Kas Hiina-Vene partnerlus on haripunkti jõudnud?

Ühistegevuse elavnemisest võib tuua palju muidki näiteid. Kaitsealased sidemed on tihenenud. Koostööd tehakse tehisintellekti vallas, unustamata sõjalisi rakendusi. Arktikas teevad teadlased rohkem koostööd. Hiina ja Venemaa ühistöö ulatub ka läänevastaste sõnumite edastamisse globaalse lõuna riikide publikule.

Kumbki pool pole riskide tõttu huvitatud liiga suurtest investeeringutest kahepoolseisse sidemeisse.

Läbisaamine on stabiilne ja avar, aga ka pealiskaudne. Ehkki Xi ja Putin kuulutasid mõni päev enne Venemaa täiemahulist kallaletungi Ukrainale välja „partnerluse, millel pole piire”, pole kumbki pool riskide tõttu huvitatud liiga suurtest investeeringutest kahepoolseisse sidemeisse. Hiina ei soovi, et Venemaa muutuks temast ülearu sõltuvaks, kuna sellega kaasneks vastutus, ning Venemaal puudub kavatsus hakata Hiina vasalliks.

Sõjalis-poliitiline allianss on välistatud. Muidu võiks üks riik leida end teise toetuseks sõdimas – Venemaa USA vastu, kui Hiina tungiks Taiwanile kallale, ning Hiina potentsiaalselt NATO vastu, kui Venemaa laiendaks oma sõda Ukrainast väljapoole.

Vastastikune täiendamine, mitte lähenemine

Ehkki need läved annavad kahe riigi sidemeile stabiilsuse ja teatavad orientiirid, tuleb ikka küsida, kas suhe võib süveneda. Faktid kõnelevad selle vastu. Pilk tuleks heita majanduslikele sidemeile. Pärast seda, kui Venemaa alustas Ukraina vastu suurt sõda, on laienemine nimelt selles valdkonnas olnud suurim.

Kahe riigi kaubanduses lähtutakse sellest, kuidas saab üksteist täiendada. Venemaa veab tooraineid välja tasuna tööstus- ja tarbekaupade eest, mida ta ei tooda sama tõhusalt. Aastail 2023–2025, mil Venemaale kehtisid lääne sanktsioonid, jõudis Hiina osakaal Venemaa ekspordist 30 protsendini, aga tema osa Venemaa impordist kasvas 2023.–2024. aastal 37–38 protsendini. 2021. aastal oli vastav näitaja olnud 13–14%.

Nende muljetavaldavate arvude varju jääb kaks olulist asjaolu. Esiteks pole Hiina huvitatud Venemaa varustamisest uusimate metallilõikepinkide ja muu tehnikaga, mis lubaksid Moskval kerkida talle tööstuses konkurendiks. Teiseks on Venemaa eesmärk sõjalise tootmise alal saavutada täielik impordi asendus, mitte lasta Hiinal lünki täita, nagu ta seni on sel alal märkimisväärses ulatuses teinudki. See tähendab, et suhte püsimajäämisse eriti ei usuta.

Lagi energiakaubandusele

Energiatarneid Venemaalt Hiina kitsendab ennekõike infrastruktuuri puudulikkus. Alates 2022. aastast on Venemaa naftaeksport Hiina kasvanud ligi 1,5 miljonilt barrelilt päevas umbes 2 miljonile. Ida-Siberi–Vaikse ookeani naftajuhtme läbilaskevõime on 1,6 miljonit barrelit päevas, millest vaid pool suundub otse Hiina. See tähendab, et tankeritega tuuakse praegu kohale päevas ligi 1,2 miljonit barrelit. Kitsendavaks teguriks on Venemaa sadamarajatiste vajakajäämised. Transpordikulusid tõstavad sanktsioonid, mida lääs on tankeriveostele kehtestanud.

Venemaa naftaekspordile on samuti olemas füüsiline lagi. Toodangut saaks küll ajutiselt mõne protsendi võrra suurendada, aga investeeringute vähesuse tõttu on tootmine määratud lähiaastail aeglaselt kahanema.

Torugaasi eksport Venemaalt Hiina on kasvanud 2022. aasta 15 miljardilt m³ aastas 2024. aasta lõpu 38 miljardile m³ – see on torujuhtme Siberi Jõud 1 (Sila Sibiri – 1) täielik läbilaskevõime. USA ja Iisraeli sõda Iraani vastu annab alust ootustele, et torujuhe Siberi Jõud 2 liiguks projekteerimisfaasist ehitusse, nii et läbilaskevõime kasvab veel 50 miljardi m³ võrra. Kuna Hiinal on oma tulevaste gaasivajaduste suhtes kahtlusi, pole tal siiski kiiret.[1]

Veeldatud maagaasi (LNG) tarned Hiina on kasvanud 9 miljardilt m³ 2022. aastal 15 miljardile m³ 2025. aastal. Tarned saavad veelgi kasvada, kui Euroopa Liit viib ellu oma otsuse Venemaa LNG sissevedu 2027. aasta 1. jaanuariks täielikult peatada. Teisest küljest võib tarnete suurendamist takistada jääklassi tankerite vähesus. Hiinal on taasgaasistusjaamu rohkesti, ent kasvava gaasinõudlusega piirkonnad ei asetse sääraste terminalidega sadamatele piisavalt lähedal. Lähitulevikus tähendab see Venemaa LNG vastuvõtule füüsilist piirangut.

Kaubandus ilma usalduseta

Laiemas vaates pärsib majandussuhteid kahe riigi vahel asjaolu, et Hiina ei pea Venemaad investeeringute sihtkohana atraktiivseks. Faktid kõnelevad enda eest. Alates Krimmi poolsaare annekteerimisest Venemaa poolt 2014. aastal on Hiina firmad Venemaal käivitanud 24 projekti koguväärtusega 16,5 miljardit dollarit, millest pool langeb kolmele portfelliinvesteeringule energeetikasektoris. Seevastu moodustasid 2024. aastal Hiina otseinvesteeringud Euroopa Liitu ja Suurbritanniasse 10 miljardit eurot, kusjuures 2016. aastal olid need ületanud 35 miljardit eurot.

Majandussuhteid häirib veelgi, et hirmust USA teiseste sanktsioonide ees kitsendavad tähtsamad Hiina pangad otsetehinguid Venemaa finantsasutustega. Venemaa püüab Hiina piiriülest pankadevahelist maksesüsteemi (CIPS) rohkem kasutada, ent võrdluses lääne SWIFT-süsteemiga on arveldusajad pikemad ja likviidsus madalam.

Hiina ei pea Venemaad investeeringute sihtkohana atraktiivseks.

Kõige tabavam iseloomustus praegusele Hiina-Vene suhtele oleks piiratud partnerlus. Ühest küljest kehtib kaubanduslikele sidemeile mitmesuguseid piiranguid, teisest küljest ei lase olulised lahkarvamused kahe riigi vahel neid üksteisele ligineda ega allianssi moodustada.

Ajaloolistest tülidest ja konfliktidest siginenud usaldamatus pole kadunud. Kultuurilised erinevused kahe riigi vahel jäävad teravaks. Need kaks tegurit häirivad kaitsekoostööd edaspidigi, sest kumbki pool ei soovi teisele üle anda tundlikke tehnoloogiaid, mis tema eelisseisundit rikuksid.

Mitmetahuline sõjaline koostöö

Hiina aitas Venemaal täiustada droonisüsteeme, mida ta Iraanist ostis ja hakkas siseriigis tootma, ent Pekingi põhiroll seisneb mitte relvastuse ekspordis, vaid Venemaa kaitsetööstusele kiipide, tööpinkide jms tarnimises. Moskva ise hoidub sõjaliste tehnoloogiate täielikust üleandmisest, ehkki ta on Hiinale müünud hävituslennukeid, helikoptereid ja allveelaevu. See, kui palju on viimastel aastatel spionaažis kahtlustatud Vene teadlasi, keda Hiina olevat värvanud raketi- ja kosmosetehnika saladuste väljaselgitamiseks, osutab, et Vene riik pole valmis Hiinale sugugi kõike avaldama.

Kuna Venemaa droonitoodang on mahu poolest drastiliselt kasvanud ning droonirünnakuil Ukrainale on laastavad tagajärjed, ei saa Hiina abi tühiseks lugeda. Ukraina allikate väitel sai Venemaa tänu uusimatele Hiina masinatele suurendada ballistiliste rakettide Iskander-M toodangut, mida oli Ukrainas kasutamiseks 2023.-2024. aastal Votkinski tehases valmistatud. Samuti oletavad need allikad, et 2024. aastal pärines Hiinast 70% Venemaa imporditavast ammooniumperkloraadist, mis on ballistiliste rakettide kütuse oluline koostisosa.

Kahe riigi sõjaline koostöö näib olevat tugevasti kasvanud. Peaaegu kolmandik kõigist Hiina ja Venemaa relvajõudude ühisõppustest alates 2003. aastast on aset leidnud pärast 2022. aastat. Õppuste ulatus on samuti suurenenud – nüüd korraldatakse neid maismaal, õhus ja merel.

Kokkupõrkekurss

Unustada ei tohiks Venemaa positsiooni nõrgenemist Kesk-Aasias. Hiina majandusliku mõju kiire kasvu taustal peetakse Kesk-Aasia riikides Venemaad üha sagedamini tegutsejaks, kes pole nii usaldusväärne ega kasulik. Moskva pretensioon olla piirkonnas tähtsaim julgeolekupakkuja tuhmub, kuna Hiina vöö ja tee algatus muudab kaubateid ja suurendab Pekingi geopoliitilist kaalu.

Kesk-Aasia pole ainus areen, kus Hiina ja Venemaa huvid on määratud kokku põrkama. Arktikas tehakse küll koostööd, ent ajal, mil merejää sulamine loob uusi võimalusi meretranspordiks ning nafta- ja gaasimaardlate ekspluateerimiseks, on kaks riiki eri meelt küsimuses, kellele peaks kuuluma otsustav sõna. Rannikuriigina peab Venemaa paikkonda oma territooriumi laienduseks, see-eest Hiina nimetab end lähisarktiliseks riigiks. Peking on veendunud, et Arktikat tuleks võtta globaalse ühisvarana, kus ei kehti üksikute riikide jurisdiktsioon.

Võimaluste ammendumine

Hiina-Vene suhe on viimased 30 aastat olnud tähelepanuväärselt stabiilne, aga ei jää alatiseks nii. Hetkel on see tugevas sõltuvuses presidentide Putini ja Xi südamlikust läbisaamisest. Siiski ei varja see, et kahel riigil on erinev motivatsioon. Hiina mängib pikka mängu oma globaalse mõju kasvatamiseks ning USA ja tema liitlaste asendamiseks rahvusvahelises elus domineeriva jõuna.

Hiina ei taha, et Venemaa sõja kaotaks, ent ei tohi arvata, et Peking sooviks Moskvale ülekaalukat võitu.

Seevastu Venemaa ajakava on palju lühem, kuna Putini režiim soovib vaid püsima jääda. See nõuab Euroopas külma sõja järel loodud julgeolekuarhitektuuri lõhkumist ja uuestikujundamist. Lõhkumine osutus lihtsaks, nagu nähtub Krimmi poolsaare annekteerimisest 2014. aastal, millele kaheksa aasta pärast järgnes täiemahuline sissetung Ukrainasse. Selleks, et Euroopa julgeolek rajaneks uuel, Moskvas kirjutatud reeglistikul, peab Venemaa Ukrainas võitma. Hetkel ei tundu säärane võit saavutatav. Hiina ei taha, et Venemaa sõja kaotaks, ent ei tohi arvata, et Peking sooviks Moskvale ülekaalukat võitu. Säärane tulemus destabiliseeriks Euroopat ja kahjustaks Hiina majandushuve.

Järelikult: mida kauem sõda kestab, seda enam riskib Venemaa Hiinast sõltuvusse jäämisega, mis ei sobi kummalegi. See suhe on hakanud oma potentsiaali ammendama.

---

[1] 19. mail toimunud Putini ja Xi tippkohtumisel jättiski Xi projektiga edasi liikumata, nii nagu ta pole teinud seda mitu aastat – toim.