Hiiglase ärkamine

Hiiglase uni on kestnud sajandeid. Mõnel põhja- või lääneeurooplasel on raske aru saada, mida see tähendab, isegi eestlasel, kes ju põhimõtteliselt kuusteist aastat tagasi laulva revolutsiooni ajal enam-vähem sama asja läbi tegi. Eestlastel oli siiski oma riigi kogemus, kui nad Lauluväljakule sini-must-valgeid lehvitama suundusid. Ukrainlased hakkavat alles nüüd aru saama, et neil on oma riik.

Lääneriigi vasakpoolsel intellektuaalil on Ukrainale hea lihtne hinnanguid anda. Näiteks näha Ukraina sündmustes CIA vandenõuteooriat. Või kuulutada, et valimiste kolmas voor polnud demokraatlik: nii “hea” kui “paha” presidendikandidaat kasutasid mõlemad kellegi raha — kes venelaste, kes ameeriklaste oma. Ent kõige selle juures, mulle näib, räägib hindaja alati omaenese demokraatiakogemusest johtuvalt. Ei ole mõistetud, kui sügav on olnud hiiglase uni.

Mul on Ukrainaga ehk isiklikum suhe kui enamikul eestlastest. Ma olen nimelt sündinud Kiievis. Ja ma arvan, et võib üsna liialdamata öelda, et see, mis Ukrainas viimastel kuudel toimus, oli ime.

Kui käisin seitsmeteistaastase plikana, värske Tartu ülikooli ajakirjandusosakonna rebasena Kiievis 1988. aasta augustis, oli seal ju nagu ikka. Ikka seesama pöörane viiekordne Lenini muuseum, mille ainus väärtus oli marmorpõrandaga peldik, üks väheseid toonases kesklinnas. Imeilusad rohelusse uppuvad keskaja katedraalid linna paremal kaldal ja nende kohal trooniv hiiglaslik metallist “Uroodina-Mat”, New Yorgi Vabadussamba hiiglaslik paroodia. Inimesed elasid nagu suures unises külas. Mis Laulev revolutsioon?! Eestlane võis ju sellest silmade särades rääkida, kuid ega sellest suurt aru saadud.

Ukrainlane on ju oma loomult väga praktiline inimene. Ta on harjunud ise toime tulema. See osa riigist, millega tal elu jooksul kokku puutuda tuleb, tähendab enamasti bürokraatiat, altkäemaksu andmist ja tutvusi. Ta on ka sellega harjunud. Riik pole tema asi. Ma kahtlen tõesti, kas ukrainlased pärast 1991. aasta augustiputši tekkinud Leonid Kravtšuki, hilisemat Leonid Kutšma vabariiki päris oma riigina võtsid. See oli riik, mida kõige paremini sümboliseerib ehk kümnendaks aastapäevaks Iseseisvuse väljakule püstitatud pompoosne neoklassitsistlik jurakas, mille otsas troonib kullast tiibadega tädi. Seda väljakut, Maidan Nezaležnostit nägi telereportaažides palju, aga iseseisvuse sammast mitte kunagi. Miitingulised olid samba poole seljaga.

Kuid midagi oli Kutšma vabariigis siiski teisiti kui nõuka-ajal. Mis, seda on eestlasel jällegi raske mõista (olen paar korda vihastanud, lugedes eesti ajakirjanduses reisikirju stiilis “Kui tahad leida Brežnevi aega, mine Kiievisse!”). Kiiev, nagu nähtavasti kogu Ukraina, on muutunud viimase viieteistkümne aastaga väga palju ja väga kiiresti. Endistest tippkommunistidest said juhtivad oligarhid. Samas elas elanikkonna põhiosa ellujäämise piiril. Jah, Kutšma-aegsest Ukrainast on aja jooksul sirgunud nii maffiapealikuid kui Eurovisiooni lauluvõistluse võitjaid. Kuid helgemad pead, haritud ukrainlased, venelased ja muidugi juudid lahkusid massiliselt mujale. Nad ei lootnud enam, et midagi paraneb. Ja kõik see kokku oli ääretult kurb.

Kõigist vastuoludest ja kerkivatest küsimustest hoolimata on Ukraina aastalõpp olnud ühendav kogemus rahvale enesele.

Viimasest Kiievis käigust poolteist aastat tagasi jäi mulle meelde kaks asja. Esiteks, seni valdavalt venekeelne linn on muutunud ukrainakeelseks ja -meelseks. Teiseks, võhivõõrad inimesed said tänaval kokku ja hakkasid vihaselt, otse tänaval, kiruma riiki ja valitsust. (Muide, kuni viimase ajani oli see ka sisuliselt ainuke võimalus mõtteid vahetada: vaba meediat ju enam polnud.)

Siiski oli raske uskuda, et Ukrainas midagi muutub. Ja seda mitte paljuräägitud geopoliitilise seotuse tõttu Venemaaga või etniliste venelaste rohkuse tõttu Ukrainas. Nüüd selgub, et siiski oli olemas midagi, millega Kutšma ega Putin ei arvestanud, kui Janukovitš tõsteti favoriidiks. Oli olemas hiiglase uni.

Seni olid Ukraina kodanikud püsinud suhteliselt vagusi. Nad võisid küll valitsust kiruda, aga nad ei sekkunud. Lääne-Euroopas võidi küll toetada valitsevate klannide vastu tegutsevat opositsiooni, kuid see oli jõuetu seni, kuni Juštšenko pooldajad ei tunnetanud enda selja taga rahva tõsist poolehoidu. Inimeste tänavaletulekut oli ju varemgi välja hõigatud, ent nüüd rahvas tõesti ka tuli.

Ma ei räägi niivõrd nendest sadadest telgielanikest, kelle kohta võis eesti ajalehtedest iroonilisi reportaaže lugeda — see oli eeskätt embleem, mida hea lehvitada maailma meedia nina ees, umbes nagu omaaegne Balti kett. Ma räägin pigem nendest sadadest tuhandetest inimestest, kes läksid võib-olla esimest korda elus valima ootuses, et sellest tõesti reaalselt ka midagi muutub.

Kõigist vastuoludest ja kerkivatest küsimustest hoolimata on Ukraina aastalõpp olnud ühendav kogemus rahvale enesele. Omamoodi vabastav aktsioon, mida vajati hädasti, vastukaaluks ikka veel rahva mälus püsivale traumale. Tšernobõli tuumakatastroof oli ju vaid 18 aastat tagasi.