juuli 28, 2008

Hiina – autoritaarsete juurtega eduriik

Maikuus möödus 40 aastat Hiina kultuurirevolutsiooni algusest. Sel puhul avaldati raamatuid, peeti seminare ning kirjutati artikleid, ent seda kõike õhtumaades. Hiinas aga valitses vaikus. Kultuurirevolutsioon nii nagu ka teised kommunistliku režiimi kuriteod kuni 1989. aasta Taevase Rahu väljaku tapatalguteni on Hiinas asi, millest ei räägita. Hämaruse sfäär.

Maikuus möödus 40 aastat Hiina kultuurirevolutsiooni algusest. Sel puhul avaldati raamatuid, peeti seminare ning kirjutati artikleid, ent seda kõike õhtumaades. Hiinas aga valitses vaikus. Kultuurirevolutsioon nii nagu ka teised kommunistliku režiimi kuriteod kuni 1989. aasta Taevase Rahu väljaku tapatalguteni on Hiinas asi, millest ei räägita. Hämaruse sfäär.

Hiina – autoritaarsete juurtega eduriik

Maikuus möödus 40 aastat Hiina kultuurirevolutsiooni algusest. Sel puhul avaldati raamatuid, peeti seminare ning kirjutati artikleid, ent seda kõike õhtumaades. Hiinas aga valitses vaikus. Kultuurirevolutsioon nii nagu ka teised kommunistliku režiimi kuriteod kuni 1989. aasta Taevase Rahu väljaku tapatalguteni on Hiinas asi, millest ei räägita. Hämaruse sfäär.
Hiina on juba pikemat aega olnud riik, mida läänes jälgitakse teatava pelgusega: maailma suurim elanikkond; majandus, mis kasvab nagu lohe pead ning ahmiks võimaluse korral endasse kogu maailma nafta ja gaasi; ja tema välispoliitilise isu kohta pole veel selge, kas see hõlmab vaid lähialasid nagu Taiwan või kasvab aja tulles.
NSV Liidu kokkuvarisemise järel arvati “ajaloo lõpu” usus pikka aega, et Hiina puhul on probleemne ennekõike kasvavalt võimsa tegija lülitumine maailma väljakujunenud võimusuhete süsteemi, mis võib seda mõistagi mõnevõrra vapustada.
Hiina kommunistlikku autoritarismi pole takistavaks asjaoluks peetud, sest eeldati enesestmõistetavalt, et liberaliseeruv majandus toob kaasa ka liberaalse ühiskonnakorra – kuidas siis teisiti?!
Praeguseks on Hiina majandus juba aastaid tormiliselt kasvanud, ent liberaliseerumisest pole seni veel märki. Hiina arengut jälgitakse hoolsalt Venemaal, riigis, mis on paljude näitajate poolest samalaadne. Sedagi iseloomustavad kiirelt kasvav majandus, autoritaarne poliitika ning mahavaikitud ajalooline tõde. Moskva poliitikategijad mõistavad – kes õnnelikult, kes kahetsustundega –, et kui Hiinal õnnestub demokratiseerimiseta rikkaks saada, siis ei saa see olla võimatu ka Venemaal.
Nagu hiljuti nentis USA poliitikateadlane Robert Kagan, on rahvusvahelises elus praeguseks Hiina ja Venemaa eestvõttel tekkinud juba omamoodi “autoritaarne internatsionaal”, mille mõte on kujundada rahvusvahelise suhtlemise reegleid nii, et need oleksid mugavamad autoritaarsetele riikidele. Et viimaste eesmärgid ja soositud vahendid on teistsugused kui demokraatiamaadel, ei vaja vist pikemat selgitamist.
Siiski, nendel, kes nüüd kunagise “ajaloo lõpu” usu juurest vastassuunda kaldudes autoritarismi õitsengut ennustavad, ei ole tõenäoliselt õigus. Valele – sealhulgas ka valele ajalootõlgendusele – ei saa rajada midagi suurt. Autoritarism on pikas perspektiivis konkurentsivõimetu kas või juba seetõttu, et autoritaristlikes oludes jääb suure osa inimeste talent ja andekus alati vaka alla. Ent niikaua kui kallis nafta ning odav tööjõud majandusedu tagavad, võib autoritaarne internatsionaal – ning Hiina tema lipulaevana – elu ja hingamist leida küll.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar