Ideed Vene tegelikkuse taga
Vähem kui nädal tagasi laskis palgamõrvar Moskvas maha ajakirjanik Anna Politkovskaja – Venemaa ühe tuntumatest kirjutajatest, kes oli oma karjääri pühendanud Tšetšeenia koleduste avalikustamisele ja inimõiguste kaitsele. Kreml oli mitu päeva vait, pidamata mõrva kommentaari vääriliseks.
Küll aga võttis Putin paar päeva varem raevukalt sõna tänavaturgude küsimuses, nõudes, et valitsus pühendaks tähelepanu seal töötavatele immigrantidele “eesmärgiga kaitsta vene tootjaid ja elanikkonda, etnilist vene elanikkonda”.
Kahest näitest juba piisab, et kooruks välja Vene vaimumaailma kurb seis: natsionalism ja ksenofoobia on tõusuteel, selle suuna kriitikutel aga ei tasu pikka iga loota.
Ent miks on nii läinud? Lihtne on leida loogilisi vastuseid viimase 15 aasta poliitikast. Sellisel juhul seisab asjade alguses president Boriss Jeltsin, kes kahjuks ei teadnud, mis asi on demokraatia, ning sestap ei suutnud seda kehtestada. 1993. aasta ebaseaduslik parlamendipommitamine andis talle põhjuse kättemaksukartuseks, see omakorda sundis võimu külge klammerduma. Tagasivalimise kindlustamiseks privatiseeriti Vene tööstuse kasulikem osa võileivahinna eest oligarhidele, viimaste käe all kaotas vabaduse ka Vene meedia. Kui aga saabus hetk, mil oligarhid hakkasid huvituma seaduse võimust, siis selgus, et nad ei suuda seda kaitsta. Omaaegsed hämarad erastamistehingud on nad teinud nõnda haavatavaks, et Kremli majandushuvidega konkureerida või opositsiooniparteisid toetada pole neil võimalik – vähemalt juhul, kui elu ja vabadus kallis. Praeguseks on majandus Kremli kontrolli all, liberaalsed parteid parlamendist väljas ning mis meediavabadust puudutab, siis… naaske nende ridade alguse juurde.
Ent praeguse kurva pildi põhjusi on võimalik otsida ka kaugemalt: alustada mitte Jeltsinist, vaid näiteks Peetrist; näha Aleksandr Duginit ja Vladislav Surkovi vaid järjekordsete lülidena ahelas, mis algas munk Filofeist.
Järeldused pole just rõõmustavad – ilmneb, et Venemaa praeguse tegelikkuse juured on kaugel ja sügaval vaimumaailmas, seega on tegelikkuse paremaks pööramine palju raskem, kui pealiskaudsel süvenemisel võiks arvata. Ent siiski, Vene ideelugu tuleb tunda, kui on soov mõista, miks Venemaa on, nagu ta on. Diplomaatia pakub sellesse väikese sissejuhatuse.
Seotud artiklid
Mark Voyger: Seekord peab Lääs lubatu kindlasti ära tegema
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
Vadõm Skibitskõi: Sõja müüdid ja tegelikkus
Ukraina luure töö on äärmiselt keeruline, eriti okupeeritud aladel, aga me tuleme sellega toime ja õpime uusi meetodeid, rõhutas Ukraina luure peavalitsuse ülema asetäitja Vadõm Skibitskõi usutluses Diplomaatiale. Ukraina sihtideks on infiltreeruda nendesse keskustesse, kus vaenlane otsuseid langetab ja kaitsta infot hankivate agentide võrgustikku.
András Rácz: Venemaa aeglane mürgistus
Pole tõsi, et Venemaa käsutuses on ammendamatu Nõukogude relvaarsenal või lõputu võimekus uusi mehi värvata ja välja õpetada. Seega pole kindel, kas Venemaa suudab sellistes tingimustes sõda jätkata kauem kui 2–3 aastat. Samas tähendab see, et needsamad 2–3 aastat on Ukrainale rasked, eriti käesolev, argumenteeris usutluses Diplomaatiale dr. András Rácz.
Vene luureteenistused äpardusid, sest režiimi turvalisus seati ühiskonna julgeolekust kõrgemaks
Hoolimata ulatuslike seirevõrgustikega julgeolekuaparaadi valvsusest ei suutnud Vene riik ära hoida terroristide rünnakut kontserdisaalile pealinna lähistel. On põhjust küsida, mis oli nurjumise taga. Miks Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB), kelle ülesanne on terrorismiga võidelda, pisendab Islamiriigi osalust rünnakus? Millised tagajärjed on sel tragöödial Putini režiimile? Neile küsimustele vastamiseks tuleb tunda Venemaa eripärast suhtumist terroritõrjesse.
Jüri Saar: Kuus teesi Venemaa kohta ja Lääne võidule viiv strateegia
Lääneriikidel on võimalik Venemaa marssimine pidama saada, kui lõpetada ülereageerimine Putini ähvardustele ja bluffimisele. Selleks on tarvilik, et Lääs kasutaks oma majanduslikku ja sõjalist võimekust ning samm-sammult suurendaks Ukrainale antavat hävitusjõulist abi. Eesmärgiks peab olema agressori kaotus, et Venemaast võiks viimaks ometi saada üks normaalne rahuarmastav riik.
Igor Gretski: Putini võltsvalimised – tugevnev haare keset opositsiooni dilemmasid
Hiljutised presidendivalimised kujunesid kõige vähem konkurentsitihedateks ja kõige läbipaistmatumateks kogu nõukogudejärgse Venemaa ajaloos. Nendega astus Vene maffiariik veel ühe sammu neototalitaarse diktatuuri poole, mida sisemiselt kindlustab imperialismi, läänevastasuse ja suurriikliku šovinismi ideoloogiline sulandumine.