november 5, 2014

George F. Kennani pikk telegramm

Diplomaatia avaldab esmakordselt eesti keeles legendaarse Ameerika diplomaadi George Kennani nn pika telegrammi – 1946. aastast pärineva märgukirja, millest sai alus USA heidutusdoktriinile külma sõja päevil.

Riigisekretärile
SALAJANE
Moskva
511. 22. veebruar [1946], 9 p.m. [Kätte saadud 22. veebruaril 1946 3:53 p.m.]
Vastus dep. 284-le 3. veebr. hõlmab nii keerukaid, nii tundlikke, meie mõttelaadile nii võõraid ja meie rahvusvahelise olukorra analüüsile nii tähtsaid küsimusi, et ma ei suuda suruda vastuseid kokku ühteainsasse lühikesse sõnumisse ilma jõudmata minu meelest ohtliku ülelihtsustamiseni. Seepärast ma loodan, et dep. kannatab mind välja, kui ma esitan vastuse küsimusele viies osas, mille teemad oleksid umbes järgmised:
(1) Sõjajärgse Nõukogude maailmavaate põhitunnused
(2) Selle maailmavaate taust
(3) Selle väljund praktilises poliitikas ametlikul tasandil
(4) Selle väljund mitteametlikul tasandil
(5) Praktilised järeldused USA poliitika seisukohalt
Ma vabandan ette telegraafikanali koormamise eest, kuid puudutatavad küsimused on nii suure olulisusega, eriti hiljutiste sündmuste valguses, et meie vastused neile, kui nad üldse väärivad tähelepanu, tunduvad mulle seda sel korral väärivat.
JÄRGNEB ESIMENE OSA: SÕJAJÄRGSE NÕUKOGUDE MAAILMAVAATE PÕHITUNNUSED, NAGU NEID ESITAB AMETLIK PROPAGANDAMASIN, ON JÄRGMISED:
(A) NSVL elab endiselt antagonistlikus “kapitalistlikus piiramisrõngas”, millega pikemaajaliselt ei saa püsivalt rahumeelselt koos eksisteerida. Nagu sõnas Stalin 1927 Ameerika tööliste delegatsioonile:
“Niisiis kujunevad rahvusvahelise revolutsiooni edasiarenemise käigus kaks ülemaailmse ulatusega keskust: sotsialistlik keskus, mis tõmbab enda poole maid, kes püüavad sotsialismi poole, ja kapitalistlik keskus, mis tõmbab enda poole maid, kes kalduvad kapitalismi poole. Nende kahe leeri võitlus otsustab kapitalismi ja sotsialismi võitluse kogu maailmas.”
(B) Kapitalistlik maailm on haaratud sisemistest konfliktidest, mis on kapitalistlikule ühiskonnale olemuslikud. Neid konflikte ei saa lahendada rahumeelse kokkuleppega. Suurim neist käib Inglismaa ja USA vahel.
(C) Kapitalismi sisemised konfliktid tekitavad paratamatult sõdu. Sel moel tekkinud sõjad võivad olla kaht laadi: kapitalistidevahelised sõjad kahe kapitalistliku riigi vahel ja interventsioonisõjad sotsialistliku maailma vastu. Nutikad kapitalistid, kes asjatult püüavad pääseda kapitalismi sisemiste konfliktide käest, eelistavad viimaseid.
(D) Interventsioon NSVLi vastu oleks küll katastroofiline neile, kes seda alustavad, aga põhjustaks taas Nõukogude sotsialismi arengu aeglustumist ja seepärast tuleb seda iga hinna eest vältida.
(E) Konfliktid kapitalistlike riikide vahel, mis kujutavad küll samuti NSVLile ohtu, pakuvad ometi suuri võimalusi sotsialismiürituse edendamiseks, eriti kui NSVL jääb sõjaliselt võimsaks, ideoloogiliselt monoliitseks ja oma praegusele hiilgavale juhtkonnale ustavaks.
(F) Tuleb meeles pidada, et kapitalistlik maailm pole üdini halb. Lisaks lootusetult reaktsioonilistele ja kodanlikele elementidele kuuluvad sellesse (1) mõningad täiesti valgustatud ja positiivsed elemendid, mis on ühendatud vastuvõetavatesse kommunistlikesse parteidesse, ning (2) veel mõningad elemendid (mida praegu taktikalistel põhjustel nimetatakse progressiivseteks või demokraatlikeks), kelle reaktsioonid, taotlused ja tegevus juhtuvad “objektiivselt” kaasa aitama NSVLi huvidele. Viimaseid tuleb julgustada ja ära kasutada Nõukogude eesmärkide jaoks.
(G) Kodanlik-kapitalistliku ühiskonna negatiivsete elementide seas on kõige ohtlikumad need, keda Lenin nimetas valelikeks “rahvasõpradeks”, nimelt mõõdukate sotsialistide või sotsiaaldemokraatide juhid (teisisõnu mittekommunistlikud pahempoolsed). Need on ohtlikumad kui paadunud reaktsionäärid, sest viimased vähemalt marsivad oma tõelise lipu all, samal ajal kui mõõdukad pahempoolsed juhid ajavad inimesi segadusse, kasutades sotsialismi deviise reaktsioonilise kapitali huvide teenimisel.
Nii palju eeldustest. Millised järeldused tulenevad neist Nõukogude poliitika seisukohalt? Järgmised:
(A) Tuleb teha kõik NSVLi kui rahvusvahelise kogukonna teguri suhtelise tugevuse edendamiseks. Teiselt poolt ei tohi mööda lasta ühtegi võimalust vähendada kapitalistlike riikide jõudu ja mõju nii kollektiivselt kui ka individuaalselt.
(B) Nõukogude ning Venemaa välismaa sõprade pingutused tuleb suunata kapitalistlike riikide erimeelsuste ja konfliktide süvendamisele ja ärakasutamisele. Kui need lõpuks arenevad “imperialistlikuks” sõjaks, tuleb see sõda muuta revolutsioonilisteks rahutusteks erinevates kapitalistlikes riikides.
(C) Välismaa “demokraatlik-progressiivseid” elemente tuleb maksimaalselt ära kasutada surve avaldamiseks, mõjutamaks kapitalistlikke valitsusi tegutsema Nõukogude huvidega kokkusobivalt.
(D) Väsimatult tuleb võidelda välismaa sotsialistlike ja sotsiaaldemokraatlike juhtidega.
TEINE OSA: MAAILMAVAATE TAUST
Enne sellisest parteilisest liinist tulenevate järelduste uurimist tuleb öelda, et sellel on teatavad aspektid, millele ma tahaksin tähelepanu pöörata.
Esiteks ei esinda see vene rahva loomupärast maailmavaadet. Nemad on üldiselt välismaailma suhtes sõbralikud, ihkavad sellest kogemusi omandada, ihkavad võrrelda seda oma annetega, mille olemasolust on nad täiesti teadlikud, ihkavad eelkõige elada rahus ja nautida oma töö vilju. Parteiline liin esindab ainult teesi, mida ametlik propagandamasin esitab suure oskuse ja püsivusega avalikkusele, kes osutab oma sisimate mõtete kantsis sageli märkimisväärset vastupanu. Kuid parteiline liin on siduv nende inimeste maailmavaate ja käitumise suhtes, kes moodustavad võimuaparaadi – partei, salapolitsei ja valitsus –, ning eranditult just nendega tuleb meil tegemist teha.
Teiseks arvestage palun, et eeldused, millele see parteiline liin toetub, on suuremalt jaolt lihtsalt valed. Kogemus on näidanud, et kapitalistlike ja sotsialistlike riikide rahumeelne ja vastastikku kasulik kooseksisteerimine on täiesti võimalik. Arenenud riikide peamised sisemised konfliktid ei teki enam eelkõige tootmisvahendite kapitalistliku omandi põhjal, vaid arenenud linnastumise ja industrialiseerimise põhjal, millest Venemaa on seni jäänud puutumata mitte sotsialismi, vaid omaenda mahajäämuse tõttu. Kapitalismi sisemine rivaalitsemine ei tekita alati sõdu ja mitte kõiki sõdu ei saa sellega põhjendada. Rääkida interventsiooni võimalikkusest NSVLi vastu tänapäeval, pärast Saksamaa ja Jaapani elimineerimist ja pärast hiljutise sõja näidet, on puhas mõttetus. Kui seda ei provotseeri just sallimatuse ja õõnestustegevuse jõud, suudab tänapäeva “kapitalistlik” maailm täiesti elada rahus iseenda ja Venemaaga. Viimaks ei ole ühelgi mõistlikul inimesel põhjust kahelda lääneriikide mõõdukate sotsialistlike juhtide siiruses. Samamoodi pole aus eitada nende pingutuste edu töörahva tingimuste parandamisel, kui neil, nagu näiteks Skandinaavias, on olnud võimalus näidata, mida nad suudavad korda saata.
Nende eelduste, mis kõik on pärit ajast enne hiljutist sõda, ekslikkust tõestas suurepäraselt mainitud konflikt ise. Inglise-Ameerika erimeelsustest ei kujunenud läänemaailma määravad erimeelsused. Kapitalistlikud riigid – peale nende, kes kuulusid teljeriikide koosseisu – ei ilmutanud kalduvust lahendada oma erimeelsusi ühinemisega ristisõjaks NSVLi vastu. Selle asemel, et imperialistlik sõda muutuks kodusõdadeks ja revolutsiooniks, tundis NSVL hoopis kohustust sõdida külg külje kõrval ühiselt tunnustatud sihtide nimel.
Ometi esitatakse neid eeldusi, kui põhjendamatud ja valeks tunnistatud nad ka ei ole, tänapäeval taas julgelt. Millele see viitab? See viitab sellele, et Nõukogude parteiline liin ei tugine sugugi objektiivsele analüüsile olukorra kohta Venemaa piiride taga, et sellel on tõepoolest vähe pistmist tingimustega väljaspool Venemaad, et see tuleneb peamiselt põhilistest Venemaa-sisestest vajadustest, mis olid olemas enne hiljutist sõda ja on olemas ka praegu.
Kremli neurootilise arusaamise taga maailma asjadest seisab kõige esmalt Venemaale traditsiooniline ja vaistlik ebakindlustunne. Algselt oli see rahumeelse põllumajandusliku rahva ebakindlus, kes üritas ära elada tohutul avatud tasandikul ägedaloomuliste rändrahvaste naabruses. Sedamööda, kuidas Venemaa sattus kontakti majanduslikult arenenud Läänega, lisandus sellele kartus piirkonna kompetentsemate, võimsamate, organiseeritumate ühiskondade ees. Viimast laadi ebakindlus puudutas küll rohkem Venemaa valitsejaid kui vene rahvast, sest Venemaa valitsejad on muutumatult tundnud, et nende võim on vormilt suhteliselt arhailine, psühholoogiliselt aluselt habras ja tehislik, võimetu vastu seisma võrdlemisele või kontaktile lääneriikide poliitiliste süsteemidega. Sel põhjusel on nad alati kartnud välismaa mõju sisseimbumist, otsekontakti läänemaailma ja enda oma vahel, kartnud seda, mis juhtub, kui venelased saavad teada tõe välise maailma või välismaalased tõe sisemise maailma kohta. Sestap on nad õppinud taotlema julgeolekut ainult kannatlikus, aga surma peale käivas võitluses konkureeriva jõu täieliku hävitamise nimel, kordagi mõtlemata sellega kokkuleppele jõuda või kompromissi leida.
Polnud juhus, et marksism, mis hõõgus toimetult pool sajandit Lääne-Euroopas, leidis pinnase ja lõi esimest korda lõkkele Venemaal. Ainult sellel maal, mis polnud kunagi ei sisemiselt ega rahvusvaheliselt tundnud sõbralikku naabrit ega isegi mitte eri võimukeskuste tolerantset tasakaalu, võis õitsele puhkeda doktriin, mis pidas ühiskonna majanduslikke konflikte rahumeelsete vahenditega lahendamatuks. Enamliku režiimi kehtestamise järel sai marksistlikust dogmast, mis Lenini tõlgenduses oli muutunud veel julmemaks ja sallimatumaks, täiuslik vahend selle ebakindlustunde kandmiseks, mida enamlased tundsid veelgi enam kui varasemad Venemaa valitsejad. Selles dogmas, mis algselt väljendas altruismi, leidsid nad õigustuse oma vaistlikule kartusele välismaailma ees, diktatuurile, ilma milleta nad ei osanud valitseda, julmustele, mida nad ei söandanud tekitamata jätta, ohvritele, mida nad tundsid kohustatuna nõudma. Marksismi nimel tõid nad oma meetodite ja taktikaga ohvriks viimse kui ühe kõlbelise väärtuse. Täna ei saa nad enam ilma selleta läbi. See on nende moraalse ja intellektuaalse vastutuse viigileht. Ilma selleta seisaksid nad ajaloo kohtu ees parimal juhul kõigest viimastena Venemaa julmade ja raiskavate valitsejate reas, kes on väsimatult sundinud maad pürgima aina uute sõjaliste kõrguste suunas, et kindlustada oma sisemiselt nõrga režiimi väline julgeolek. Seepärast peavad Nõukogude eesmärgid olema alati pühalikult rõivastatud marksismi rüüsse ja seepärast ei tohiks keegi Nõukogude küsimuste puhul alahinnata dogma tähtsust. Niisiis sunnib omaenda minevik ja praegune positsioon Nõukogude liidreid tingimata esitama dogmat, mis (*)1 välismaailma kurja, vaenuliku ja halba kuulutavana, kuid mis kannab endas halvava haiguse seemet ja mille saatus on kokku langeda kasvavates sisemistes krampides, kuni sellele annab lõpliku surmahoobi sotsialismi kasvav jõud, mis toob kaasa uue parema maailma. See tees pakub õigustust Vene riigi sõjalise jõu ja politseilise võimu suurendamisele, Venemaa elanikkonna isoleerimisele välismaailmast ning paindlikule ja pidevale survele laiendada Venemaa politseilise võimu piire, mis üheskoos on Venemaa valitsejate loomupärased vaistlikud tungid. Põhimõtteliselt on see kõigest kohmaka vene natsionalismi järjekindel edasiareng, mis on kestnud sajandeid ja milles ründamise ja kaitsmise kontseptsioonid on lahutamatult segunenud. Kuid rahvusvahelise marksismi maskis sellele omaste mesimagusate lubadustega meeleheitel ja sõjast räsitud välismaailmale on see ohtlikum ja salakavalam kui kunagi varem.
Eeltoodust ei tuleks järeldada, et Nõukogude parteiline liin on tingimata ebasiiras ja võlts kõigi nende suhtes, kellele see suunatakse. Paljud neist on välismaailmast liigses teadmatuses ja vaimselt liiga sõltuvad, et seada küsimuse alla (*) enesehüpnoos, ja kel pole raske panna ennast uskuma seda, mida nad peavad mugavaks ja meeldivaks uskuda. Lõpuks seisab meie ees lahendamata saladus, kes sel suurel maal, kui üldse, saab tegelikult täpset ja kallutamata infot välismaailma kohta. Idamaiselt salatsevas ja vandeseltslaslikus õhustikus, millest valitsus on läbi imbunud, on infoallikate ja -voogude moonutamise või mürgitamise võimalused piiritud. Juba venelaste lugupidamatus objektiivse tõe vastu, õigupoolest lausa usk, et seda pole olemas, sunnib neid pidama kõiki esitatud fakte ühe või teise kaugema eesmärgi teenistuses olevateks vahenditeks. On tublisti põhjust arvata, et valitsus on tegelikult vandenõu vandenõu sees, ja mina kuulun nende hulka, kes ei taha hästi uskuda, et ka Stalin ise saaks välismaailma kohta objektiivse pildi. Siin leidub ohtralt võimalusi niisugusteks peenteks intriigideks, milles venelased on tõelised asjatundjad. Välisriikide valitsuste suutmatus esitada oma seisukohti otse Venemaa poliitikategijatele – sinnamaani välja, et nende suhted Venemaaga on jäänud selgusetute ja tundmatute nõunike parema äranägemise hoolde, kellega nad kunagi ei kohtu ja keda nad ei saa mõjutada – on minu arvates Moskva diplomaatia kõige eemaletõukavam omadus, sealjuures selline, mida Lääne riigimehed peaksid hästi meeles pidama, kui nad tahavad mõista siin kohatavate raskuste iseloomu.
KOLMAS OSA: NÕUKOGUDE MAAILMAVAATE VÄLJUND PRAKTILISES POLIITIKAS AMETLIKUL TASANDIL
Me oleme nüüd selgitanud Nõukogude programmi iseloomu ja tausta. Mida me võime oodata selle praktiliselt teostamiselt?
Nõukogude poliitikat, nagu departemang eeldab oma mainitud järelepärimises, teostatakse kahel tasandil: (1) ametlikul tasandil, mida esindavad teod, mida võetakse ette ametlikult Nõukogude valitsuse nimel, ja (2) põrandaalusel tasandil tegudega, mida sooritavad agentuurid, mille eest Nõukogude valitsus vastutust ei võta.
Mõlemal tasandil järgitava poliitika kujundamise aluseks on esimeses osas punktides (A) kuni (D) esitatud põhiliste poliitiliste taotluste teenimine. Eri tasandite teod erinevad märkimisväärselt, kuid nad sobivad üksteisega kokku eesmärgi, ajastuse ja toime poolest.
Ametlikul tasandil peame ootama järgmist:
(A) Sisepoliitikat, mis on pühendatud igal viisil Nõukogude riigi tugevuse ja prestiiži suurendamisele: intensiivne militaar-industrialiseerimine, relvajõudude maksimaalne arendamine, suurejoonelised lavastused mulje avaldamiseks välismaalastele, jätkuv salatsemine siseasjades, mis peab varjama nõrkusi ja hoidma vastaseid pimeduses.
(B) Kui peetakse õigeaegseks ja tulemusi tõotavaks, võetakse ette pingutusi Nõukogude võimu ametlike piiride laiendamiseks. Praegusel hetkel on need pingutused piiratud mõningate naaberaladega, mida peetakse strateegiliselt vahetult hädavajalikuks, nagu Põhja-Iraan, Türgi, võib-olla Bornholm. Kuid igal hetkel võivad fookusse tõusta teised alad, kui varjatult hakatakse või soovitakse hakata Nõukogude võimu laiendama uutele aladele. Nii võidakse näiteks “sõbralikult” Pärsia valitsuselt paluda anda Venemaa käsutusse sadam Pärsia lahe ääres. Kui Hispaania peaks langema kommunistide kontrolli alla, võidakse päevakorda tõsta küsimus Nõukogude baasist Gibraltari väinas. Kuid sellised nõudmised esitatakse ametlikul tasandil alles siis, kui mitteametlikud ettevalmistused on lõpetatud.
(C) Venelased osalevad ametlikult rahvusvahelistes organisatsioonides, milles nad näevad võimalust laiendada Nõukogude võimu või pärssida või vähendada teiste riikide võimu. Moskva ei pea ÜROd mitte püsiva stabiilse ülemaailmse kogukonna mehhanismiks, mis tugineb kõigi riikide vastastikustele huvidele ja sihtidele, vaid areeniks, millel äsja mainitud sihte endale soodsalt saavutada. Kuni ÜROd peetakse organisatsiooniks, mis seda eesmärki täidab, seni sovetid selles püsivad. Aga kui nad millalgi jõuavad järeldusele, et see teenib nende võimu laiendamise eesmärgi häbistamise või piiramise sihti või nad näevad võimalust neid sihte paremini saavutada mõnel muul moel, ei kõhkle nad ÜROst lahti ütlema. See tähendaks samal ajal, et nad tunnevad end piisavalt tugevana lõhkumaks oma lahkumisega teiste riikide ühtsust ja muutmaks ÜRO toimetuks, et see ei ohustaks nende sihte või julgeolekut, ning asendamaks selle nende seisukohast tõhusama rahvusvahelise relvaga. Niisiis sõltub Nõukogude suhtumine ÜROsse suurel määral teiste riikide pühendumisest sellele ning tarmukuse, otsusekindluse ja üksmeele määrast, millega nood riigid kaitsevad ÜROs rahumeelse ja lootusrikka rahvusvahelise elu kontseptsiooni, mida see organisatsioon meie arvates esindabki. Ma kordan: Moskval puudub abstraktne pühendumus ÜRO ideaalidele. Suhtumine sellesse organisatsiooni püsib põhijoontes pragmaatiline ja taktikaline.
(D) Koloniaalalade ja mahajäänud või sõltuvate rahvaste suhtes on Nõukogude poliitika isegi ametlikul tasandil suunatud arenenud lääneriikide võimu ja mõju ja kontaktide nõrgendamisele teooria alusel, et kui see poliitika on edukas, loob see vaakumi, mis soodustab kommunistlikku-nõukogude sisseimbumist. Nõukogude surve osaleda hoolduskokkulepetes tähistab minu arvates niisiis pigem soovi olla suuteline raskendama ja pärssima Lääne mõju sellistel aladel kui soovi leida oluline kanal Nõukogude võimu väljendamiseks. Viimane motiiv ei puudu, kuid selleks eelistavad sovetid tugineda teistele kanalitele kui ametlikud hoolduskokkulepped. Niisiis võime oodata Nõukogude soove olla osaline kõigis hooldus- või muudes sarnastes kokkulepetes ja kasutada sel moel omandatud võimalusi nõrgendada Lääne mõju niisuguste rahvaste seas.
(E) Venelased püüavad energiliselt edendada Nõukogude esindatust riikides ja ametlikke sidemeid riikidega, mille puhul nad tunnevad tugevat võimalust vastasseisuks Lääne võimukeskustega. See kehtib nii erinevate alade kohta nagu Saksamaa, Argentina, Lähis-Ida riigid jne.
(F) Rahvusvahelistes majandusküsimustes domineerib Nõukogude poliitikas tegelikult taotlus Nõukogude Liidu ja Nõukogude domineerimisega naaberalade autarkia poole. See on siiski ainult taustapoliitika. Mis puudutab ametlikku liini, siis pole nende positsioon veel selge. Nõukogude valitsus on ilmutanud pärast vaenutegevuse lakkamist iseäralikku sõnakehvust väliskaubanduse osas. Kui peaks pakutama suuremahulist pikaajalist krediiti, siis ma usun, et Nõukogude valitsus võib lõpuks selle formaalselt heaks kiita, nagu ta tegi 1930. aastatel, pidades soovitatavaks kindlustada üldiselt rahvusvaheline kaubavahetus. Muidu aga usun ma võimaliku olevat, et Nõukogude väliskaubandus piiratakse peamiselt Nõukogude enda julgeolekusfääriga, sealhulgas Saksamaa okupeeritud aladega, ja et ametlikult võidakse riikide üldise majandusliku koostöö põhimõttesse suhtuda külma õlakehitusega.
(G) Kultuurikoostöö vallas tunnistatakse samamoodi formaalselt rahvaste kultuurikontaktide süvendamise soovitatavust, kuid praktikas ei tõlgendata seda mingil juhul nii, et see võiks nõrgestada Nõukogude rahvaste julgeolekut. Nõukogude poliitika tegelik väljund piiratakse seepärast tihedalt jälgitavate ametlike visiitide ja funktsioonide ahtrate kanalite, vodka ja kõnede ülekülluse ning püsiva mõju närvutamisega.
(H) Lisaks sellele võtavad Nõukogude ametlikud suhted nõnda-ütelda korrektse ilme üksikute välisriikide valitsustega, mille puhul toonitatakse eelkõige Nõukogude Liidu ja selle esindajate mainet ning pööratakse punktuaalselt tähelepanu protokollile, mitte aga headele kommetele.
NELJAS OSA: SELLE KOHTA, MIDA ME VÕIME OODATA NÕUKOGUDE POLIITIKA PÕHITUNNUSTE RAKENDAMISEST MITTEAMETLIKUL EHK PÕRANDAALUSEL TASANDIL, S.T. TASANDIL, MILLE EEST NÕUKOGUDE VALITSUS EI VÕTA VASTUST, VÕIB ÖELDA JÄRGMIST
Sellel tasandil järgitava poliitika tarbeks rakendatakse järgmisi institutsioone:
1. Teiste riikide kommunistlike parteide sisemist keskset tuumikut. Paljud sellesse kategooriasse kuuluvad isikud võivad esineda ja tegutseda ka muudes avalikes rollides, kuid tegelikult teevad nad tihedalt koostööd, kujutades endast ülemaailmse kommunismi põrandaalust operatiivjuhtkonda, varjatud Kominterni, mida hoolikalt koordineerib ja juhib Moskva. Oluline on meeles pidada, et sisemine tuumik teotseb tegelikult põrandaalustena sõltumata nende erakondade legaalsusest, millega nad on seotud.
2. Kommunistlike parteide lihtliikmeid. Tähele tuleb panna nende ja esimeses lõigus mainitud isikute erinevust. Viimastel aastatel on see erinevus muutunud palju teravamaks. Kui varem kujutasid välismaised kommunistlikud parteid endast kummalist (ja Moskva seisukohast sageli ebamugavat) segu konspiratiivsest ja seaduslikust tegevusest, siis nüüd on konspiratiivne element kenasti koondunud siseringi ja suunatud põrandaalusesse tegevusse, samal ajal kui lihtliikmed – kellele enam ei paljastata isegi liikumise tegelikku palet – paisatakse esiplaanile nende asukohamaa mõningate poliitiliste suundumuste heausklike sisemiste poolehoidjatena, kel tõepoolest puuduvad igasugused konspiratiivsed suhted välisriikidega. Ainult mõningates riikides, kus kommunistid on arvuliselt tugevad, esinevad ja tegutsevad nad praegu regulaarselt ühtse kehamina. Üldjuhul kasutatakse neid sisseimbumiseks teistesse organisatsioonidesse, mida nii kergesti ei peetaks Nõukogude valitsuse käsilasteks, ning võimaluse korral nende mõjutamiseks või neis domineerimiseks, pidades silmas enda eesmärkide teostamist (*) pigem organisatsioonides kui otsese omaette partei tegevusega.
3. Mitmesuguseid üleriiklikke ühendusi või organisatsioone, mida saab niisuguse sisseimbumisega mõjutada või milles saab domineeriva positsiooni haarata. Nende hulka kuuluvad ametiühingud, noorsooühingud, naisteorganisatsioonid, rahvuslikud seltsid, ususeltsid, sotsiaalsed organisatsioonid, kultuurigrupid, liberaalsed ajakirjad, kirjastused jne.
4. Rahvusvahelisi organisatsioone, millesse saab samamoodi sisse imbuda rahvuslike komponentide mõju abil. Nende hulgas tõusevad esile töölis-, noorsoo- ja naisteorganisatsioonid. Erilist, peaaegu elulist tähtsust omistatakse selles vallas rahvusvahelisele töölisliikumisele. Moskva näeb selles võimalust tõrjuda lääneriikide valitsused ülemaailmsetest küsimustest kõrvale ja kujundada rahvusvaheline mõjutus, mis suudaks sundida paljude riikide valitsusi astuma Nõukogude huvidele soodsaid samme ning halvata NSVLile ebasobivad sammud.
5. Vene õigeusu kirikut koos selle välismaa harudega ning seeläbi õigeusu idakirikut tervikuna.
6. Panslaavi liikumist ja teisi liikumisi (aserbaidžaanlaste, armeenlaste, türkmeenide jne), mis tuginevad Nõukogude Liidus esindatud rahvuslikele rühmadele.
7. Valitsusi või valitsevaid rühmi, mis on valmis allutama end ühel või teisel määral Nõukogude eesmärkidele, nagu praegused Bulgaaria ja Jugoslaavia valitsused, Põhja-Pärsia režiim, Hiina kommunistid jne. Mitte ainult nende režiimide propagandamasinat, vaid ka tegelikku poliitikat saab ulatuslikult rakendada NSVLi huvides.
Võib oodata, et selle laiaulatusliku aparaadi koostisosi kasutatakse vastavuses nende konkreetse sobivusega järgmiselt:
(A) Õõnestamaks suuremate lääneriikide üldist poliitilist ja strateegilist potentsiaali. Sellistes riikides pingutatakse rahvusliku enesekindluse nõrgestamise, riigikaitsemeetmete halvamise, ühiskondliku ja tööstusliku rahulolematuse suurenemise, igasuguste lahkhelide süvendamise nimel. Kõiki, olgu majanduslikus või rahvuslikus plaanis rahulolematuid isikuid innustatakse taotlema rahuldust mitte vahendamise ja kompromissi, vaid sihikindla vägivaldse võitluse kaudu ühiskonna teiste elementide hävitamiseks. Nii ärgitatakse vaeseid rikaste, musti valgete, noori vanade, uustulnukaid põliselanike vastu jne.
(B) Mitteametlikul tasandil võetakse ette eriti vägivaldseid pingutusi nõrgestamaks lääneriikide võimu ja mõju koloniaalsete, mahajäänud või sõltuvate rahvaste seas. Sellel tasandil ei hoiduta millestki tagasi. Lääne koloniaaladministratsiooni vigu ja nõrkusi paljastatakse ja kasutatakse armutult ära. Lääneriikide liberaalne arvamus mobiliseeritakse nõrgendama koloniaalpoliitikat. Õhutatakse sõltuvate rahvaste vihameelt. Samal ajal kui viimaseid innustatakse taotlema sõltumatust lääneriikidest, valmistavad Nõukogude domineerimisega poliitilised nukumasinad ette haarama võimu koloniaalalal pärast iseseisvuse saavutamist.
(C) Kui mõni valitsus seisab Nõukogude eesmärkide täitmise teel ees, avaldatakse survet selle ametist kõrvaldamiseks. See võib juhtuda, kui valitsused seisavad otseselt vastu Nõukogude välispoliitilistele sihtidele (Türgi, Iraan), kui nad sulgevad oma territooriumi kommunistliku sisseimbumise vastu (Šveits, Portugal) või võistlevad liiga jõuliselt, nagu leiboristlik valitsus Inglismaal, moraalse domineerimise eest elementide seas, kelle hulgas domineerimine on kommunistidele oluline. (Mõnikord võivad neist elementidest kaks korraga esineda. Siis muutub kommunistlik opositsioon eriti räigeks ja metsikuks.)
(D) Välisriikides tegutsevad kommunistid üldjuhul kõigi personaalse sõltumatuse vormide – nii majanduslike, poliitiliste kui ka moraalsete – hävitamise nimel. Nende süsteem talub ainult üksikisikuid, kes sõltuvad täielikult kõrgemast võimust. Seetõttu leiavad isikud, kes on rahaliselt sõltumatud, näiteks ärimehed, mõisaomanikud, edukad talumehed, käsitöölised ja kõik, kes on tõusnud kohalikeks juhtideks või kel on kohapeal hea maine, näiteks populaarsed kohalikud vaimulikud või poliitilised tegelased, nende poolt erilist vaenamist. Pole juhus, et isegi NSVLis liigutatakse kohalikke ametnikke pidevalt ühest kohast teise, et nad ei jõuaks juuri alla ajada.
(E) Tehakse kõik, mis võimalik, et tõugata suuremad lääneriigid üksteise vastu. Ameeriklaste seas õhutatakse aina Briti-vastast meeleolu, brittide seas Ameerika-vastast meeleolu. Mandrieurooplasi, sealhulgas sakslasi, õpetatakse jälestama mõlemat anglosaksi riiki. Kus leidub kahtlusi, puhutakse need üles, kus neid ei ole, tekitatakse. Ühtegi võimalust ei jäeta kasutamata kõigi selliste pingutuste mahategemiseks ja neile vastuseismiseks, mis ähvardavad kaasa tuua millise tahes ühtsuse või üksmeele teiste seas, (*) millest Venemaa võidakse eemale jätta. Seega võivad igat laadi rahvusvahelised organisatsioonid, mis ei allu kommunistlikule sisseimbumisele ja kontrollile, olgu nad katoliiklikud, (*) rahvusvahelistes majandusküsimustes või valitsejasugude ja aadlike rahvusvahelised vennaskonnad, oodata, et nad satuvad tule alla mitmelt suunalt, ja sageli (*)
(F) Üldiselt on kogu Nõukogude tegevus rahvusvahelisel mitteametlikul tasandil iseloomult negatiivne ja lammutav, mõeldud purustama neid jõuallikaid, millele Nõukogude kontroll ei laiene. See on täiesti kooskõlas Nõukogude põhiinstinktiga, mille kohaselt konkureerivate jõudude vahel ei saa olla kompromissi ja konstruktiivne tegevus saab alata alles siis, kui kommunistlik võim domineerib. Kuid kõige selle taga rakendatakse tungivalt ja lakkamatult survet, et sisse imbuda ja tõusta juhtivatele kohtadele välisriikide administratsioonis, eriti politseiaparaadis. Nõukogude režiim on politseirežiim par excellence, kasvanud üles tsaaripolitsei intriigide hämaras allmaailmas, kohanenud mõtlema eelkõige politseilise võimu mõistetes. Seda ei tohiks Nõukogude motiivide hindamisel kunagi unustada.
VIIES OSA: [PRAKTILISED JÄRELDUSED USA POLIITIKA SEISUKOHALT]
Kokkuvõtteks võib öelda, et meil on tegu poliitilise jõuga, mis usub fanaatiliselt, et USAga ei saa olla püsivat modus vivendi’t, et on soovitav ja vajalik meie ühiskonna sisemist harmooniat lõhkuda, hävitada meie traditsiooniline eluviis, purustada meie riigi rahvusvaheline autoriteet, et kindlustada nii Nõukogude võim. Sel poliitilisel jõul on täielik meelevald ühe maailma suurema rahva energia ning maailma ressurssiderikkaima riigi territooriumi üle ning sellele annavad jõudu vene natsionalismi sügavad ja võimsad voolud. Lisaks on selle käsutuses paljuharuline ja laiaulatuslik aparaat oma mõju teostamiseks teistes riikides, hämmastavalt paindlik ja sitke aparaat, mida juhivad inimesed, kelle põrandaaluse tegevuse kogemused ja oskused on ajaloos pretsedenditud. Viimaks tundub, et see on ka oma elementaarsetes reaktsioonides võimetu arvestama tegelikkusega. Selle jaoks ei ole üüratu kogus objektiivseid fakte inimühiskonna kohta, nagu meile, mitte mõõt, mille järgi pidevalt hinnata ja kohandada oma maailmavaadet, vaid lihtsalt kott, millest suvaliselt ja tendentslikult valida elemente oma juba valmis maailmavaate kindlustamiseks. See ei ole kahtlemata meeldiv väljavaade. Probleem, kuidas selle jõuga toime tulla, on kahtlemata suurim ülesanne, millega meie diplomaatia on kunagi kokku puutunud, ja arvatavasti suurim, millega see eales peab kokku puutuma. See peab olema lähtekoht, millelt meie praeguse hetke poliitiline kindralstaap asub edasi liikuma. Seda tuleb käsitleda samasuguse põhjalikkuse ja hoolega nagu suurte strateegiliste probleemide lahendusi sõjas, ja kui vaja, kulutada plaanimisele sama palju jõudu. Ma ei suuda siinkohal pakkuda kõiki vastuseid. Kuid ma tahan kinnitada oma veendumust, et probleemi lahendamine on meie võimuses – ja et seda on võimalik teha ilma üldise sõjalise konfliktita. Selle veendumise toetuseks sooviksin esitada mõned julgustavamat laadi tähelepanekud:
(1) Erinevalt hitlerlikust Saksamaast ei ole Nõukogude võim skemaatiline ega avantüristlik. See ei tegutse fikseeritud plaanide alusel. See ei võta ebavajalikke riske. See on sulgenud kõrvad mõistuse loogika ees, kuid on äärmiselt tundlik jõu loogika suhtes. Sel põhjusel võib see hõlpsasti tagasi tõmbuda – ja tavaliselt tõmbubki, kui kohtab kuskil tugevat vastupanu. Niisiis, kui vastasel on piisavalt jõudu ja ta teeb selgeks, et on valmis seda kasutama, peab ta seda harva tegelikult tegema. Olukordade kohase käsitsemise korral pole vajadust arvete klaarimiseks maine säilitamise nimel.
(2) Läänemaailma kui tervikuga mõõtes on sovetid endiselt palju nõrgem jõud. Niisiis sõltub nende edu tegelikult ühtekuuluvuse, kindluse ja tarmukuse astmest, mida Lääs suudab pakkuda. See on tegur, mida meie suudame mõjutada.
(3) Nõukogude süsteemi kui sisemise võimu vormi edu ei ole veel lõplikult tõestust leidnud. See peab veel näitama, et suudab üle elada otsustava testi anda edukalt võim üle ühelt isikult või rühmalt teisele. Lenini surm oli esimene selline üleminek ja selle mõju ruineeris Nõukogude riiki 15 aastat. Stalini surmale või erruminekule järgneb teine üleminek. Aga isegi veel see ei ole lõplik test. Nõukogude sisemine süsteem peab nüüd hiljutise territoriaalse laienemise tõttu taluma mitmeid täiendavaid pingeid, mis kunagi nõudsid tsaarivõimult rasket lõivu. Meie siin oleme veendunud, et mitte kunagi pärast kodusõja lõppu ei ole vene rahva mass emotsionaalselt olnud kommunistliku partei doktriinidest kaugemal kui täna. Parteist on Venemaal nüüd saanud suur ja – vähemalt praegu – äärmiselt edukas diktaatorliku valitsemise aparaat, aga see on lakanud olemast emotsionaalse innustuse allikas. Seega ei saa liikumise sisemist kindlust ja püsivust pidada veel enesestmõistetavaks.
(4) Kogu Nõukogude propaganda väljaspool Nõukogude julgeolekusfääri on põhimõtteliselt negatiivne ja destruktiivne. Seepärast peaks olema suhteliselt lihtne sellega võidelda igasuguse targa ja tõeliselt konstruktiivse programmiga.
Neil põhjustel ma usun, et me võime läheneda rahulikult ja kindla südamega probleemile, mida Venemaaga ette võtta. Selle kohta, kuidas see lähenemine peaks välja nägema, soovin ma lõpetuseks esitada järgmised mõtted:
(1) Meie esimene samm peab olema hinnata ja tunnistada selle liikumise tegelikku iseloomu, millega me silmitsi seisame. Me peame seda uurima samasuguse julguse, erapooletuse, objektiivsuse ja sihikindlusega, laskmata ennast emotsionaalselt provotseerida või rivist välja lüüa, nagu arst uurib taltsutamatut ja ebamõistlikku isikut.
(2) Me peame tagama, et meie avalikkus on teadlik Venemaa tegelikust olukorrast. Mul ei ole võimalik selle tähtsust üle toonitada. Seda ei suuda teha ainuüksi ajakirjandus. Seda peab tegema peamiselt valitsus, mis on paratamatult kogenum ja teadlikum kaasnevatest praktilistest probleemidest. Selles ei tohi me lasta end kõigutada vaatepildi koledusest. Ma olen veendunud, et meie maal oleks tänapäeval palju vähem hüsteerilist nõukogudevastasust, kui meie inimesed mõistaksid seda olukorda paremini. Pole midagi ohtlikumat või hirmutavamat kui teadmatus. Samuti võib väita, et rohkema info avaldamine meie raskuste kohta Venemaaga peegelduks ebasoodsalt Vene-Ameerika suhetes. Ma usun, et kui siin on üldse tõelist riski, siis on see selline, millele meil peaks jaguma julgust vastu astuda ja mida rutem, seda parem. Kuid ma ei suuda näha, millega me riskiksime. Meie panus siin maal, isegi hiiglasliku meie ja vene rahva sõpruse demonstreerimise järel, on märkimisväärselt pisike. Meil ei ole siin investeeringuid kaitsta, tegelikult kaubavahetuses kaotada, sisuliselt ühtegi kodanikku kaitsta, on ainult üksikuid kultuurikontakte säilitada. Meie ainuke panus seisneb lootuses, mitte olemasolevas, ja ma olen veendunud, et meil on parem võimalus neid lootusi täita, kui meie avalikkus on teadlik ning meie suhted venelastega seisavad täielikult realistlikul ja asjalikul pinnal.
(3) Palju sõltub meie enda ühiskonna elujõulisusest ja tarmukusest. Ülemaailmne kommunism on nagu pahaloomuline parasiit, kes toitub ainult haigest koest. Selles punktis saavad kokku sise- ja välispoliitika. Kõik julged ja vahedad meetmed lahendamaks meie enda ühiskonna sisemisi probleeme, parandamaks meie enda inimeste enesekindlust, distsipliini, moraali ja kogukondlikku vaimu kujutavad endast diplomaatilist võitu Moskva üle, mis on väärt tuhandeid diplomaatilisi noote ja ühiskommünikeesid. Kui me ei suuda loobuda fatalismist ja ükskõiksusest meie enda ühiskonna puudujääkide suhtes, saab sellest kasu Moskva – Moskva ei saa lihtsalt jätta sellest oma välispoliitikas kasu lõikamata.
(4) Me peame formuleerima ja teistele riikidele esitama märksa positiivsema ja konstruktiivsema pildi sedalaadi maailmast, mida me soovime näha, kui me oleme esitanud varasemal ajal. Ei piisa sellest, et õhutada inimesi rakendama meie omadele sarnaseid poliitilisi protsesse. Paljud välismaalased, vähemalt Euroopas, on tüdinud ja ehmunud mineviku kogemustest ning tunnevad vähem huvi abstraktse vabaduse kui julgeoleku vastu. Nad otsivad pigem juhatust kui vastutust. Me peame venelastest paremini seda neile pakkuma. Ja kui meie seda ei tee, teevad seda kindlasti venelased.
(5) Viimaks peab meil jaguma julgust ja enesekindlust püsida oma meetodite ja arusaamade juures inimühiskonnast. Lõppude lõpuks on suurim oht, mis meid võib tabada tegelemisel Nõukogude kommunismi probleemiga, see, et me lubame endal muutuda nendega samasuguseks.
KENNAN
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.
______

George Frost Kennan

(16.02.1904 – 17.03.2005)

· Ameerika Ühendriikide diplomaat ja politoloog; üks Trumani doktriini ning ohjeldamispoliitika autoritest.
· Lõpetas Princetoni ülikooli 1925. aastal, alustas oma diplomaatilist karjääri USA asekonsulina Genfis aastal 1925.
· 1928. aastal määrati Kennan Ameerika asekonsuliks Tallinnas; aastatel 1929-1931 täiendas end Berliini ülikoolis Vene-uuringute alal.
· Pärast täiendusõppe lõpetamist 1931. aastal suunati kolmanda sekretärina tööle USA diplomaatilisse esindusse Riias. Tallinn ja Riia olid toona peamised diplomaatilised esindused, kus valmistati ette USA välisteenistuse Vene-eksperte.
· 1933. aastal alustas tööd USA saatkonnas Moskvas. Teise maailmasõja alguseks kuulus Kennan juba USA välisteenistuse Vene-ekspertide tuumikusse.
· 1938-1944 töötas Prahas, Lissabonis ja Londonis; 1944. aastal määrati USA Moskva-saatkonna asejuhiks.
· 1946. aastal läkitas Moskvast USA välisministeeriumile 5500-sõnalise „pika telegrammi“; 1947 ilmus selle märgukirja modifitseeritud variant pseudonüümi „X“ all ajakirjas Foreign Affairs.
· Ajavahemikus 1947. aasta aprillist 1948. aasta detsembrini töötas USA välisministeeriumi poliitikaplaneerimise sisulise juhina, oli üks peamistest Marshalli plaani väljatöötajatest.
· Detsembris 1951 määrati Ameerika suursaadikuks Nõukogude Liidus. Septembris 1952 kuulutas Nõukogude valitsus ta persona non grataks pärast seda, kui Kennan võrdles toonaseid tingimusi Moskvas tingimustega natsi-Saksamaal Teise maailmasõja alguses.
· Alates 1956. aastast tegev peamiselt mõjuka poliitanalüütiku ja õpetlasena, kuigi töötas aastatel 1961-1963 näiteks ka USA saadikuna Jugoslaavias.
Diplomaatia
______
1 Siin ja edaspidi on tärniga tähistatud kohad, kus originaaltelegrammis on nähtavasti mõned sõnad puudu jäänud.