Julija Dukach: Desinformatsioonil pole reaalsusega asja, see mängib tunnetel

Kuidas on Venemaa Ukraina-vastased teabekampaaniad täiemahulise sissetungi algusest saati arenenud? Mis on saanud Ukrainas varem eksisteerinud Kremli kanalite ja mõjuagentide võrgustikest?

Venemaa strateegias ja teabeoperatsioonides on toimunud nihe: varem oldi „venemeelsemad“ ja levitati venemeelseid lugusid. Nüüd on nad üle läinud Ukraina-vastastele narratiividele. Meie kogemus ja uuringud näitavad, et see strateegia on tõhusam ja selle vastu on raskem võidelda. Põhilised „levitajad“ ja „vanad hääled“, kes on tegutsenud 2014. aastast või isegi varem, võivad endiselt aktiivsed olla, kuid nad ei asu enam Ukrainas, tegutsedes peamiselt välismaalt. Näiteks tegelevad nende Telegrami võrgud praegu eeskätt vene publikuga – lihtsalt seetõttu, et on kaotanud oma jälgijaskonna Ukrainas. Nii püüavad nad Vene meedias luua illusiooni „Ukraina opositsioonist“, et seeläbi võimendada Venemaa narratiive.

Küll aga näeme, et Ukraina-vastastele narratiividele on ümber lülitunud uued „võimendid“: uued inimesed ja organisatsioonid, kes töötavad Venemaa propaganda heaks Ukrainas ja välismaal. On ka sihtrühmaspetsiifilised Telegrami võrgud, mida kontrollivad või juhivad venelased ja mille sõnumid ei ole niivõrd Ukraina ega Ukraina sõjaliste jõupingutuste, kui pigem valitsuse, presidendi või isegi konkreetsete poliitikute vastased. Sedalaadi sõnumite edastamine on väga ohtlik, kuna andmeuurijatel on eriteenistuste abita äärmiselt raske seda Venemaaga seostada ja seega ka tõestada, et tegu on Venemaa mõjuoperatsiooni, mitte autentse käitumisega.

Millistele narratiividele on Venemaa keskendunud?

Esiteks kasutab Venemaa ära emotsionaalseid narratiive: kõiki olemasolevaid probleeme võimendatakse. Näiteks võib tuua korruptsiooni. Kuigi paljud ukrainlased puutuvad korruptsiooniga madalamatel tasanditel mingil kujul kokku, viivad Venemaa lood selle proportsioonist välja. See ei peegelda tegelikkust, vaid inimeste tundeid ja ärevust, mis muudavad nad desinformatsioonile vastuvõtlikuks.

Teiseks luuakse tehiskontod spetsiaalselt ühe teema, mõne täiesti kohaliku kogukonna tasandi probleemi esile tõukamiseks. Tehisaru (artificial intelligence, AI) ja selle paljude võimaluste tõttu on venelased hakanud sihtima väiksemaid sotsiaalseid rühmi ja muutunud selles päris tõhusaks. Nad lähevad linnakogukondade tasemele ja loovad Telegramis „kohalike uudiste“ kanaleid.

Kuigi paljud ukrainlased puutuvad korruptsiooniga madalamatel tasanditel mingil kujul kokku, viivad Venemaa lood selle proportsioonist välja.

See on uus hall mõjuala. Esimesed sedalaadi Telegrami kanalid, mis loodi täiemahulise sissetungi esimestel nädalatel, kasutasid Venemaa lippe ja muid sümboleid, mis tegi nende tuvastamise lihtsaks. Nüüdseks on Vene taktika muutunud peenemaks. Näiteks avastas meie (veel avaldamata) analüüs TikToki venekeelse segmendi kohta, et nüüd välditakse teemaviitade ehk hashtag’ide kasutamist, nii et teadlased ei saa neid kasutada kogu võrgu kaardistamiseks. Seetõttu on selliseid toiminguid raskem tuvastada ja kellelegi omistada.

Kas saate tuua mõne täpse sihitamise näite?

Näiteks Ostap Stahhivi juhitud nn inimõiguste liikumine rajas Viberis ja Telegramis sadadest kogukonna jututubadest koosneva võrgustiku, osalt selleks, et „harida“ kohalikke ajakirjanikke ja aktiviste, kuidas korraldada valitsusvastaseid proteste või takistada riigiasutuste tööd, ujutades neid üle avalike teabenõuetega. Eelkõige oli nende sihtmärgiks mobilisatsioonikampaania häirimine. Säärased Viberi kogukonnad on sageli suletud (s.t privaatsed grupivestlused), mis muudab nende uurimise keeruliseks. Nad tegutsevad hromada [väike kohalik kogukond – toim] tasemel, mis võimaldab inimesi konkreetsesse kohta väga kiiresti koondada. Tegelikult kasutati seda taktikat juba ammu enne täiemahulist sissetungi.

Kurikuulsa Novi Sanžari juhtumi puhul imbusid paljud anonüümsed kasutajad kohaliku kogukonna jututuppa [ja ässitasid väikese maakoha linna elanikke välja astuma seal karantiinis hoitavate Hiinast koroonaviiruse eest evakueeritute vastu – toim]. Hiljem selgus uurimise käigus, et tegelikult ei tundnud keegi neid anonüümseid kasutajaid, kes kõnelesid ka vene keeles – mis oli ilmselge ohumärk. Tänapäeval saab algoritmide abil jälgida ebaautentset käitumist – näiteks TikTokis –, mille sihtmärgiks ei ole Ukraina elanikud üldiselt, vaid väga spetsiifilised kitsad sotsiaalsed rühmad, nagu sõjaväelaste abikaasad ja isegi nende lapsed.

Milline on olnud Vene desinformatsiooni roll mobilisatsiooni ümber käivas arutelus?

Venelased on alati olnud võimendajad, laest võetud teemat tekitavad nad harva. Nende strateegias on aga toimunud muutus: valede asemel võimendavad nad nüüd tõelisi juhtumeid. Seetõttu ei tööta ka paljastamine. Venelased leiavad marginaalseid, kuid tõelisi juhtumeid – nagu mobilisatsioonikampaania korral – ja paisutavad nende ulatust, justkui oleks tegu millegi kogu riigi jaoks tavapärasega.

Venelaste strateegias on toimunud muutus: valede asemel võimendavad nad nüüd tõelisi juhtumeid. Seetõttu ei tööta ka paljastamine.

Näiteks avastasin 2000 TikToki kontost koosneva võrgustiku, mille Venemaa lõi, et võimendada mobilisatsioonivastast sõnumit. Nad võtsid Telegramist vähem kui 50 videoklippi – paraku tõelised juhtumid – ja tegid neist tuhandeid videoid, lisades „unikaalsuse” mulje jätmiseks poolläbipaistva pildikihi, meelitades TikToki algoritme neid ainulaadse sisuna esile tõstma, ning kogusid ainuüksi Ukrainas ühe nädala jooksul 10 miljonit vaatamist. Kuigi see oli tohutu operatsioon, on see vaid väike osa mobilisatsioonivastasest kampaaniast, mis legitimeerib Venemaa narratiive tõelise Ukraina probleemi ümber. Ja see on olnud edukas, sest tundub, et kõik on neid näinud ja kuulnud, isegi USAs.

Kes on praegu peamised sihtgrupid? Kui edukas on Venemaa olnud Ukraina pagulasteni jõudmisel Euroopas? Mida nad taotlevad?

Venelased lähenevad pagulasteemale mitmest küljest. Esiteks püüavad nad õõnestada usaldust ukrainlaste vastu asukohariikides – ja seeläbi eurooplaste valmisolekut Ukrainat aidata –, võimendades tähtsusetuid juhtumeid „tänamatutest“ või „rikastest“ ukrainlastest, kes „puhkavad kallites kuurortides“.

Peale selle püüab Venemaa propaganda kaasa tõmmata parempoolseid rühmitusi Euroopas, keskendudes identiteediprobleemidele. Venemaa otsib tugeva identiteeditundega rühmitusi ning uurib sarnasusi nende identiteedi ja oma narratiivide vahel, nagu immigratsiooni- ja Ukraina-vastased seisukohad või religioossed vaated ja „traditsioonilised“ vene väärtused jne. Venemaa püüab neid rühmitusi radikaliseerida. Hiljutises uuringus vaadeldi, kuidas Venemaa võttis sihikule vasakpoolse keskkonnaorganisatsiooni, luues botivõrgu, mis sekkus vaidlusse mõlemal poolel.

Nad tõstavad näiteks esile videoid Poola kodanike agressiivsest käitumisest ukrainlaste suhtes, püüdes näidata üksikjuhtumeid suure liikumisena.

Teiseks on nende ilmselge sihtmärk Ukraina pagulased. Just siin levitavad nad tegelikult palju võltsinguid asukohariikide sotsiaalpoliitika kohta. Nad üritavad levitada hirmu ja panna ukrainlasi end Euroopas ebaturvaliselt tundma. Nad tõstavad näiteks esile videoid Poola kodanike agressiivsest käitumisest ukrainlaste suhtes, püüdes näidata üksikjuhtumeid suure liikumisena.

Lõpuks püütakse lüüa kiilu Ukraina põgenike ja Ukrainasse jäänud inimeste vahele, luues võltslugusid sõja eest põgenenud inimestest. Säärane lõhestamise põhimõte on kahjuks väga võimas. Ühest küljest tähendab see eraldusjoonte tõmbamist. Teisalt on asi ideoloogilistes kajakambrites.

Mille poolest erinevad Telegrami ja traditsioonilise meedia infotoimingud?

Uurisime Saksamaal enne valimisi Telegramis kolmesadat kõige populaarsemat poliitkontot. Kuigi Telegram ei kuulu Saksamaal silmapaistvamate poliitiliste platvormide hulka, on see teatud rühmade seas siiski küllalt populaarne; seal on ka tegelikke Kremli-meelseid kanaleid ja kontosid. Meie uuringu järgi kaldub üle 60 protsendi nendest kanalitest otseselt või kaudselt levitama Kremli narratiive. Leidsime, et nii vasak- ja parempoolsed kanalid kui ka Kremli hääletorud levitavad samu lugusid ja vandenõuteooriaid, paljuski kattub ka nende jälgijaskond. Venelased püüavad inimesi kajakambritesse jagada, nakatades ühtaegu ideoloogiliselt erinevaid liikumisi peaaegu identsete narratiividega.

Ühest küljest on Telegram nagu iga teinegi uudisvoog. Kui keegi tahab õppida tundma Venemaa riigimeediat, siis on Telegram lihtsaim viis seda teha. Seal „filtreeritakse“ uudiste sisu: kui teema, avaldus või kommentaar on Kremlile tähtis, ilmub see Telegramis. Teisest küljest liigutakse traditsioonilise võrgumeedia puhul pealkirjast pealkirjani, klõpsates artiklil, et tekst läbi lugeda. Kuid Telegramis on pidev uudistevoog, mis vähendab nii tähelepanuvõimet kui ka meediapädevust. Ühes kanalis võib olla kümneid lugemata sõnumeid, nii et voogu keritakse lihtsalt allapoole, vaadates ainult pilte, samal ajal kui olulisi uudiseid manipuleeritakse. Peamine Telegrami kingitus Venemaa propagandale on võime vähendada meie tähelepanu.

Kuigi Telegram on tõesti võimas, pole see nii ohtlik kui algoritmipõhised võrgud. Usun, et TikTok on teabe mõjutamise vahendina palju ohtlikum. Telegramis on endiselt vabadus valida, jälgida usaldusväärseid – mitte anonüümseid – uudistekanaleid ja eksperte. Siiski tuleb meeles pidada selle platvormi andmekaitse haavatavusi.

Kuidas kasutab Venemaa oma FIMIs (välisriigist lähtuv infoga manipuleerimine ja sekkumine) tehisintellekti?

AI muudab kõik odavamaks ja suuremaks. See võimaldab suurenemist mitte ainult arvude, vaid ka keelte mõttes. Alates 2022. aastast, pärast ChatGPT kättesaadavaks tegemist, hakkasid vene robotid ukraina keeles palju paremini rääkima (palju paremini kui näiteks mu ema). Keelemudelitel võib siiski aeg-ajalt ette tulla möödapanekuid, kuid see on tehniline probleem. Enamasti ei suuda me isegi kontrollida, kas kommentaari on kirjutanud bott või päris inimene, kuigi viie aasta eest olime võimelised seda tegema.

Inimene hüppab kanalilt kanalile ja näeb üht ja sama teemat, sedasama narratiivi. See on inforünnak, mille eest on end raske kaitsta.

Ühest küljest on see võime AI-tehnoloogiatega mastaape suurendada infosõjas ülioluline. Teisalt võimaldab tehisintellekt suurandmete analüüsi abil sihtida väiksemaid sihtrühmi, sõnastades sama sõnumit ümber, et kohandada seda konkreetsele sotsiaalsele, demograafilisele või kultuurilisele rühmale, võttes arvesse inimeste tegevust sotsiaalmeedias, nende meeldimisi ja mittemeeldimisi, nende uskumusi ja hirme. Samuti tähendab see sõnumite kordumist kanalist kanalisse. AI abil on lihtsam kui kunagi varem luua kanaleid edastamaks samu sõnumeid, kuid mitte samade sõnadega. Inimene hüppab kanalilt kanalile ja näeb üht ja sama teemat, sedasama narratiivi. See on inforünnak, mille eest on end raske kaitsta.

Tundub, et maailm muutub tänapäeval liiga kiiresti. Milliseid suundumusi Kremliga seotud teabeoperatsioonides olete viimasel ajal täheldanud?

Ma näen, et kõik venemeelsed hääled ja marionetid on aktiveeritud, kuigi mul pole selle mõtte toetamiseks veel andmeid. Ukraina meedia on intensiivse rünnaku all. Samal ajal on praegu ka suure ebakindluse aeg, mis annab teatud Vene narratiividele suurepärase võimaluse tõhusam olla. Näiteks kui inimesed kardavad, et Ukraina ei saa raketitõrjega hakkama, muutuvad nad nn rahu narratiivi suhtes vastuvõtlikumaks. Kuna oleme kogu aeg toimuvast jahmunud, ei tea me, mis juhtuma hakkab, ja kaldume seega rohkem uskuma näiteks pseudoekspertide või anonüümseid arvamusi relvarahu või valimiste kohta, samuti blogijate valitsusvastaseid sõnumeid.

Nüüd üritab igaüks – mitte ainult poliit-, vaid ka moe- või isegi astroloogiablogijad – kommenteerida olukorda USAs. Ja publikule, keda Venemaa teabeoperatsioonid on juba mõjutanud, hakatakse sotsiaalmeedia algoritmide kinnituskalduvuse tõttu veel rohkem sedalaadi sisu ette söötma, tugevdades juba kujunenud tõekspidamisi. Ma ei oska ennustada, mis lähikuudel juhtub, kuid kindlasti ootab meid ees enneolematu inforünnakulaine.