juuli 28, 2008

Ideed Vene tegelikkuse taga

Vähem kui nädal tagasi laskis palgamõrvar Moskvas maha ajakirjanik Anna Politkovskaja – Venemaa ühe tuntumatest kirjutajatest, kes oli oma karjääri pühendanud Tšetšeenia koleduste avalikustamisele ja inimõiguste kaitsele. Kreml oli mitu päeva vait, pidamata mõrva kommentaari vääriliseks.

Vähem kui nädal tagasi laskis palgamõrvar Moskvas maha ajakirjanik Anna Politkovskaja – Venemaa ühe tuntumatest kirjutajatest, kes oli oma karjääri pühendanud Tšetšeenia koleduste avalikustamisele ja inimõiguste kaitsele. Kreml oli mitu päeva vait, pidamata mõrva kommentaari vääriliseks.

Ideed Vene tegelikkuse taga

Vähem kui nädal tagasi laskis palgamõrvar Moskvas maha ajakirjanik Anna Politkovskaja – Venemaa ühe tuntumatest kirjutajatest, kes oli oma karjääri pühendanud Tšetšeenia koleduste avalikustamisele ja inimõiguste kaitsele. Kreml oli mitu päeva vait, pidamata mõrva kommentaari vääriliseks.
Küll aga võttis Putin paar päeva varem raevukalt sõna tänavaturgude küsimuses, nõudes, et valitsus pühendaks tähelepanu seal töötavatele immigrantidele “eesmärgiga kaitsta vene tootjaid ja elanikkonda, etnilist vene elanikkonda”.
Kahest näitest juba piisab, et kooruks välja Vene vaimumaailma kurb seis: natsionalism ja ksenofoobia on tõusuteel, selle suuna kriitikutel aga ei tasu pikka iga loota.
Ent miks on nii läinud? Lihtne on leida loogilisi vastuseid viimase 15 aasta poliitikast. Sellisel juhul seisab asjade alguses president Boriss Jeltsin, kes kahjuks ei teadnud, mis asi on demokraatia, ning sestap ei suutnud seda kehtestada. 1993. aasta ebaseaduslik parlamendipommitamine andis talle põhjuse kättemaksukartuseks, see omakorda sundis võimu külge klammerduma. Tagasivalimise kindlustamiseks privatiseeriti Vene tööstuse kasulikem osa võileivahinna eest oligarhidele, viimaste käe all kaotas vabaduse ka Vene meedia. Kui aga saabus hetk, mil oligarhid hakkasid huvituma seaduse võimust, siis selgus, et nad ei suuda seda kaitsta. Omaaegsed hämarad erastamistehingud on nad teinud nõnda haavatavaks, et Kremli majandushuvidega konkureerida või opositsiooniparteisid toetada pole neil võimalik – vähemalt juhul, kui elu ja vabadus kallis. Praeguseks on majandus Kremli kontrolli all, liberaalsed parteid parlamendist väljas ning mis meediavabadust puudutab, siis”¦ naaske nende ridade alguse juurde.
Ent praeguse kurva pildi põhjusi on võimalik otsida ka kaugemalt: alustada mitte Jeltsinist, vaid näiteks Peetrist; näha Aleksandr Duginit ja Vladislav Surkovi vaid järjekordsete lülidena ahelas, mis algas munk Filofeist.
Järeldused pole just rõõmustavad – ilmneb, et Venemaa praeguse tegelikkuse juured on kaugel ja sügaval vaimumaailmas, seega on tegelikkuse paremaks pööramine palju raskem, kui pealiskaudsel süvenemisel võiks arvata. Ent siiski, Vene ideelugu tuleb tunda, kui on soov mõista, miks Venemaa on, nagu ta on. Diplomaatia pakub sellesse väikese sissejuhatuse.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar