Venemaa keelemüüdid ja ukraina keele renessanss

Keeleküsimus on Ukrainas aastakümneid olnud tuliste vaidluste teema, mida on teadvustatud, ja üsna edukalt, kuid väga erineval moel ära kasutatud nii riigis endas kui ka väljaspool.

Sellise ärakasutamise vanim juhtum sõltumatu Ukraina ajaloos pärineb esimestest parlamendivalimistest 1990. aastal. Ukraina teine president Leonid Kutšma rajas oma 1994. aasta võiduka kampaania vene keelele eristaatuse andmisele. Moskva hääletorude abiga arenes keeleküsimus läänemeelse oranži revolutsiooni ajal ja selle järel oma elu elavaks valimismütoloogiaks, ulatudes aeg-ajalt äärmuseni, nagu näiteks kuulujutud, et vene keelt kõnelevad inimesed olevat väevõimuga getodesse sunnitud. Krimmi annekteerimise ja Donbassi sõja ajal 2014. aastal süüdistati ukrainlasi vene keeles rääkivate imikute vere joomises ja vene keelt kõneleva poisi ristilöömises.

Vale samaväärsuse tõrjumine 

Ukraina keeleajalugu ja -maastik on üsna keerulised, kuid eksitav on vaadelda vene postkoloniaalset pärandit kõigi endise Vene keisririigi ja Nõukogude Liidu poolt alistatud, kultuuriliselt ja ajalooliselt mitmekesiste rahvaste keelelises koosseisus ühe ja sama malli järgi. See loogika ei arvesta rahvuste kujunemise keerukat ajalugu ja paralleelselt kulgenud vene keele vallutuskäiku Kesk-Euroopast Kaukaasia kaudu Kesk-Aasiasse. Vähem siiralt näeb see aga ette kõigile ühesuguse lähenemisviisi vene keele ja venekeelsete kogukondade hetkeolukorra hindamisel Eestis, Ukrainas, Gruusias ja Kõrgõzstanis.

Teadetes, mis räägivad näiteks sellest, et vaenlastega koostööd tegevad koolijuhid keelasid vallutatud Mariupolis õpilastel karistuse ähvardusel omavahel ukraina keeles rääkida – seda isegi väljaspool nüüdsest ainult vene keeles toimuvaid koolitunde – või ukrainakeelsete tänavasiltide asendamisest okupeeritud piirkondades, jääb sageli vajaka keeleprobleemi mõistmisest. Need kipuvad aeg-ajalt libisema ohtlikku vaata-mis-nad-ise-tegid-tsooni ja võrdlema neid juhtumeid olukorraga, kus Ukraina seaduslikult valitud võimud nimetasid tänavaid ümber. Keele keelustamine on okupatsioonijõudude kriminaalne teguviis – osa varjamatust strateegiast, mille eesmärk on hävitada igasugused jäljed vallutatud maa põliskultuurist. Ja kui vaba rahvas hääletab uute tänavanimede üle, on see alt üles identiteeti kindlustav ja dekoloniseeriv ettevõtmine.

Hinnates vene keele kasutuskeskkonda postsovetlikus ruumis, võivad Venemaa agressiivne tegevuskava ning heade kavatsustega, kuid kahjuks halvasti informeeritud Euroopa rahvusvahelised organisatsioonid taotleda selgelt erinevaid eesmärke. Venemaa eesmärk on kinnitada Venemaad suveräänina võõral pinnal – Venemaa valitsus peab kõiki vene keelt kõnelevaid välismaalasi „kaasmaalasteks“. Rahvusvahelised organisatsioonid usuvad tõsimeeli, et nad võitlevad võrdõiguslikkuse ja vähemuste õiguste eest. Sellegipoolest jõuavad need kaks lõppkokkuvõttes samasse kohta välja, st riikliku keelepoliitika kriitikani ja pidevate süüdistusteni laialdases diskrimineerimises. 

Ohver olemise väiteid järjekindlalt peale surudes on Venemaa pehme jõu suurim saavutus olnud Lääne veenmine, et vene keelel ja vene keele kõnelejatel peaks olema õigus erikohtlemisele välisriikides, mida Venemaa kunagi okupeeris. Ning just Venemaaga tuleb konsulteerida ja just temale – mitte nende riikide kodanikele – peab jääma viimane sõna selle kohta, kui hästi need riigid on toiminud.

Venemaa eesmärk on kinnitada Venemaad suveräänina võõral pinnal – Venemaa valitsus peab kõiki vene keelt kõnelevaid välismaalasi „kaasmaalasteks“.

Palju vaidlusi tekitavad ka propagandast lähtuvad väärarusaamad – väited, et vene keele kõnelejad on Ukrainas jäetud ilma õigusest haridusele ja väevõimuga avalikust elust kõrvale tõrjutud, juhivad akadeemilised, poliitilised ja avalikud arutelud sageli valedele rööbastele. Veneetsia komisjon, kelle ülesandeks oli 2017. aastal Ukraina keeleseadust analüüsida, jõudis järeldusele, et „vene keele kaitse küsimust on vaja väga hoolikalt kaaluda ja sellele väga ettevaatlikult läheneda, arvestades probleemi suurt tundlikkust“. Aga kaitset kelle või mille eest, ei tuvastatud. Kremlile on oma seisukohtade esitamiseks võimaldatud palju mänguruumi ja ta ei väsi katsetamast, et näha, milline tema naeruväärne väide – alates avalikus kohas vene keele rääkimise keelust kuni keelelise genotsiidini Ukrainas – hakkab külge. Ja külge see tavaliselt jääb.

Kui palju ukraina keelt Ukrainas tohiks olla, et – moodsamat väljendit pruukides – mitte „alandada“ vene keelt ja rahuldada nn Vene maailma isu, on veel määratlemata. 2011. aastal leidis seesama Veneetsia komisjon, et kurikuulus Viktor Janukovõtši aegne keelepoliitika eelnõu, nn Kolesnitšenko-Kivalovi seadus, „tugevdab ebaproportsionaalselt vene keele positsiooni, ilma et oleks võetud asjakohaseid meetmeid ukraina keele rolli kindlustamiseks“ – üsna karm hinnang muidu ettevaatlikult institutsioonilt. Hiljem kasutas Venemaa tõsiasja, et Ukraina parlament tühistas selle vastuolulise seaduse ühel esimestest väärikuse revolutsiooni järgsetest hääletustest, et näidata oma esimest sissetungi 2014. aastal õiguspärasena. Seda eksitavat põhjendust levitatakse seniajani – nüüd osana laiemast narratiivist, kuidas Venemaad „provotseeriti“ ennetavat kaitsesõda pidama. 

Üks tähtis nüanss, mis 2022. aastat ilmekalt eristab keeledraama eelmistest hooaegadest, on see, et ukraina keele renessanssi hoogustav ergutusvahend toimib praegu rahva tasandil. Ja seda ei tohi kahe silma vahele jätta.

Vähemuse lõks

Vabas Ukrainas sündinud – millenniumilapsed ja nooremad – on püüdnud keelemüüte avada ja selgitada unikaalses, peaaegu sada protsenti kakskeelses ühiskonnas elamise eripärasid. Kahjuks äärmiselt napi eduga. Püüda kaljukindlalt väita, et kedagi ei ahistata avalikult vene keeles rääkimise pärast, oleks ikka veel täielik ajaraisk ja tühi vaev.

Üks selgitamist vajav põhimõte on aga see, et vene keelt kõnelev inimene Ukrainas ei kuulu mitte mingis mõttes vaikimisi vähemuse kategooriasse. Esiteks, iga Ukraina kodanik oskab ukraina keelt, olenemata sellest, kas ja mil määral ta seda oma argielus kasutab, välja arvatud juhul, kui ta on eakas ja tõenäoliselt mujalt Nõukogude Liidust Ukrainasse elama asunud ja NSV Liidu lagunemise ajaks keskikka jõudnud, mis aga ei mahu „vähemusrühma“ määratluse alla. Teiseks ei ole vene keel ei kogukonda kujundav tegur ega ideoloogiline tunnus – vähemalt mitte nii tugev nagu Balti riikides. Olla vene keelt kõnelev inimene, eriti noor, ei tähenda Ukrainas automaatselt Venemaal toodetud kultuuri-, meedia- või teabesisu tarbimist.

Olla vene keelt kõnelev inimene, eriti noor, ei tähenda Ukrainas automaatselt Venemaal toodetud kultuuri-, meediavõi teabesisu tarbimist.

Et paremini mõista niivõrd keerukat nähtust, kulub ära mõni näide elust enesest. Vestlus toidupoes, kus müüja räägib eranditult ukraina keeles ja klient vene keele pealt ümber ei lülitu, ei ole kummagi poolt ilmtingimata ebaviisakas. Samamoodi ei ole üliõpilastel nn venekeelsetest piirkondadest raske käia ukrainakeelsetes loengutes ja vestelda vaheajal omavahel vene keeles, kuulates samal ajal oma esitusloenditest ukraina lauljaid. Tavaline on seegi, et Ukraina riiklike telekanalite jutusaadete juhid ja külalised lähevad vestluse kestel vene keelelt ukraina keelele üle ja jälle tagasi. Parim analoogia võiks olla kakskeelne perekond, kus parajasti räägitav keel on harva teadlik valik, vaid pigem see, mis just sel hetkel paremini sobib.

Ükskõik, kuidas mingi riiklik keelepoliitika või haridusseadus vene või ukraina keele kasutamist reguleeris, oli tegelikkus paratamatult kakskeelsus. Ladusast ukraina keele oskusest hoolimata püsisid paljud tavasuhtluses sõprade ja perega ikkagi vene keele mugavustsoonis. Väita, et nemad on Ukraina riigile vähem ustavad, oleks lihtsalt vale ja parimal juhul võhiklik.

Arvud ei valeta

Mõni neist siiski tõrkus üleskutsete vastu kasutada igapäevaelus rohkem ukraina keelt. Nad oleksid selgitanud oma keelelist eelistust sellega, et vene keel ei kuulu ainuüksi Venemaale – loomulikult ei kuulugi, samamoodi nagu inglise keel ei kuulu Suurbritanniale ega viita kellegi truudusele sealsele monarhile. Mõni väitnuks edasi, et paljud kuulsad ukraina päritolu kunstnikud – kirjanikud või näitlejad – kõnelesid vene keelt, nii et sellest keelest loobumine muudaks Venemaa nende pärandi ainuomanikuks, nagu see oleks võinud juhtuda eelkõige Odessas. Mõnel oli aga vene keelega väga tõeline emotsionaalne side, millele lisandus ameerikalik põlgus kõige „valitsuse ettekirjutatu“ vastu.

Mineviku ajavormi kasutamine siinkohal ei ole juhuslik. Enam see nii ei ole. Mingil juhul ei ole miski venelik, keel kaasa arvatud, mugavustsoonis. Selle keele peale vallanduvad tunded on praegu hoopis teistsugused kui varem. Üha rohkem inimesi langetab nüüd teadliku otsuse rääkida ukraina keeles.

24. veebruar muutis keelelisi eelistusi, täpselt nagu raske haigus võib inimesi panna muutma toitumisharjumusi tervislikumaks. Nüüd on selle tõestuseks piisavalt küsitlusandmeid. 

Sotsioloogiagrupi Rating 2022. aasta märtsis korraldatud uuring on väärtuslik, kuna seal võrreldakse viimaseid tulemusi 2012. aastaga. Kümne aasta tagune võrdlusmoment näitab, et keelelise identiteedi kujundamisel ilmneb pigem jätkusuutlik suundumus kui vastureaktsioon ühele traumaatilisele sündmusele.

„Emakeele küsimus“ on küsitlustes läbi teinud ilmselt kõige märkimisväärsema tõenduspõhise nihke. 2012. aastal pidas 42 protsenti vastajatest oma emakeeleks vene keelt, 2022. aastal ütles seda vaid pool neist (20 protsenti kõigist vastanutest). Mis puudutab ukraina keelt, siis üle poole riigi elanikest (57 protsenti) märkis selle oma emakeeleks 2012. aastal, samal ajal kui 2022. aastal tegi seda 76 protsenti, seejuures 61 protsenti riigi lõunaosas, millele Venemaa surub peale oma kultuurilisi valeväiteid. Kui rääkida 18–35-aastastest kogu riigis, siis on ukraina keelt emakeeleks pidajate arv nende seas hüppeliselt kasvanud ja ulatub 81 protsendini, seevastu vene keelt nimetab oma esimeseks keeleks 16 protsenti.

See on olnud lineaarne progressioon mõlemas suunas, ainsad langus- ja murdepunktid ilmnesid 2014. aastal. Seega registreeriti suurim, viieprotsendiline langus pigem aastatel 2013–2014 – ajal, mil Janukovõtši valitsus muutis jõuliselt riigi kurssi Euroopast eemale ja Venemaa poole –, aga mitte siis, kui Ukraina seisis esimest korda sel sajandil silmitsi idanaabri sõjalise agressiooniga. 2014. aastast on see muutus kulgenud aeglaselt ja ühtlaselt, tempoga 1–2 protsenti aastas.

Vene keelt kõnelev inimene Ukrainas ei kuulu mitte mingis mõttes vaikimisi vähemuse kategooriasse.

Küsimusele „Millist keelt te kodus räägite?“ vastas 48 protsenti küsitluses osalenuist, et räägib kodus ukraina keelt, 33 protsenti räägib mõlemat ja ainult 18 protsenti vastas, et räägib kodus vene keelt. Vanuserühmiti need arvud ei erinenud. Huvitaval kombel on need arvud kümne aasta jooksul väga vähe muutunud: ukraina keele puhul 45 protsenti 2014. aastal ja 48 protsenti 2022. aastal.

Kuid see, mis vahet on suurendanud, on venekeelsete ja kakskeelsete inimeste protsent. Esimese rühma osakaal on vähenenud poole võrra, 39 protsendilt 18 protsendile, samal ajal kui teine rühm on kahekordistunud, 15 protsendilt 32-le. Peale selle kavatseb 60 protsenti kakskeelsetest ukrainlastest tavasuhtluses üle minna ainult ukraina keelele. See võib olla ainus vastus, mis näitab sõja mõju – isiklik protest Venemaa vägivaldsete katsete vastu keelata ukrainlaste õigust oma riigikeelele, kultuurile, identiteedile ja olemasolule.

Liikudes eraasjadelt riigi poliitika juurde, võib sama eeldada ka vaadates läbi vastajate ettepanekuid, kuidas need kaks keelt ühes riigis „koos eksisteerima peaksid“. Ukraina keele heakskiit ainsa riigikeelena – nagu on asjade praegune seis – on 2021. aasta septembri 65 protsendilt teinud suure hüppe 83 protsendile 2022. aasta märtsis. Võrdluseks, 2014. aasta aprillist juulini muutis ainult kolm protsenti (47 protsendilt 50-le) meelt ukraina keele kui ainsa ametliku keele eelisseisundi kasuks. Kronoloogiliselt on see pärast 2016. aasta kaheksaprotsendilist kasvu püsinud stabiilsena praeguseni.

2022. aastal eelistab kaheksa protsenti vene keelele ametliku staatuse andmist mõnes piirkonnas, samal ajal kui seitse protsenti laiendaks seda üle kogu riigi. Venemaa esimese sissetungi ajal 

2014. aastal olid need näitajad vastavalt 23 ja 27 protsenti.

Tühistamiskultuur Ukraina moodi

Vanuse järgi ei ole 18–35-aastaste (86 protsenti) ja 36–50-aastaste (87 protsenti) vahel nähtavat erinevust küsimuses, kas ukraina keel peaks olema ainus ametlik keel. Järelikult on küsimus lahendatud aastakümneteks. Kõigis kategooriates oli vaid kahel protsendil – mis on ka küsitluse veamarginaal – küsimusele raske vastata, mis viitab, et ei poliitikutel ega pahatahtlikul propagandal pole tegelikult manööverdamisruumi.

Lõpuks, kui küsiti, kas „keeleprobleem“ Ukrainas üldse eksisteerib, vastas kuus protsenti, et vene ja ukraina keele kõnelejate vahel pingeid ei ole. Ainult 19 protsenti ütles, et probleem on olemas, kuigi vähetähtis. Ja ainult 12 protsenti pidas seda tähtsaks, rahu ja julgeolekut ohustavaks probleemiks. Jällegi oli vaid kahel protsendil raske vastata. 

Vastupidiselt Kremli propaganda peale surutud narratiivile, mis kinnitab, et Vene mundris mõrvarid ja rüüstajad tungisid sisse kaitsmaks vene keelt kõnelevaid inimesi hävitamise eest, nägid tegelikult keeleküsimuses ohtu rahvuslikule julgeolekule kõige enam ukraina keelt kõnelevad (18 protsenti) ja riigi lääneosas elavad inimesed (23 protsenti).

Ükskõik, kuidas mingi riiklik keelepoliitika või haridusseadus kas vene või ukraina keele kasutamist reguleeris, oli tegelikkus paratamatult kakskeelsus.

Kui inimene on ebakindel ja tunneb, et tema keeleoskusest ei piisa, on ülemineku hõlbustamiseks palju ajutisi rohujuuretasandi võimalusi. Näiteks üks internetialgatus (Єдині) on ainuüksi esimesele kursusele meelitanud üle 11 000 osaleja, 232 vabatahtlikku ja 32 professionaalset keeleõpetajat. Üks edukamaid keeleõpperakendusi Duolingo teatab, et ukraina keelt valivate kasutajate arv on kogu maailmas kasvanud 577 protsenti ning paari kohalikku alternatiivset mobiilirakendust on Ukrainas endas alla laaditud tuhandeid kordi. Duolingo andmete kohaselt oli ukraina keele õppimisest huvitatud 2677 protsenti rohkem poolakaid. 

Slaavi sugulasrahvaste keelevendluselgi on eri varjundid. Poolas, Ukrainas, Valgevenes, Tšehhi Vabariigis või Slovakkias elavate inimestele tähendab see, et saame oma keeles kõneldes üksteisest mingil määral aru. Enamikule venelastele aga tähendab see, et kõik saavad (või peaksid saama, sõltuvalt sellest, millisest postkoloniaalse lummutise osast ta pärit on) aru ja räägivad vene keeles – eeldatavas riikidevahelise suhtluse keeles. Venelased ise on selles – jällegi eeldatavas – ühisruumis muude rahvuskeelte õppimisest vabastatud. 

Tegelikult on ukraina keele rääkimine vaevalt et hetkeimpulss, vaid pigem tektooniline nihe. Olenemata põhjustest, miks ukrainlased lähevad vene keelelt üle ukraina keelele, võib kindlalt väita, et venelastega suhtlusliini hoidmine otsust kindlasti ei mõjuta. Kõik katsed sisendada Ukraina rahvale sedalaadi patroniseerivat arusaama lõpevad paratamatult sama tulemusega – nördinud pahameelega. 

Avalik arvamus on liikunud väga selges suunas ja arvud on paljuütlevad. Ukrainlased ei kõnele ukraina keeles ega hakka rääkima ukraina keelt vihast Venemaa, vene kultuuri või vene rahva vastu. Nad teevad seda enda ja oma kultuuri pärast. Pole kahtlustki, et pärast võitu sõjas Vene agressori vastu austab vaba ja demokraatlik, kakskeelne ja mitmekultuuriline Ukraina jätkuvalt teisi keeli, sealhulgas vene keelt. Kuid viimase osatähtsus avalikus ruumis kaob jäädavalt.