oktoober 9, 2008

Kandidaatide imitatsioonimängud USA presidendivalimistel

Valimisvõitluse võtmeküsimuseks on tõusnud usaldusväärsus.

Valimisvõitluse võtmeküsimuseks on tõusnud usaldusväärsus.


Kadri Simson

Kandidaatide imitatsioonimängud USA presidendivalimistel

Valimisvõitluse võtmeküsimuseks on tõusnud usaldusväärsus.

Käimasolevad presidendivalimised USAs on olnud kaasahaaravamad kui mitmed eelmised. Minu hea sõbranna, kes oli töötanud ajakirjanikuna New Yorgis, liitus täie innuga eelvalimiste kampaaniasse, et toetada demokraatide tihedas rebimises Barack Obamat. Obama kujutas tema ja ta põlvkonnakaaslaste jaoks uudsust ja vabanemist vanast klannipoliitikast. Tänaseks on valimised aga jõudnud seisu, kus kumbki poliitik, pehmendades oma nõrkusi, üritab end teha sarnasemaks vastaspoolega.
Obama ümbritseb end kogenud ja vanade Washingtoni poliitikutega, see-eest eakas McCain on kampaaniasse toonud värskust ning selgeid seisukohti. Üha sagenevad süüdistused, et kumbki kandidaat pole enam tema ise. Ning minu meediaspetsist sõbra ind kampaanias kaasa lüüa on soikunud.
Sarnase kaaluga valimisi, kui seda on USA presidendivalimised, ei ole maailmas palju. Kuid seekord on valimistelt võidukalt väljuvale presidendile pandud eriti suured ootused. See mees peaks taastama Ameerika Ühendriikide positiivse liidrirolli ning taas-looma soojad suhted traditsiooniliste liitlastega. Teisest küljest on tema õlul majanduslanguse tõusuks pööramine ning kahe sõja võidukas lõpuleviimine. See, kas kaalukausil osutub mõjusamaks julgeolek ning presidendi kui ülemjuhataja roll või majandussurutis ning presidendi roll kabinetijuhina, on üheks nende valimiste teljeks.
Iraak tagaplaanil
Veel selle aasta alguses tundus, et eelseisvatel presidendivalimistel kujuneb peateemaks ning veelahkmeks suhtumine Iraagi sõtta. Barack Obamal oli ette näidata “ei”-hääl Senatist sõja alustamise vastu, John McCain aga pooldas ka raskel hetkel lisavägede saatmist. Kuid sõja õigustatuse retoorika jahtus sedamööda, mida stabiilsemaks Iraagis olukord muutus. Iga provints, mis anti iraaklaste vastutusalasse, vähendas tähelepanu sõjalt ja kandis selle USA siseriiklikele majandusküsimustele.
McCainil on majandussurutise debatis nõrgem seis, sest tema vabariiklasest eelkäijale pannakse suur osa süüst tänases olukorras, kus pangasüsteemi usaldusväärsus on küsimärgi all, inimesed kardavad oma töö ja kodu kaotamise pärast ning rekordiline naftahind on teinud elu väga palju kallimaks. Kodanike toetus George W. Bushile on väga madal. Seda ebapopulaarsust kasutab oma kampaania põhitoena Obama, kes iga hinna eest seob oma vastaskandidaati istuva presidendiga. Annad hääle minu vastasele ja sind ootab ees George W. Bushi kolmas ametiaeg!
McCain omakorda püüab sellest seosest eemalduda niipalju kui võimalik ning rõhutada oma väärtuste ühtsust teiste suurkujudega. “Ehitame sellist Ameerikat, mida tahtsid Lincoln, Roosevelt ja Reagan”, on McCaini võitlushüüd ning üksiti lubadus pakkuda muutust tänasest kursist.
Valimiste vaatlejad on jagunenud kahte lehte küsimuses, kas Obama põhirünnaku suunaks valitud majandusolukord on ikka tema jaoks õige strateegia. Väide, et McCaini ja Sarah Palini meeskond pakuvad veel neli aastat seda sama Bushi administratsiooni ebaõnnestunud poliitikat, mis viib riigi vales suunas, ei pruugi töötada teadlikumate valijate suunas. Piisab, et mäletatakse veel 2000. aasta eelvalimisi. Toona oli McCain Bushi tugevaim vastaskandidaat, kes võitis eelvalimised olulises New Hampshire’i osariigis. Enne eelvalimisi Lõuna-Carolinas algatas Bushi kampaaniameister Karl Rove telefoniküsitluse, kus osariigi vabariiklastelt küsiti, kas oleks vähemtõenäoline, et nad hääletaks McCaini poolt, kui teaksid, et tal on abieluväline mustanahaline laps. See oli räpane trikk, mis võis saada määravaks edasisele sisevalimiste käigule. McCaini ajalugu vabariiklasest senaatorina ei tõesta seda, et ta järgiks üksüheselt Bushi liini, küll on välispoliitilise joone jätkumine tõenäolisem.
Teljel majandusküsimused välispoliitika ongi McCain omakorda võtnud eesmärgiks näidata Obama nõrkust välispoliitikas. Väites, et vastaskandidaat on naiivne ja ei pruugi muutunud julgeolekuolukorras adekvaatselt toimida. Ka Obama jutt karmi poliitika asemel kõik probleemid diplomaatia ja vaenlastega läbirääkimiste teel lahendada tekitab padukonservatiivides hämmastust. Tuuakse paralleele ülipopulaarse presidendi John F. Kennedyga, kes kohtudes Nõukogude Liidu juhi Nikita Hruštšoviga jättis nii pehme mulje, et kommunistidel ei tekkinud kahtlusi tuumarelva Kuubale viimises ega Berliini kriisi eskaleerimises.
USA presidendivalimised ei pälvi tähelepanu vaid lõpptulemuse olulisuse pärast. Oluline on ka valimisprotsess iseenesest. Seda võib vaadelda kui kampaaniate ema, suunanäitajat järgnevateks aastateks. USA valimiste strateegiaid asuvad peegeldama sajad väiksemakaliibrilised mõõduvõtmised. Kui George W. Bushil õnnestus 2004. aastal saavutada rekordiline valijate toetus Iraagi sõja laineharjal, siis järgnes maailmas mitmeid initsieeritud kriise, mis koondasid valijad rahututel aegadel oma valitsusjuhtide taha ning garanteerisid ka neile tagasivalimised.
Kampaania presidendikohale on vähemalt demokraatide jaoks olnud pikk ja pingeline. Demokraatide presidendiralli algfaasi tasavägisus ja venimine andis küll aasta esimesel poolel suure meediatähelepanu ning rekordilise osalemise eelvalimistel, kuid samas pani suure riski alla olulise osariigi toetuse lõpphääletusel. Otsus mitte lubada enamuses Hillary Clintonit toetanud Florida delegaatidel osaleda Denveris toimunud parteikongressil tõi automaatselt paralleele aastaga 2000, mil 537 Florida häält otsustas selle, et presidendiks sai Al Gore’i asemel George W. Bush.
“Obamastuv” McCain
Tõsi, eelvalimiste suurimaks hitiks oli Obama uudsusargument, mis kaasas suurel hulgal esmakordseid aktiivseid toetajaid demokraatide selja taha. Veel aasta tagasi, kui mul avanes võimalus USA sisevalimisi lähemalt kaeda, tundus valijatele uudsuse argument enam maksvat kui kogemused. Seda kaarti ekspluateeris demokraatide kandidaat edukalt kuni parteide augustikuiste valimiskongressideni.
Veel augustis juhtis Obama McCaini ees seitsmeprotsendilise edumaaga enamikes arvamusuuringutes. Kõik pöördus vabariiklaste valimiskongressil, kui McCaini asepresidendikandidaadiks kinnitati Sarah Palin, veel uudsem ja värskem. Kuigi Palin on kriitikute väidetel Obamast veelgi kogenematum – uudsuse paratamatu kõrvalnäht -, on demokraatide kandidaati löödud sedapuhku tema enda relvaga.
Seejuures ühendab Palin endas kolm olulist omadust. Oma konservatiivsete vaadete tõttu aitab ta tõenäoliselt saada toetuse nn usuvöölt ehk padukonservatiivsetest osariikidest, kus McCainil oma profiili tõttu oleks raske olnud valijaid valimiskastide juurde välja meelitada. Teiseks on Palin Alaska osariigis jätnud mulje kui majandusküsimustes sotsiaalselt mõtlev kuberner. Seda kuvandit kasutas ka Bush 2000. aastal, olles nn (kaastundlik konservatiiv). Selline kuvand, kui seda veenvalt hoida, võtab Obamalt trumbi, et vaid tema mõtleb tööinimeste peale.
Kolmandaks on tähelepanu alla tõusnud naisvalijate toetuse tagamine. On suur oht, et veendunud Hillary Clintoni pooldajad saavad naissoost asepresidendikandidaadi tulekul uut indu, miks mitte demokraati toetada. Paljudes võtmeosariikides võib saatuslikuks saada ka nende leigus ning valimispäeval koju jäämine. Igatahes õnnestus McCaini meeskonnal saavutada asepresidendi kandidaatide ülesseadmisega häälte suur ülekandumine ning esimest korda 2008. aasta jooksul möödus McCain toetuse poolest Obamast arvamusuuringutes. Kampaania tõotab lõpuni jääda väga tasavägiseks.
Pea võrdne toetus on kaasa toonud kampaania muutumise räpaseks. Seda võimendab asjaolu, et kandidaatidel on oma sisulise sõnumi edastamine üliraske, sest eeter on uudistest paks ning kandidaadi kõnes sisalduv uus idee oma täies hiilguses ei pruugi jõuda mitte kuhugi. Tõsi, poliitikate erinevus peab välja tulema neljas traditsioonilises presidendikandidaatide teledebatis. Aga kuni sisuliste debattideni jõutakse, täidavad eetrit vaidlused, kes kelle kohta inetumalt ütles ning mida kandidaadi üks või teine kontekstist välja rebitud lause alltekstina tegelikult tähendas.
Mitte olla pehme
Pea sama palju, kui mõjutavad valimistulemust sisukas programm ning geniaalsed lahendused probleemidele, võib oma osa mängida ka kandidaadi üks või teine nõrkus. Edulugudest vähem on tähelepanu pööratud põhjustele, mis on kaotajatele saatuslikuks saanud. USA presidendivalimistel on ikka ja jälle esile kerkinud mõned tüüppõhjused, miks ühte või teist kandidaati selleks tööks sobimatuks peetakse. Joseph Cummins on raamatus “Anything for vote. Dirty tricks, cheap shots and October surprises in U.S. presidential campaigns” (Philadelphia 2007) analüüsinud viitkümmend viit kampaaniat alates Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste ajaloo algpunktist 1789 kuni George W. Bushile teise ametiaja andnud valimisteni. Selle põhjal on ta toonud üldistavalt välja rea põhjuseid, miks kandidaat langeb automaatselt kriitikatule alla.
Lisaks põhjustele, et presidendiks pürgija on liiga kuiv, liiga vana või liiga ebastabiilne, on üheks levinumaks rünnakupõhjenduseks olnud ka see, et kandidaat on riigikaitse ja turvalisuse küsimustes liiga pehme. Eriti mõjub selline põhjendus siis, kui riik on sõjas. Selliste kandidaatide ritta kuuluvad näiteks Thomas Jefferson, kes oli liiga pehme Prantsusmaa suhtes, Franklin Pierce, kelle elulukku jääb minestamine lahingukuumuses, ning Jimmy Carter oma suhtumises Iraani.
Teiseks ja vastandlikuks põhjuseks on kartus, et kandidaat võib viia riigi sõtta. Andrew Jackson, Teddy Roosevelt, Barry Coldwater, George W. Bush kõik olid vastase rünnakute kohaselt ettearvamatud tulipead, kes veavad rahva põhjuseta võõrastesse konfliktidesse.
Eestist vaadates on suhtumine välispoliitikasse ning vabariiklaste selgemalt väljendatud valmisolek sekkumiseks andnud John McCainile palju tulihingelisi pooldajaid. Nii mõjub McCain Georgia küsimuses Obamast selgelt pädevamalt ja mida rohkem on see teema päevakorral, seda rohkem tema eelised ilmnevad. Ent sisepoliitiliselt on 2008. aasta presidendikampaania sattunud rasketele aegadele. Kui 2000. aastal mindi valimistele Bill Clintoni ametiajal saavutatud positiivsete majandusnäitajate foonilt, siis taandus baasvalija otsuse tegemine sellele, kumb kandidaat on inimesena meeldivam. Kummaga valija meelsamini peale tööd ühe õlle jooks. Tänaseks on majanduses toimuv saanud negatiivse tagasilöögi ning küsimus on pigem usalduses. Mulle on jäänud mulje, et täna on võtmeküsimuseks, kumma kandidaadi hoida annaks valija oma säästud ning majalaenu käenduse.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar