oktoober 17, 2012

Inimõiguste eest maailmas

Eesti kandideerib Inimõiguste Nõukogusse perioodiks 2013–2015 ja osutub loodetavasti valituks.

Minult on viimase aasta jooksul sageli küsitud, miks Eesti kandideerib Inimõiguste Nõukogu (IÕN) liikmeks. Küsinud on nii sõbrad, tuttavad kui mu üllatuseks ka mõned kolleegid. Olen jõudumööda vastanud, siin veidi pikem ja süsteemsem vastus.
Olulise osa kokkulepetel põhinevast maailmakorrast moodustab rahvusvaheline õigus. Ja rahvusvaheline õigus on just väikeriikidele eriti oluline – suurriigid saavad oma elu korraldades palju enam toetuda oma suurusele ehk jõule, väikeriikide jaoks on välispoliitika osa määramatult suurem. Olulise osa rahvusvahelisest õigusest moodustavad erinevad inimõigustealased lepingud. Samas on lisaks neile olemas ka inimõiguspoliitika, mis tegeleb lisaks õigusele ka inimõiguste poliitiliste aspektidega ja nendesamade õigusaktide tõlgendamisega. Mõlemad nii eraldi kui just koostoimes on väiksematele riikidele kui kaitsekilp. Mõlemaga tegeleb ainsa institutsioonina globaalses mastaabis ÜRO Inimõiguste Nõukogu (loodud oma praegusel kujul alles 2006. aastal senise Inimõiguste Komisjoni asemele).
Naljaga pooleks võib inimõigusi võrrelda maailmaga enne hapniku avastamist – kui seda on piisavalt, ei pane me seda tähelegi. Kui aga tekib vajak, on see äärmiselt ebamugav ja ohtlik  ja enne hapniku avastamist ei teadnud me ju ka täpselt, millest ohtlikkus tulenes.
Inimõiguste massilise ja riigipoolse rikkumise kohta on igal täisealisel eestlasel veel hiljutistest okupatsiooniaastatest oma mälestused. Seega pole meie jaoks tegemist mingi teoreetilise kontseptsiooniga, vaid reaalses elus kogetud vajakuga. Oli ju põhiliste inimõiguste puudumine või räige rikkumine Nõukogude repressiivaparaadi olulisimaid vahendeid „korra“ hoidmisel, kus stagnatsioonitingimustes enamikul juhtudel juba (inim)õiguste rikkumise hirm võimaliku karistusena iseenesest hoidis ühiskonda kontrolli all.
Inimõiguste kaitset ja parandamist ning üldise teadlikkuse tõusu peetakse ÜRO 67-aastase tegevuse suurimaks saavutuseks. ÜRO on ainus globaalne organisatsioon, mis tegeleb inimõigustega, omades selleks liikmesriikide ehk kogu maailma mandaati. Olen sageli kasutanud võrdlust tänase reaalsuse ja  just Teise maailmasõja õudustest väljuva maailmaga. Selle taustal mõistame ehk paremini, mida inimõiguste teema olulisusest kõnelejad öelda tahavad. Eesti jaoks lõppes viimane ilmasõda küll mõneti hiljem, sestap võime ka võrrelda Eesti elu aastal 1984 tänasega – kui nii lihtsam on. See ajajärk on enamikule nende ridade lugejatest isikliku kogemuse põhjal tuttav.
Kahjuks on inimõigused väga lihtsalt propagandas kasutatav teema. Eesti on selles küsimuses olnud oma teavitusmasina väiksuse tõttu viimasel kahel kümnendil peaaegu järjepidevalt rünnatava rollis. Neid rünnakuid võib tagasivaateliselt pidada väga ebaõiglasteks ja selgelt muudest motiividest kantuteks. Kahjuks on kaasnähtena tekkinud meie ühiskonnas inimõiguste teemadesse teenimatult tõrjuv suhtumine. Reaalse elu fakt on, et maailmas pole ühtegi riiki, kel poleks inimõigustega üldse probleeme. Näiteks perioodilise ülevaatuse (UPR) käigus esitati soovitusi ka Skandinaavia riikidele, millest viimased suure hulga vastu võtsid. Samas on asjaga tegelejatele teada, et küsimus on tegelikult inimõiguste rikkumiste liigis, süsteemsuses ja selles, mida riik võtab ette nende ennetamiseks ja kui see ei õnnestu, siis ohvrite kahju heastamiseks. Kogu talutud meediasurvest hoolimata ei tohi me teha järeldust, et keskne rahvusvahelise õiguse liik, milleks inimõigused kahtlemata on, meile iseenesest kahjulik kontseptsioon oleks. Väidan vastupidist!
Veel – ja viimase ekskursina ajalukku – meenutan paljudele küsijatele, kui pingsalt jälgiti Eestis meelsusvangide kohtlemist ja näiteks inimõigusorganisatsioonide tegevust veel okupatsiooniaja lõpus väljastpoolt. Ja kuidas see meie vabadusvõitlusele toeks oli, vähemalt moraalselt. Kasvõi seda, kui palju näiteks Amnesty International  toona Eesti heaks tegi, on võimatu kokku arvata. Ja seda siis ajal, mil ÜRO seda teha ei saanud, sest olime formaalselt ühe Julgeolekunõukogu alalise liikme osa.
Nüüd aga välispoliitilise poole juurde. Mida siis annab meile  mittealaline liikmesus ÜRO tähtsuselt teises valitavas kehamis (esimeseks on mõistagi Julgeolekunõukogu, kuhu kandideerime perioodiks 2020–2021), kuhu kuuluvad korraga vaid 47 ÜRO liikmesriiki?
Liikmesuse puhul on ÜRO mõistes tegu nii olulise kohustuse kui valituks osutumisel kahtlemata ka suure tunnustusega valitud riigile. IÕN on sisuliselt permanentselt istuv organ (eri formaatides istungeid on aastas enam kui 45 nädalat), mille töö on jagatud kolmeks istungjärguks (mis ise kestavad 4+3+3 nädalat). Ülejäänud aja täidavad erinevad töövormid, sh kuus nädalat UPRi ehk üldist korrapärast inimõiguste ülevaatust. Viimati mainitud protsessi läbis Eesti esmakordselt ja igati edukalt 2011. aasta 2. veebruaril ning järjekordne UPRi protsess seisab Eestil ees nelja aasta pärast (2016). IÕN istub eriti räigete inimõiguste rikkumiste puhul ka eriistungi formaadis. Näiteks  viimasel aastal on IÕNi päevakava eriti tihedalt täitnud olukord Süürias, IÕN on oktoobriks 2012 juba kaheksal korral arutanud ja otsustanud sekkumise viiside üle, püüdes takistada massilist inimõiguste rikkumist konkreetsel juhtumil. Pretsedenditu on ka tegevuse avatus. Kogu IÕNi tegevus on huvilistele väga lihtsalt jälgitav ÜRO inimõiguste ülemvoliniku ameti kodulehel (www.ohchr.org).
Inimõiguste Nõukogusse saab kuuluda järjest kaks valimisperioodi ehk kuus aastat, seejärel peab vähemasti aasta eemal olema. Et IÕN loodi 2006. aastal Inimõiguste Komisjoni asemele, siis 2012. aasta lõpus täitub kuus aastat ka kohe alguses liikmeks saanud riikidel, seega saab koosseis tuleval aastal olema senisest väga erinev. Erinevalt ÜRO Julgeolekunõukogust on kõigil IÕNi liikmetel võrdsed õigused, kuna alalisi liikmeid pole. See omakorda toob kaasa tööõhkkonna, kus väikeriigil, kel vaid paar diplomaati, on võimalik oma huve kaitsta ja  esindada pea võrdsena suurtega, kelle puhtalt inimõigustele pühendunud meeskonnad on kordades suuremad. Lisaks saame me suurepärase võimaluse edendada oma inimõigustealaseid prioriteete. Nende lõpliku nimistu saab küllap avalikkuse ette tuua peale valituks osutumist, aga on kindel, et eelkõige saavad seal olema meile ka seni südamelähedaseks olnud teemad, nagu näiteks õigusriiklus, sõnavabadus, naiste ja laste õigused, põlisrahvaste õigused jne. Eks meie plaanidest annavad aimu meie esitatud lubadused ehk nn pledged. Huviline leiab lubaduste täisteksti Välisministeeriumi lehelt ilmavõrgus www.vm.ee/?q=node/13056.
Jagan meie lubadused kaheks – kõigepealt see, mida lubame teha siseriiklikult, seejärel aga Eesti tegevusest rahvusvaheliselt.
Lubadused tegevusteks Eestis
Eesti lubab ratifitseerida mitmed rahvusvahelised lepingud, milleni senise arenguga veel jõutud pole, headeks näideteks sobivad siin puuetega inimeste õiguste konventsioon või siis lapse õiguste konventsiooni lisaprotokoll (laste osast relvakonfliktides), ent neid on veelgi. Tagasivaateliselt tundub isegi kummaline, et alles 21. aastal pärast taasiseseisvumist selleni jõuame. Aga parem hilja kui mitte kunagi.
Siinkohal on kõige olulisem korrata, et kõik need tegevused aitavad Eestil enda inimõiguste olukorda veelgi parandada ja seega on see tegevus eelkõige Eesti inimeste enda huvides. Samuti on selge, et riik, kes soovib olla teisele inimõiguste vallas eeskujuks, mida IÕNi liikmesus samuti tähendab, peab seda olema lisaks sõnadele ka vähemalt sama palju tegudes.
Eesti tegevus rahvusvahelisel areenil
Eesti peab väljakujunenud inimõiguste kaitse rahvusvahelist süsteemi väga oluliseks ning  näitamaks enda  tõsiseltvõetavust ja toetust, osaleme inimõiguste protsessis kõiki nõudmisi täites, mh esitades erinevate inimõigustealaste konventsioonide perioodilised aruanded õigeaegselt, võttes nende soovitusi tõsiselt ning olles esitanud püsikutse kõigile ÜRO eriraportööridele. Viimane tähendab seda, et Eesti on valmis võõrustama ÜRO eriraportööre nende soovitud ajal. Mitmed eriraportöörid on viimastel aastatel seda kutset ka kasutanud.
Teiselt poolt lööme rahvusvahelises inimõigustöös kaasa nii „jõu kui nõuga“ ehk siis nii rahaliselt toetades kui esitades Eesti eksperte erinevatesse kogudesse. Selle parimateks näideteks sobivad esimeses liigis eelkõige Eesti korrapärased vabatahtlikud annetused inimõiguste ülemvoliniku ametile (OHCHR), aga ka ÜRO lastefondile (UNICEF), ÜRO arengu- ja rahvastiku fondidele jne. Rõhutan alati, et Eesti alustas toetusega niipea, kui majanduslik olukord seda võimaldas, seega juba pea tosin aastat tagasi, ja jätkasime meist halvemas olukorras olijate toetamist ka väga raske majanduskriisi ajal. Seda oleme teinud eelkõige seetõttu, et teadvustame selgelt toetatavate organisatsioonide poolt ette võetavate tegevuste kasulikkust eelkõige neile, kelle olukord on meie omast kordades kehvem, aga ka asjaolu tõttu, et see parandab õiguskuulekust ja eelkõige rahvusvahelise õiguse inimõiguste osa järgimist maailmas tervikuna.
Väetima toetamise põhimõte lisaks üldise olukorra parandamisele iseloomustab ka kaudsemalt inimõigustega seotud valdkonda ehk humanitaarabi, sh näiteks annetused Punasele Ristile (ICRC), ÜRO pagulaste ülemvoliniku ametile (UNHCR), ÜRO katastroofiennetuse ja humanitaarasjade koordinatsiooniametile (OCHA). Samuti teavitame maailma avalikkusele esitatud lubadustes, et oleme valinud oma arengukoostöö prioriteediks perioodil 2011–2015 eelkõige inimarengu, sh hariduse ja tervisele ligipääsu, keskendudes sealjuures eriti naistele ja lastele kui kõige haavatavamatele. Siin üritame eelkõige tegutseda meile paremini teada olevates Eesti arengukoostöö sihtriikides, nimelt Ukrainas, Moldovas, Gruusias ja Afganistanis. Eesti peab arengukoostööd riikides, mida tunneme, oluliselt efektiivsemaks.
Nõuga osalemist rahvusvahelises koostöös kehastab eelkõige eestlaste valitus erinevatesse ÜRO kehamitesse. Eesti oli ECOSOCi (ÜRO majandus ja sotsiaalkomisjon) liige 2009–2011 ning on naiste staatuse komisjoni liige 2011–2014. Lisaks oleme nii UNDP (ÜRO arenguprogramm), UNICEFi kui UN Womeni juhtnõukogudes. Eesti esitatud kandidaat on valitud OP-CAT (piinamisvastase konventsiooni lisaprotokoll) nõukogu sõltumatuks liikmeks aastateks 2011–2014, Eesti diplomaat valiti põlisrahvaste püsifoorumi liikmeks 2011–2013, Eesti saadik on eesistunud piinamisvastase komitee (CAT) valimisi.
Võttes kokku Eesti lubadused, tuleb sedastada, et meil on palju ambitsioonikaid eesmärke. Kutsun kõiki huvitatuid lubaduste täistekstiga tutvuma. Need lubadused kajastavad Eesti valitsuse võetud poliitilist kohustust, mida plaanime IÕNi liikmena teha.
Kokkuvõtteks võib uuesti küsida, miks ikkagi Eesti tahab eesseisvaks kolmeaastaseks perioodiks saada ÜRO IÕNi liikmeks. Lühike vastus oleks: usume, et Eesti inimõiguste olukord võimaldab Eestil kuuluda sellesse prestiižsesse kehamisse ning et saame ja suudame ka maailma mastaabis inimõiguste olukorra edendamisele kaasa aidata.
Valimised toimuvad novembris New Yorgis.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar