Kęstutis Budrys: Meie julgeolek nõuab rohkem tähelepanu ja ressursse

NATO tippkohtumisest Leedus on möödas ligi neli kuud. Balti riigid läksid tippkohtumisele suurte ootustega, mis paraku jäid täiel määral täitmata. Millise hinnangu te annaksite Vilniuse tippkohtumisele nüüd, kui kired on vaibunud? Millega rahule jäite? Mis valmistas pettumuse?

Üldiselt läks Vilniuse tippkohtumine korda. Võtsime kollektiivkaitses vastu olulisi otsuseid: kiitsime heaks piirkondlikud kaitseplaanid, uue juhtimisstruktuuri, lõimitud raketitõrje nii rahu- kui ka sõjaajal, sealhulgas maapealsete elementide rotatsiooni. Kohale tulid nelja India ja Vaikse ookeani äärse partnerriigi juhid [Austraalia, Jaapan, Lõuna-Korea ja Uus-Meremaa – toim]. See, et nad tunnistasid kahe piirkonna julgeoleku seotust, aitas Aasia ja Euroopa demokraatiaid teineteisele lähemale tuua.

Need olid kõik suured sammud. Me ei saa üksnes Ukrainast kõnelda. Isegi Ukrainat on vaja näha perspektiivis. Kui võrrelda 2023. aasta jaanuari seisu sellega, kuhu jõudsime juulikuuks, siis oli edu tohutu. Esimestel aruteludel leiti, et ülim eesmärk, mida võis tahta, oligi NATO-Ukraina nõukogu. Lisaks nõukogu loomisele aga saavutasime, et liitumisprotsessist jäeti liikmelisuse tegevuskava (MAP) välja. Nüüd on selgem, mida kätkeb endas tihedam koostöö NATO ja Ukraina vahel. Tühjade sõnade asemel on sel konkreetne sisu – näiteks toimub luurekoostöö. Niisiis me saavutasime edu.

Kõik liitlased ei peagi NATO-sse kuulumist Ukraina julgeoleku lahenduseks, nii et praegugi Washingtoni tippkohtumiseks valmistudes tuleb meil põhjendada, miks on õige Ukrainale kutset esitada.

Oma roll pettumustunde tekkimisel oli ka Vilniuses üles tõstetud emotsioonidel. Lehvitati tuhandeid Ukraina lippe ja väljendati lootust, et Ukraina saaks kutse NATO-sse. Seda ei juhtunud. Kõik liitlased ei peagi NATO-sse kuulumist Ukraina julgeoleku lahenduseks, nii et praegugi Washingtoni tippkohtumiseks valmistudes tuleb meil põhjendada, miks on õige Ukrainale kutset esitada. Paljud riigid väidavad, et enne peab sõda läbi saama – kõigepealt tulgu rahu, alles siis tuleb kõne alla vastuvõtt NATO-sse.

Leedu toonitab, et kutse kaitseallianssi on vahendiks, millega sõja lõppu lähemale tuua. Venemaa on näidanud, et Ukraina liitumise ärahoidmiseks hakkab ta sõda pikendama. Kui me Ukraina liikmelisuse ise kõrvale jätame, siis on selge, et me ei taipa Venemaa tegevusloogikat. Seepärast tulebki Washingtoni tippkohtumisel Ukrainale kutse esitada. See on ainus lahendus, kuidas Euroopas kestvat rahu saavutada.

Balti riigid on mõnda aega soovinud, et NATO tooks oma idatiivale tugevama kaitse- ja heidutushoiaku. Balti riikide ametnikud ja poliitikud kõnelevad tihti „tugevdatud eesliini kaitsest“ ning Leedu taotleb eriti innukalt, et Saksa kaitsejõudude kohalolu riigis oleks suurem. See kõik tuli Vilniuses jutuks. Millisena te näete Balti riikide kaitse- ja heidutusolukorda? Mis on teisiti? Mis tahab tegemist?

Vilniuses kiideti heaks kaitse ja heidutuse tugevdamise üldkontseptsioon. Nüüd tuleb üldiste plaanide alusel koostada taktikalised. Iga-aastasel Balti kaitsekonverentsil (ABCD) ütles kindral Darryl A. Williams, USA ja liitlaste maavägede juhataja Euroopas ja Aafrikas, et plaane teostatakse mitmes järgus: laua- ja praktilised õppused, liitlaste valmiduse parandamine Balti regioonis jne. Vastuvõtvate riikidena on meil infrastruktuuri, liikuvuse ja eelpaigutatud varustuse alal palju teha. Nii on Leedus endas vaja luua laskemoonaladusid, millega suudetaks kaitseoperatsioone läbi viia 7, 14 või 21 päeva jooksul. See nõuab suuri hankeid ja investeeringuid.

Sõjaline liikuvus ja vägede tugevdamine valmistavad praegustes oludes endiselt tõsiseid raskusi.

Aga see pole veel tugevdatud eesliini kaitse. Asjatundjate seisukohast pole need sammud Balti riikide kaitseks veel piisavad. Tõkestusheidutuse loomiseks on tarvis palju rohkem vägesid, kui käib siin väljaõppel ja rotatsioonis. Sõjaline liikuvus ja vägede tugevdamine valmistavad praegustes oludes endiselt tõsiseid raskusi (näiteks Suwałki koridor).

Siit saab selgeks, miks me endiselt taotleme eesliini kaitset ja tõkestusheidutust. Vaid eelhoiatussüsteemidele ja luurele ei saa lootma jääda. Venemaa kasutab kindlasti üllatusfaktorit: ta ei anna oma kavatsustest märku või asub tegudele väga lühikese etteteatamisega. Kitsast ajaraamistikust ei tohi end segada lasta. Kui me ei saa Balti riikides hoida suuri väeosi, tuleb siin vähemasti varustust hoida.

Arutasime neil teemadel juba 2014. aastal ohtralt, aga tegime liiga vähe. Riikide tasemel on tööd endiselt palju, et oma kaitsejõude suurendada ja olemasolevaid üksusi täiendada. Ka Eesti eeskujul oleme Leedus otsustanud luua 2030. aastaks diviisi. See ei tähenda üksnes uue staabi moodustamist koos uue kindrali ja seinatahvliga, vaid ka kaadreid, väljaõpet ja lahingutoetust. See kõik maksab.

Veel üks piirav tegur on harjutusväljad. Meil on juba liitlaste suurendatud kohalolek (Enhanced Forward Presence, eFP) ja USA pataljon; varsti saabub Saksa brigaad. Lisaks on meie oma kaitsevägi. Pealegi korraldatakse siin mitmesuguseid NATO õppusi. Võib tunduda, et seitsmest aastast on nende kavade elluviimiseks küllalt, aga see pole nii.

Mainisite, et riigikaitse tugevdamine läheb kalliks maksma. Ent Vilniuses ei läinud kaitseallianss kaitsekulude suurendamist taotledes kaugemale sellest, mis oli kümne aasta eest Walesis otsustatud. Pealegi väidab mitu liitlasriiki endiselt, et nad ei jõua 2% täitmiseni. On kaitsekulutuste suurendamine lootusetu? Kas on alust optimismil, et uued kaitseplaanid ja neist lähtuv võimete detailne määratlemine kannustavad liitlasriike rohkem kulutama või vähemasti rahasid ümber paigutama selleks, et valmistada rohkem relvastust, mida tõeliselt vajatakse?

Kõigepealt peab kaitsevaldkond olema veelgi häälekam. Teiseks on meil kodumaisele publikule tarvis värskeid argumente. Kolmandaks läheb vaja liitlaste toetust. Julgeolekupoliitika ekspertide ees on lihtne põhjendada kaitse-eelarve suurendamise vajalikkust. Asja arutamine jätkub siiski teistes osakondades ja ministeeriumides ning viimane sõna kuulub valitsustele ja parlamentidele, kus arutelud kulgevad täiesti teisiti.

Parim aeg selleks, et jõuda kokkuleppele kaitsekulutuste suurendamiseks mitme aasta vältel, oleks olnud eelmine aasta. Oleksime võinud SKT-st võtta lausa 4% või 5% ning meie ühiskonnad oleksid sellega leppinud, kuna oht oli käegakatsutav. Nüüd on poliitilised prioriteedid nihkunud: muresid on teisigi (näiteks inflatsioonisurve riikide eelarvele). Praegu on kaitsekulutusi suurendada märksa raskem.

Vilniuses kokkulepitud plaane rakendades märkame lünki, mis tahavad täitmist ning taas on vaja hakata rääkima rahast. Seda ka kaitsealliansi tasemel, kuna muidu tekib liikmesmaade vahel geograafiline ebavõrdsus, millest johtuvad poliitilised pinged pole julgeolekuga enam otse seotud.

Hoog on raugemas ka sõjas, mille Venemaa Ukraina vastu valla päästis. Tundub, et käesoleval aastal ei saavuta Ukraina tõelist läbimurret ning sõda kestab veel mõnda aega. Lääne ühtsus näib murenevat. Kui veendunud te olete, et lääs püsib koosmeelselt Ukraina taga ja jätkab Ukraina toetamist? Kas me suudame toetust hoida endisel tasemel või isegi suurendada?

Üksikuid märke lahkhelidest leidub tõesti, mille ülespuhumine on Vene propaganda huvides. Propagandistid otsivad meie seisukohtadest vastuolusid, mis osutaksid, et lääne toetus Ukrainale ei jää kestma. Tervikuna olen siiski optimist.

Üks minu optimismi põhjuseid seisneb selles, et mitu suurt liitlasriiki on võtnud kohustuse osutada mitme aasta vältel rahalist ja sõjalist abi ilma tingimusi seadmata. Eeskätt puudutab see Saksamaad, aga ka teisi. Minu teada kuulutas esimesena viieaastase plaani välja Norra ning teised võtsid eeskuju. Leedul on kolmeaastane plaan, mis sisaldab tsiviilaspekte. Paljud riigid on Ukraina taastamis- ja ülesehitustöödeks võtnud rahalisi kohustusi mitmeks aastaks. See tõendab Euroopa tõelist poliitilist pühendumust jätkata teel, mille oleme valinud.

Üks minu optimismi põhjuseid seisneb selles, et mitu suurt liitlasriiki on võtnud kohustuse osutada mitme aasta vältel rahalist ja sõjalist abi ilma tingimusi seadmata.

Paraku oleme Ukraina lahinguväljade olukorra sidunud Ukraina toetamise poliitiliste otsustega. See tähendab, et me pole olnud skeptilised mitte niivõrd Kiievi vasturünnaku tulemuste suhtes, vaid selle osas, kuidas meie oma pealinnades otsuseid tehakse. Teatud mõttes on ukrainlased nüüd lääne ühiskondade, ekspertide ja ajakirjanike ootuste pantvangid. Ilmselt on see kahjulik – isegi mitte niivõrd otse mõjutades situatsiooni lahinguväljal, aga aeglustades tempot, millega meie poolel on mitmeid olulisi otsuseid vastu võetud. See oli viga. Peaksime need küsimused lahus hoidma.

Räägiks nüüd veidi Hiinast. Viimastel aastatel on Leedu ajanud Hiina suhtes küllaltki jäika poliitikat. Olete Taiwanit tugevasti toetanud ja Hiina Rahvavabariiki kritiseerinud. Oma uues India ja Vaikse ookeani strateegias väljendate sarnaseid põhimõtteid. Mida te selle jäiga hoiakuga soovite saavutada?

Raske on osutada konkreetsele hetkele, millal muutusid meie majanduslikud, poliitilised ja diplomaatilised lähenemised Aasiale. Tegureid oli palju. Üks oli julgeolek: kõigepealt hakkas muutuma Hiinale antud ohuhinnang, seejärel korrigeerisime oma poliitikat. Hiina luuras meie kodanike taga ja kasutas meie majanduslikku sõltuvust ära. Olime üks esimestest riikidest, kes ohud avalikustas, eriti mis puudutas luureoperatsioone ja oma kodanike värbamist.

Ühtlasi mõistsime, et sõltuvuse süvenemine iseäranis kaubavahetuses ja strateegilistes majandusharudes teeks meid veelgi haavatavamaks. Pealegi oleks olnud poliitiliselt tüsilik, kui me oleks oma hüljanud oma põhimõtted – inimõiguste, demokraatlike väärtuste, kauplemis- ja sõnavabaduse austamise ja kaitse.

Kõigepealt hakkas muutuma Hiinale antud ohuhinnang, seejärel korrigeerisime oma poliitikat.

Ühiskonna meelsus Hiina suhtes muutus kardinaalselt, kui Leedus korraldati Hongkongi sündmuste ajal meeleavaldus Hiina valitsuse vastu, mida Hiinaga seotud isikud proovisid primitiivselt nurja ajada. Mõistsime, et see partnerriik ei hoolinud meie põhimõtteist. Sel põhjusel hindasime ümber Hiina kapitali osaluse oma strateegilistes majandusharudes ja otsustasime taolisi investeeringuid piirata. Samuti piirasid Hiinas loodud tehnoloogiate kasutust mitmed firmad ja valitsussektor. Need faktorid saidki uues poliitilises üldhinnangus kokku.

Mis puutub piirkonda tervikuna, siis me ei otsustanud Hiinaga suhteid kahjustada. Otsustasime hoopis arendada suhteid teiste riikidega piirkonnas ning avada suursaatkonna Austraalias, Singapuris ja Lõuna-Koreas. Samuti avasime esinduse Taiwanil Taipeis ning omakorda avati Leedus Taiwani esindus.

Seega polnud see meie jaoks otsus hakata Hiinale vastu seisma. Muutsime oma poliitikat lähtuvalt julgeolekukaalutlustest. Meil ja ka meie partneritel tuli kannatada tagajärgi, nagu varjatud ähvardused ja propaganda, katsed erakapitali mõjutada ning Leedu tooteid tarneahelatest välja tõrjuda. Kõigepealt võeti ette meid, aga 2021. aastal said Leedu vastutavate isikute asemel peamiseks sihtmärgiks meie partnerid.

Meie jaoks polnud see otsus hakata Hiinale vastu seisma. Muutsime oma poliitikat lähtuvalt julgeolekukaalutlustest.

Tulemus oli vastupidine sellele, mida Peking lootis – ja tegelikult vastupidine ka meie kartustele. Partnerid osutusid tugevaks – näiteks esitas Euroopa Liit Maailma Kaubandusorganisatsioonile kaebuse, et rahvusvahelisi firmasid, kes Leedusse investeerivad, ei takistataks. Samuti sai siit alguse väitlus selle üle, milliseid vastusamme Hiina sunnimeetmete korral astuda.

Väikeriikidena peame endiselt kahandama oma sõltuvust sedavõrd, et võiksime turvaliselt oma poliitikat ajada, ilma et meie vastu rakendataks laiaspektrilisi survevahendeid, mis on olemas riikidel, kes ei austa rahvusvahelisi reegleid ja norme. Järeldus on, et riskide leevendamise ainus võimalus on need täiesti kõrvaldada. Lahtisidumine elutähtsates valdkondades on lahendus, mitte õudusunenägu. Leedu sai sellega hakkama.

Olete rõhutanud põhimõtteid nende käikude taga. Valmistab see pettumust, et liitlased pole teist eeskuju võtnud, vaid võib-olla omapäi jätnud?

Enne Taiwani esinduse avamist Leedus lahkusime 17+1 koostöövormist. Mõistagi oleks meile meeldinud, kui partnerriigid oleksid teinud sarnaseid otsuseid. Me ei haaranud initsiatiivi teistega kooskõlastamata. Samas puudutas otsus vaid Leedut, see polnud püüdlus suure laeva, EL kurssi muuta.

Meie head tulemused said teistelegi teatavaks. Nimelt kindlustasime oma huve, majandust ja poliitilist autonoomiat. Jällegi, asi polnud Hiinas, vaid pigem selles, et me mitmekesistasime ja süvendasime oma partnerlussuhteid piirkonnas.

Viimasena esitan küsimuse hübriidohtude ja neile reageerimise kohta. Nüüd paikneb Leedu naaberriigis Valgevenes osa Wagneri grupist. Teie piiridel on kasutatud migratsioonisurvet relvana. Lähiaastail korraldab Venemaa lääne vastu tõenäoliselt veelgi hübriidrünnakuid, sest enamaks tal jõudu pole. Vilniuse tippkohtumine tõendas uuesti, kui väärtuslik on ühistegevus riigikaitses, ent hübriidohte peetakse endiselt riikide oma asjaks. Kas peame rohkem arutama, kuidas hübriidohtudele kollektiivselt reageerida?

Siin on kaks külge. Ühest küljest seisavad Balti riigid omaette. Meie vastu on korraldatud rohkesti hübriidrünnakuid, millest mitu olid laiaspektrilised. Näiteks, kui me ammu enne täiemahulise sõja algust sulgesime Vene propagandakanaleid ja kultuuriühinguid, mida rakendati kattevarjuna, kritiseerisid partnerriigid meid ägedalt sõnavabaduse piiramise pärast. Samamoodi siis, kui kaitsesime oma strateegilisi majandusharusid juriidiliste mehhanismide kuritarvitamise eest. Rääkimata veel mitmesuguste vahendusfirmade sekkumisest, eriti energiaturul.

Miks peaksid Vene sõjaväe- ja luureasutused tegutsema Balti regiooni keerulises operatiivkeskkonnas, kui saab minna otse Brüsselisse?

Oleme Balti riikides seda kõike kogenud ning välja töötanud omaenda vahendid ja vastumeetmed. Kokkuvõttes ei piisa neist siiski meie ohutuse tagamiseks, kuna samal moel võib rünnata pehmemaid sihtmärke muudes riikides. Miks peaksid Vene sõjaväe- ja luureasutused tegutsema Balti regiooni keerulises operatiivkeskkonnas, kui saab minna otse Brüsselisse? Meie ülesanne on anda oma kogemusi ja õppetunde – näiteks küberkogemusi – edasi teistele riikidele, et nende alusel saaks luua tegevuskavasid ja meetmeid Venemaa vastu.

Teine külg on delikaatsem. Kui me soovime teha ühiseid otsuseid või üheskoos Venemaad tõrjuda, peame üksteist rohkem usaldama ja üksteisele oma haavatavusi tunnistama. Venemaa kasutabki neid nõrku kohti ära – eraettevõtteid, ajaloolisi sidemeid, vähemusi, mitmesuguseid ühinguid jne. Need on igas riigis erinevad ning riigid ei soovi neist üksteisele rääkida. Teoreetiliselt on ühisosa leitav. Praktikas osutub see väga tülikaks, nagu oleme EL tasandil kogenud. Avameelsus võib olla valus – seetõttu ei suru ma seda ettepanekut liigselt peale.

Meie ülesanne on anda oma kogemusi ja õppetunde edasi teistele riikidele, et nende alusel saaks luua tegevuskavasid ja meetmeid Venemaa vastu.

Lisaks propaganda ja infosõja tõrjumisele peame veel enam tegelema hübriidmeetmete tõrjega. Oleme osanud EL asutusi kaasata propaganda ümberlükkamisse ja koostöösse kübervaldkonnas. Ent teistele aladele tuleb pöörata veel enam tähelepanu.