märts 11, 2013

Kaaviaridiplomaadid

Aserbaidžaan oli tänu kasvavale naftatulule muutunud rikkamaks ja enesekindlamaks, olles valmis diplomaatiliseks sõjaks mis tahes kriitiliste algatuste tagasilükkamise nimel.

Kaaviaridiplomaatiaks on hakatud kutsuma lobbytegemise viisi, mida harrastab naftariik Aserbaidžaan. Kui laiendavalt tõlgendada, siis mahub kaaviaridiplomaatia alla kindlasti ka maa eelmise presidendi Heidär Älijevi kujude püstitamine ükskõik kuhu, kus see raha eest vastu võetakse.
Natuke aega tagasi võisime lugeda kummalise episoodi kohta, kuidas México linnavõimud teisaldasid Heidär Älijevi pronkskuju ühest pargist linna peatänava ääres, mille korrastamist olevat Aserbaidžaani saatkond toetanud umbes viie miljoni dollariga. Sellest hoolimata oli linnaelanikel raske aru saada, miks peab Älijevi monument seal olema, kui tal Mehhikoga mingit seost pole.
Kitsamas tähenduses on kaaviaridiplomaatia suunatud rahvusvahelistele partneritele, et vaigistada riigile osaks saavat kriitikat inimõiguste ja demokraatia osas.
Lendsõnaks kirjutas selle mõiste Euroopa Stabiilsusalgatuse juht Gerald Knaus raportis „Kaaviaridiplomaatia ehk kuidas Aserbaidžaan vaigistas Euroopa Nõukogu“1.
Tõsi, Knaus on kaaviari rolli pisut üle tähtsustanud, see on kirjutatud palju üldisemaks metafooriks. Kümme aastat tagasi ei saanud kalamarjast ära öelda ükski Aserbaidžaaniga tegelev raportöör, siis oli seda Bakuus lademetes. Samas pole usutav, et kellegi hinnangud maal toimuvale just kaaviari mõjul kujunesid, ammugi polnud see poliitikute äraostmise vahend. Nüüd on kalamarja Kaspia basseinis üha vähem, kuid naftat jätkub endiselt.
Kaaviaridiplomaatia tulemuslikkust näitab nii riigi jaoks soodsate inimeste meelitamine Aserbaidžaani valimismissioonidele kui ka häälte mobiliseerimine mõne otsuseprojekti vastu, kus öeldakse, et Aserbaidžaanis on poliitvangid või demokraatia ei toimi.
2012. aasta oktoobris hääletas Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee Strasbourgis raportit, mille eesmärk oli poliitvangi mõiste võimalikult täpne määratlemine. Poliitvangid on need, kelle suhtes on rikutud Euroopa inimõiguste konventsiooni põhimõtteid ja vangistus on seotud puht poliitiliste põhjustega, aga ka need, kelle karistuse määr või vangina kohtlemise viis on ülemääraselt karm. Terroristid ei saa olla poliitvangid, kui nende suhtes on järgitud nii eelmainitud konventsiooni kui ka siseriikliku õiguse põhimõtteid.
Resolutsioonile esitati mõned muudatusettepanekud, sealhulgas selline, mis ütles, et poliitvangide määratlemine pole parlamendiliikmete asi, seda saab teha üksnes Euroopa Inimõiguste Kohus. Tegemist oli mitmekordse uperpalliga. Väide, et ainult Inimõiguste Kohus on kompetentne põhiõiguste rikkumisi määratlema, võrdub üleskutsega tegevus ja üldse igasugune poliitilise tasandi tegevus inimõiguste kaitseks lõpetada. Loomulikult töötab kohus õiguste alusel. Aga kohtu ülesanne on näidata eeskätt seda, kas õigusemõistmine on toimunud ausalt ning kas süüdistatava õigused olid protsessi käigus tagatud.
Teisisõnu, muudatusettepanek number 2 poliitvangi definitsiooni resolutsioonile oli esitatud selleks, et definitsioon visinal põhja lasta. Kaaviaridiplomaadid tegutsesid jõuliselt. Häälte jagunemine 89 : 89 tähendas siiski seda, et ülinapilt ei läinud see ettepanek läbi. Mul on alust arvata, et mõnigi kolleeg ajas ka lihtsalt nupud segamini ega saanud ettepaneku sisust aru. Kaaviaridiplomaate esindas Belgia sotsialist, kelle üleskutse anda Inimõiguste Kohtule rohkem pädevust võis paista naiivse kõrvaltvaataja jaoks loogiline. Definitsiooni lõpphääletus sujus juba paremini, see võeti vastu paarikümnehäälelise ülekaaluga.
Aga nagu ütles Toots Kiirele – üks asi on teooria, hoopis teine asi on praktika. Seesama õiguskomitee raportöör, Saksamaa sotsialist Christoph Strässer pidi  teooria praktikaks arendama 2013. aasta jaanuaris esitatud uues raportis poliitvangide olukorrast Aserbaidžaanis. „Praktilised poliitvangid“ lükati tagasi koguni häältega 125 :. Kaaviaridiplomaatia oli mõne kuuga võimsalt jõudu kogunud.
Tegemist oli nii eri riikide parlamendiliikmete jõulise töötlemisega kui ka teatava kriitilise massi ületamisega, kust alates hakkas toimima usk, et küllap see raport ongi pisut liiga range, küllap piisab sellest, kui toetatakse samaaegselt lugemisel olnud monitooringukomitee raportit, mis on samuti range oma osutustega kehvale õigussüsteemile ning meedia-, kogunemis- ja ühinemisvabaduse süstemaatilisele piiramisele.
I
Kuid mingem ajas tagasi – nii poliitvangide kui ka härra Strässeri juurde. Poliitvangide teema on saatnud Aserbaidžaani Euroopa Nõukogus alates 2001. aastast, kui riik vastu võeti. Viimane selleteemaline dokument sai atoetuse 2005. aasta juunis. Tegelikult oli töö Aserbaidžaani poliitvangidega algul õige laialdane. Lisaks tegutses organisatsiooni peasekretäri juures sõltumatute ekspertide rühm, kelle ülesanne oli üksipulgi läbi töötada sadu inimesi puudutavad juhtumid. Nagu nüüd, nii tõi ka toona raporti saalitoomine endaga kaasa positiivse muutuse – vahetult enne arutelu vabastas president Ilham Älijev suure hulga vange.
Seejärel lükati poliitvangide probleem monitooringuraportööride pädevusse. Kuna järgnevad aastad lahendust ei toonud ning tekkis uusi poliitilisi süüasju nii endiste ministrite kui ka tuntud ajakirjanike suhtes, siis sündis 2007. aasta lõpus algatus naasta teema juurde siiski ka assamblee õiguskomitees. Ent vahepeal oli Aserbaidžaan tänu kasvavale naftatulule muutunud rikkamaks ja enesekindlamaks, olles valmis diplomaatiliseks sõjaks mis tahes kriitiliste algatuste tagasilükkamise nimel.
Nõnda jäi ettepanek seisma. Otsustavus hakata poliitvangidega uuesti tegelema sündis alles reaktsioonina Aserbaidžaani kavale viia läbi referendum, millega otsustati anda presidendile õigus olla ametisse tagasi valitud lõpmatu hulk kordi. Tavaliselt annavad demokraatlikud riigid presidendile kaks järjestikust ametiaega. Selle sammuga asus Aserbaidžaan oma autokraatset võimumudelit kindlustama moel, mis pole küll ühegi alusdokumendiga keelatud, kuid mida ükski teine Euroopa Nõukogu liikmesriik ei kasuta. Küll aga on niisugused konstitutsioonimuudatused sisse viidud Valgevenes ja Kasahstanis.
Ilham Älijevi võimu põlistamine referendumil, kus inimeste ette viidi korraga umbes 40 erinevat küsimust, oli paljude jaoks samm üle taluvuse piiri. Minu hinnangul kraamiti just sellepärast poliitvangide raportit nõudev ettepanek lauasahtlist välja. Aserbaidžaan omakorda reageeris uue raportööri määramisele raevukalt. Christoph Strässer sattus algusest saati psühholoogilise rünnaku alla ja tal oli lihtsam raportit edasi lükata.
Vastutöötamise peenem suund oli skolastiline. Püüti väita, et puuduvad kindlad ja ühesed tunnused, mille alusel kedagi poliitvangiks pidada. Järelikult on vaja need kriteeriumid luua. Ja üleüldse – Aserbaidžaan pole ju ainus maa, kus on säärane probleem. Märksa hullem olukord valitsevat Armeenias ja isegi Georgias.
Vaieldi ka selle üle, kas tuleks raportööri mandaati laiendada. 2009. aasta märtsis tekitas endale suure probleemi Armeenia, kus valimistele järgnenud rahutuste pärast vangistati kümneid inimesi. Armeenia oli mõne kuu vältel suurima poliitvangide arvuga liikmesriik, siis hakkas olukord lahenema. Sestap jäi härra Strässeri mandaadi laiendamine teistele riikidele ära – poliitvangide puuduse tõttu ja ka selle tõttu, et puudus tarmukus võtta käsile Venemaa.
Survestati ka Christoph Strässerit isiklikult. Mõnda aega jäi mulje, et mees ei oska talle antud ülesandega midagi peale hakata. „Mida ta õieti ootab, millal ta ometi sõidab Bakuusse vangidega kohtuma,“ küsiti. Lõpuks avalikustas Strässer tõe – Aserbaidžaani võimud keeldusid Euroopa Nõukogu raportöörile viisat andmast. Eriti šokeeriv oli selline käitumine Saksamaa jaoks. Asjaolu, et Bundestagi liiget ei lasta ENPA raportöörina Aserbaidžaani,ajas ühtäkki tagajalgadele Euroopa võimsaima riigi poliitilise eliidi. Strässer võitis selles olukorras isiklikku populaarsust – nii kodus kui väljaspool seda.
Samal ajal edenes Aserbaidžaani poliitvangide saaga omasoodu. Kuulsaim poliitvang, ajakirjanik Einulla Fätullajev sai õiguse Euroopa Inimõiguste Kohtult. Selle peale teda mitte ei vabastatud, vaid fabritseeriti uus süüasi – vangla saunas olevat leitud ta taskuist narkootikume. Uute poliitvangidena tõusid esile noorema põlve blogipidajad Ämin Milli, Adnan Hadžizade ja teised. Presidendi armuandmise alusel lasti aeg-ajalt neid vange ka lahti, kuid mitte kunagi ei ole vabastatud ühtegi poliitvangi süüst.
II
Umbes säärases olukorras hakkasid valmima Strässeri kaks raportit – poliitvangi definitsioonist ning poliitvangide olukorrast Aserbaidžaanis. Lõpuks vabastati Fätullajev, samuti eelmainitud blogipoisid. Kui välja arvata kaks unustusse vajunud endist ministrit, siis ei olnud enam järel väga kõrge profiiliga poliitvange. Olemuslikke muudatusi süsteemis ei toimunud. Vangide küsimuse taustal toimus opositsiooni jätkuv marginaliseerimine, piirati kogunemisvabadust ning halvenes meedia olukord.
Gerald Knaus avalikustas 2011. aasta mais, vahetult enne Bakuus toimunud Eurovisiooni lauluvõistluse finaali, nn kaaviaridiplomaatia raporti. Võttes vaatluse alla nii kriitikud kui ka Aserbaidžaani tulihingelised kaitsjad, jõudis ta järeldusele, et Bakuul on õnnestunud luua Euroopa poliitikute hulgas laialdane võrgustik, mis taastoodab võimudele soodsate hinnangute ja otsuste kujundamist. Aktivistide hulgas kirjeldab ta teiste seas Briti parlamentääri Mike Hancocki, kelle seoseid noorte vene rahvusest  naisterahvastega, eeskätt luuraja Katja Zatuliveteriga, kirjeldab Edward Lucas raamatus „Pettus“.2
Pöördepunktina, millest algab ENPA nõudlikkuse allakäik, näeb Knaus – ja näen ka mina – 2006. aasta algul toimunud hääletust, kui alükkas tagasi raportööride ettepaneku võtta minimaalse sanktsioonina Aserbaidžaani delegatsioonilt hääleõigus. Toonase probleemitõstatuse peamine põhjus oli sohk 2005. aasta sügisel toimunud parlamendivalimistel. Kõigil järgmistel valimistel mahenes järk-järgult ka kriitika.
Knausi vihjed poliitilisele korruptsioonile ja kaaviarile, millega kümnete kilode kaupa Strasbourgi tegelasi kostitati, jäid liiga ebamääraseks. Siiski avaldas raport tugevat mõju – seda eeskätt oma julguse, kujundirohkuse ja hea loetavuse tõttu. Knausi esindatud mõttekoda Euroopa Stabiilsusalgatus (European Stability Initiative, ESI) on suhteliselt kaalukas. Mõne saadiku jaoks põhjustas ta raport ilmselt ebameeldivusi, sest Knausi küsimus „Mida teevad teie rahvaesindajad välismaal?“ jõudis siin-seal kodumaisesse pressi.
2012. aasta oktoobris, kui assamblee arutas eeskätt Aserbaidžaani ja Venemaa jaoks ebameeldivat poliitvangi definitsiooni, muutis Knaus tooni, saates assamblee liikmete meilidele analüütilise raporti asemel piltmontaaži sellest, kuidas maag Ilham (Älijev) ENPA suures poliitteatris trikke teeb.3 Valge jänes, kes kehastab poliitvangi definitsiooni, on musta kaabu sees, aga siis ühtäkki jänest ei ole. Ja kui ei ole jänest ehk poliitvangi definitsiooni, siis järelikult ei ole ka poliitvange ning pole probleemi.
Nagu eespool osutasin, ei läinud maag Ilhami trikk toona läbi. Kuid mõni kuu hiljem kõrbes Aserbaidžaani poliitvangide raport täiega. Naljahambad arvasid peamise põhjuse olevat selles, et seekord polnud Knausi jänest.
III
Üsna kõnekas on hääletuste analüüs. Lisaks Strässeri kahele raportile pälvib hiljutistest teemadest tähelepanu Venemaa monitooringuraportile lisatud rekomandatsiooni läbikukkumine 2012. aasta oktoobris. Selgituseks olgu öeldud, et rekomandatsioon on assamblee dokument, millega antakse Ministrite Nõukogule ülesanne mingite probleemide lahendamiseks või seisukohtade arvestamiseks. Rekomandatsiooni vastuvõtmine eeldab kahekolmandikulist häälteenamust. Selle ebaõnnestumine Venemaa puhul tähendas, et ENPA ei suuda enam liikmesriikidele vähegi tugevamaid signaale saata. Resolutsioonide jaoks on enamus olemas, kuid rekomandatsioonid blokeeritakse.
Ükskõik, missuguseid ettekäändeid kolme nimetatud näite puhul on vastuhääletamise põhjenduseks toodud, võib eeldada, et suurtes piirides peegeldavad vastuhääled kaaviaridiplomaatia tulemuslikkust.
Vastuhääletajad pole siiski mitte vaikivad, vaid paljudel juhtudel häälekad ja retooriliselt osavad marionetid. Lähemal vaatlusel oli näiteks Strässeri vastu suunatud kriitika siiski ülidemagoogiline. Briti konservatiiv Robert Walter, kes on ENPA nn Euroopa Demokraatide grupi (EDG) fraktsioonijuht, läks nii kaugele, et süüdistas raporti autorit selles, et ta Aserbaidžaani vanglaid ja vange ei külastanud – vaikides täielikult maha tõiga, et tegelikult ei antud Strässerile viisat. Ka selliste pärlite kohta esitas Knaus kokkuvõtte „Aserbaidžaani nurjumine: ENPA debatt 23. jaanuaril 2013“.4
Kui rääkida rahvusdelegatsioonidest, siis tuleb eraldi kategooriana vaadelda Venemaad ja Aserbaidžaani. Ja seda mitte ainult sellepärast, et vaadeldavad hääletused puudutasid neid riike, vaid ka sellepärast, et nende riikide parlamendidelegatsioonides opositsiooni esindajaid sisuliselt ei ole.
Armeenlased hääletavad alati Moskva poolt, kuid Bakuu vastu. Georgia parlamendiliikmed tavaliselt Aserbaidžaani puudutavatel hääletustel ei osale, aga koduste valimiste tõttu ei osalenud nad ka Venemaad puudutaval hääletusel. Ukrainas saab kaaviaridiplomaatia toetust valitsuselt ja opositsioon on selle vastu, Moldova puhul on see pigem vastupidi.
Türgi kuulub väheste eranditega kaaviaridiplomaatia toetajate hulka. Samaga paistavad silma Kreeka ja Hispaania saadikud, itaallastel on eriarvamusi juba rohkem. Ka Prantsusmaa delegatsiooni puhul pole võimalik üheseid järeldusi teha, sageli võetakse positsioon kaaviaridiplomaatilise lähenemise vastu, aga mitmed mõjukad poliitikud, näiteks president Sarkozy aegne minister Thierry Mariani, eristuvad repressiivseid režiime kaitsva hääletamisega. Ka enamiku Balkani riikide puhul on ühest lähenemist raske esile tuua. Näiteks Albaania ja Serbia kalduvad kaaviaridiplomaatia poole, aga silma torkab paljude riikide passiivsus.
Kaaviaridiplomaatia kõige selgemate vastastena paistavad silma Põhja- ja Baltimaade, samuti Saksamaa parlamendiliikmed. Meile üsna lähedased on veel mitmed Saksamaa piiririigid, näiteks Šveits, Luksemburg ja teised. Muidu väärtuspõhiste Poola parlamendiliikmete viimane hääletus Aserbaidžaani poliitvangide küsimuses oli suur pettumus. Aga erandeid on isegi parimates Põhjamaa perekondades, valdavalt kuuluvad nad sel juhul kas Euroopa Vasakpoolsete või ülalmainitud Euroopa Demokraatide saadikurühma (EDG).
Siit jõuame parteirühmade käitumise juurde. Kõige kentsakam ongi nn demokraatide saadikurühma hääletusjoonis, kus saavad kokku Briti konservatiivide ja Putini Jedinaja Rossija huvid. Mulle on sosistatud, et ENPA on ainus foorum, kus Briti konservatiivid nõnda käituvad, kuid nad ei tee midagi välisministeeriumi heakskiiduta. Niisamuti on brittide hulgas väga aktiivseid Aserbaidžaani toetajaid. Teoreetiliselt peaks minimaalne vajalik väärtuspoliitika sündima Euroopa Rahvapartei, Sotsiaaldemokraatide ja Liberaalide koostöös. Kuid ükski neist rühmadest ei ole ühtne. Näiteks Euroopa Rahvapartei rühmas vastanduvad väärtuspõhisele suunale kõige selgemini hispaanlased.
Hägustunud on ka parteirühmade kriitikameel uute liikmete vastuvõtmisel. Hiljuti lükkas Euroopa Rahvapartei tagasi Žirinovski Liberaaldemokraatlikku Parteisse kuuluva Sergei Kalašnikovi liitumistaotluse. See taotlus äratas laialdast tähelepanu, sest selle rahuldamise korral saanuks Euroopa Rahvapartei endale esimese Venemaa esindajast liikme.
Ometi nõustus töörühm pisut varem Aserbaidžaani parlamendi „sõltumatu esindaja“ Elhan Suleimanovi taotlusega, ehkki hiljem tuli seda kahetseda. Mina mäletan Suleimanovit hoopis varasemast ajast, kui ta oli ühe valitsusmeelse pseudo-MTÜ juht. Pärast poliitvangide definitsiooni vastuvõtmist kirjutas Suleimanov avaliku kirja, milles süüdistas sakslasi ja õiguskomitee sekretariaati ENPA liikmete mõjutamises, et nad hääletaksid raporti poolt ja kahe muudatusettepaneku vastu. Kiri oli küündimatu ja ebadiplomaatiline nii sisult kui toonilt, kuid täitis oma eesmärgi. Ühtepidi tehti Suleimanov avalikult lolliks, aga teistpidi mõjus kiri ikkagi nõnda, et järgmise, konkreetseid poliitvange puudutava raporti pooldajad söandasid teha oma seisukohtade kasuks vaid arglikku kihutustööd. Poliittehnoloogia missugune!
Seevastu kaaviaridiplomaadid tegutsesid massiivselt. Assamblee liikmete osalus oli rekordiline ning Aserbaidžaani poliitvangide raport lükati tagasi. Hämmastavalt oli see hääletus 224 osavõtjaga (79 poolt, 125 vastu ja 20 erapooletut) üle aastate arvukaim, jäädes maha vaid sellele eelnenud monitooringuraporti hääletusest. Seal osales üks inimene enam, vastuhääli oli vaid 13. Venemaa rekomahääletas eelmise aasta oktoobris 206 liiget ning poliitvangi definitsiooni 183 liiget. Aga ülikõrge profiiliga Vene-Georgia sõja raportitel oli vaid 127 hääletajat 2008. aasta oktoobris ning 146 hääletajat 2009. aasta jaanuaris. Ideoloogiliselt tundlikud  eutanaasia- ja aborditeemad ei küüni samuti nii kõrgete osalusnumbriteni.
Muidugi kerkib neid osalusnumbreid vaadates esile küsimus, miks riikide esindajad Parlamentaarsel Assambleel ei hääleta. Praegu on assamblee delegatsioonides kokku 616 rahvusparlamentide esindajat, kellest pooled on täis- ja pooled asendusliikmed. Seega saab korraga maksimaalselt hääletada 308 liiget. Varuliikmetele vaatamata on kahekolmandikuline osalus võimas tulemus, paljudel hääletustel on osalejaid tunduvalt vähem, tihti alla saja. Reeglina on parlamendiliikmed väga hõivatud ja nende üks peamisi muresid on saada tagasi valitud. Demokraatia kaitsmine teistes riikides selleks eriti tugevalt kaasa ei aita ja üldjuhul valijad ei küsi, mida nende kodus valitud esindajad Strasbourgis teevad.
IV
Asju kitsamalt vaadates võinuks ma monitooringukomitee esimehena rahul olla. Kogu vastutöötamine suunati teisele raportile ja mõnedki järeleteravad sõnastused läksid sujuvalt läbi. Siiski rikub mõtleva inimese rahu asjaolu, et vaid kolm päeva pärast Strasbourgi hääletust võeti Bakuus toimunud meeleavaldusel kinni mitukümmend inimest. Nende seas oli eespool mainitud endine poliitvang Ämin Milli, väga tuntud ajakirjanik Hadija Ismailova ja veel mitu inimõiguste kaitsjat. Tegemist oli pigem n-ö hoiatusarestiga, nagu neid näiteks Venemaal on mitmete opositsioonitegelaste suhtes rakendatud.
Veebruari keskel olid nii Hadija kui Ämin taas vabad, aga keegi ei tea, kui kauaks. Kõige hullem ongi see, kui Bakuu võimud võtavad Strasbourgis võidetud hääletust rohelise tulena uute ja karmimate repressioonide korraldamiseks.
Kaaviaridiplomaatide järgmine operatsioon on seotud sügisel toimuvate presidendivalimistega, kus Ilham Älijev asub suure tõenäosusega taotlema kolmandat ametiaega. Teatavasti on Ilham endise presidendi Heidär Älijevi poeg ning sisuliselt näib järjest enam tegemist olevat monarhiaga, mis oma autoriteedi kindlustamiseks vajab formaalseid valimisi. Kuigi kaaviaridiplomaatia abiga on valimismissioonidele meelitatud järjest enam Aserbaidžaanile soodsaid vaatlejaid, pole ükski aruanne seni saanud kriitikat maha salata. Alates liikmekssaamisest pole Aserbaidžaan suutnud korraldada valimisi, mis oleksid vabad ja ausad.
Võib eeldada, et sügise lähenedes hoogustub kaaviaridiplomaatide kriitika OSCE vaatlusmasina ODIHR (Office for Democratic Institutions and Human Rights) vastu. Parlamendiliikmete aja- ja infovaru on piiratud, kuid neid aitab ODIHRi pikaajaline vaatlusmissioon. Nii saab hinnata  konteksti, milles valimised läbi viiakse. Aeg-ajalt on ODIHR sattunud terava rünnaku alla, ka mõned ENPA vaatlejad on pidanud vaatlusametnikke üleliia kriitilisteks. Hiljuti puhkes aga veel teravam konflikt OSCE Parlamentaarse Assamblee ja ODIHRi vahel. Seni on ENPA-l valitsenud seisukoht, et parlamendiliikmed vajavad valimisvaatluseks professionaalset tuge. Ometi on just ODIHRi tasalülitamine kaaviaridiplomaatia huvides.
Mulle teeb selle kurva loo puhul rõõmu üksnes see, et Eesti üldiselt ei kuulu nn kaaviaridiplomaatia mõjusfääri. Kardan, et nende riikide poliitikud, mis on sattunud võlalõksu ning kus poliitiline süsteem pole kuigi avatud, on siin kergemad ohvrid. Kuid ENPA-toimuv areng on meile hoiatuseks. Muuseas on Eestigi reiting viimastel aastatel langenud nii korruptsiooni tajumise kui ka näiteks pressivabaduse osas.
Kui praegu vallutab kaaviaridiplomaatia inimõiguste temaatikat, siis pole sugugi välistatud, et järgmisena võetakse sarnaste vahenditega ette juba teised organisatsioonid ja näiteks julgeolekupoliitikat puudutavad teemad. Ja siis võib seda vedada juba mõni Aserbaidžaanist suurem ning tugevam riik.
______

1 Caviar Diplomacy. How Azerbaijan silenced the Council of Europe. Berlin, 24 May 2012  http://www.esiweb.org/pdf/esi_document_id_131.pdf 2 Varrak, 2012, lk. 77-78 ja 216-217.
3 www.esiweb.org/index.php?lang=en&id=67&n… 4 Azerbaijan debacle: The PACE debate on 23 January 2013. Berlin, 21 February 2013  www.esiweb.org/index.php?lang=en&id=156&…