kui võrrandist võtta välja Trump, siis võib mõnes võtmes Snyderi manuaali lugeda ka Euroopa ja Eesti kontekstis. Me näeme ju pidevalt, kuidas kodanikud ei usu enam meediat, tõmbuvad tegevusetusse ega osale poliitikas. Sest kõik olla ära tüüdanud või vale. Snyder hoiatab just säärase hoiaku eest, soovitades tellida trükiajakirjandust (vastandudes nii online– ja sotsiaalmeediale), lüüa kaasa kas parteides või mõnes muus organisatsioonis ja mitte lasta tungida oma eraellu. Sest vastasel korral kasutavad selle ära diktaatorid, see on kindlasti 20. sajandi õppetund.
Kui 20. sajand nägi revolutsionääri käsiraamatuid Che Guevaralt ja Mao Zedongilt sellest, kuidas sissisõjaga astuda vastu valitsuse ülevõimule ja lõppeks hävitada demokraatia, siis Snyderi teost tuleks võtta kui käsiraamatut kodanikele. Ehk siis, kuidas nullida diktaatorid juba eos.
Seotud artiklid
Alina Horbenko: Krimmitatarlased sõjakeerises – rahva jaoks otsustav aeg
Krimmitatarlased on Ida-Euroopa turgi rahvas, kes – koos karaiimide ja krõmtšakkidega – on Krimmi põlisrahvas ja ühtaegu üks Ukraina põlisrahvastest. Krimmitatarlased on „Vene maailma“ põhjalikult kogenud 2014. aastast, mil Vene väed poolsaare vallutasid. Mida on tehtud Krimmi ja tema asukatega kaugemas ja lähiajaloos ning mis sünnib seal praegu?
Emine Džaparova: Ajaloo õppetunnid ja Ukraina tuleviku määratlemine
Krimm on Ukraina lahutamatu osa ja sellega ei saa agressori hüvanguks kaubelda, joonib Ukraina asevälisminister Emine Džaparova alla RKK-le antud usutluses. Krimmi küsimus tuleb tuua uuesti rahvusvahelisse päevakorda, et päästa Venemaa rõhumise alt sealsed elanikud ning demonstreerida, et agressioon ei too agressorile kasu.
Fiona Hill: Ukraina uues maailmakorratuses – ülejäänud riigid Ühendriikidele vastu hakkamas
Traditsioonilise Lennart Meri kõne peab sellel aastal USA Venemaa-ekspert Fiona Hill, president George W. Bushi, Barack Obama ja Donald Trumpi nõunik.
Gruusia vaikne eemaldumine Läänest
Nii nagu on raske öelda, kas üks konkreetne sündmus viimase paarikümne aasta sees märgistab Venemaa otsustavat irdumist demokraatlikult arenguteelt, nii on seda raske öelda viimase kümne aasta Gruusia sündmuste kohta. Ometi on see irdumine toimunud ja seda Eesti, Euroopa Liidu, USA, kõigi Gruusia Lääne sõprade jõuetute katsete saatel Gruusiat rajal hoida.
Isolatsionismist ja neutraliteedist liidusolidaarsuseni – Rootsi tee NATO liikmeks
Kui Rootsi peaministri Magdalena Anderssoni valitsus esitas 18. mail Brüsselis NATO peakorteris Rootsi avalduse NATOga liituda, peeti seda mitmel pool õigusega ajalooliseks sündmuseks. Aga miks see juhtus? Ja miks pealtnäha nii kiiresti? Arusaamiseks on vaja arvesse võtta nii Rootsi julgeolekupoliitika minevikku kui ka hiljutisi arenguid.
Läänemeri on taas esimene kaitsejoon
Venemaa sõda Ukrainas, Saksamaa paradigmavahetus (Zeitenwende), Soome ja Rootsi NATO liikmesuse taotlemine ning Taani ühinemine Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga tähendavad Läänemere piirkonnas põhimõttelist murrangut. Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Tony Lawrence vestles sõjaajaloolase, Hamburgi ülikooli emeriitprofessori dr Michael Epkenhansiga piirkonna julgeolekust ning Läänemere tähendusest minevikus ja tänapäeval.