Jüri Saar: Kuus teesi Venemaa kohta ja Lääne võidule viiv strateegia

Läänemaailma sajanditepikkune läbikäimine Venemaaga on kinnitanud kuue järgneva teesi kehtimist:

1. Kui Venemaa on marssima hakanud, peatub ta alles siis, kui kohtab oma teel piisavalt tugevat vastast.

2. Venemaa aktsepteerib suhtlemisel teiste riikidega üksnes jõudu. Teiste nõrkus kutsub temas esile agressiivsuse tõusu ning saamahimu kasvu.

3. Venemaa sõjapidamise praktika juurde kuulub mõõdutundetu valetamine ja bluffimine enda tugevuse kohta.

4. Pärast lüüasaamist tõmbub Venemaa solvunult tagasi, lakub haavu ja hakkab hauduma kättemaksuplaane.

5. Tugevnenud Venemaa tunneb ära eksimatult selle järgi, mil hakatakse sekkuma teiste riikide siseasjadesse ja väljendama teravat rahulolematust rahvusvahelise elu olukorraga.

6. Kui Venemaa agressiivsuse kasvule otsustavalt mitte reageerida, hakkab ta taas marssima. Ja kogu tsükkel kordub uuesti.

Teise maailmasõja järgne maailmakord

Teises maailmasõjas osales Nõukogude Liit (tolleaegne Venemaa) koalitsioonis lääneliitlastega: Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Prantsusmaaga. Ühine vaenlane – Natsi-Saksamaa ja selle puruks löömine liitis, vaatamata bolševistliku Venemaa suurele rollile Saksamaa sõjatööstuse ja armee Versailles’ rahu järgsel taasloomisel. Ning ka koostööle natsidega enne Teise maailmasõja puhkemist ja selle alguses.

Lääneliitlased ei osanud oma heatahtlikkuses ja naiivsuses ette näha, et Venemaa käsitles maailmas toimuvat üksnes läbi klassihuvide, mille taha varajati imperiaalseid ambitsioone. Peavaenlane oli kapitalistlik Lääs tervikuna. Bolševikest riigijuhtide arvates oli tegemist maailmarevolutsiooni ühe etapiga, imperialistliku sõjaga, mille käigus „proletariaadi kui klassi vaenlased hävitavad vastastikku üksteist“. Teise maailmasõja ajal ja lõpul oli Kremli juhtkond juba veendunud, et aeg hoogsaks edasimarsiks on saabunud (vt tees 1).

Kui vaadata tagasi Lääne heidusstrateegiale pärast Teise maailmasõja lõppu, mille ideoloogiale pani suuresti aluse Kennani „pikk telegramm“, siis selle nurgakiviks oli Lääne vaieldamatu sõjaline domineerimine kogu maailmas. Seda nii tavarelvastuse kui ka tuumarelvade puhul, enne kui spioonid Ameerika tuumasaladused venelastele edastasid. Lääne-Vene suhete üldjoonis relvastumise võidujooksus jäi aga külma sõja lõpuni samaks, Lääs leiutas ja tootis uusi relvaliike, mida Nõukogude Liit üritas varastada ja kopeerida.

Sõjaline domineerimine baseerus omakorda Lääne majanduslikul ja tehnoloogilisel üleolekul. Teise maailmasõja lõpul moodustas näiteks Ameerika Ühendriikide rahvuslik koguprodukt kogu maailma SKTst suurem osa kui ülejäänud riikide SKT kokku.[1] Tänu niisugusele asjaolule sai võimalikuks rahvusvahelise julgeolekusüsteemi loomine ja sõjajärgse Euroopa kiire ülesehitamine. Kõik see kokku oli realiteet, mis ei lubanud Venemaad edasi marssida ja sundis vahetama taktikat, sealhulgas otsima nn asümmeetrilisi viise Lääne vastu tegutsemiseks (vt tees 2).

Külma sõja lõpp ja uus olukord rahvusvahelises julgeolekus

Külma sõja lõppemisega sai otsa varasem maailmakord ja asendus millegi muuga. Selles kontekstis on räägitud uuest liberaalsest maailmakorrast (liberal world order, LWO), millega jõuti n-ö „ajaloo lõppu“. Nüüd, enam kui kolme aastakümne möödudes tuleb aga küsida, kas LWO oli müüt või reaalsus? Kui reaalsus, siis kes ja mis olid selle maailmakorra kehtimise garanteerijad? Kas uues olukorras loodi mingid uued tasakaalumehhanismid, mis pidid edaspidi tagama selle, et „tugevad ei hakkaks omavolitsema“ ja „reeglitest üleastujad saaksid karistatud“?

Kas oli mingi jõud või mingi uus õiguslik raamistik, rahvusvahelised konventsioonid, mida aktsepteeriks enamik mõjuvõimasid riike? Aus vastus kõlab, et midagi sellist polnud, olid üksnes hämarad unistused, et selline olukord (LWO) peaks kõigile, st ka muule maailmale meeldima. Millegipärast arvati, et varasem rahvusvaheline õigus ja külma sõja ajal toiminud organisatsioonid (nt ÜRO ja ÜRO julgeolekunõukogu) sobivad ka uutes oludes.

Mida Lääs tegi valesti või jättis tegemata pärast Nõukogude Liidu lagunemist? Lühidalt öeldes läks Lääs kaasa Venemaa poolt pakutud mänguga, kus Läänt süüdistati ühest küljest liiga väheses Venemaa abistamises. Ja teisest küljest Venemaast kui suurvõimust mitte lugupidamises.[2] Kuna nõudmised ise olid vastuolulised, ei olnud nende täitmine vaatamata läänepoolsetele jõupingutustele võimalik. Solvumise periood kestis umbes Putini võimule tulekuni, mil räägiti põhiliselt sellest, et Venemaad ja venelasi keegi ei armasta ning kui ülekohtune see kõik on. (vt tees nr 4).

Kas Venemaa juhtkond tunnistas kunagi kaotust külmas sõjas? Tõepoolest, tõmbus küll tagasi, oli solvunud, kahetses Nõukogude Liidu lagunemist ja vasallide kaotamist, kuid ennast kaotajaks ei tunnistanud. Venemaa ei saa sealse baasideoloogia järgi põhimõtteliselt mitte kellelegi ega mitte kunagi kaotada, kuid veelgi vähem kaotust tunnistada.

Ühest küljest süüdistati Läänt liiga väheses Venemaa abistamises. Ja teisest küljest Venemaast kui suurvõimust mitte lugupidamises.

Pärast solvumisest ülesaamist otsustas Venemaa hakata põlvilt üles tõusma, mille juurde käis tavapärane katse „sundida Läänt Venemaad armastama“. Ja siis edasi juba täie hooga: „kui heaga ei saa, võime ka teisiti“, „na Berlin, võime korrata“ ja teised sellised loosungid. Sisuliselt jõuti Venemaal fašismi („rušism“) uue ringini Euroopas (vt tees nr 5).

Kus oli see jõud, mis pidi Venemaad kainestama ja korrale kutsuma pärast külma sõja lõppu, peame täna mitte ainult retooriliselt küsima. On kohatu toimunut võrrelda Esimese maailmasõja lõpuga, mil võitjad läksid liiga ahneks ja alandasid kaotajaid. Vastupidi, Lääs sattus võidujoovastusse ja arvas, et tegu on tehtud ja raskused ületatud, aeg on tegeleda peenhäälestusega.

Möödunud aastakümnete majanduslikus õnnepalavikus lasti alla käia mitte ainult otsesel sõjalisel võimekusel, vaid ka politseil ja piirivalvel kui jõustruktuuridel. Lääs (eriti Euroopa) muutus üha enam rikkaks, kuid samas nõrgaks, hukatuslik kombinatsioon, mis on alati ahvatlenud igasugu sorti röövleid. Nii näitas Lääs nõrkust ja Venemaa muudkui marssis edasi.

Tänane olukord

Nüüd seisab Lääs probleemi ees, kuidas Venemaa marssimine sel korral pidama saada. Pole mingit kahtlust, et Venemaa peatamine on teostatav. Ent selleks on ainus võimalus Läänemaailma ühtsus Venemaale vastu seista ka sõjaliselt, mille n-ö esimene pääsuke oli Ramsteini formaat Ukraina sõjalises abistamises. Tuleb jätta seljataha mõõdutundetu ja arulage desarmeerimine, mis saavutas tipptaseme liberaalse maailmakorra ajastul (vt tees 2).

Kuna Venemaa on „punase joone“ ületanud ja alustas Euroopa südames verist sõda, ei saa enam rääkida varasemast heidutusest. Venemaa tõttu toimub praegu keset Euroopat laiaulatuslik sõjategevus, mis on vaieldamatu fakt. Mida siin enam heidutada, kui sõda on lahti.

Venemaa võitmatuse propaganda töötab ammu väljakujundatud skeemi kaudu.

Teisest küljest on Lääs samuti ületanud kõik „punased jooned“, mille Venemaa tõmbas maha seda sõda alustades. Mäletatavasti nõuti enne 2022. aasta agressiooni Ukraina vastu NATO tagasitõmbamist pärast Nõukogude Liidu lagunemist laienenud aladelt. Lääs lubas seepeale etteulatuvalt, et NATO ei sekku mingil juhul, kui ei rünnata ühendusse kuuluvaid riike. Ajapikku on Lääs õnneks üle saamas halvast ja perspektiivitust ülereageerimisest Putini suust kõlavatele tuumaähvardustele, ehkki aeg-ajalt kostub siiani sellekohaseid hüsteerilisi reageeringuid. Kremli järjekordseid tuumaähvardusi tuleks kindlasti ignoreerida.

Putin on oma järjekordseid bluffe esitades väliselt enesekindlam kui kunagi varem. Venemaa võitmatuse propaganda töötab ammu väljakujundatud skeemi kaudu. Esmalt viskab Moskva (Putin) meediasse mingi teema, mis peab näitama Venemaa sõjalist võimsust. Seejärel hakatakse seda (Vene eriteenistuste keeles „maskirovka“) mõjuagentide ja kasulike idiootide poolt erinevatel viisidel võimendama, et naiivsele auditooriumile tunduks lugu reaalse faktina, millega tuleb kindlasti arvestada.

Kõige viimane sedalaadi leid on massiarmeede tagasitulek, mida olevat Ukraina sõda demonstreerinud. Piltlikult öeldes, kui ikka miljon meest ründavad, olgu nad ka halvasti välja õpetatud, siis polevat pääsu kellelgi, ei Euroopal ega Ameerikal polevat midagi sellele jõule vastu panna (vt tees 3).

Konna keetmine kui strateegia

Läänemaailma majanduslikku ja sõjalist võimekust Venemaa oma mahajäänud tehnoloogiatega ei suuda ilmselt ületada. Mida rohkem Putin räägib, kui hästi neil on majanduse ja sõjapidamisega, seda halvem on tegelik olukord. Mida rohkem Putin kiitleb oma „imerelvadega“, seda selgem peaks kõigile olema, et tal neid pole. Järelikult peab Euroopa (üldse Lääs) tegema panuse oma majanduslikule ja tehnoloogilisele üleolekule.

Põhimõtteliselt ollakse õigel teel. Ukrainale antavat abi tuleb üha suurendada ja selle hävitusjõudu samm-sammult tõsta. Just nii, et Ukraina armee tulejõud järjest suureneb ja Venemaa kaotused ühes sellega. Kuid tulejõudu peab tõstma mitte järsku, vaid ikka pisitasa, kuid pidevalt ja kindlas suunas. Nagu siiani tehtud on.

Järelikult tuleb Läänel minna ikka edasi ja edasi, suurendades samm-sammult abi Ukrainale, mis sarnaneb väga tuntud konna keetmise strateegiaga. Venemaa andis Läänele selle võimaluse, kuna ei teinud sõja alustamise otsust ratsionaalse kalkulatsiooni tulemusel, vaid n-ö hea õnne peale (vene keeles „na avos“). Läänele esitati ju 2021. aasta lõpul sisuliselt ultimaatum, kui nõuti NATO tagasi minekut 1997. aasta piiridesse. Mäletatavasti ühinesid 1999. aastal selle organisatsiooniga Poola, Tšehhi ja Ungari, 2004. said NATO liikmeteks Bulgaaria, Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia. Bravuuritsemise tuhinas unustati ära oma tegelik tagasihoidlik sõjaline võimekus, mis peab olema ultimaatumi taga.

Mida rohkem Putin räägib, kui hästi neil on majanduse ja sõjapidamisega, seda halvem on tegelik olukord.

Veebruaris 2022 ähvardati Ukraina sõtta vähimagi sekkumise korral juba „maailmalõpu õudustega“. Miski pani Kremli juhtkonna arvama, et niisugused paljasõnalised ähvardused toimivad. Täna on jäetud see stiil ekspresident Dmitri Medvedevi pärusmaaks, et tuumasõjaga hirmutamine päriselt ära ei kaoks, kuigi tegemist on ilma kahtluseta bluffimisega. Kaasaegne tuumarelv ja selle hoidmine kasutamisvõimekana eeldab mahukaid ressursse ja tuumarelvade tehnoloogiate pidevat edasiarendamist, mille võimekust Venemaal pole. Kui riigi kogu majandus ja eluolu on ligadi-logadi, siis ei saa seal olla üksikuid „korrastatuse oaase“, kus asjad toimivad laitmatult.

Venemaal võimul olevad opritšnikud ei oska tõenäoliselt midagi arvata kõrgtehnoloogiast, sest ei saa sellest aru. Venemaa tänane sõjaline võimekus seisneb sisuliselt üksnes arvukas armee isikkooseisus, mis on ehk kasutatav Ukrainas ja üksnes juhul, kui Lääs ei anna ukrainlastele piisavalt vajalikku relvaabi.

Venemaa tehnoloogiline mahajäämus relvastuses tuleneb otseselt riigi majanduslikust mahajäämusest. Toome siinkohal üksnes ühe näite Eesti ja Venemaa majandusest, pidades silmas võrdset stardipositsiooni 1991. aastal. Riigieelarve kulud 2024. aastal on Eestis 18,5 miljardit eurot, Venemaal 36,6 triljonit rubla ehk u 360 miljardit eurot. Arvestades, et Eesti ja Venemaa rahvaarv erineb u 100 korda, tähendab see, et Venemaa sisemaine koguprodukt elaniku kohta jääb maha Eestist u viis korda.

Putin proovib praegu maksku mis maksab sõda just olemasolevas seisus lõpetada, sest ei saa sõjast kaotajana väljuda. Suurejoonelised plaanid ja ähvardused on unustatud teema. Nüüd oleks vaja kasvõi väikestki edu ja Ukraina valmisolekut sõda territoriaalsete loobumiste hinnaga lõpetada. Ühesõnaga: Venemaa on nurka surutud ja seda selle riigi jaoks kõige ebamugavamal viisil.

Moskva pikemaajalisi lootusi hoiab võib-olla üleval talle soodus tulemus USA presidendivalimistel, mis viiks hüpoteetiliselt Lääne ühtsuse kadumisele Ukraina toetamisel. Ja jätaks Venemaale vabad käed Euroopas oma imperiaalsete ambitsioonide edendamisel. Selleks, et Lääs sedavõrd põhimõttelistele järeleandmistele läheks, peaks globaalses mastaabis juhtuma midagi enneolematut. Igatahes ratsionaalne hinnang jõuvahekordadele sellist tulemit ei luba.

Venemaa rahvusvaheline positsioon

Kreml võib olla üsna kindel, et Venemaa elanikkond talle nuga selga ei löö. Sealne rahvas lepib sõjaraskuste kandmisega ja annab ka edaspidi elavjõudu ning kannab majanduslikke koormisi. Vene rahva püksirihma saab veel teha palju auke, et seda pingutada. Presidendivalimiste nimeline etendus andis sellest järjekordse tõendi.

Venemaa olukord rahvusvahelisel areenil on aga keerulisem, kuigi selgelt võib näha püüet koondada kõik, kes Läänest n-ö üle jäävad, Läänemaailma vastu (West vs the Rest). Läänemaailma ülesanne on tagada, et selline kava ei õnnestuks.

Pealegi näeme ka välispoliitika valdkonnas tohutut Moskva bluffimist. Näiteks Venemaa jutt uuest maailmakorrast ja uutest jõukeskustest käib paralleelselt olemasolevate institutsioonide häbitu ärakasutamisega. ÜRO, eriti Julgeolekunõukogu on areeniks, kus Venemaa ennast väga hästi tunneb ja mille teovõimetust osavalt süvendab.

Teine ilmselge Venemaa bluff välispoliitikas on lõppematu, kuid uinutav loba kogu maailma raskuspunkti ja koos sellega Venemaa huvide koondumisest Itta. Samas näitab Kremli reaalne käitumine, kui suurt strateegilist huvi Venemaa tunneb just Lääne suunas, mis on taaskord kooskõlas läänemaailma väidetava nõrkuse ja hääbumisega (vt tees nr 2).

Venemaa jutt uuest maailmakorrast ja uutest jõukeskustest käib paralleelselt olemasolevate institutsioonide häbitu ärakasutamisega.

Ida suunast pole Venemaad ootamas midagi head. Seetõttu on märkimisväärne Vene võimu leplikkus, et mitte öelda lausa pugejalikkus suhtumisel Hiinasse. Hiina kasutab praegusel hetkel küüniliselt ära Venemaa rasket olukorda rahvusvahelistel turgudel, millega Moskva on sunnitud leppima. Venemaa juhid näevad selgelt, kui vähe on neil võimalusi midagi Hiina vastu ette võtta, olgu siis tehnoloogilises mõttes või massiarmee osas. Mida siis ometi teha?

Jäänud on üks võimalus, millele võib Venemaa loota. Piltlikult öeldes tahaks Venemaa olla Hiina jaoks see väike poiss, kes vastaskamba pealiku kinganinale kakluse provotseerimiseks sülitab, kui kaks jõudu teineteise vastas seisavad. Suured poisid hakkavadki kaklema ja pärast seda, kui üks neist jääb peale, õnnestub äkki väikesel poisil taaskord kuidagi võitjatega punti lüüa ja kaotajat nuhelda. Venemaa jaoks poleks vahet, kumb selleks sel korral osutub – Lääs eesotsas Ameerikaga või Ida koos Hiinaga. Bolševike välispoliitilist osavust Teise maailmasõja eel ja järel tasub igal juhul meeles pidada. Kremli võimude piiritu oportunism lubas neil siis ja lubaks ka tulevikus kohaneda igasuguse tulemusega. Pealegi on unistused toredad asjad, eriti siis, kui reaalsus väga vähelubav juhtub olema. (Vt veelkordselt tees 3).

Lõpetuseks

Milles seisneks Venemaa kaotus praegu toimuvas sõjas, mille poole peaks Lääs püüdlema? Kui sõda Euroopas ükskord vormiliselt lõpule jõuab ja Venemaa oma kaotust tunnistab, kuna tal pole muud võimalust, siis hakatakse klaarima arveid. Sõjakahjude likvideerimine langeb loomulikult sõjasüüdlasele, kelleks on ühetähenduslikult Venemaa eesotsas selle praeguse juhtkonnaga. Putini-Venemaa on siis sattunud teenitult samasse rolli, kus oli Teise maailmasõja lõpul Natsi-Saksamaa.

Teiseks ei tohi Lääs korrata külma sõja lõpu vigu. Külma sõja rudimendid tuleb kindlakäeliselt likvideerida: Königsberg, Dnestritagune Moldova piirkond ja muidugi kõik Ukrainalt okupeeritud territooriumid (kaasa arvatud Krimm). Niisugune tulem tooks kaasa tõenäoliselt ka Valgevene režiimi kukkumise ja olukord Euroopa südames saab olema oluliselt parem praegusest.

Võib-olla tuleb kõne alla ka Soomelt ja Jaapanilt Teises maailmasõjas vallutatud alade tagastamine nende õiguspärastele omanikele. Nagu ka ei peaks unustama Hiina territoriaalseid pretensioone Venemaale. Eriti suurepärane oleks tulem, kui läänemaailma riikidel koostöös Hiina ja Indiaga õnnestuks teha Venemaast tuumavaba riik. See lubaks likvideerida ka viimase külma sõja jäänuki – Põhja-Korea. Nõnda paraneks ka julgeolekuolukord sealses regioonis.

Kui kõik eeltoodu on saavutatud, siis võib Venemaast saada viimaks üks normaalne rahuarmastav riik, kelle suhtes ei kehti artikli alguses esitatud kuus teesi, kes ei aja enam hirmu peale oma naabritele ja on valmis kaasa lööma inimkonna ees seisvate tõeliselt keeruliste probleemide lahendamisel. Võti selleni jõudmiseks on praegu Lääne käes, mis ei peaks maha magama soodsat võimalust uue globaalse julgeolekuarhitektuuri loomiseks ja kehtestamiseks.

---

[1] Edelstein, M. (2000) War and the American Economy in the Twentieth Century. In S.L. Engerman and R.E. Gallman, eds. The Cambridge Economic History of the United States. Vol. III. The Twentieth Century. Cambridge University Press, pp 329-405.

[2] Giles, K. (2019) Moscow Rules. What Drives Russia to Confront the West. Washington, D.C.: Brookings Institution Press, London: Chatham House, p 13.