Jää sulab, raha põleb

Aprilli alguses pärast temaatilist seminari kitsas ringis ka üldajalehte Postimees lipsanud Arktika poliitilist ja majanduslikku tulevikku vaatlevad artiklid ¹ on märk sellest, et Eesti välispoliitika strateegiakorrustel on silmad Põhjanaela poole suunatud. Välisminister Urmas Paedi avaldustest ja pressiteadetest jookseb Arktika märksõna regulaarselt läbi, viimase aasta jooksul on toimunud rõhuasetuses oluline nihe. Kui varem oli sõnumiks, et Euroopa Liidul valmib ühine Arktika strateegia ning Eesti on huvitatud liidu staatuse tugevdamisest Arktika Nõukogus, siis nüüd paistab Eesti huvi olevat nimetatud nõukogus iseseisvalt vaatleja staatust hankida.

Unistus olla jaol, kui midagi suurt ja seni puutumatut jagatakse, ei ole Eesti nüüdisaja välispoliitikat kunagi maha jätnud. Ja hoiakuna on see ehk õigegi, kui ainult jalad maa peal püsivad ning oma võimeid, jõudu ja teadmisi realistlikult hinnata suudetakse. Ning mitte ainult ennast, ka partnereid, konkurente ja vastaseid peaks püüdma moonutusteta näha, mis aga, nagu näitab Ukrainast süüte saanud tänavune sündmustik, ei taha meil eriti Venemaa võimeid puudutavas hästi õnnestuda. Et Venemaa oma propaganda omistab sellele territooriumi poolest suurriigile üleloomulikke võimeid, ei tähenda ju ometi, et need võimed ka tegelikult saaksid avalduda.

Moodne asümmeetriate otsing peaks igale poliitikaplaneerijale praegu viitama, et vastuseid Venemaa möllamisele lõunas ei leia tingimata Doni steppidest, vaid vähemasti osaliselt hoopis vastassuunast. Täpsemalt, kuna Venemaa on suure ja ainsa ideena geograafia oma saatuseks kirjutanud juba pool tuhat aastat tagasi, siis peab Venemaa iga geopoliitilise sammu puhul hindama, kuidas see mõjutab tema olukorda teistes ilmakaartes. Nõukogude Liidu lagunemine ja sellega kaasnenud territooriumide kaotus ei olnud ju ainult 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof, nagu Vladimir Putin seda on nimetanud, vaid seesama ka Venemaa viimase viie sajandi ajaloo mõõtkavas. Tõeline pöördepunkt, mis lõpetas igikestva territoriaalse laienemise ning käivitas praegu veel lõpuni ebaselge ulatusega kokkutõmbumise.

Koola poolsaar ja Taimõr on täis väärtuslikke metalle, Barentsi ja Beringi meri globaalse tähtsusega kalapiirkonnad.

Põhjasuund on ainus, millel Venemaa praegu välisjõu, s.t teiste riikide mõjul taganema ei pea. Seetõttu on just Põhjaga seotud ka Venemaa taassünni suurimad lootused ehk enesepettus kogu Putini valitsemisajal, teisisõnu. Kaug-Põhja vallutamine on olnud läbi ajaloo osa Siberi hõivamisest ning ka Põhja-Jäämere äärsed asundused ning linnad loevad oma ajalugu juba 16. või 17. sajandist. Hoolimata sellest, kuidas Moskva ideoloogia parasjagu suhtub põhjarahvastesse (kord nad on olemas ja kord jälle mitte), on Põhi vene tsivilisatsiooni põlisosa (sh Stalini Punane Arktika ja Gulag) ja kelle tahes pretensioonid sellele on Venemaa jaoks veel hoopis haavavamad kui näiteks katsed Põhja-Kaukaasiat Moskvast lahutada.

Analüütilist kirjandust Arktika lähituleviku stsenaariumide kohta pole loodud just palju. Ja selle vähesegi seas on Venemaad puudutav osa kõige hõredam. Nõnda täidab Marlène Laruelle’i² värske analüüs ühe olulise lünga erialakirjanduse riiulil, lisaväärtust raamatule annab eriti see, et arvesse on võetud juba ka globaalse majanduskriisi mõjud sajandi algusaastatel sõnastatud strateegiatele ja poliitilistele ambitsioonidele³.

Arktilise viisiku ehk riikide seas, millel Põhja-Jäämeres maismaapiir ja territoriaalveed, on Venemaa täielik erand. See ei tähenda, et „kõik sõltuks Venemaast“ ja ta oleks arktiline supervõim. Tõsi, külma sõja järelmina on Venemaa Põhjas endiselt tuumariik ja terves Arktikas on Venemaa ja Nato vastasseis vähemasti sama selge ja terav nagu Narva jõel, sest viisikusse Venemaa kõrval kuuluvad USA, Kanada, Taani ja Norra on kõik Nato liikmed.

Arktika ruumilisi definitsioone on mitmeid, kuid kõigi järgi on Venemaa valdustes suurim osa arktilisest maismaast, sest Siberis ja Kaug-Idas ulatub igikeltsa piir nii kaugele lõunasse, et lubab isegi Hiinal end pidada subarktiliseks territooriumiks koos sellest järelduvate huvide ja nõuetega. Venemaa on ainus põhjariik, mis on püüdnud arktilisi territooriume järjekindlalt asustada ja ka praegu elab kolm neljandikku kõigist polaarjoone tagustest inimestest just Venemaal, olgugi, et kahe kümnendiga on Venemaa polaarlinnad kaotanud veerandi kuni poole oma elanikest. Venemaale kuulub 60 protsenti arktilisest rannajoonest, 75 protsenti teadaolevatest arktilistest nafta- ja 90 protsenti gaasivarudest. Koola poolsaar ja Taimõr on täis väärtuslikke metalle, Barentsi ja Beringi meri globaalse tähtsusega kalapiirkonnad.

Sel taustal pole ime, et koos globaalse kliimamuutusega (mille inimtekkelisust Venemaa ametlikus poliitikas reeglina ei tunnista) on kasvanud Venemaa vallutusihad Põhjas. Rida riiklikke programme näeb ette aastaringselt laevatatava Põhja laevatee rajamise, selle varustamise sõja-, kauba- ja päästelaevastikuga ning aatomijäälõhkujatega, trassi tervikliku varustamise satelliitidele toetuva sidevõrguga, mandrilava ja rannikuvete energiamaardlate töölerakendamise jne. Loogika on lihtne: kuna Venemaa eelarvetulud koosnevad valdavalt toorainemüügi tulust, siis ongi Venemaa edasise majanduskasvu eelduseks Põhja ressursside kasutussevõtt. Väikese nüansina lisandub asjaolu, et kogu Põhi on juba ära jagatud Putini lähikonnale kuuluvate ettevõtete vahel, mistõttu rahvahulkadeni ei jõuaks valdav osa tuleviku rikkusest ka juhul, kui seda õnnestuks genereerida.

Arktilisest viisikust ainsana on Venemaa majanduslikult Põhja rikkustest otsesõltuvuses. Ta on ainus mittevaba ja mittedemokraatlik riik piirkonnas ning ainuke keskmiselt vaene (ning tehnoloogilise ja investeerimisvõimekuseta) riik, samuti ainus, mis ka rahu ajal vaevleb akuutse demograafilise katastroofi küüsis. Viimane algas küll juba ammu enne N Liidu lagunemist ja lõppu pole näha.

	1989	2010
Murmansk	468 039	307 257
Arhangelsk	389 000	355 781
Narjan-Mar	20 182	21 658
Vorkuta	115 646	70 548
Salehard	32 334	42 494
Dudinka	32 300	22 175
Norilsk	180 000	175 365
Tiksi	11 649	5063
Anadõr	17 094	13 045
Magadan	151 600	95 925
Petropavlovsk-Kamtšatski	268 747	179 780

Äriliselt edukamates linnades on rahvastiku kahanemine olnud väiksem ja need linnad kuuluvadki pigem ettevõtetele (nagu Norilski Nikel) kui riigile või suuremale haldusüksusele. Samas on just neis mindud läbi sajandite praktiseeritud püsiasustuse asemel üle külalistööjõu kasutamisele, nagu seda oma inimtühjades ressursipiirkondades praktiseerivad ka Kanada ja Austraalia. Venemaal tähendab külalistööjõud aga eeskätt immigrante Põhja-Kaukaasiast, Aserbaidžaanist ja Kesk-Aasia riikidest, mistõttu kõrgub Norilskis ka maailma põhjapoolseim mošee ning siit pole kaugel küsimus, kui palju see enam ikka Venemaa on (mõne hinnangu järgi on islamiusulisi migrante Noriliskis juba üle 50 000 ehk ligi kolmandik elanikkonnast). Täpselt sama tööjõu teema puudutab kõiki paberil olevaid arendusi nafta- ja gaasiväljadel. Lihttööjõud, seda veel saaks, kuid insener-tehnilist kompetentsi, mille riik 1990ndatel sisuliselt kaotas, pole kuskilt tagasi võtta. See, nagu ka investeeringuteks vältimatu raha, asub aga Läänes, potentsiaalsete sõjaliste vastaste käes, või siis Aasias, mille suuremad majandused esitavad koos investeeringupakkumisega ka aina suuremaid nõudmisi õigustele Arktikas.

Moodne asümmeetriate otsing peaks igale poliitikaplaneerijale praegu viitama, et vastuseid Venemaa möllamisele lõunas ei leia tingimata Doni steppidest, vaid vähemasti osaliselt hoopis vastassuunast.

Laruelle näitab, kuidas Venemaa Arktikas põrkuvad lahendamatu vastuoluna vajadus rahvusvaheliseks koostööks (tööjõud, oskusteave ja investeeringud) ning aastasadadega üles ehitatud „Arktika metanarratiiv“, mille järgi Põhi on Venemaa saatus juba iidsetest aegadest. Kasvavalt populaarne ja Putini kui füüsiliselt võimsa ja kõigesuutliku loodusmehe kuvandiga otse Kremlist toetatud narratiiv nihutab vene identiteedi raskuskeset põhja poole. Laruelle kirjutab: „Avalik diskursus (mida toidavad nii poliitikud kui ka meedia) lõunast tulevatest „ohtudest“ – sh Põhja-Kaukaasia ebastabiilsus ning hiinlaste „kollane nuhtlus“ Siberis ja Kaug-Idas – tugevdab Venemaal ruumikujutlust, milles „lõuna“ on hädaohtude sünniala, „põhi“ aga pelgupaik, kuhu Vene rahvus saab enesesäilitamiseks varjuda.“ (lk 42)

Selge, et identiteedi hälli ei saa konkurendi või vaenlasega jagada. Ahnetel Lääne kompaniidel on selle mentaalsuse mõistmisel raskusi, nagu näitavad nii BP kui ka Shelli hiljutised kogemused. Nad lubatakse tegutsema, teadmisi ja raha sisse tooma … seniks-kuniks. Välisekspert pärast töö lõppu teibasse ajada on juba Ivan Julma ja Peeter I ajast pärit Vene tava, mis ei ole Arktika ressursside rakendamisel siiski lõpuni tulemuslik. Isegi kui võtta arvesse Lääne tehnoloogiline ja finantstugi, ei ole arktiliste gaasi- ja naftamaardlate ekspluateerimine majanduslikult (vähemasti veel) sugugi põhjendatud. Veenvaima kinnituse sellele sai maailm suhteliselt vabas vees ja Jäämere klimaatiliselt kõige pehmemal alal Barentsi meres maailma üheks suuremaks hinnatud Štokmani gaasimaardla arendamisel Gazpromi, Prantsusmaa Totali ja Norra Statoili ühistöös juhtunu järgi. Vaid neli aastat pärast projekti algust kirjutas Statoil viitega Venemaa heitlikule käitumisele ja turukonjunktuuri muutustele korstnasse Štokmanil tehtud 1,5 miljardi dollarise investeeringu, jättes ühtlasi sama suurelt vihma kätte ka prantslased.

Põhimõtteliselt samasugust mudelit võib täheldada kõigil majandustegevuse aladel, mis Venemaa Kaug-Põhjas üldse mõeldavad on. Lisaks kehtib piirkonnas reegel, et mida ida pool, seda rängemad olud. Isegi kui Arktika muutub suviti täiesti jäävabaks, nagu ennustatakse pikaajalistes kliimaprognoosides, ei tähenda see, et sealsed liikumis- ja tööolud võrdsustuksid parasvöötmelistega. Endiselt jäävad pimedus, jääoht, tormid, ekstreemne külm talvel, mis kindlustajate ja kaupmeeste arvates kaaluvad üles Aasia, Euroopa ja Põhja-Ameerika kaubateede pikkuse kahanemise.

Laruelle käib järjest läbi kõik Venemaa Arktikasse ulatuvad lubadused, strateegiad ja tegelikkuse ning purustab lõppjäreldustes suurema osa sellest lootusrikkast pildist, mille maailmavõimuks tagasi ihkav Venemaa enese lähituleviku kohta on maalinud. Tahaks kala püüda, aga pole laevastikku, ehitaks laevastiku, aga pole enam tehaseid, dokke ega oskusi. Ja kui laevastik oleks, siis jäälõhkujaid ikka poleks ja kui oleks ka jäälõhkujad, pole juhtimis-, side- ja päästesüsteeme. Lõpuks peaks püsiva arktilise mereliikluse kindlustamiseks otsustama uue tee kasuks enamus neist, kes liiguvad praegu läbi Suessi kanali ja Malaka väina – viimane oleks saavutatav vaid mingi globaalse katastroofi tagajärjel neis piirkondades ja ka seejärel läheks Põhja-Jäämere klassiga kaubalaevastiku väljaehitamiseks pigem aastakümneid.

Laruelle käib järjest läbi kõik Venemaa Arktikasse ulatuvad lubadused, strateegiad ja tegelikkuse ning purustab suurema osa sellest lootusrikkast pildist, mille Venemaa enese lähituleviku kohta on maalinud.

Mis peaksid olema neis oludes Lääne strateegiad? Venemaad ei tohiks majanduslikult (eeskätt süsivesinikud, kuid ka metallid ja muu) mahitada ja investeeringutega aidata, sest tasuvus on maksimaalselt piiripealne ja kui mitte muud, siis vähemasti keskkonnariskid ülisuured (kui hukatuslikult mõjub Põhjas maapinna stabiilsusele ning sedakaudu ehitiste-rajatiste seisundile igikeltsa sulamine, on juba aimatav). Küll võiksid lääneriigid sõjalise või julgeolekulise rivaliteedi, mille otsa Venemaa taas ihkab komistada, raskuskeskme taas Arktikasse kanda. Nagu teada, mitmel rindel Venemaa korraga ei jaksa, ja kui küsimus on, kuidas Venemaa kõige kiiremini lõunas maha rahustada ja agressioonirahast tühjaks teha, siis Eesti seisukohalt on küll kõige kehvem variant sõja õhutamine meie väravate taga (s.t tankide ja USA baaside Eestisse mangumine). Relvastuse võidujooks, täpsemalt kiire ja veenva lõpuga sprint hoopis inimtühjas põhjas oleks kogu Euroopa julgeoleku seisukohalt parem variant. Kui see mõõduvõtmine läbi, võib rahulikult ka Arktikas investeerima asuda. Ja sellegi juures on väikseim teovõimeline entiteet siinkandis ikka Euroopa Liit. Sama vähe kui meil on võimet Arktikasse iseseisvaks investeerimiseks nii, et see mikroskoobita näha oleks (ainuüksi näiteks Štokmani gaasivälja alginvesteering oleks 30 miljardit dollarit), on meil seal ka iseseisvat poliitilise tegevuse võimet. Ka Eesti välisministri töötunnid võiksid seega kuluda Euroopa Liidu Arktika ambitsioonidesse panustamisele, mitte tegelemisele venelike utoopiatega. Jõudehetke soovituseks on aga maa peale tagasi toovate raamatute lugemine.

Kõik põhidokumnedid on leitavad ka Arkitka Nõukogu dokunediarhiivist http://www.arctic-council.org/index.php/en/document-archive