Kas saame koos edasi minna? Tehingutest ja punastest joontest

Lennart Meri loeng 17. mail 2025. aastal Tallinnas.

Lugupeetud president Karis,
lugupeetud praegused ja endised presidendid, peaministrid, ministrid ja suursaadikud,
lugupeetud Kristi Raik, lugupeetud Helga Kalm ja eriti lugupeetud Mart Meri,
daamid ja džentelmenid, head sõbrad,

palve siin, Tallinnas, Lennart Meri loengut pidada teeb mulle au! Kui sooviavaldus minuni jõudis, otsisin juhatust konverentsi teemalehest, milles rõhutatakse koostööd liitlastega ja ühtsuse hoidmist, ning selle motost – Winston Churchilli lausest “Läheme koos edasi.”

Ja eesseisva konverentsi, Eesti ning Ameerika vana sõbrana mõistsin kohe, et üllatavana tulnud ülesande saab teha lihtsaks või kergeks. Osutada, kui brutaalne on Venemaa agressioon Ukraina vastu, ei nõua siin kõnetoolis seistes erilist julgust. Manitseda Atlandi-ülest allianssi koostööle selleks, et Ukrainat võidule aidata, ja tervest maailmast partnereid kaasata: siin linnas pole selleks erilist pingutust vaja.

Teemapüstituses, selles konverentsisaalis ja Atlandi-üleses alliansis on midagi, mida oleks mugavam eirata: see on Ameerika roll Trumpi uue administratsiooni ajal. Teen sellest siiski juttu, kuna soovin olla teie lugupidamise vääriline. Inimestelt, keda need märkused võiksid ärritada, palun üksnes ärakuulamist. Võtke igatahes teatavaks, et järgnevalt on samuti kavas arutleda, mida Euroopas teha tuleb, et elada üle nii Ukrainale kui ka Euroopa projektile erakordselt ohtlik ajajärk; milles peaks Trumpi administratsiooniga kokkuleppele jõudma ning milles see pole võimalik. Siit pealkirigi: „Kas saame koos edasi minna? Tehingutest ja punastest joontest.”

Euroopas võime tagasi vaadata imeliselt pikale rahu, heaolu ja demokraatia edenemise perioodile – ilma Ameerika Ühendriikide heasoovliku hegemoonia ja tuumavihmavarjuta poleks seda tulnud.

Eelmisel aastal tähistas NATO oma 75. aastapäeva, mis juhuse tahtel tähendas ühtlasi Eesti, Läti ja Leedu NATO-sse ja Euroopa Liitu kuuluvuse 20. aastapäeva. Ja eelmisel nädalal tähistasime Teise maailmasõja lõpu 80. aastapäeva ning Schumani plaani 75. aastapäeva, millest sai hiljem alguse Euroopa Liit. Euroopas võime tagasi vaadata imeliselt pikale rahu, heaolu ja demokraatia edenemise perioodile – ilma Ameerika Ühendriikide heasoovliku hegemoonia ja tuumavihmavarjuta poleks seda tulnud. Globaalne strateegiline maastik, millel neid aastapäevi tähistame, on paraku märksa süngem.

Kokkuvõte Venemaa täiemõõdulisest kallaletungist Ukrainale: sadu tuhandeid haavatuid ja surnuid, miljoneid põgenikke, sihilikult hoolimatu laastamistöö, miljarditeni küündiv materiaalne kahju – ja jõhker agressor, kes läbirääkimistel jääb rahule üksnes vabade kätega Ukraina suveräänsust jäägitult hävitada. Meie lõhestamiseks ja poliitiliseks halvamiseks peab sama agressor Euroopas üha halastamatumat hübriidsõda. Putin pole sihikule võtnud üksnes Ukrainat, vaid soovib mõjusfääri taastada Ida-Euroopas ja kaugemalgi. Seda teeb ta Iraani, Põhja-Korea ja Hiina toetusega.

Globaalset üleolekut taotlev Peking on oma strateegiliste sihtide heaks Euroopas kaua füüsilist ja digitaalset infrastruktuuri omandanud. Euroopa majanduses leidub vaevalt mõnd sõlme või jaotuspunkti, mis ei sisaldaks Hiina komponente. „Hundisõdalaste” diplomaatiaga, mille asemele on astunud äravõlumiskatsed, on Hiina palju ära teinud, et teda Euroopas kuulda võetaks. Ikkagi toetab ta varjamatult Venemaa sõjategevust Ukrainas.

Aga Ameerika? Alustagem möödarääkimiste ennetamisest. Pole kahtlust, et ameeriklastel on õigus seada „Ameerika ennekõike”. Mida nad põhiseadusliku korraga kodumaal ette võtavad, ei puutu meisse. Meil pole õigust Ühendriikidelt nõuda rahvusvahelise korra ennastsalgavat alalhoidmist. Teised riigid – isegi liitlased – ei tohiks oodata Ameerika julgeolekuvihmavarju all vabu kohti. Kahtlemata annab arutada, kas meie kaubavahetusolud on õiglased. Põhjendatud on lahkhelid selle üle, mida tähendab sõnavabadus. Eriti liitlastel on selleks alust.

Mul pole selle vastu midagi, kui loobutakse pealiskaudsest vagatsemisest, silmakirjalikkusest, virisemisest ja nutusest liigsõltuvusest, mis on Atlandi-ülest suhet liigagi kaua iseloomustanud, et minna üle otsekohesele mõttevahetusele: vaheldus meeldib mulle. Kuulake minu kõnet selles vaimus.

Aeg-ajalt tekib mulje, nagu oleksin tunnistajaks sellele, kuidas hävib mitte üksnes maailmakorraldus, mida USA on nii kaua üles ehitanud, vaid lausa lääne idee. Ohtu on sattunud suhted ja institutsioonid, mida oleme XX sajandi keskpaigast alates pidanud endastmõistetavaks: Atlandi-ülene liidusuhe, Euroopa projekt, globaliseerumine, esindusdemokraatia.

Erinevalt ülemaailmsest rahanduskriisist 2008. aastal või pandeemiast 2020.–2022. aastal pole tegu rea juhuslikult puhkevate katastroofidega. President Trumpi projekt „Ameerika ennekõike” seisneb põhjalike raputuste andmises asjakorraldustele, mis meie eluajal on määranud siinset eksistentsi inimeste ja riikidena: ülemaailmsele julgeoleku- ja majanduskorraldusele, meie ühisele austusele demokraatia ja õigusriigi ees. Seda kõike tehakse „ebaõigluse” korvamise ja Ameerika „üleoleku” taastamise sildi all. Seejuures kõike ühekorraga.

Mul pole selle vastu midagi, kui loobutakse pealiskaudsest vagatsemisest, silmakirjalikkusest, virisemisest ja nutusest liigsõltuvusest, mis on Atlandi-ülest suhet liigagi kaua iseloomustanud.

Teie mõtted on aimatavad: kas Ukraina ei saavutanud palju paremat maavarade lepingut, kui võis karta? Kas pole USA ikka NATO-s? Gröönimaa on endiselt Taani omavalitsusega ala ning isegi Kanada paistab veel kanadapärasem kui enne. Kas pole tollimaksude tõstmine edasi lükatud? Ja kas asepresident ei öelnud hiljuti, et ta armastab Euroopat, isegi Saksamaad? Praegu on teil veel õigus.

Ei saa salata, et Trumpi projekt „Ameerika ennekõike” on hiiglaslik katse teha maailma, kus elame, Ameerika heaks ümber – tagajärgedega, mis arvatavasti on Euroopale rängad. Oleme siin kõik vanad Ameerika sõbrad. Ent see Ameerika näib tihti pigem Euroopa vastase kui liitlasena.

„Ameerika ennekõike” tegevuskavast puudutab Euroopat kolm aspekti: julgeolek, geoökonoomia ja demokraatia (ma ei mõtle mitte teie, vaid meie oma).

Julgeolekupoliitika

Alustagem Ukrainast: ma usun presidendi sõnu, et ta soovib tapatööle lõppu. Trumpi administratsiooni tuleb tunnustada valmisoleku eest Venemaaga läbi rääkida, ehkki tarbetud järeleandmised ja soolovestlused tekitavad Euroopas hämmingut. Presidendist oli arukas rõhutada, et rahukõnelustele peab eelnema vaherahu; märgime, et Valge Maja on Kremli peale pahane ja valmis sanktsioone arutama. President on andnud märku valmidusest Putiniga otsekõnelusteks kohtuda. See on hea.

Sel nädalal kuulsime taas, et Kreml püsib oma maksimalistlikul positsioonil. Tema nõuded hõlmavad, nagu ennegi, keeldu Ukraina astumisele NATO-sse, tunnustust nelja kaguoblasti annekteerimisele Venemaa poolt ning seda, et lääs enam Kiievit sõjaliselt ei toetaks. Naasmine sinna, kus 2022. aastal Istanbuli kõnelused katkesid, tähendaks sedagi, et Ukraina kuulutab end neutraalseks ja lepib piirangutega oma sõjaväele. Putin soovib endiselt läbirääkimisi konflikti juurpõhjuste üle, mille all ta mõistab NATO laienemise tühistamist ja USA vägede väljaviimist Ida-Euroopast. Vene raketid ja pommid tabavad endistviisi iga päev Ukrainat. Levitatakse jutte suvisest pealetungist. Saksa võimud arreteerisid äsja kolm „ukrainlast”, kes enda väitel olevat GRU-lt sabotaažiaktide toimepanekuks Euroopas raha saanud. Teisisõnu: diplomaatiat teesklev Putin jätkab sõdimist. Seda mitte üksnes Ukrainas.

Mis NATO-sse puutub, siis meie kergenduseks pole USA kaitsealliansist lahkunud ning kaitseminister Pete Hegsethi tellitud esialgses riigikaitse strateegilises suunises (Interim National Defense Strategic Guidance) väidetavasti kinnitatakse, et ameeriklased kohustuvad edaspidigi ulatuslikuks tuumaheidutuseks. Vähem oli kasu spekulatsioonidest SACEUR-i tagasikutsumise üle, kelle roll on tuumaheidutusega seotud. Kindlasti pole kasu sellest, kui õhtusöökidel DC-s lobisetakse taktikaliste tuumarelvade paigutamise üle Balti riikidesse.

Lisandub uus „suur mäng” Ameerika maailmajaos ja Arktikas. Trump tahab kontrolli Gröönimaa (Taani omavalitsusliku ala) üle ja nõuab, et Kanada saaks 51. osariigiks. Valge Maja väidab, et see on vajalik Arktikas Vene ja Hiina ekspansiooni takistamiseks. Mõistagi lubavad Gröönimaa, Taani ja Kanada, et neis küsimustes on nad Ameerikaga koostööks valmis kui liitlased. Siiski jäi president äsjases intervjuus NBC TV-le kummagi väite juurde.

Minu arvates tuleb eeldada, et USA rahaline abi Ukrainale saab otsa, USA ei anna julgeolekugarantiisid ega toeta Euroopa kaitseväge Ukrainas.

Mida siis meie, eurooplased, teha saame? Mida me USA-lt soovime või vajame? Ja kus on meie punased jooned?

Kui Trumpi ja Putini kohtumine Ukraina teemal viib vaherahu ja läbirääkimisteni, on see suurepärane. Samas oleks ettenägelik aidata Ukrainal häirida Moskva strateegilisi kalkulatsioone ja teha kavasid sõja jätkumise puhuks. Minu arvates tuleb eeldada, et USA rahaline abi saab otsa, USA ei anna julgeolekugarantiisid ega toeta Euroopa kaitseväge Ukrainas.

Vaja on, et USA ei peaks Venemaaga läbirääkimisi ilma vaherahuta ega lepiks tingimustega, mis on Ukrainale talumatud (nagu kitsendused relvajõudude suurusele, okupeeritud territooriumi de jure tunnustamine või loobumine NATO-sse astumast). Samuti soovime, et USA jätkaks või isegi laiendaks sanktsioone, lubaks Euroopal osta Ukrainale Ameerika strateegilisi võimaldeid ning võib-olla töötaks koos meiega Venemaa keskpanga reservide konfiskeerimise alal.

Meie, eurooplased, peame Ukrainat relvadega varustama (piiramata enda antavate kaugtulerelvade kasutust) ning aitama tal ise relvi toota. Peame jätkama läbirääkimisi EL liikmelisuse üle ega tohi sulgeda NATO ust uutele liikmetele. Uue E-4 – Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni, Briti peaministri Keir Starmeri, Poola peaministri Donald Tuski ja Saksamaa liidukantsleri Friedrich Merzi – reis Kiievisse läks märguande ja surveavaldusena korda. Ent nüüd peavad nemad – s.t. meie – tegudele asuma.

Mis NATO-sse puutub, siis soovime, et USA jääks meiega ning ühemõtteliselt võtaks endale ulatusliku tuumaheidutuse kohustuse. Vägede väljaviimisega võib leppida isegi suures ulatuses, aga hakkama ei saa ilma USA strateegiliste võimalditeta – oluliste õhutõrjesüsteemideta, nagu Patriot, haardeväliste (standoff) relvadeta (suurtükisüsteemid HIMARS ja pinnalt lastavad tiibraketid, nagu Tomahawk) ning satelliitidel põhinevate luure- ja dünaamilise sihtmärgistamise vahenditeta. Kuni me pole õppinud neid ise valmistama, tuleb neid osta.

Euroopa tuumaheidutuse üle arutamine on eurooplaste tarbetu ajaviide. Peame omaenda tavajõudude heidutust ja kaitset reorganiseerima, tegema EL-ga koostööd kaitsetööstuse tugevdamise ja finantseerimise alal ning võtma NATO-s kanda Euroopa kaitsmise koorma. Praegu kulutab 2% riigikaitsele NATO 32 liikmesriigist 23, ent kahe aasta eest tegi seda vaid 6. Tõenäoliselt suudame võtta kohustuseks 5% – nagu Trumpi administratsioon palub –, kui mingit osa tohib kulutada investeeringuile riigikaitselisse infrastruktuuri. Kui soovitakse Putinile selgeks teha, et rünnak NATO riikidele Euroopas kujuneb väljakannatamatult kalliks, peame rakendama majanduslikku heidutust: kõne alla tulevad sanktsioonid (iseäranis varilaevastikule), loobumine Vene fossiilkütuste ostmisest ning keskpanga reservide konfiskeerimine.

Teisisõnu: tehinguid saab sõlmida ning Ukraina ja NATO alal on lahendused käeulatuses. Aga muude asjadega tingida ei saa.

Kellelgi pole märkamata jäänud lahkhelid president Trumpi strateegiliste nõustajate hulgas, kas Ameerika peab oma võistlejate üle domineerima või kokkulepet otsima.

Ei keeruline suhe Gröönimaa ja Taani vahel ega Kanada ebapiisavad kaitsekulutused luba president Trumpi gambiiti Arktikas nimetada millekski muuks kui röövellikuks. Atlandi ookeani põhjaosas ja Arktikas on mereline julgeolekukoostöö võimalik, aga mitte suveräänsuse hinnaga.

Veelgi laiem on maailmakorralduse küsimus. Kellelgi pole märkamata jäänud lahkhelid president Trumpi strateegiliste nõustajate hulgas, kas Ameerika peab oma võistlejate üle domineerima või kokkulepet otsima. MAGA-sfääris leidub inimesi, kellele sobiks kolme suurjõu hegemoonia ning maailma jagamine mõjusfäärideks. Minu Brookingsi kolleeg Fiona Hill, kes pidas siin 2023. aastal unustamatu Lennart Meri loengu, on osutanud, et Jalta 2.0 ihkav Putin julgustab aktiivselt Trumpi ambitsioone läänepoolkeral. Täpsustada pole vajagi, mida see Euroopale tähendaks.

Putini kõneisiku Dmitri Peskovi kolmapäevane avaldus, et USA-Vene suhete taastamine jätkub hoolimata Ukraina konflikti tulemusest, ei sisenda julgust. Ega teated USA-Vene kõneluste jätkumisest kaubandus- ja energiatehingute üle, mis puudutavad Nord Stream 2 ja muid Euroopa torujuhtmeid. Washingtoni ja Moskva vahel sõlmitavad lepped Euroopa ja Ukraina üle pole eurooplastele vastuvõetavad. Kui Trumpi administratsioon oleks neis küsimustes otsekohene, aitaks see keskenduda küsimustele, mis meile kummalegi tõeliselt loevad: NATO ja Ukraina tulevikule.

Geoökonoomika

Trumpi esimesest ametiajast mäletame, et ta pole vabakaubanduse pooldaja (seda polnud ka Joe Biden) ning suhtub Euroopa Liitu laitvalt. Ent 2. aprillist, „vabastamispäevast”, kui Trump kuulutas välja tollimaksud kõigile riikidele maailmas, sai selgeks, et tema administratsioon kavatseb geoökonoomilist survet rakendada oma põhivahendina enneolematu agressiivsusega, liitlasi säästmata.

Trumpi majandusstrateegid toovad põhjenduseks, et Ameerika on langenud ohvriks globaliseerumisele, mille ta 1944. aastal ise algatas Bretton Woodsi lepinguga, mis tõi kaasa USA majanduse deindustrialiseerumise ja finantskapitali domineerimise tootmiskapitali üle (financialization), tohutu eelarvepuudujäägi ja suured avaliku sektori kulutused. Nende retseptiks on tollimaksud, millega sundida kaubanduspartnereid võimaldama dollari devalveerimist ja vahetama USA lühiajalisi riigivõlakirju (peaaegu intressivabade) saja-aastaste võlakirjade vastu; see lubaks kodumaal maksukärpeid. Mõned, nagu rahandusminister Scott Bessent, peavad tollimaksude põhiliseks otstarbeks sihtriikides teatud majanduslike või poliitiliste otsuste esilekutsumist või vormimist; teistele, nagu kaubandusminister Howard Lutnick ja tegelikult president ise, on need vahendiks, millega USA riigitulusid maksukärbete korvamiseks suurendada.

Sellest strateegiast äratab eurooplaste erilist huvi lähedane seos julgeoleku ja kaubanduse vahel. Bessenti enda sõnul: „Ameerika julgeolekugarantiid ja ligipääs meie turule tuleb siduda sellega, et liitlased kohustuvad meie kollektiivsele julgeolekule rohkem kulutama ning oma majandust ümber korraldama, nii et tasakaalustamatus aja jooksul kaoks. Dünaamilisena peab säärane julgeoleku- ja majandusliitude omavahel seotud süsteem stimuleerima Ameerika huvidele sobivat käitumist.” Tõlge: kui te julgeoleku eest maksate, ei võta me tolli. Ehkki Lutnicku variant võiks olla: teie maksate ja meie võtame tolli.

Trumpi administratsioon kujundab oma geoökonoomiliste tööriistadega jõuliselt ümber mitte üksnes omaenda rahvamajandust, vaid ka strateegilist keskkonda.

Kui uute tollimaksude väljakuulutamisest johtunud häired rahaturgudel ja dollarite vahetamine muude varade vastu olid kestnud nädala, lükkas Trump need – osaliselt – 90 päevaks edasi (juulikuu teise nädalani). 18 tähtsama riigiga peetavad läbirääkimised, nii et igale kuuele on määratud üks nädal, on seni andnud lünkliku kaubanduslepingu USA ja Suurbritannia vahel ning USA-Hiina tollimaksude kärpimise 90 päevaks. Kui president Trump poleks järele andnud, oleks ta avalike mõtisklustega föderaalreservi direktori Jerome Powelli vallandamise üle äärepealt põhjustanud turgudel uut paanikat.

Viimasest kuuest nädalast annab kõrva taha panna selle, kui jõuliselt Trumpi administratsioon oma geoökonoomiliste tööriistadega kujundab ümber mitte üksnes omaenda rahvamajandust, vaid ka strateegilist keskkonda. Praegune sõltuvus USA julgeolekuvihmavarjust ja rahvamajanduste avatus muudavad Euroopa geoökonoomilisele survele ülimalt haavatavaks juba seepärast, et USA administratsioon nõuab Euroopalt julgeoleku tagamise eest tasu sisse ega kohku tagasi sellest, et Euroopa julgeolekuvajadusi pöörata tema majanduslike tugevuste vastu.

Veel kord: mida saame meie, eurooplased, teha? Mida me USA-lt soovime, mida vajame? Kus on meie punased jooned?

Alustame faktist, et meie majanduslik suhe on julgeolekusuhtest väga erinev. Atlandi-ülene majandussuhe on maailmas kõige sügavam ja laiem. Majanduse ja õigusaktide vallas on USA ja Euroopa Liit küll võrdväärsed ning meie võimuses on üksteisele osutada märkimisväärset abi kaugelt vaenulikumate rivaalide vastu. Seepärast tunduvadki president Trumpi märkused Euroopa Liidu alatuse kohta nii ekslikud. USA meetmed Euroopa Liidu ja euro vastu teevad teatud mõttes kahju talle endale. Ameerika liitlased ega konkurendid ei vastuta Ameerikas aastakümnete vältel tehtud majanduspoliitiliste otsuste eest. Olemata ise majandusteadlane, taipan siiski, et praeguse administratsiooni teatavad majandusteooriad on kergelt ekstsentrilised või lausa pentsikud.

Paraku läks nii, et kui tollimaksude kehtestamisele vastas Euroopa Komisjoni president ettepanekuga vastastikku nulltollidele üle minna, lükkas Valge Maja selle tagasi.

Samal põhjusel on Euroopa ise USA majanduse heakäekäigust eksistentsiaalselt huvitatud. Ja meie ameerika sõpradel on eneseõigustuseks häid argumente. Eurooplastena peaksime mõtlema omaenda kaubandus- ja valuutapoliitika tagajärgede üle. Kas EL on USA autodele tollimakse kehtestanud ja oma põllumajandusturge kaitsnud? Endastmõistetavalt. Kas meie kaubandusbilansi ülejäägid on globaalset tasakaalustamatust suurendanud? Kas Saksamaa kaubandusülejääk on EL-s tasakaalustamatust tekitanud? Kas saab kõnelda euro alaväärtustamisest? Jah, jah, jah.

Ideaalis juhataks vastastikuse sõltuvuse loogika meid tihedama integratsiooni ja koostööni: USA ja Euroopa Liidu vabakaubandus- jm. lepinguteni. Paraku läks nii, et kui tollimaksude kehtestamisele vastas Euroopa Komisjoni president ettepanekuga vastastikku nulltollidele üle minna, lükkas Valge Maja selle tagasi ja nõudis hoopis, et eurooplased ostaksid USA-lt fossiilkütuseid 350 miljardi dollari (peaaegu kogu ühel aastal imporditava energia) ulatuses. Brüsselist oli arukas peatada oma karistustollid Trumpi varasemate alumiiniumi- ja terasetollide vastu ning hoiduda läbirääkimiste ajal asja eskaleerimast. Ent ühtlasi ollakse valmis vastutolle tõstma (aeglane eskaleerimine) või rakendama „survestamisvastast instrumenti” (vajutama tuumanupule), kui Trumpi administratsioon juuli alguses tollimaksusõda jätkab.

Eurooplaste äsjast pakkumist selgitas äsja kaubandusvolinik Maroš Šefčovič: kui USA nõustub teenuseid arvesse võtma, siis kahaneb EL ülejääk 50 miljardiks dollariks; EL võib selle tasa teha veeldatud maagaasi (LNG) ja põllumajandussaaduste ostudega.

Säärane kokkulepe tähendaks hoidumist kaubandussõjast, kuna see tuleks kasuks meie tõelistele vaenlastele, ning ühist pühendumist Ukraina toetamisele Venemaa jätkuva agressiooni vastu. Kuna kõnelused Kremliga on tupikusse jooksnud, näib see olevat meie mõlema huvides. Nii säiliks võimalus Atlandi-ülese majandussuhte tasakaalustamiseks vastastikusel üksmeelel millalgi tulevikus, sest praeguse Valge Maja jõuline lähenemine on ise takistus.

Demokraatia

Lahkhelid õiguste, vabaduste ja väärtuste vallas pole Atlandi-ülesest suhtest kunagi puudunud: oleme olnud tõsises riius ülitähtsate küsimuste pärast, nagu piinamine või surmanuhtlus. Meie Ameerika-sõpradest on õige toonitada, et vihakõne kriminaliseerimine on mitmes Euroopa riigis viinud rumalate ekstsessideni – seda ei saa salata.

Lugu on täiesti teistsugune, kui äärmuslased võtavad sihikule meie riikide demokraatliku sisekorralduse. Võimude lahusus, esindusdemokraatia, poliitiline pluralism, õigusriik, vabaduste ja inimõiguste kaitse: need Euroopa riikide põhiseaduste aluspõhimõtted on paraku laial rindel rünnaku alla langenud. Institutsioone, parlamente ja kohtuid, erakondi, rahvusringhäälinguid ja meediat tabavad propaganda, võltsteave, korruptsioon ja sabotaaž; ei säästeta isegi empiirilist meetodit, mõistust ja üldkehtivaid tõdesid. Äärmuslased õhutavad valijais hirmu ja viha ning väsitavad neid eksilubadustega probleeme hõlpsasti lahendada. Jälgime sel nädalalõpul Rumeenias ja Poolas toimuvaid valimisi murelikult.

Sageli saavad nad abi väljastpoolt. Venemaa roll on siin juba teada. Uus on abi saabumine teiselt poolt Atlandi ookeani: järgmisel aastal 250 aasta vanuseks saavalt demokraatialt, mis on 80 aastat seisnud Euroopa turvalisuse, jõukuse ja demokraatliku arengu kaitsel.

Sõnavabaduse piir jõuab kätte siis, kui rassistlike või antisemiitlike mõtteavalduste abil taotletakse meie demokraatia hävitamist. Seegi on meie ajalooline pärand.

Meenutagem asepresident JD Vance’i kõnet Münchenis, milles ta kiitis heaks äärmusparempoolse AfD, või Elon Muski tiraade Nigel Farage’i juhitava Reform UK toetuseks ning tema kampaaniat AfD liidri heaks Saksa valimistel. Selle peale, et hiljuti liigitas Saksa siseriiklik luureteenistus AfD paremäärmuslikuks parteiks, said pahaseks USA asepresident, välisminister, tema asetäitja ning (muidugi) Elon Musk. Isegi, kui asepresident läheb üle veenmisele (nagu hiljutises intervjuus Sohrab Ahmarile või Washingtonis Atlandi-ülesel liidrite kohtumisel vesteldes), seab ta lakkamatult kahtluse alla Euroopa riikide tsentristlike valitsuste ja poliitilise eliidi legitiimsust, kuna meie lämmatavat parempoolsete sõnavabadust.

Sõnavabaduse piir jõuab kätte siis, kui rassistlike või antisemiitlike mõtteavalduste abil taotletakse meie demokraatia hävitamist. Seegi on meie ajalooline pärand. Tõenäoliselt on see meie kõige tähtsam punane joon. Läbi rääkida selle üle ei saa. Kes siit üle astub, pole meie sõber.

Euroopa ohud, Euroopa lootused

Lühidalt: viibime hetkes, kus sõjajärgne maailmakorraldus koos selle normatiivsete alusmüüridega mitte ainult ei murene, vaid seda on asutud revideerima – seda ei tee mitte üksnes lääne rivaalid ja vaenlased, vaid riik, kes on kaua täitnud selle kaitsja rolli.

Igatahes ma ei usu, et Kanadast saaks 51. osariik. Esimeste nädalate vapustustest toibudes taipame, kui palju on Trumpi administratsiooni tegevuses järjepidevusetust ja improviseerimist; paneme samuti tähele, kuidas vastupanu pead tõstab.

Paraku on juba mõõtmatut kahju tehtud. Segadust ja ettearvamatust, mis meid ümbritsevad, suudavad vaenlased ära kasutada. Pealegi tõotavad Euroopale katastroofi needki stsenaariumid:

• * Venemaa võit Ukrainas
• * Venemaa ähvardus, mida Hiina toetab, Euroopas asuvate NATO liikmesriikide vastu
• * kaubandus- ja valuutasõda, mis oma hoogsusega põhjustab majanduslanguse, ei luba eurooplastel taas relvastuda ja konkurentsivõimet tagasi saada ning virgutab äärmusparempoolseid liikumisi
• * paremäärmuslased Prantsuse või Saksa valitsuses

Niisiis on palju kaalul nii meil Euroopas kui ka paljudel inimestel Ameerikas. Meie, eurooplased, vajame üksteist ning lühiperspektiivis kindlasti ka Ameerikat. Eesmärk on mõistagi see, et jõutakse paremini tasakaalus, võrdsema suhte poole, milles Euroopa vastutab täielikult enda eest.

Tuleme sellest ajajärgust üheskoos läbi. Meie Ukraina-naabrid annavad iga päev vastupidavuse õppetunde. Samuti arvan, et ühel päeval seisavad meie Ameerika sõbrad taas meiega.

Raske töö, mis meil ees seisab, võib näida pelutavana. Viimaste kuude pikkadel reisidel Euroopas olen kogenud mitte üksnes muret ja hirmu, vaid ka empaatiat ja soojust. Peame teineteist mitte üksnes eestlasteks, sakslasteks või islandlasteks, vaid ka eurooplasteks. Ühiselt saadakse aru, et peame käituma olukorra vääriliselt. Euroopa, nagu on öelnud suur Prantsuse filosoof Raymond Aron, on “poliitiline ja moraalne kogukond” — meile endale on see igapäevane kogemus. Sestap arvan, et tuleme sellest ajajärgust üheskoos läbi. Meie Ukraina-naabrid annavad iga päev vastupidavuse õppetunde. Samuti arvan, et ühel päeval seisavad meie Ameerika sõbrad taas meiega.

Ameeriklastega seoses tuleb mainida, et äsja valiti veel kedagi. Ise protestandina oli paeluv jälgida, kuidas väga konservatiivne usuühendus valis ülemaailmseks juhiks mitte lihtsalt ameeriklase, vaid segapäritoluga ja paljusid keeli oskava mehe, kes on elanud Lõuna-Ameerikas ja Euroopas ning on kursis pesapalli ja korvpalliga. Paavst Leo XIV üleskutse, et Ukrainas sõlmitaks õiglane rahu, ning siiras kaastunne põgenikele meenutavad meile, et maailmas saab ameeriklane olla mitut moodi.

Tänan tähelepanu eest – ja au eest, et mind paluti Lennart Meri loengut pidama.