oktoober 15, 2020

„Kaitsva kindluse“ asemel „hüppelauaks“?

AP/Scanpix
Valimisjärgselt puhkenud rahutustes on Valgevene presidendil Aljaksandr Lukašenkal ilmselt vähem mänguruumi suhetes Venemaaga. 14. septembril kohtus ta Sotšis oma Vene kolleegi Vladimir Putiniga.
Valimisjärgselt puhkenud rahutustes on Valgevene presidendil Aljaksandr Lukašenkal ilmselt vähem mänguruumi suhetes Venemaaga. 14. septembril kohtus ta Sotšis oma Vene kolleegi Vladimir Putiniga.

Venemaa (teoreetiline) Valgevene allaneelamine: mõju Intermariumi piirkonnale.

Sissejuhatus

Valgevene ääretult vaieldavad presidendivalimised, kus „valiti tagasi” senine president Aljaksandr Lukašenka (kes on võimul juba 1994. aastast), sütitasid rahumeelseid massilisi proteste, mida kohalik politsei karmil käel laiali ajama asus.

Kõik see tõi ilmekalt esile kolm olulist seika. Esiteks on Lukašenka kaotanud lõviosa oma kunagisest toetusest, mida nähtavasti ei õnnestu enam kuigi hõlpsalt taastada. Teiseks on Lukašenka saatus nüüd mitmes mõttes Kremli käes, kus küll temaga ilmselgelt rahul ei olda, aga ei soovita ka veel tema lõplikku lahkumist. See ilmneb selgelt nii retoorikast kui ka (rahalisest) abist, mida Moskva on lubanud osutada.1 Kolmandaks on Moskval ilmsesti kavas viia ühel või teisel moel lõpule Valgevene allaneelamine veel enne Putini praeguse ametiaja lõppu, mida Kreml saaks ära kasutada nii riigi sees kui ka rahvusvaheliselt. Käesolevas artiklis käsitletakse Venemaa hüpoteetilise Valgevene allaneelamise võimalikku mõju, keskendudes muu hulgas eelkõige geopoliitilistele/majanduslikele ja sõjalis-strateegilistele järelmitele riikides, mis jäävad Musta ja Läänemere vahele – nõndanimetatud Intermariumis ehk kolmes Balti riigis, Poolas ja Ukrainas.

Venemaa ja Valgevene pärast 1991. aastat: vaevaline sõprus

NSV Liidu laialisaatmise järel 1991. aastal astusid Venemaa ja Valgevene mitmeid samme suurema koostöö tagamiseks paljudes valdkondades, mis lõpuks väljendus 1999. aastal iseäraliku struktuuri loomises, mida nimetati liitriigiks. Peamiselt sümboolse tähendusega sammudel, mis esijoones tulenesid Venemaal parasjagu valitsenud välispoliitilisest kursist ja riigisisesest kaosest, ei ole olnud erilist praktilist mõju. Muutus saabus alles Vladimir Putini kiire esilekerkimisega, mille tulemusel Venemaa suurendas tihedama lõimumise huvides Valgevenele survet, mis omakorda tekitas rohkelt kahepoolseid tülisid.

Esimene tõsisem vastuolu langes 2002. aastasse, mil Putin olevat öelnud, et Valgevene võiks Venemaaga liita kuue oblasti kujul.2 Venemaa lõppsihti mõistnud Lukašenka väitis 2007. aastal talle omaselt emotsionaalselt, et „meilt nõutakse astumist Venemaa koosseisu [..] Mina ei soovi oma Valgevene suveräänsust ja iseseisvust maha matta.”3

Kuid sagedastest retoorilistest sõnavalangutest ja lakkamatust enesekindluse demonstreerimisest hoolimata, näiteks vastuseisus uue õhuväebaasi loomisele Baranavitšõs (2015) või demaršis otse enne strateegilist õppust Zapad-2017, on Valgevene nõukogulik majandus seniajani tihedalt Venemaaga seotud. 2019. aastal ehk ammu enne avalike protestide puhkemist tegi Putin ühemõtteliselt selgeks, et 2021. aastaks peab „lõimimise majanduslik pool” olema lõpetatud, mis pani mõne analüütiku väitma, et „rahvamajanduse praeguse taseme juures on oodata de facto konföderatsiooni teket 2022. aastal”.4 Isegi kui Putin pole seda otsesõnu kinnitanud, väites, et „praegu me ei kõnele ühtse riigi loomisest”, on ta ometi märkinud, et see, mida seni on lõimimisega saavutatud, on põhimõtteliselt ebapiisav ning „me võime teha ja peamegi tegema palju enam”.5

Praegu on enamik analüütikuid vaikimisi arvamusel, et Venemaa püüab ära kasutada nõndanimetatud pehme liidendamise mudelit: „Järk-järgult, alustades majandusliku lõimimise ja ühisrahaga, millele järgneb poliitiline lõimimine ühtse välis- ja kaitsepoliitika kujul, mis tipneb täiemahulise liitriigiga, mis tähendab de facto Valgevene allaneelamist Venemaa poolt.”6

Valgevene on vähemalt ametlikes kommentaarides rohkem seadnud lootust edasisele lõimumisele valemi „kaks riiki – üks majandus” alusel.7 Muide, päris huvitav kommentaar selle kohta pärineb Leedu endiselt kaitseministrilt Rasa Juknevičienėlt, kes ennustas Valgevene möödapääsmatut allaneelamist külma sõja aegse Nõukogude mudeli järgi, mil NSV Liit „okupeeris Ida-Euroopa ja kärpis oma bloki riikide suveräänsust sel määral, et neid saaks tarvitada mis tahes vajalikuks ülesandeks”.8

Mitmeski mõttes on kõiki neid stsenaariume tulnud korrigeerida pärast seda, kui tuli avalikuks presidendivalimiste võltsimine ja Valgevene suuremates linnades algasid protestimeeleavaldused.

Vaade Moskvast: miks Valgevene üldse korda läheb?

Venemaa meelemuutust ja surve avaldamist Valgevene edasiseks lõimimiseks, mida sisuliselt nullindate keskpaigani täheldada ei saanud, oli oodata.

Jamestown Foundationi president Glen Howard on märkinud, et Venemaale oleks „Valgevene kui strateegilise liitlase kaotamine […] ränk löök ajal, mil Venemaal on naabrite seas aina vähem liitlasi”.9 Valgevene paikneb geopoliitiliselt strateegilises asukohas ning „ühelgi riigil pole paremat asukohta Läänemere piirkonna sõjalis-strateegilise tasakaalu muutmiseks kui Valgevenel”.

Märkimisväärset osa Kesk-Euroopa tasandikust, mis on olnud ajalooline sissetungikoridor, mida Venemaa vaenlased Napoléonist Hitlerini on ära kasutanud, hõivav Valgevene asub otse nõndanimetatud Smolenski väravas (maa-ala Lääne-Dvina/Daugava ja Dnepri jõe vahel) ning strateegiliselt mõjuvõimsas positsioonis Suwałki koridori suhtes, mis kujutab endast Poola-Leedu piiri lõiku, mis lahutab Valgevenet Venemaa Kaliningradi oblasti irdvaldusest.

Lisaks on Valgevene tähtsusel veel kaks mainimisväärset tahku. Esiteks pruugivad mõlemad riigid 2016. aastast peale ühist õhutõrje-raketisüsteemi, mis on suurendanud Venemaa võimet selles vallas 1,7 korda.10 Teiseks etendab Valgevene olulist osa Venemaa sõjalistes hangetes. Näiteks Valgevenes tegutsevad korporatsioonid toodavad asendamatuid komponente sellistele Venemaa relvadele nagu RT-2PM2 Topol-M, BAL, Bastion, BUK, S-400 ja veel mitmetele relvadele, kõnelemata laskemoonast

Geostrateegiline/majanduslik mõju

Kui Valgevene oleks Venemaaga lõimitud, oleks Venemaa esimene usutav samm püüe kasutada Valgevenet (ja selle geograafilist asukohta) ära kaubavoogude kahandamiseks läbi Balti riikide, eriti läbi Leedu ja Läti, et anda hoop nende majandusele. Õigupoolest on Moskva seda sammu kaalunud juba vähemasti 2017. aastast, mil Putin palus Valgevenelt avalikult hakata kasutama Loode-Venemaa sadamate transpordivõimalusi, millega kahjustada majanduslikult Balti riike.11 Venemaa käivitas selle strateegia (varjatult) 2016.-2017. aastal, mil Venemaa naftatoodete vedu Balti riikide sadamate kaudu sisuliselt katkes.12

Häda tekkis aga sellest, et kõlavatest sõnadest, lubadustest ja rohketest ähvardustest hoolimata ei suvatsenud Minsk kaasa mängida ning jätkas Leedu ja Läti sadamate kasutamist, mis põhjustas Moskvas raevupuhanguid. Pealegi olid Kaliningradi võimuesindajad (vähemalt alates 2004. aastast) õhutanud Valgevene võime kasutama enda transpordivõimalusi, aga ka siin oli Minsk kõrvale põigelnud: sõnades küll lubanud muutusi, aga tõeluses püsinud varasema, majanduslikult tulutoovama strateegia juures. Nüüd võib siiski oodata teatavaid muudatusi.

Vastuseks sanktsioonidele, mille tema ja ta lähikondlaste suhtes kehtestasid Balti riigid, andis Lukašenka teada valmisolekust suunata kaubavedu Klaipėdast, mille kaubaveo mahust andis Valgevene 2019. aastal koguni 30,2%, ümber Venemaa sadamatesse.13 Tõenäoliselt muudab asja ainult hullemaks Hiina positsioon, kus esimest korda anti otsesõnu huvist Valgevene vastu teada 2015. aastal. Õigupoolest on Hiina juht Xi Jinping korra nimetanud Valgevenet isegi oma „Vöö ja tee algatuse“ „pärliks”.14 Tuleb nentida, et Moskvas ei tekitanud see kuigi palju vaimustust, sest Valgevene tõsisem kaasamine „Vöö ja tee algatusse“ annaks sellele tuntavalt enam võimalusi manööverdada ja muudaks Venemaa sadamad Läänemere ääres täiesti tarbetuks. Kui aga Venemaa peaks Valgevene alla neelama või vähemalt majanduslikult täielikult lõimima, siis võiks kaalukauss kalduda Venemaa kasuks.

Siiski ei tohiks võimaliku mõju raskusastet üle hinnata. Tõepoolest, kui see stsenaarium peaks teoks saama, oleks vahetu mõju Lätile ja Leedule päris valulik: kaubaveo äkiline kokkuvarisemine avaldaks mõistagi ränka mõju, aga seda oleks võimalik leevendada.

Esiteks, kui Euroopa Liit (ja USA) kehtestavad uusi majanduslikke sanktsioone Venemaa vastu, võib Valgevene kaotada Hiina silmis oma külgetõmbe, paistes välja hoopis tupikuna, mitte transpordisõlmena.  Teiseks suudaksid Leedu ja Läti Euroopa Liidu, mille majanduslike võimalustega ei saa Venemaad isegi võrrelda, majandusliku toetuse varal ilmsesti jagu saada võimalikust kriisist ja selle tagajärgedest.

Sõjalis-poliitiline mõju

Selleski vallas, mis veel isegi praegu kujutab endast kahepoolsete suhete põhilist alustala, on Valgevene staatuse võimaliku muutumisega seotud probleemidel mõningane mõju. Põhiliseks on siin Valgevene sõjaväe seisundi võimalik muutumine ja, mis veel olulisem, Venemaale avanev võimalus tarvitada riigi territooriumit millal iganes ja milleks iganes. Konkreetsemalt võib välja tuua mõned tähtsamad tahud.

Esiteks Kaliningradi tegur. See Venemaa väike oblast Läänemere ääres on kaotanud suurema osa oma 1991. aasta eelsest sõjalisest võimest. Hoolimata mõningatest sammudest oblasti taasmilitariseerimiseks keskendub Venemaa seal eelkõige kaitsele. Kui Venemaa sõjalisi jõude viiakse Valgevenesse, muutub Kaliningradi vasturünnakuvõime, eriti juba mainitud Suwałki koridori silmas pidades, märgatavalt aktuaalsemaks.

Teiseks lisanduks Ukrainale, millel on Valgevenega otsene riigipiir, veel 1084 kilomeetrit problemaatilist  piirijoont. Alates 2014. aastast on Lukašenka korduvalt ja selgesõnaliselt teada andnud, et ei luba Valgevene muutmist Ukraina-vastase tegevuse platsdarmiks. Nüüd, mil Minski ja Kiievi suhted kiiresti halvenevad15 – ega pruugi olla veel jõudnud madalpunkti –, ei tundu sama väljavaade enam nii püsikindel kui varem.

Kolmandaks üritab Venemaa taastada 1991. aastal kaotsi läinud strateegilise sügavuse (ja nüüd juba täielikult) ning kindlustada püsiva sõjalise kontrolli  selle Kesk-Euroopa tasandiku strateegiliselt tähtsa piirkonna üle. Lisaks suurele osale oma läänesuunaliste (nii tegelike kui ka kujutletavate) julgeolekumurede lahendamisele oleks Venemaa võimeline siirma ja täiel määral kontrollima uusimaid side-, navigeerimis- ja elektroonilise sõjapidamise vahendeid, mis tekitaks tublisti muret NATO idatiiva riikidele ja Ukrainale.

Neljandaks kujutaks Valgevene allaneelamine Putini Venemaa järjekordset triumfi, mida saab ära kasutada nii riigisiseselt (rahva koondamiseks ja propaganda huvides) kui ka rahvusvaheliselt. Järgmised „tiheda lõimimise” sihtmärgid võivad olla Moldova ja (osaliselt) Ukraina. Samal ajal usutavasti ägeneksid Venemaa aktsioonid kolme Balti riigi vastu, kus elab rohkelt vene keelt kõnelevaid inimesi. Lisaks kõigele võivad Venemaa välispoliitika uued (nii tegelikud kui ka ülespuhutud) edusammud põhjustada Venemaa-meelsete tunnete puhangut mitmel pool Balkanil, kus Venemaad pooldav meelsus on ajalooliselt tugev olnud ja praegustki olukorda ei saa stabiilseks pidada.

Lõpetuseks

Venemaa võimalik Valgevene allaneelamine tekitab vaieldamatult hulga probleeme Musta ja Läänemere vahele jäävatele riikidele. Mõju võib tinglikult jagada kaheks – geopoliitiline/majanduslik ja sõjalis-poliitiline –, kusjuures kaugemale vaadates on teise jaotise tagajärjed kindlasti tõsisemad.

Ehk on peamine muutus, mida võiks oodata Valgevene võimalikul allaneelamisel, selle saamine praeguse „kaitsva kindluse” asemel „hüppelauaks”, mis suurendaks märkimisväärselt Venemaa ründevõimet läänesuunal. Lõpuks tuleb ka mõista, et Venemaa võimalik kohalolek Valgevenes tähendaks ühtaegu Venemaa võimet käivitada ja edukalt korraldada info-psühholoogilisi operatsioone (sealhulgas väljapressimisi, provokatsioone, desinformatsiooni) Balti riikide, Poola ja Ukraina vastu tuntavalt suuremal määral ja hõlpsamalt, kui selleks ollakse praegu suuteline.

 

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

 

Kommentaar

Valgevene allaneelamine Venemaa poolt kui Intermariumi nõrgestaja

Raivo Vare, Vaatleja

Sergei Suhhankinil on täiesti õigus, kui ta väidab, et Venemaa püüab mingil viisil Valgevene endaga inkorporeerida igal juhul enne,  kui Vladimir Putin lahkub, ja tema arvates just allaneelamise vormis. Jättes konkreetse vormi ennustamise praegu kõrvale, mööngem, et Aljaksandr Lukašenkal pole alternatiivi, sest tema poliitiline saatus on Kremli kätes kindlamalt kui kunagi varem.

Kuivõrd Venemaa välispoliitika iseloom on äärmiselt kindralstaabilik elik kantud eelkõige sõjalis-strateegilistest ja laiemalt geopoliitilistest huvidest enam kui muudest kaalutlustest, siis Valgevene positsioon nende kaalutluste valguses on Venemaa arusaama järgi ülioluline. Seetõttu võib eeldada, et ükskõik milline poliitilise inkorporeerimise vorm ka ei juhtu, Venemaa sõjaline kohalolek Valgevenes, mis praegu on piiratud vaid kahe alalisel alusel tegutseva väikesearvulise meeskonnaga, tehnilise baasiga ja roteeruvate ühisõppuste sarjaga, paisub juba lähiaegadel täiemahuliseks alaliseks sõjaliseks kohaloluks. Põhjuseks kaheldamatult soov muuta piirkonna sõjalis-strateegilist olukorda oma kasuks. Nii kaitse otstarbel kui veelgi enam just ründevõimekuse kontekstis. Lisaks veel ka huvi Valgevene territooriumi paremaks ärakasutamiseks majanduslikel eesmärkidel. Kõik see aga mõjutab negatiivselt naabritest Intermariumi riike. Kusjuures kui sõjalises plaanis puudutab see kõiki neid, siis majanduslikus plaanis kannatab eelkõige Leedu ja mõneti ka Läti.

 

Balti riigid satuksid sõjaliselt keerulisse olukorda

Martin Hurt, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur

Sergei Suhhankiniga on raske mitte nõustuda ja tema kirjeldatud majanduslikud ja sõjalis-poliitilised järelmid on väga loogilised.

Valgevene võimalik allaneelamine asetaks Balti riigid sõjaliselt veelgi keerulisemasse olukorda. Täna käsitletakse Valgevenet sageli puhverriigina Lääne ja Venemaa vahel, kuigi Venemaa ja Valgevene õhukaitsesüsteemid on tänaseks juba integreeritud. NATO lähtub eeldusest, et võimaliku sõja korral võitlevad Valgevene relvajõud koos Venemaa relvajõududega. Samas ei paikne praegu Valgevene territooriumil märkimisväärsel hulgal Vene vägesid.

Valgevene potentsiaalne integreerimine Venemaaga tähendaks seda, et kahe riigi väed paigutuksid ühtsesse käsuahelasse, millega suureneks oht Balti riikidele. Tõstatuks küsimus, kuidas NATO kõrgendatud ohule reageerib. Alliansi heidutus- ja kaitsehoiakut tugevdati peale Krimmi okupeerimist ja lähtutakse loogikast, et NATO piiririikides paiknevad sümboolse suurusega väeüksused, mida vajadusel kiiresti tugevdatakse kõrges valmiduses olevate vägedega. Paraku on liitlasvägede valmiduse tõstmine ja moderniseerimine aeganõudev tegevus. Piiriületusprotseduurid, taristu ja sõjaline juhtumisstruktuur peavad olulisel määral paranema selleks, et võimaldada vägede kiiret juurdetoomist Balti riikidesse. Seega tingiks Valgevene integreerimine Venemaaga NATO sõjalise kohaoleku suurendamist Läänemere regioonis.

 

______

1 www.rosbalt.ru/russia/2020/09/16/1863784.html.

2 news.tut.by/society/33190.html.

3 russian-rt.com/articles/815-neft-v-obmen-na-beloru….

4 www.kommersant.ru/doc/4154335?from=main_1.

5 eurasia.expert/putin-ob-obedinenii-rossii-i-belaru….

6 www.foreignaffairs.com/articles/europe/2020-09-08/….

7 naviny.by/article/20190916/1568631120-rossiya-nade….

8 naviny.belsat.eu/ru/news/eks-ministr-oborony-litvy….

9 jamestown.org/wp-content/uploads/2019/09/Howard-Wh….

10 eurasia.expert/zachem-belarusi-i-rossii-edinaya-si….

11 eurasia.expert/postavki-nefti-v-belarus-nado-uvyaz….

12 eurasia.expert/moskva-predlagaet-minsku-ostavit-pr….

13 www.interfax.ru/world/727285.

14 thediplomat.com/2020/08/why-china-will-support-rus….

15 interfax.com.ua/news/political/688796.html.