Jäta menüü vahele

Hea raamat Venemaast huvitunuile

Shaun Walker. The Long Hangover. Putin’s new Russia and the Ghost of the Past. Oxford University Press, 2018. 288 lk

Ajakirjanikke on muidugi igasuguseid, kuid väliskorrespondentide suhtes on mul austus.

Aimar Ventsel
Aimar Ventsel

Tartu Ülikooli etnoloog ja RKK Eesti Välispoliitika Instituudi koosseisuväline teadur

Kui teid huvitavad mingi riigi tegemised ja olemised ning seda just tervikliku pildina, siis tasub lugeda ajakirjanike ja diplomaatide kirjutatud raamatuid.

Shaun Walker on Briti ajalehe The Guardian teenekas Moskva korrespondent ning tema raamat „The Long Hangover. Putin’s new Russia and the Ghost of the Past” (Oxford University Press)  ongi hea raamat Venemaa-huvilistele, aga ka nendele, kes soovivad midagi huvitavat lugeda Ukraina Euromaidani sündmustest. Sarnaselt Robert Kaplani raamatutega on autor leidnud väga hea formaadi, kuidas oma lugu edastada. Sisuliselt on raamatu kaksteist peatükki välja kasvanud reportaažidest, ent need pole tavalised olukirjeldused.

Analüüsi täiendamiseks on Walker lisanud ka tsitaate ja viiteid eri autorite kirjatöödele. Mitte just eriti üllatuslikult toetub Walker faktiotsingul peamiselt teiste ajakirjanike töödele ning suurele hulgale politoloogilistele mõttepaberitele ning analüüsidele, ent kasutatud on ka akadeemilisi monograafiaid ja artikleid, sinna hulka selliseid Vene teemat innovatiivselt käsitlenud autoreid, nagu ajaloolased Alexander Etkind või Serhii Plokhy (Serhii Plohhi) või siis vene päritolu Ameerika kultuuriantropoloog Serguei Oushakine (Sergei Ušakin). See kõik teeb raamatu mitte ainult nauditavaks, vaid ka informatiivseks lugemiseks, kus lugeja leiab päris palju uut Venemaa ja vene kultuuri ning ajaloo kohta.

Nii nagu teatud asjad ühendavad peaaegu kõiki üle terve Vene Föderatsiooni elavaid inimesi, nii on olulised ja tähenduslikud ka erinevused Venemaa regioonide ning erinevate ühes kohas elavate inimeste vahel.

Muidugi on The Guardiani Ida-Euroopa reporter hea olla – suure ning rahvusvaheliselt tähtsa ajalehe töötaja saab endale lubada märksa rohkem ringireisimist kui mõne väiksema ja vähem rahaka väljaande või uudisteagentuuri palgaline (ja ma mõtlen siin just Eesti ajakirjandust). Üldiselt kipub välisväljaannete Moskva korrespondentidel olema see puudus, et nad ankurdavad ennast Moskvasse ja jäävadki sinna. Kui kirjutada Venemaa poliitikast, siis 99,9 protsenti välismaa lugejale relevantseid sündmusi toimub just Moskvas. Neid sündmusi on palju ja neil peab kogu aeg silma peal hoidma. Peale selle on Venemaa suur ja ega seal ringi liikuda nii kerge ka ole. Tagajärg ongi see, et paljud ajakirjanikud Moskvast eriti välja ei saagi. Või kui saavad, siis üliharva. Walker on siin meeldiv erand, mistõttu tema edastatav Venemaa pilt on ka mitmekülgsem.

Asi on selles, et Venemaa ongi ääretult mitmekülgne riik, kus eluolu ning poliitika erinevad regiooniti tuntavalt. Kõike seda hõlmata on raske, ent vajalik. Etteruttavalt võib öelda, et Walker on püüdnud ja selle ülesandega paremini hakkama saanud kui nii mõnigi teine, kes üritab üldistada Venemaa olemust oma Moskva tutvusringkonnale.

Temaatiliselt jaguneb raamatu kaheteistkümnes peatükis edastatav sisu kolme omavahel seotud teemavaldkonda. Kõigepealt ja läbivalt selgitab Walker n-ö vene hinge olemust. Ühesõnaga, ta kirjutab sellest, mis teeb venelasest venelase ja Venemaast Venemaa: mida on hea teada venelaste mõtlemisest, kui te tahate aru saada, mis sellel maal toimub. Selle seob ta väga hästi poliitikaga, kirjeldades, kuidas Venemaa juhtkond ning eriti president teevad poliitilisi otsuseid ning milline on nende otsuste ideoloogiline vundament. Siin on Walker ühe fenomeni analüüsimise ja kirjeldamisega paremini toime tulnud kui nii mõnigi teine analüütik. Nimelt kiputakse ikka väitma, et Vladimir Putinit ja Venemaad ei saa ühte patta panna. Presidendi imperialistlik poliitika pidavat olema üks asi ja tavaline vene inimene hoopis teine asi. Minu praktika näitab, et nii see kahjuks ei ole. Ükskõik, milline on Vladimir Putini reiting erinevate mõõtmiste järgi, on tema isik Venemaa keskpunkt ning ta suudab ühendada ja lõppude lõpuks ülekantud mõttes panna ühte sammu käima erinevate poliitiliste vaadetega, erinevast rahvusest ja erinevas sotsiaal-majanduslikus situatsioonis asetsevad inimesed.

Teine läbiv teemaliin on Venemaa eripalgelisuse näitamine. Nii nagu teatud asjad ühendavad peaaegu kõiki üle terve Vene Föderatsiooni elavaid inimesi, nii on olulised ja tähenduslikud ka erinevused Venemaa regioonide ning erinevate ühes kohas elavate inimeste vahel. See on koht, kus tavaliselt Venemaast kirjutajad takerduvad: raske on Venemaast kirjutada nii, et lugeja saaks aru sellest ühtaegu eksisteerivast ühtsusest ja eklektilisest killustatusest. Viimasel ajal ilmunud raamatutest on sellega hästi hakkama saanud ainult Peter Pomerantsev.

Nii Venemaa ettekujutatud ajalooline suurus ja ülevus kui ka kujutletud alandused ning lüüasaamised on need näitajad, mis defineerivad selle, mis on ja mida teeb Venemaa tänapäeval.

Kolmas teemaring on seotud Ukrainaga ja sündmustega, mis seal on  arenenud alates 2014. aastast – Krimm, Donbassi isehakanud rahvavabariigid, segadus ja revolutsioonijärgne eufooria.

Esimesest teemaringist vast olulisim oleks Walkeri antud ülevaade „pühast sõjast” ehk siis Suure isamaasõja kultusest Venemaal. See on midagi, mille suurusest, ülevusest ja tähtsusest on meil siin lääne pool raske aru saada. Teine lugemissoovitus on Walkeri kirjeldused Magadanist ja sellest, kuidas Venemaal on ära unustatud GULAGi laagrite minevik. See on tõsi ja autor üritab seda lahti seletada.

Raamatu alapealkiri on „Putini uus Venemaa ja mineviku vari”. Autor demonstreerib kujukalt, kuidas Venemaal valitsevaid meeleolusid ja ka Putini poliitikat määrab minevik. Nii Venemaa ettekujutatud ajalooline suurus ja ülevus kui ka kujutletud alandused ning lüüasaamised on need näitajad, mis defineerivad selle, mis on ja mida teeb Venemaa tänapäeval. Seda mineviku läbipõimumist tänapäevaga reaalelus suudab täielikult mõista ikkagi vaid inimene, kes ise on aastaid Venemaal elanud, seal ringi reisinud ja kõiki neid vaikseid, ent pidevaid muutusi kaasa elanud. Seda, kuidas Moskva metroojaamades hakati mängima stalinlikke pioneerilaule, kuidas reklaamides järjest rohkem hakati kasutama nõukogude esteetikat, kuidas televiisorisse ilmusid nostalgiasaated, kus üha enam kiideti pisarsilmi Nõukogude Liidu ülevust. Kuidas sellest sai uus normaalsus ja isegi noored inimesed sellest läbi imbusid. See on foon, mis on aidanud seda raamatut kirjutada. Kuna enamikul meist pole võimalust oma Venemaa-kogemust nii vahetult hankida, siis tuleb siin raamat abiks.

Seotud artiklid