august 26, 2008

Käsk number üks – saavutada täiskontroll – on täidetud

Eesti pressis lõi hiljaaegu nädalaks-kaheks lõõmama debatt, et kas eestlane ikka teab midagi Venemaast. Paraku arutelust midagi enamat välja ei kasvanud ning teema kustus vaikselt. Kuid see küsimus, mis paratamatult mõjutab meie tulevikku ja millest on tuhat aastat sõltunud meie minevik, ei kao kuhugi. Teadmine/tundmine ei tule kergelt, vana aja “kogemused” ei anna meile midagi või õigemini – kogemused, mis midagi annaksid, on ebameeldivad ja neid ei mäleta mitte ükski alla 70aastane eestlane. Mul endal kulub iga päev tund või kaks akadeemilise kirjanduse ja nelja-viie Venemaa-teemalise online-list’i lugemisega, kuid ikka ei söanda ütelda, et ma Venemaast midagi teaksin.

Eesti pressis lõi hiljaaegu nädalaks-kaheks lõõmama debatt, et kas eestlane ikka teab midagi Venemaast. Paraku arutelust midagi enamat välja ei kasvanud ning teema kustus vaikselt. Kuid see küsimus, mis paratamatult mõjutab meie tulevikku ja millest on tuhat aastat sõltunud meie minevik, ei kao kuhugi. Teadmine/tundmine ei tule kergelt, vana aja “kogemused” ei anna meile midagi või õigemini – kogemused, mis midagi annaksid, on ebameeldivad ja neid ei mäleta mitte ükski alla 70aastane eestlane. Mul endal kulub iga päev tund või kaks akadeemilise kirjanduse ja nelja-viie Venemaa-teemalise online-list’i lugemisega, kuid ikka ei söanda ütelda, et ma Venemaast midagi teaksin.


Toomas Hendrik Ilves

Käsk number üks – saavutada täiskontroll – on täidetud

Peter Baker and Susan Glasser. Kremlin Rising: Vladimir Putin’s Russia and the End of Revolution. Scribner, New York 2005. 453 lk.
Eesti pressis lõi hiljaaegu nädalaks-kaheks lõõmama debatt, et kas eestlane ikka teab midagi Venemaast. Paraku arutelust midagi enamat välja ei kasvanud ning teema kustus vaikselt. Kuid see küsimus, mis paratamatult mõjutab meie tulevikku ja millest on tuhat aastat sõltunud meie minevik, ei kao kuhugi. Teadmine/tundmine ei tule kergelt, vana aja “kogemused” ei anna meile midagi või õigemini – kogemused, mis midagi annaksid, on ebameeldivad ja neid ei mäleta mitte ükski alla 70aastane eestlane. Mul endal kulub iga päev tund või kaks akadeemilise kirjanduse ja nelja-viie Venemaa-teemalise online-list’i lugemisega, kuid ikka ei söanda ütelda, et ma Venemaast midagi teaksin.
Suvises debatis viidati sellele, et paljude meelest on vanad NLKP tavad ja käitumismallid edasi kandunud ja me justkui peaksime neid tundma, kuna olime koos Venemaaga NSVLis. Paljud inimesed alates kolhoosnik-poliitikutest beibeministriteni on arvanud, et vaja on lihtsalt ronida saunalavale, võtta natuke viinuskit ja teha asi ära. Isegi mõned lahetagused patroneerivad kolumnistid, kes peaksid asja paremini teadma, kipuvad Eestile välispoliitilist nõu andma ja usuvad Kekkose ajastu müüti Soome-Vene suhete kohta. Olemata lugenud hilisemaid, NSV Liidu kokkuvarisemise järgseid ajalookäsitlusi selle kohta, mis toimus tegelikult kuulsusrikkail Kekkose ja Hruštšovi või Brežnevi saunaõhtuil, või kuidas Tehtaankatu juhtis Soome välispoliitikat 1950. – 1970. aastatel, püsib Eesti poliitikute peas kuvand Venemaaga suhete korraldamisest kui varustamisest: sõida rongiga Moskvasse, kohvrid nänni ja head-paremat täis, ja saadki endale limiidi, uue tootmishoone, valuuta eest soetatud välismaa seadme.
Juba hilis-perestroiko ajal osutus selline lähenemine kasutuks, seda vaatamata mõne NSV Liidu ülemnõukogu rahvasaadiku romantiseeritud “ostalgiale”. Kreml ei suutnud enam ei juhtida ega otsustada, pärast 1991. aastat ei suutnud ta meid enam ka valitseda. Vana suhtlusmudel Venemaaga ei töötanud, sest Venemaa, vähemalt selle tipp, lakkas töötamast. Jeltsini võimuperioodi iseloomustanud kaos, juhitamatus ja kõikelubatavus ei võimaldanud sõlmida mingeid kokkuleppeid. Mitte keegi, isegi USA president, ei saanud kindel olla, kas täna kokkulepitu kehtib ka homme.
Kuid too ajastu on läbi. Kaose asemel on nüüd “kord” ja korrumpeerunud juhitamatuse asemel on kindla käega “äraostmatud”. Just selline müüt on tänaseks haaranud nii venelased kui välismaalased.
USA ajalehe Washington Post Moskva korrespondendid Peter Baker ja Susan Glasser olid Venemaal ligi viis aastat. Nende töö riigis, mida võiks iseloomustada ka tuntud seebiseriaali pealkirjaga “Totaalne muutumine”, algas Jeltsini võimu viimastel päevadel ja lõppes 2004. aasta lõpus. Jeltsini ajastu vintis, lohakas ja lopsakas kaos, mille motoks oli Tšernomõrdini kuulus “Tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati”, asendus Vene luuretöötajate võimuletulekuga. Baker ja Glasser on teinud seda, mida meie ajakirjanikud harva suudavad: nende raamat on teaduslikele allikaile toetuva info ja tegevajakirjaniku töö elegantne sümbioos. Kui nad kedagi on intervjueerinud, siis on nad kõmuliste hetkeküsimuste kõrval otsinud vastust ka teaduslikest analüüsidest vastu kumavatele süvaprobleemidele. Nad kasutasid ära ka oma kohaloleku ja tegid seda, mida veneloogid/sovetoloogid/kremlinoloogid kunagi ei teinud ega saanudki teha: nad küsisid otseallikailt. Ja lõpuks on nende kirjutatu kütkestav: kokku on põimitud nii FSB-laste, oligarhide, Beslani laste ja nekrutite emade kui ka lihtsate venelaste jutud ning loodud pilt riigist ja ühiskonnast, mida vaid kõige küünilisem ja omakasupüüdlikum lääne poliitik saaks kuidagi pidada läänelikuks ja demokraatlikuks.
Alates Ivan Julma kingitusest Venemaale Opritšninast, mille hulka käis ka, terroristlik salapolitsei, 19. sajandi Ohrankast, hiljem tšekaast, NKVDst ja KGBst oli küllaltki suure autonoomiaga luurevõrk siiani allutatud mingile muule võimule, olgu selleks siis tsaar või poliitbüroo. Ainus erand jäi lühiajalisse aega 1980. aastatel, kui NLKP eesotsas oli Andropov. Just seda lühikest perioodi peabki Putini kuvandi taga seisev kagebiitkond omamoodi kuldajaks, eelkäijaks ja eeskujuks. Oli ju Andropov see mees, kelle autahvli taastas Putin FSB/KGB peakorteris. Vähe sellest, 2004. aastal sai Andropovist pärast 1991. aastat esimene NLKP peasekretär, kellele püstitati Venemaal maksumaksja rahaga ausammas.
KGB, nagu ilmneb Bakeri ja Glasseri raamatust, on kõikjal. Sisuliselt kogu võimustruktuur koosneb endistest KGB töötajatest, samuti ärimaailm. Rääkimata meediast, mille ülevõtmisele ja kontrolli alla surumisele pühendavad autorid eriti palju tähelepanu; see on ka mõistetav, arvestades, et autorid töötavad just selles ajalehes, mis paljastas Richard Nixoni katsed kuulata pealt oma oponente. 2004. aastaks polnud Venemaal enam ühtki Kremli tahtest sõltumatut suure auditooriumiga tele- või raadiojaama. Trükimeedia allutamine käis aeglasemalt, kuid näiteks eelmisel aastal vallandati “erasektorile” kuuluva Izvestija peatoimetaja Kremli nõudmisel päevapealt, kui too lubas avaldada oma lehes riikliku versiooniga mitte kattuvaid fotosid Beslanist.
Ja nagu kunagi N Liidus, töötab ka Venemaal enesetsensuur. Anne Applebaumi “Gulagi”, Pulitzeri preemiaga pärjatud raamatut Stalini sunnitöölaagreist, ei julge ükski vene kirjastaja välja anda.
Kõige olulisem on aga, et Putini juhitud riik võrdubki FSB/KGB-ga. Kui tahes jõhker, salakaval või võimas Venemaa luureorganisatsioon varasema neljasaja aasta jooksul ka pole olnud, oli see alati tööriist. Nüüd on tööriist hakanud ise juhtima. Viimase aja üks jõhkramaid teisitimõtlejate tagakiusajaid Viktor Tšerkessov, kes Putini tulekuga alustas uut karjääri ning on nüüd Putini “erisaadik”, teatas, riigiaparaadi täitmine tšekistidega pole mitte Putini õigus, vaid kohustus. Kui Gorbatšovi ajal oli riigiametnike tippešelonis luureorganitega seotud töötajaid vaid kolm protsenti, siis 2003. aastaks oli nende osakaal tõusnud 25 protsendini.
Sellest lähtudes tekib küsimus, mida me raamatust paraku ei leia: kes on Putin? On ta raudne Feliks? Või Vene ülimees, kellest ühes vene popmuusika megahitis lauldakse:
Ja nüüd tahan meest nagu Putin.
Meest nagu Putin, energiat täis.
Meest nagu Putin, kes ei joo.
Meest nagu Putin, kes mulle haiget ei tee.
Meest nagu Putin, kes mind maha ei jäta.
Või on ta hoopis Gleb Pavlovski ja teiste kuvandiloojate sünnitatud 21. sajandi suurim “tankist”. Arvestades Putini pehmelt öeldes tagasihoidlikku karjääri KGBs ja tema hilisemat tähelendu, tundub üha enam, et ta on oma väliste omaduste järgi KGB poolt välja valitud Chance, ilma igasuguste võimeta mees Jerzy Kosinski raamatust “Being There”, kes lihtsalt jätab õige mulje.
Sellises skeemis polegi oluline, kas Putin on president või kes on peaminister või välisminister. Kui isegi opositsioonipartei Rodina on pelk Kremli looming kommunistidelt häälte võtmiseks, siis mis tähtsust on, milline nägu seda režiimi kehastab ja esindab?
Putini sõltuvust eriteenistustest sobib vist kõige paremini iseloomustama lühike episood Bakeri ja Glasseri raamatust. Pärast oma esimest valimisvõitu pidas Putin tšekistide päeval Lubjankal kõne kolmesajale FSB/ KGB kindralile. Üritusest kujunes omade võimulesaamise tähistamine. Putin läks pulti ja teatas: “Käsk number üks – saavutada täiskontroll – on täidetud.” Üksikud kohal viibinud tsivilistid pidasid seda naljaks. Hiljem teatas üks kõrgem riigiametnik, et see oli mõeldud täiesti tõsiselt.
Praegust Venemaad tuleb käsitella teiste reeglite ja arusaamade järgi, kui meil siiani on tavaks olnud. Riik kui julgeolekuorgan on täiesti uus nähtus. Venemaa on muutunud taas hoopiski millekski muuks, mille mõistmisel pole abi vanadest varustajaretkedest ega ka 1990. aastate katsetest pidada Jeltsini alluvatega ratsionaalset dialoogi. Meie naaberriiki juhib küüniline, oma reeglite ja tavadega hästi treenitud tsunft ja need meie seas, kes neid reegleid seestpoolt tunnevad, kuuluvad – nagu ütles üks kõrgemaid praeguseid kagebiite raamatu autoritele
– sellesse tsunfti igavesti. Aga kui me ei tea täpselt, kuidas KGBga suhelda, siis võiksid meie poliitikud olla vähemalt vait ja veidi mõelda.
Kui käsitleme Venemaa välispoliitikat tšekistide projektina, siis näivad väga paljud meie endi, aga ka Schröderi ja Chiraci arusaamad tollest riigist absurdsed. Pärast Bakeri ja Glasseri raamatut ei saa mitte keegi rääkida näiteks koostöölepingust Ühtse Venemaaga muus kontekstis kui koostööst võimul oleva tšekistide huntaga. Nagu ei saa ka ükski tõsiseltvõetav lääne poliitik väita, et Viiburi
– Greifswaldi gaasitrass on vaid kahe erafirma vaheline tehing, millega Vene riigil pole mingit pistmist. Ruhrgas võib küll olla erafirma, ent Venemaal on energia ja erasektor kaks teineteist välistavat asjat.
Kõige selle taustal maalivad Baker ja Glasser panoraami ühiskonnast, kus seda hiilivat putši pole sisuliselt märgatudki. Uusrikkad selle vastu protesteerima ei hakka, eriti pärast Hodorkovski vangistamist. Sõduriemasid kiusatakse taga. Koolides on õppekavad, mis ülistavad Stalinit, kuid ei maini sõnagagi NSV Liidu kuritegusid. Noored aga koonduvad hitlerjugendlikesse organisatsioonidesse, et olla esimene löögirühm mis tahes värvi revolutsiooni ilmingute vastu.
Sõnum on üks: Putini KGB taustaga õukond koos kontrollitud meediaga on “meie”, ja kõik, kes selle vastu – demokraadid, teisitimõtlejad, vabad ajakirjanikud, ebaõigluse vastu protesteerivad emad – on “nemad”.