Marek Kohv: 2025 on Ukraina tuleviku jaoks otsustav

Alanud aasta saab tõenäoliselt olema kurnamissõja lõppfaas – mõlemad pooled on oma võimete piiril. Kuigi lääs on Venemaa sõjaaja majandusele üleminekut pidanud ohtlikuks, kimbutab see ka vene elanikkonda ennast, kannustades inflatsiooni ja intressitõuse, kärpides raha kõikidest teistest eluvaldkondadest ning andes kõige valusamini tunda just keskklassi ja vaesema elanikkonna hulgas. Ukraina majandus on juba invasiooni algusest toetunud suuresti lääne abile, Venemaa on hävitanud või kahjustanud suurt osa Ukraina kriitilisest taristust.

Rindel pole mullusega võrreldes suuri muutusi toimunud. Ukraina on küll ära andnud ligi kaks kolmandikku territooriumist, mis Kurskis vallutati, kuid selle maa-ala hoidmine polnud kunagi eesmärk omaette. Hoopis paljuütlevam on fakt, et esialgu andis Putin korralduse Kursk vabastada 1. oktoobriks. Idarindel on Venemaa selgelt initsiatiivikam – suurte kaotuste hinnaga, kuid sellise taktikaga, mis lubab neil edasi liikuda. Kõige suuremat survet avaldab Vene sõjavägi Donetskis, eriti strateegiliselt olulisele Pokrovski linnale, mis on logistiline sõlmkoht ja avab selle valdajale võimalusi Donbassis laiemalt tegutseda.

Alanud aasta saab tõenäoliselt olema kurnamissõja lõppfaas – mõlemad pooled on oma võimete piiril.

Venemaa taktikat võib nimetada enesetapjalikuks, kuid selle kasutamise taga on selge kalkulatsioon. Väikeste gruppidega üritatakse meetrite kaupa edasi liikuda, mida toetab kas droonide rünnak Ukraina üksuste tagalasse või suurtükituli ukrainlaste positsioonide pihta. Sellel taktikal on kaks kasutegurit: kui väikesed salgad liiguvad edasi, siis võidavad enda kätte uusi positsioone, aga ka siis, kui nad avastatakse ja nende pihta tuli avatakse, sest siis saavad Vene üksused endale kergelt kaudtule sihtmärke. Lisaks aitab see taktika ka osaliselt vähendada Vene tehnika kaotusi, sest soomusmasinad paisatakse rünnakusse ainult siis, kui jalaväel on õnnestunud läbimurre saavutada.

Ukrainast vaadates on jätkuvalt ikkagi kõigest puudus. Kõige parem seis võib olla laskemoonaga, võrreldes varasemate aastatega. Droonide puhul võib isegi öelda, et on saavutatud pariteet. Kuigi Ukraina droonid teevad suurt kahju Vene üksustele, siis sama toimub ka vastupidi. Seega on üks kriitilisi vajadusi elektroonilise sõjapidamise vahendid, et vastase droone segada. Ukrainale on laastava mõjuga Venemaa liugpommide kasutamine, mille omakorda on tinginud Ukraina õhutõrje puudus ja hävituslennukite vähesus.

Puudus sõduritest ja varustusest

Aga suurim murekoht on ukrainlaste jaoks inimressurss. Tegemist on kompleksse probleemiga, mille lahenduseks ei ole lihtsalt (nagu mõned USA poliitikud on pakkunud) mobilisatsiooniea langetamine. Samas tuleb märkida, et selle ettepaneku aluseks on osaliselt ka president Volodõmõr Zelenskõi enda kommunikatsioon, mis nimetab käimasolevat sõda Ukraina jaoks eksistentsiaalseks. Kui aga midagi on eksistentsiaalselt oluline, tekib küsimus, miks mõnes valdkonnas ikka kalkuleeritakse tulevikuga. Näiteks Talvesõjas oli soomlastel küll esialgu mobilisatsiooni tarvis vanusepiirang 21–40 eluaastata, kuid seda eelkõige majanduse toimimist silmas pidades, sõja jätkudes laiendati vanuse vahemikku veelgi.

Ukraina langetas mullu mobilisatsiooniiga varasemalt 27-lt aastalt 25-le, kuid jätkuvalt on rindel sõdurite keskmine vanus 43 eluaastat. Ukrainlased ise ütlevad, et on küüniline nõuda neilt lihtsalt mobiliseerimist ja rohkematele sõduritele ainult automaatide kätte andmist, sest enamik sellistest sõduritest langeb enne ise ühtegi lasku tegemata. Olemasolevad üksused peab saama täies mahus komplekteerida, mis tähendab, et juba väljaõppe ajal peavad need üksused olema varustatud kõigega, mida neil on edukaks sõjapidamiseks vaja. Väljaõppe kvaliteet on samuti määrava tähtsusega. Selles on tihti tehtud järeleandmisi, et saada sõdureid kiiremini lahinguväljale. Algajatel sõduritel on väljaõpe aga ainuke pagas, millele toetuda.

Mullu Ukraina juba proovis luua uusi brigaade ilma täieliku varustuseta, toetudes eeldusele, et lääs neid ka varustab. Seda aga ei juhtunud. Seega praegu üritavad nad pigem täielikult komplekteerida olemasolevaid üksuseid. Rindel aga väljendub sõdurite puudus tihti toetusüksuste kannibaliseerimises, jalaväe üksuseid mehitatakse miinipildurite, droonioperaatorite või meedikutega. See aga maksab kätte lahingutes, kus vastase tule all jalaväeüksused just nende spetsialistide toetust vajaksid.

Kuigi probleeme on ukrainlastel piisavalt, siis ei ole hetkel siiski veel ohtu, et rinne kokku kukuks.

Ukraina pole suutnud ka mobilisatsioonikorda reformida nii, et see oleks efektiivne ja objektiivne. Väga tavalised on olukorrad, kus rikkamad ja heade tutvustega mehed pääsevad mobilisatsioonist, kuid vaesemad ja tihti ka tervise tõttu teenistusse kõlbmatud võetakse ikka väkke. Sellised ebaõiglased situatsioonid loovad ühiskondlikku pinget ja suurendavad vastumeelsust rindele minna.

Varustus, väljaõpe ja rindel toimuv on otseses seoses mobiliseeritavate ja sõdurite moraaliga. Võib öelda, et lääne abi tilgutamine ja Venemaa punaste joonte kartmine on nüüd toonud ringiga tagasi punkti, kus paljud ukrainlased deserteeruvad või hoiavad mobilisatsioonist kõrvale.

Selle aasta lõpuks soovib Ukraina mobiliseerida täiendavalt 200 000 sõdurit. Kas see ka võimalik on, näitab aeg, aga rindele on neid igatahes väga vaja. Kuigi probleeme on ukrainlastel piisavalt, siis ei ole hetkel siiski veel ohtu, et rinne kokku kukuks. Mõne strateegilise linna kaotamine ei tähenda veel sõja lõppu – nägime seda nii Vuhledari kui Avdiivika puhul. Ukrainlased on näidanud, et suudavad oma kaitset ümber korraldada ja võitlevad edasi.

Mida lääs peab tänavu tegema

Võib arvata, et Venemaad otseselt toetavad riigid nagu Hiina, Iraan ja Põhja-Korea jätkavad ja isegi suurendavad sel aastal oma toetust. Kui kahel viimasel pole rahvusvahelisel areenil midagi kaotada, siis Hiina on oma lähenemises ettevaatlikum ja üritab igati riiklikul tasandil seotust Venemaa sõjategevusega vältida. Sanktsioneeritud vene kaupade ostmine on korraldatud piirkondlikul tasemel, kus võimalikud USA sanktsioonid dollaritehingutele ei ole nii olulised. Samuti saab Hiina keskvalitsus väita, et Venemaa toetamine kahese otstarbega kaupade või tehnoloogiaga toimub ettevõttete poolt ning Hiina riik ei puutu asjasse.

Lisaks eelmisel aastal Põhja-Koreaga sõlmitud strateegilise partnerluse leppele on Venemaa jõudnud samasuguse leppeni ka Iraaniga. Kusjuures, leping Iraaniga oli märkimisväärselt mahukam kui teised sarnased lepped. On kaheldav, kas see toob kaasa ka Iraani sõdurite osalemise Venemaa sõjas Ukraina vastu, kuid välistada seda ei saa. Juba selle aasta alguses toimetas Iraan Venemaale täiendavalt Arman õhukaitse süsteeme ja Fath-360 taktikaliste ballistiliste rakettide süsteeme. Põhja-Korea puhul hindavad analüütikud, et lisaks jätkuvale laskemoona toetusele valmistatakse ette ka teist rotatsiooni Põhja-Korea sõdureid.

Venemaa praktika kõiki osalisi vaherahuga lollitada on nende teadlik tegevus, et luua eeldused uueks rünnakuks.

Lääs peab kõike eelnevat arvesse võtma. Lisanduvad poliitilised muudatused lääneriikide valitsustes ja potentsiaal, et USA hakkab avaldama tugevat survet läbirääkimiste korraldamiseks. Tagamaks, et Ukrainal on võimalik ennast jätkuvalt kaitsta, on vaja mitte ainult jätkata seniste tegevustega – mis on olnud ebapiisav –, vaid ka suurendada sõjalist abi. Kriitiline vajadus on kaugmaarakettide ja õhukaitse järele. Ukraina üksuste väljaõpet peab jätkama, tuleb kaaluda võimalust luua treeningkeskused Ukrainasse. Ukrainlased on juba läänes pettumas, mis omakorda teeb ruumi võimalikule Venemaa mõjutustegevusele. Lääs on mitmeid kordi viivitanud abiga, markantseimalt USA, mis kuudeks abi peatas.

Läbirääkimistel vähegi mõistliku algpositsiooni saavutamiseks peab Ukrainal olema rindel initsiatiiv ja Venemaa jaoks peab olema olukord halvenev. Täna ei ole Venemaal põhjust millegi üle tõsiselt läbi rääkida, nende väed edenevad ja enda maksimalistlikest eesmärkidest Ukraina alistamiseks ei ole siiani loobutud. Vaidlus ei käi ainult territooriumi üle, sest Ukraina on lisaks kehtivatele riigipiiridele alati rõhutanud oma inimeste saatust. Nobeli preemia laureaadi Oleksandra Matviitšuki sõnadega: Ukraina ei saa lihtsalt jätta maha oma inimesi okupeeritud territooriumitel, kus neile saab osaks piinamine, vägistamine, tapmine ja küüditamine. Venemaa praktika kõiki osalisi vaherahuga lollitada on nende teadlik tegevus, et luua eeldused uueks rünnakuks.