Jonatan Vseviov: Sõnad loevad, teod loevad rohkem, aga kõige rohkem loevad tulemused

Sõda on käinud aasta ja kaks kuud [intervjuu on tehtud aprillis – toim]. Kui reaalne on täna, et Ukraina saavutab oma eesmärgid ehk vabastab oma territooriumi?

Venemaa plaaniks A oli tõenäoliselt saavutada oma eesmärgid läbirääkimistel. See kukkus läbi enne 24. veebruari 2022, mil nii lääs kui Ukraina lükkasid tagasi Kremli niinimetatud julgeolekulepped. Venemaa plaan A 2.0 oli lüüa Kiievis jalaga uks sisse ja saavutada paari päeva-nädala jooksul Ukraina kollaps. Nad eeldasid, et lääs reageerib, aga reageerib pinnapealselt ja naaseb peatselt status quo juurde. Seegi plaan ebaõnnestus.

Praegu ollakse tegevusplaan B ehk kurnamissõja juures. Putin ei ole loobunud ühestki oma strateegilisest eesmärgist, mis on seotud kogu Ukraina ja Euroopa julgeolekuarhitektuuriga. Plaani B peale minek oli Putini jaoks sunnitud käik, milleks ta viis ukrainlaste võimas vastuhakk nii sõjaliselt kui ka kogu ühiskonnana ning lääne ühtsus ja kindlameelsus. Aga minu sügava veendumuse järgi ärkab Putin igal hommikul ja läheb igal õhtul magama eeldusega, et tal on võimalik sellest kitsikusest välja tulla. Ning seda nii, et tema eesmärk endiselt täitub – mitte üleöö, aga siiski täitub.

Nii et seda sõda ei tasu enne kuidagimoodi lõppenuks või võidetuks lugeda, kui see päriselt on juhtunud. Ukraina sõda on piisavalt suur ja põhimõtteline, et kui see ükskord lõppeb, on vähemalt üheks inimpõlveks de facto paika pandud uued normid. Need määravad, kas agressioon on legitiimne riikidevahelise poliitika tööriist või mitte. Kas territoriaalne terviklikkus ja suveräänsus aluspõhimõtetna kehtivad või mitte. Kas Euroopa Liit ja NATO säilivad Euroopa julgeoleku alussammastena või mitte. Kas rahvusvaheline õigus ja reeglitel põhinev maailmakord on miski, millest me peame kõnesid, või on see ka päriselt tagatud ja jõustatud.

Minu sügava veendumuse järgi ärkab Putin igal hommikul ja läheb igal õhtul magama eeldusega, et tal on võimalik sellest kitsikusest välja tulla.

Me oleme teinud õigeid asju, aga kohati teeme neid liiga aeglaselt. Jääb mulje, nagu oleks tegemist mitte-eksistentsiaalse probleemiga. Oleme kiitnud heaks kümme sanktsioonipaketti ning töötame üheteistkümnenda kallal mitte sellepärast, et meil on tulud kümme raundi uusi häid mõtteid, vaid sellepärast, et meil lihtsalt võtab konsensuse ehitamine aega. See on arusaadav, aga suures ajaloolises plaanis on seda frustreeriv vaadata, sest Euroopa jaoks eksistentsiaalses konfliktis peab gaasipedaal pidevalt põhjas olema. Seda meil alati olnud ei ole.

Nüüd peame kinnitama mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes, et me ei väsi ning me ei anna hapnikku Venemaa lootusele, et lääs tuleb peatselt ringiga läbirääkimiste juurde tagasi. See lootus tuleb neilt ära võtta ning selle kallal me igapäevaselt töötamegi. Eesmärgid pole muutunud ei neil ega meil, nii et vara on veel šampust juua.

Sul siis seda tunnet ei ole, et kui Ukraina ei saavuta arvestatavat edu lahinguväljal alanud kevad-suve jooksul, siis Läänes tekib sõjaväsimus ning ukrainlastele ei anta enam piisavalt täiendavat relvastust?

Lääne ja Venemaa vastasseisus on kaalul reeglitepõhise maailmakorra ja Euroopa julgeoleku aluspõhimõtted. Majanduslikult kuluvad kõik, kes vastasseisuga seotud. Sõjaliselt kuluvad Ukraina ja  Venemaa ning kaudselt ka lääs, sest ulatuslikud relvasaadetised tulevad meie enda ladudest. Poliitililiselt väsime samuti kõik, küsimus on selles, kes esimesena kursilt kõrvale kaldub.

On meie välispoliitika proovikivi, et hoida läänt mitte ainult koos, vaid ka fokusseeritult Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse tagamise poole liikumas. Kas olukord läheb raskemaks? Muidugi, aga läheb ka Venemaa jaoks raskemaks. Me ei tohi seada endale eesmärgiks hõbemedalit. Hõbemedal siin kellelelgi rõõmu ei tee.

Viik samuti mitte.

Viik oleks meie jaoks kaotus. Viik tähendab leppimist, et teatud tingimustel toob agressioon tööriistana agressorile tulemit, isegi kui see ei ole sajaprotsendiline tulem. Lepime, et rahvusvahelise õiguse kõige olulisemate põhimõtete – et genotsiid, sõjakuriteod ja agressioon on keelatud – rikkumine jääb lihtsalt adresseerimata.

On meie välispoliitika proovikivi, et hoida läänt mitte ainult koos, vaid ka fokusseeritult Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse tagamise poole liikumas.

Üldiselt peaks Euroopa olema õppinud, et soov osta enesele stabiilsust, toites agressorit teiste Euroopa rahvaste vabadusega, ei anna ei stabiilsust ega julgeolekut. See ei ole poliitiliselt tõsiseltvõetav variant. See õppetund on paljuski hoidnud läänt fokusseerituna ja tegutsemas. Venemaa tekitab Euroopale paratamatult praegu suurt valu, aga Eesti peab selgeks tegema, et see valu on märkimisväärselt kõrgem, kui de facto tühistatakse põhimõtted, mis on üle 70 aasta Lääne-Euroopat ja üle 30 aasta Ida-Euroopa julgeolekut tallel hoidnud.

Olen nõus, et lääs on olnud ühtsem, kui Venemaa ootas. Samas näeme ikkagi teatud võbelusi, viimastel kuudel ehk kõige rohkem Prantsusmaa poolt, kus president Macron teeb mitmel teemal soolosid ning näitab üles halvasti varjatud Ameerika-vastasust. Paneme selle konteksti, et tõenäoliselt tal sisepoliitilisi edusamme järgmise nelja aasta jooksul enam ei tule, seega hakkab ta aina rohkem tegelema välispoliitikaga. Kas sellest võib kujuneda pikem-aeganõudvam probleem?

Sõnad loevad, teod loevad rohkem, aga kõige rohkem loevad tulemused. Tulemust meil veel ei ole. See ei tähenda, et sõnad ei ole tähtsad. Eriti kahjulik ja rumal on, kui nad tekitavad tunde – isegi kui see tunne on ekslik –, et Lääne ühtsus on kõikuma jäänud. See toidab Kremli lootust, et tuleb veel kuu, kaks vastu pidada, sest siis ikka selgub, et kui lääne ühtsus polegi olnud pinnapealne, on see ikka ajutine. See lootus hoiab täna vene sõjamasinat käigus.

Ma ei saa loomulikult rääkida selle nimel, mida mõni teine liikmesriik on öelnud, mida mõelnud, kas see on kontekstist välja võetud või ei ole. See on teiste seletada. Eesti nimel kinnitan, et Atlandi-ülesele koostööle ei Ukraina sõja ega teiste 21. sajandil meie ees seisvate strateegiliste väljakutsete raames ei ole mitte mingisugust alternatiivi.

See ei tähenda, et Euroopa ei peaks tugevnema. Absoluutselt peab. Peab tugevnema nii mentaalselt kui poliitiliselt, aga ennekõike peab suunama rohkem ressursse sellele, et maailma areenil midagi päriselt korda saata. Selle osa on sõjalised kaitsekulutused, aga ka see, kui hästi me suudame arengukoostööd sihitada oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks, kui hästi suudame diplomaatiliselt tegutseda kogu maailmas. Arenguruumi on kõvasti. Aga selmet tegeleda enese näilise lahti haakimisega oma võtmeliitlastest, peame tegelema ainiti sellega, et omaenda suutlikkust praktilises dimensioonis parandada. Näiteks on Eesti üks eestkõnelejaid ja oleme valmis kõigiga pidama debatti selle üle, et NATOs kokku lepitud 2% kaitsekulutusi ei ole tänases olukorras enam piisav.

Sõltumata Ukraina sõja tulemusest jääb Venemaa Eesti naabriks edasi. Täna on meie piiride ääres üsna vaikne, sest kõik ressursid on suunatud Ukrainasse, aga pole mingit kahtlust, et Vene sõjavägi tuleb Pihkvasse ja Luugasse tagasi. Kas me saame olla rahul NATO uute kaitseplaanidega?

Ilma kahtlusteta jääb Venemaa paratamatult mõjutama nii Eestit kui Euroopat. Mingisugused suhted Venemaaga on vältimatud, sõltuvalt sellest, kuidas see sõda lõppeb, tuleb need suhted ümber hinnata. Aga nende suhete arendamise esmaseks eelduseks on usaldus, et teine pool kavatseb endale võetud kohustusi täita. See usaldus on puudu.

See on Venemaa ajaloos peaaegu alati nii olnud.

Ja praegu eriti. Sest pole ühtegi julgeolekupoliitilist kirjutatud kohustust, mida Venemaa täna otsesõnu ei rikuks. Pärast sõda saab hakata suhteid arendama, kui Venemaa seda tegelikult soovib. Seda soovi tuleb tõestada nii, et ta sammhaaval suudab meid veenda, et kavatseb hakata täitma kõige põhimõttelisemaid kokkuleppeid, mida ta on sõlminud.

Pole ühtegi julgeolekupoliitilist kirjutatud kohustust, mida Venemaa täna otsesõnu ei rikuks.

Täna me ei näe, et Venemaa oleks põhimõtteliselt muutnud oma julgeolekupoliitikat. NATO on käitunud adekvaatselt, muuhulgas strateegilises plaanis Soome, loodetavasti lähiajal ka Rootsi liitlaseks vastuvõtmisega. Sisuline integreerumine NATO kollektiivkaitsesse ei ole üleöö toimuv protsess, see võtab tõenäoliselt aastaid aega. Meie puhul võttis. Aga see on julgeolekuinstitutsiooni positiivselt mõjutav areng. NATO ise on viimaste aastate jooksul, aga eriti veel peale 24. veebruari käiku vahetanud. Kollektiivkaitse oli aastakümneid tegelikult unarusse jäetud, aga pärast Madridi tippkohtumist on pandud sisse kaugelt suurem hoog kui varem.

Kas see hoog on piisav?

Seda kunagi ei tea, põhjust loorberitele puhkama jääda ei ole. Meie oleme alati kärsitud. Osalt on see paratamatu, piiririigina tunnetame riske ja ohte vahetumalt kui riigid, mis asuvad Venemaast kaugemal. Suures plaanis liigume igal juhul õiges suunas. Kontseptuaalsed probleemid on tänaseks NATOs suures osas ületatud, nüüd tegeleme puhtpraktiliste ressursiküsimustega. Sisulise sõjalise võime loomine kujul, et see on rakendatav kogu alliansi territooriumi kaitseväe huvides, maksab erakordselt palju raha.

Täna on Eesti seisukohal, et 2% kaitsekulutusteks NATO riikides ei ole piisav.  

Tulen tagasi 2% juurde – see lepiti juba aastaid tagasi kokku kui absoluutne miinimum. Me kõik teame, et seda miinimumi ei ole saavutatud. Võin endise kaitseplaneerijana kinnitada, et kaitsekulu jõuab reaalsesse sõjalisse võimesse heal juhul alles siis, kui kulutusi on tehtud aastaid ja aastaid. See ei ole vannitoaremont, et investeerid täna, kuu aja pärast on uued plaadid seinas. Meie võlg omaenda sõjalise võime ülesehitamise ees on aastakümnete pikkune, eriti Euroopas. Selle võla tasa tegemiseks on absoluutne miinimum, et 2024. aastal on kõigi liitlaste kaitsekulutused 2% SKPst ning raha kulutatakse tõesti sõjalise võime loomiseks, mitte ei raisata seda ära kõrvalistele tegevustele. Täna on Eesti ka seisukohal, et 2% ei ole piisav.  

Need vaidlused, mis täna NATOs on, ongi uute tehnoloogiate, uute võimaluste, uute väljakutsete üle. On sõjalis-strateegilisi vaidlusi, kuidas paremini tagada heidutuskaitset. Aga enam ei pea tegelema küsimustega, kas kollektiivkaitse on oluline või kas Venemaa ikka on üldse ohuks. See ei tähenda, et vaidlused oleks lihtsamad, vastupidi. Ressursiküsimused on kaugelt keerulisemad, sest neid arutavad kaitse- ja julgeolekueksperdid ning sõjaväelased. Harva on neiks isikud või institutsioonid, kes lõpuks vastutavad oma riigis eelarve kokkupanemise eest. Lähiajal tuleb just siin kõik suurem puudujääk, mille adresseerimine ei anna meile efekti kohe, vaid parimal juhul viie, võib-olla kümne aasta pärast.

On kaitseplaneerimise fakt, et investeering kaitsesse annab reaalse efekti sõjalise võime näol alles aastate pärast.

Võin täie kindlusega öelda, et sellist situatsiooni, kus Eesti istub tippkohtumisel laua taga ja ütleb, et nüüd on meie julgeolek valmis, meie enam ei arva või ei taha midagi, seda pole mõtet oodata, seda ei tule. See ei ole kast, kuhu saab linnukest teha – tehtud!

Meie jaoks on Venemaa kurss olnud selge üle kümne aasta, sest Putini poliitika on olnud järjepidev, läbipaistev. Ta on öelnud, mida teeb, teinud seda, mida ütleb. Et meil kollektiivselt võttis aega, et sellest aru saada, on kurb reaalsus. Ning et investeering kaitsesse annab reaalse efekti sõjalise võime näol alles aastate pärast, on kaitseplaneerimise fakt, mida ignoreerida pole mõtet.

Ma kahjuks ei saa nii optimistlik olla, sest jätkuvalt kuulen mitmeid liitlasi mõista andmas, et Venemaad ei maksa ülemäära ärritada. See kehtib nii Ukrainale teatud relvastuse mitteandmisel kui ka, veel olulisemalt, põhimõttelises otsuses, kas Ukrainat ollakse valmis NATO liikmeks võtma.

Mida poliitilisem teema, seda elavam debatt, see on demokraatlikes riikides normaalne. Nii valitsuse ja opositsiooni, valitsuse ja mõttekodade vahel kui ka valitsuste sees. Ma pidasin silmas, et NATOs on heaks kiidetud konkreetsed otsused ehk oleme selgelt võtnud suuna kollektiivkaitsele. Samas on NATO enda ajalooski korduvalt langetatud üksmeelseid otsuseid, mille puhul hiljem tundub, et see kurss oli vale või lihtsalt oma aja ära elanud. Seega debatt ei lõppe kunagi.

Laiemas plaanis on tõsised arutelud selle üle, et milline peaks olema meie põhimõtteline julgeolekupoliitiline strateegia Ukraina sõja ja Venemaa suunal, alles ees. 24. veebruar oli maskide langemise hetk. Sõda Ukrainas kestis juba varemgi. Mul oli au külastada Avdiivka rindejoont pool aastat varem, kus sõda oli küll natuke teistsugune ja väiksema intensiivsusega kui täna. Sõda toimus 2008. aastal Gruusias. 2014. aastal annekteeriti Krimm. Eesti vastu korraldati küberrünnakuid 2007. aastal.

Eesti eesmärk on sõja lõpptulemina heita kõige muu kõrval lõplikult prügikasti mõjusfääride kontseptsioon kui praktiline poliitiline lahend.

24. veebruari 2022 muudab eriliseks see, et vähemalt ajutiselt muutus võimatuks teeselda, et see, mis toimub, tegelikult ei toimu. Venemaa ei esitanud väljakutset pelgalt kusagil hallis tsoonis, põhimõtete äärealadel, vaid meie julgeolekukäsitluse südames. Aga rahvusvaheline poliitika, nagu ajalugu tervikuna, toimib paljuski pendlina. Kui miski muutub täiesti arusaadavaks, hakkab pendel teises suunas liikuma, tekivad kõikvõimalikud kahtlejad, kõhklejad, ümbermõtestajad.

Saan jälle rääkida Eesti nimel: meie oleme valmis debatte pidama, nii kinniste uste taga kui ka avalikkuses. Kui keegi kujutab endale täna ette, et on võimalik käituda Chamberlainina, ilma et teda selleks nimetataks, siis ta loob endale pettekujutelma. Eesti eesmärk on sõja lõpptulemina heita kõige muu kõrval lõplikult prügikasti mõjusfääride kontseptsioon kui praktiline poliitiline lahend.

Olen adunud, et mida kaugemalt vaadatakse rahvusvahelisi suhteid, mida teoreetilisemalt sellega tegeletakse, seda tõenäolisemalt on inimestel huvi joonistada kaardi peale kunstlikke jooni ning öelda, et siin on ühe mõjusfäär, seal teise huvi. Peaasi, et on rahu. Meil oli „au“ sellist rahu 50 aastat oma territooriumil nautida, kus formaalselt küll paljud tänased liitlased Eesti okupatsiooni ei tunnustanud, aga meie territooriumil sooritati kuritegusid, millest võib iga Eesti perekond rääkida. Me ei kavatse põhimõtteliselt aktsepteerida käsitlust, mis joonistab Euroopa kaardile mingeid mõjusfääre, ükskõik kuidas neid nimetatakse.   

24. veebruari 2022 muudab eriliseks see, et vähemalt ajutiselt muutus võimatuks teeselda, et see, mis toimub, tegelikult ei toimu.

Veel enam. Leiame nii enda kui Euroopa kogemusele tuginedes, et hall ala Venemaa ja demokraatliku lääne vahel on destabiliseeriv ja põhjustab konflikte. Seetõttu töötame jõuliselt selle nimel, et riigid, kes tahavad, soovivad ja on selleks valmis, saaksid võimaluse liituda julgeolekut tagava raamistikuga, mille alussammasteks on NATO ja Euroopa Liit. Sellest on sündinud kasu mitte ainult liitujatele, vaid Euroopale, kogu demokraatlikule maailmale ja selle stabiilsusele.

Kui tahetakse pidada debatti, siis selleks oleme valmis. Kui tahetakse viia poliitika ellu kabinetivaikuses mingisuguste võltssiltide all, siis seda me läbi ei lase. Kogemus hääletu alistumisega on meil piisavalt hästi meeles, 20. sajandi vead elasime läbi ja tunnetasime omal nahal. Need vead õnnestus seljast maha raputada napilt 30 aastat tagasi, mistõttu on enamikul tegevdiplomaatidel ja poliitikutel ka vigadest vahetu mälestus. Jõudu kõigile, kes tahavad sellega debatti pidada.

Kas läänel on täna reaalne saavutada Hiinaga enam-vähem mõistlikku koostööd või on see samasugune enesepettus, nagu 10-20 aastat tagasi oli Venemaa suhtes? Samamoodi kui Putin, on ju ka Hiina üsna avalikult tunnistanud, et nende sooviks on hävitada demokraatlikke väärtusi ja Ameerika Ühendriikide juhtpositsiooni maailmas. Eesti uus välisminister Margus Tsahkna ütles üsna otse välja, et kui Taiwani kontekstis peaks tekkima sõda USA ja Hiina vahel, siis meie oleme oma liitlase poolt.

Kõigepealt tahan alla kriipsutada Eesti valitsuse ametlikku poliitikat, et meie pühendumus NATO artiklile 5 on raudkindel. Selle kinnitame alati igal võimalusel üle, nii avalikult kui privaatselt.

Mis puutub 21. sajandi suurde dünaamikasse, kus Hiina mängib üht kesksetest rollidest, isegi kui jõujoonte ümberkujundajaid võib areenile astuda teisigi, on tark loota parimat, aga valmistuda halvimaks. Konkurents ei ole ammu enam pelgalt sõjaline või diplomaatiline, vaid hõlmab majandust, murrangulisi tehnoloogiaid, kontrolli ühenduste üle. Neiks ühendusteks on nii sillad ja torujuhtmed kui ka infotehnoloogilised ühendused ning kellel on võim ühenduste üle, määrab paljuski maailmapoliitika.

Euroopa ja lääne esmaseks ülesandeks on tagada endale maksimaalne sõltumatus riikidest, kes meie põhiväärtusi ei jaga. Venemaa puhul hoiatasid nii Eesti kui ka teised riigid pikki aastaid, et strateegilist sõltuvust hakatakse meie vastu ära kasutama. Küsimus ei ole selles, kas üht päritolu gaas põleb kuidagi meie tööstuses teisiti kui teist päritoluga gaas.

Vene energiakandjate sõltuvusest on Euroopa vabanenud üllatavalt kerge vaevaga.

On, aga tulemused ei ole veel käes. Ütleme nii: 1916. aastal ei olnud ei Peterburis ega Berliinis mõtet teha lõppkokkuvõtet, kui hästi või halvasti oldi sõjale vastu peetud. Niimoodi tehes võid aasta-kahe pärast erakordselt rumal välja näha, kui üks või teine impeerium on sõjast põhjustatud arengute tõttu kokku varisenud. Me oleme täna samas situatsioonis, sest vaid üks talv on erakordselt edukalt kulgenud.

Sõltuvusest vabaneti vaid osaliselt meie enda teadliku poliitika tulemina. Mäletatavasti keeras teatud hulga kraane piltlikult, aga Nordstreami puhul ka otseselt kinni Venemaa ise, uskudes, et sellega on meid võimalik põlvili suruda. Ei olnud, ta eksis. Aga kuidas kõik lõppeb, on vara öelda. Peame pingutama selle nimel, et lõpuks ei oleks kokkukukkuja meie, nii et poliitikud ja kindralid hakkavad kirjutama memuaare, kuidas kõik oleks võinud teisti minna.

Euroopa ja lääne esmaseks ülesandeks on tagada endale maksimaalne sõltumatus riikidest, kes meie põhiväärtusi ei jaga.

Moodsate tehnoloogiate kontekstis on sõltuvused loomulikult kaugelt keerulisemad ja kaugelt tähtsamad. Me isegi ei hooma, millise rolli tehnoloogiline muutus geopoliitikas või välispoliitikas võtab. Mõttekodades, akadeemilistes ringkondades ja valitsustes ainult tajume, et ta hakkab seda mõjutama. Tehnoloogia areng on läinud tohult kiireks, informatsiooni liikumine inimeste vahel ja töötegemine on 10–20  aasta pärast täiesti teistsugune. See on proovikivi nii riikide sees kui ka riikide vahelises konkurentsis.

Mida me peame tegema? Punkt 1, peame tegema silmad lahti ja saama aru, et maailma ajalugu ei lõppenud Berliini müüri languse või NATO laienemisega. Ajalugu jätkub samasuguse jõhkrusega, nagu ta alati on toimunud. Petlik on arvata, et osal Euroopas õnnestus end pärast II maailmasõda ajaloost välja lülitada. Eesti kogemus ütleb, et ajaloo eest end ära ei peida, ta saab su kätte. Pole ühtegi põhjust eeldada, et ajaloo jätkumine 21. sajandil on tingimata vähem keeruline või vähem verine, kui ta oli 20. või 19. sajandil. See on meie kätes, peame selleks valmis olema.

Oli silmiavav istuda ÜROs ühe suursaadiku vastas, kes esindas rohkem kui saja miljoni elanikuga riiki, aga sõnavõttudes rõhutas oma väikeriigi staatust.

Punkt 2, kui 19. sajandil domineerisid Euroopa suurriigid maailma poliitikaareenil ning 20. sajandil domineerisid demokraatiad majanduslikus ja tehnoloogilises sfääris, siis 21. sajandil ei ole lääne tüüpi demokraatia domineerimine sugugi garanteeritud. Pigem vastupidi. See on multipolaarne maailm, kus iga lääneriik on eraldi võetuna väikeriik, erandiks Ameerika Ühendriigid. Mul oli hiljuti silmiavav istuda ÜROs ühe suursaadiku vastas, kes esindas rohkem kui saja miljoni elanikuga riiki, aga sõnavõttudes läbivalt rõhutas oma väikeriigi staatust.

Kas see pole mitte poos?

Ei, see sõltub sellest, kes on su kõrval. Kui kõrval on üle miljardi elanikuga riik, siis sada miljonit tundubki endale väike. Ukraina on Venemaa kõrval väike ja Eesti kõrval hiiglaslik. Euroopa suurim riik, 80 miljoni elanikuga Saksamaa, on globaalselt võttes üksinda väikeriik. Mogherinil oli õigus: Euroopa jaguneb riikideks, kes on väikesed, ning nendeks, kes ei ole veel aru saanud, et nad on väikesed. Kui me ei suuda hoida meie maailmakäsitlust jagavate riikide ühisrinnet nii põhimõttelistes küsimustes kui ka praktilise poliitika igapäevastes teemades, siis on oht, et me ei tule globaalse konkurentsiga lihtsalt toime.

Ukraina sõda on esimene tõsine 21. sajandi test, kus on kaalul kõik meie elukorralduse aluseks olevad põhimõtted.

Siin ei piisa pelgalt aeg-ajalt toimuvatest tippkohtumistest, kus kordame üksteisele üle oma põhimõtteid. Koostöö ja koordinatsioon tuleb viia praktilisele, igapäevasele tasandile, et olla ühiselt valmis reageerima väljakutsetele, mis esitatakse meile põhimõttelisel tasandil. Ukraina sõda on esimene tõsine 21. sajandi test, kus on kaalul kõik meie elukorralduse aluseks olevad põhimõtted. Selle testi läbimise määrab sõja lõpptulemus, mitte see, kui edukalt oleme vahepeal sõnu seadnud või sanktsioone kehtestanud. Tulemus loeb ning seda maailm jälgib.

Siingi on lugematu hulk õppimiskohti, mida paremaks teha. Täna oleme paljuski, vaatamata väljakujunenud organisatsioonidele, koordineerinud poliitikat ad hoc stiilis. Selleks, et tegelikus ühtsuses paremaks saada, tuleb läänes jõhkrat moodi pingutada ja tööd teha. Miski ei tule iseenesestmõistetavalt. Selgituseks, et lääs siinkohal ei tähenda ainult 20. sajandi läänt, vaid ka teisi samameelseid riike nagu Jaapan, Lõuna-Korea või Austraalia. Omavahelises operatiivses poliitika koordineerimises oleme täna heal juhul algkooli tasemel, aga proovikivi on doktorantuuri vääriline.